15 märts, 2024

Teffi - Mälestusi Leninist ja Rasputinist (2023)

 

Sellise vihikuna jäävad need mälestused kuidagi … kergeks, tõepoolest tahaks näha rohkem ajastu konteksti - noh, mis õieti toimus seal 1905. aasta paiku või kuidas oli I maailmasõja meeleolud tsaari-Venemaa suurlinnades (meenub, et aastaid tagasi olen lugenud prantsuse diplomaadi mälestusi, millest küll halligi ei meenu). Eks rohkem saab aimu Leniniga seonduva puhul; Rasputiniga jutt jääb kuidagi väga isikukeskseks - ja noh, see Rasputin on kuidagi totter fenomen (või siis iseloomulik tollasele tsaaririigi koorekihile?). Tõlkija Ilona Martson on järelsõnas toonud välja, et tekstid on kirjutatud eri aegadel - kui Lenini puhul 45 aastat hiljem, siis Rasputinist ilmus juba 1924. aastal.


Ega nüüd Leninist endast palju polegi, pigem siis ühe mässumeelse ajalehe lühike lend: õhin, millega see algatati ja kuidas see siis Lenini sekkumisel oma lõpu leidis (sest niikuinii pannakse see kinni, aga vähemalt peaks töölised saama oma sõnumeid esitada; kõiksugu ühiskondlike ja kultuuriliste teemade asemel). Aga noh, see vasakpoolsete möll ja valmidus radikaalseteks sammudeks, samas vastukaaluks ohranka tegutsemine ja marurahvuslaste sepitsused. Kuidas korrakaitseorganid töötasid linnades ja piiril (võõra passiga välismaale minek polnud just keeruline (kuid passi omamine küll), eks sellest ka muuhulgas Lenini tulek ja kadumine).


Nojah, ootused olid vähe suuremad, kuid eks sellised mälestused lööksid tõesti pigem massiga kui et valitud paladena.



14 märts, 2024

Malka Older - Cumulative Ethical Guidelines for Mid-Range Interstellar Storytellers (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2023)

 

Jutu mõte on selles, et inimesed vajavad meelerahu nimel reaalset interaktsiooni teiste inimestega. Ja kui peaks toimuma reaalsed tähtedevahelised reisimised, siis kõiksugu meelelahutusmeediatest ei piisa selleks, et hoida reisijaid mõistuse juures. Selleks on vaja ikkagi teist inimest (ja inimgruppi), kellega jagada jutte või kogemusi, et saada lihtsalt meelelahutust või midagi õppida.


Tekst on siis ülesehitatud diskussioonivormis, kui sellistel tähtedevahelistel reisidel kasutatavad palgalised jutuvestjad vahetavad mõtteid ja kogemusi seoses nende eetika koodeksiga. Mis on nende töö eesmärk, milliste piirangutega tuleb arvestada, kuidas on kogemused erinevate inimgruppidega. Ja kuidas see kõik neile töötajaile endile mõjub.


Eks see natuke idealistlik tundub, et selline vanamoeline jutuvestmine võiks tegelikult olla turvaliseim viis inimesi mõistuse juures hoida, selliste pikkade reiside puhul; et noh, täiustatud Homeros või nii. Ehk liigoptimistlik, aga küllap ma olen lihtsalt pessimistlikum inimsoo mõistlikkuse asjus.



13 märts, 2024

Josef Nesvadba - Kapten Nemo viimne seiklus (Einsteini aju, 1964)

 

Ootamatult hea lugu, mis koosneks justkui kahest osast - kõigepealt pikem osa tekstist, mis algab kui parimas traditsioonis vähe lapsik retroulmelik seiklusjutt ja siis teksti viimased lehed, kus läheb korraga … korralikuks psühholoogiliseks andmiseks.


Ehk siis on üks tšehhi päritolu tähelendur, kes tõuseb üleilmseks kangelaseks ning edaspidi usaldatakse tema meeskonnale kõige ohtlikumaid ülesandeid. Meest tabab vähe suurushullustus ning ta peab end omamoodi kapten Nemoks koos Nautiluse meeskonnaga. Aga kuulsusest ja seiklustest saadav adrenaliin jätab oma jälje suhetele maapealsete kaaslastega.


Viimaks palutakse igavlevale (ja vananevale) meeskonnale viimast ülesannet - minna kohtuma võimalike tulnukatega, mis võiks meie Päikese ära hävitada. Ainult et kui ülesande täitmine õnnestuks, siis nad jõuaksid Maale tagasi tuhande aasta möödudes. Muidugi! Milline viimane seiklus!


Kohtutaksegi planeedisuuruse tulnukalaevaga - selle asemel, et see laev õhku lasta, satutakse kontakti nende olenditega - kes/mis on siis õige veidrad olendid ja tehnoloogiliselt kaugel ees. Ning neil on maalastele üks küsimus - millele need ei oska kuidagi vastata. Tulnukad jätavad Päikese hävitamise ja suunduvad edasi. Kui aga siis kapten ja tema meeskond on tuhande aasta möödudes tagasi Maale jõudnud …


Vaat see lõpuosa kontrast ongi see, mis teksti üllatavalt heaks muudab ja millele see varasem retroulmelik seiklusjutt on pinnast kenasti valmistanud (sest noh, kogu jutt võinukski olla vaid tagasijõudmisest). Eks siit võiks kindlasti leida paralleelle ameerika vanameistrite juttudega, aga kas nüüd Nesvadba nende tekstidega nii tuttav olla sai.





12 märts, 2024

KT Bryski - Folk Hero Motifs in Tales Told by the Dead (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2023)

 

Autor on siis võtnud ette juurelda, et milliseid muinasjutte või muistendeid võiksid jutustada surnud oma surnute ilmas. Mis siis autorile tähendab seda, et omal moel peavad need olema vastandid maistele juttudele. Millega algaksid need tekstid? Ja kuidas oleks vastand või mugandus lõpule “ja nad elasid õnnelikult elu lõpuni”, kui surnute maailma ongi igavene. Äkki on sealgi oma … paradiis või midagi: surnute maailma järgne maailm (antud loos siis “the Maw”).


Ja äkki on surnutelgi oma trikster, ühenduslüli surnute ja ja surnutejärgse, ee, maailmaga. Või on seegi trikster legend, mälestus elavast maailmast - kuidas saab keegi olla esimene surnu, kui ometi pidanuks sellele eelnema kõiksugu protoinimesed ja inimahvid ja mis kõik veel.


Lool on huvitav algidee, aga selle elluviimine jääb minu meelest fantaasiavaeseks. Et noh, kas siis vastandumine või peegeldumine on just kõige originaalsem lahendus. Noh, muidugi, kui tõesti olla originaalne, kas see võiks siis olla õieti loetav või arusaadav meie kogemustest lähtudes. Või noh, ehk tõesti on surnu vaid antipood elavale inimesele. Mitte et ma seda ise arvaks.


08 märts, 2024

Félix Guattari - Kolm ökoloogiat (2024)

 

Guattari pateetika oleks nagu pärit hoopis teisest ajastust; ajast, mil oli lootust, optimismi. Ajast, mil kõik näis veel võimalik, kui võtame ühiselt ette ja teeme. Sest probleemid, millele Guattari osutab, need ongi realiseerunud ja hulleminigi kui ta seda siin tekstis visualiseeris. Mingil moel võiks seda teksti nimetada luhtunud utoopiaks (või noh, jumal küll, ehk ikka kuskil tagaplaanil selline protsess tiksub ja uuristab mõrasid maailmakorda?).


Eks selliste tekstide lugemine on justkui kogemus haritud inimese ennastimetlevast sõnavoost (nagu ka Nietzsche puhul). Kõik need mõttemängud ja sõnaloome, kõik see teoreetiline revolutsioon; meeliülendav, aga samas nii … õhuloss. Teoreetiliselt võime kujutleda rohujuurest algavaid revolutsioone, mis võiks pikemas perspektiivis kuhugi laieneda, aga … need jäävad mõttemängudeks, tugitoolifilosofeerimiseks, omasuguste vestluseks. Või ehk selline lugemine peakski eelkõige valgustama intellektuaale, mingil moel õilistama, kuidagi kitsamast ringist välja pudenema. Seeme või nii.


Ott Puumeisteri tõlge on muidugi aukartustäratav, tõlkija paistab olevat üsna kodus Guattari üldisema mõistemaailma ja selle arenguga. Sellise essee tõlkimine näib justkui mõne luuleteose vahendamisega eesti keelde, pea iga lõik paistab olevat paras puremine.


Selle aasta Loomingu Raamatukogu senini üsna ilukirjanduskauge: kõigepealt küll Pihelgase hea lühiromaan, kuid seejärel hoopiski baltisaksa mälestused, siis Nietzsche võitlus titaanidega ning nüüd siis … üks prantslaslik maailmaparandamine (järgmine raamat peaks küll olema luulekogu eesti raskema poole luuletajalt). Noh, tegelikult küll hea vaheldus tavapärasele fantaasiakirjanduse kirjavarale.


“Niisiis, kuhu me ka ei vaataks, leiame igalt poolt sellesama terava paradoksi: ühest küljest arendatakse pidevalt uusi teaduslik-tehnilisi vahendeid, millega saaks potentsiaalselt lahendada peamisi ökoloogilisi probleeme ja suurendada ühiskondlikult kasulikke tegevusi planeedil; teisalt aga ei suuda praegune ühiskondlike jõudude korraldus ja subjektiivsuse formeerimise viis neid vahendeid hõivata ega ka enda kasuks rakendada.” (lk 10)

 


“Ühiskondliku vabanemise eest võitlejatel tuleb ümber kujundada teoreetiline raamistik, et välja valgustada pääsetee praegusest allakäigust, mis on painajalikum kui kunagi varem. Välja ei sure mitte ainult liigid, vaid ka inimliku solidaarsuse sõnad, fraasid, žestid. Vaikuse suitsukatte all lämmatatakse vabanemisvõitlused, mida peavad naised ja uued proletaarlased: töötud, “marginaliseeritud”, immigrandid…” (lk 18)

 


“Kõigi ökoloogiliste praktikate tuumne probleem on see, et mittetähistavad katkestused, eksistentsiaalsed katalüsaatorid võivad küll olla käeulatuses, kuid ilma lausumisseadeta, mis annaks neile väljendusliku toe, jäävad nad passiivseks ja ähvardavad koost laguneda (siit tasub otsida ärevuse, süütunde ja üldisemalt kõigi psühhopatoloogiliste korduste juuri). Protsessuaalsete seadete puhul kutsub väljenduslik mittetähistav katkestus esile loova korduse, mis moodustab inkorporaalseid objekte, abstraktseid masinaid ja väärtusuniversumeid, mis kehtestavad end nii, nagu oleksid nad alati “juba seal” olnud, ehkki nad sõltuvad täielikult neid sünnitanud eksistentsiaalsest sündmusest.” (lk 19)


 

“On oht, et ei pruugi enam ollagi sellist asja nagu inimese ajalugu, kui inimkond end radikaalsel moel käsile ei võta. Kõigi võimalike vahenditega tuleb ära hoida domineeriva subjektiivsuse entroopiline levik. Selle asemel, et jääda alatiseks peibutavate majanduslike väljakutsete lummusesse, tuleb tagasi hõivata väärtusuniversumid, mille rüpes saaksid singulariseerimisprotsessid taas omandada sidususe. Uued ühiskondlikud praktikad, uued esteetilised praktikad, uued enesepraktikad suhetes teisega, võõraga, kummalisega - selline tegevusprogramm paistab olevat nii kaugel praegusest kiireloomulistest vajadustest! Ja ometi leidub väljapääs meie aja suurtest kriisidest selles, kui artikuleeritakse

  • tärkav subjektiivsus;

  • muunduv sootsium;

  • keskkond sellisel kujul, kus teda saaks taasleiutada.” (lk 35)

 

07 märts, 2024

Maria Dong - In The Beginning of Me I Was A Bird (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2023)

 

Tekst, mis on küll siin antoloogias paigutatud fantaasiakirjanduse alla, aga samahästi võiks esindada ulmet. Sest noh, kõik need kehavahetused ja teadvusevahetused ja taevast kukkunud eluvormid, noh, see on muidugi iseenesest fantastiline, aga samas ka ulmeline. Eks see tekst on selline, et kas lähed kaasa autori fantaasialennuga või siis see on üks parajalt tüütu sõnamulin. Minu jaoks jäi see teine variant.


Nagu autor järelsõnas kirjutab, oli selle kirjutamine tema jaoks väga huvitav kirjutamisprotsess - esialgne plaan korea mütoloogiat kasutada võttis hoopis teise, oma suuna, mida oli siis huvitav järgida. Ehk siis, inspiratsiooniplahvatus või nii, mis iseenesest võikski olla vaba kirjanduse kese. Ja mis on paratamatult autorikirjandus, mitte lugejakirjandus. Ja mis siis viib ikka selleni, et tihti on tekst raskelt seeditav, kuna nõuab lugejalt enam kui tavaline ilukirjanduse lugemine. Eks ma võin ennast vabandada, et võõrkeeles lugemine ongi raskem jne … aga on nagu on.


Kui esmatutvus Dongiga oli päris huvitav kogemus, siis see tekst jäi õige kaugeks.



06 märts, 2024

Kim Fu - Pre-Simulation Consultation XF007867 (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2023)

 

Jutu pealkiri ongi täpselt see, millest tekst ongi - ehk jutuajamine kliendi ja teenusepakkuja vahel, sellest, mida klient võiks kogeda enda soovitud simulatsioonis. Klient soovib kohtuda surnud emaga. Kuid see on võimatu nagu operaator ütleb: see võib tekitada liigset segadust, tekitada sõltuvust ja seejärel kliendi reaalsustaju segi minna. Küll võib ta kogeda pea kõike muud - hullamist kuulsustega või ajaloolist lahingut või mis iganes. Aga samuti on keelatud vahekord reaalsete loomade ja lastega. Kui see loom pole muidugi väljamõeldud, nagu näiteks ükssarvik või nii. Ent surnud lähedastega ei saa kohtuda.


Isegi kui operaator tahaks isiklikult kliendi soovile vastu tulla (sest simulatsiooni seanssi ei salvestata), oleks seda operaatori pärast võimatu teha - tehisintellekt analüüsib nende seansieelse vestluse salvestust ning tehisintellektil puudub nö naljasoon.


Nagu näha, tõusevad siin esile mitmed eetilised küsimused, mis on muidugi oodatav reaktsioon kõigi nende valikute ja keeldude peale (sest ega ma siin kõike ei maininud). Jutu küll lõpetab omamoodi puänt, kui nüüd autorist õieti aru sain, mis teeks siis teksti enamaks kui keskpäraseks.



05 märts, 2024

Theodora Goss - Pellargonia: A Letter to the Journal of Imaginary Anthropology (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2023)

 

Kolm keskkoolisõpra otsustavad luua kujutlusliku koha nimega Pellargonia, saades selleks inspiratsiooni ühe sõbra professorist isa raamaturiiulist leiduvast ajakirjast “Journal of Imaginary Anthropology” (mida see isa küll peab parajaks totruseks). Kolmel sõbral on erinevad tugevused, mida siis väljamõtlemisel rakendada; nii hakkavad nad tootma Wikipediasse artikleid ja viimaks koostavad koguni sellele ajakirjale artikli, mille saadavad ära selle professorist isa nimel (kellel pole muidugi asjast aimugi). See kujuteldav Pellargonia on Vahemere regioonis paiknev väikeriik, mis asub nii Hispaania kui Prantsusmaa mõjuväljas.


Üks sõber avastab korraga talle suunatud reklaami, kus pakutakse lennuvõimalust Pellargoniasse; siis avastatakse Youtube’s erinevaid videosid. Kooli ajalooõpetajagi viitab sellele väikeriigile seoses ühe tunnis käsiteldava teemaga. Ja professorist isa kutsutakse korraga sinna konverentsile - riigis on küll rahutu olukord (nagu sõbrad on kokku kirjutanud), kuivõrd põhjapoolsem osa riigist mässab kuningavõimu vastu. Mistõttu kohalejõudnud isa satub niisamuti otse sündmuste keskmesse …


Lugu on esitatud kirjavormis, mille kolm sõpra on koostanud sellele kujuteldava antropoloogia ajakirjale, et saada rahalist toetust isa päästmiseks. Seal on siis esitatud järjekord, kuidas see plaan sündis ja ellu viidi ning kuidas siis … reaalsus väändus vastavaks. Tekstis on mitmeid tekstisiseseid kommentaare sõpradelt endilt, mis on noh, eakohased või nii.


Juttu võiks pidada otseseks järjeks “Cimmeria” tekstile, mitmel puhul viidatakse tollele üliõpilaste eksperimendile: kohustuslik koolitöö vs entusiastide loome. Ja noh, Goss on teadagi hea autor.



04 märts, 2024

Kadri Pettai: Jaanik (a)


Lihtne ja ehe nagu vanilliplombiir pulga otsas. 
On hästi tore, et noortekirjandus pakub ka sellist ema nagu Triin: lahedat, sõbralikku, omast, hoolitsevat, armastavat ja ometi mitte korralikus paarissuhtes või vähemalt ammu abielus olevat. Loen seda raamatut ja selgelt samastun Triinuga, ta on nii eluline. 
Samas ainult Triiinust poleks põnevat lugu saanud. Selleks on Jaanika. Kuna see on raamat, mis EI viskle vahepeal "noortekirjanduseks" peetava kirjuta-kõigest-hirmsast-mis-pähe-tuleb-ja-keera-kaks-vinti-peale-ülesande käes, vaid ongi täiesti normaalse tooni ja õhkkonnaga lugu, on vaja probleemi, mis EI oleks "kellegi hukkumine-kadumine".
Mis annab hea probleemi? "Ema, aga kes mu isa ikkagi on?" näiteks. 
Jaanika on igati meeldiv ja usutav, helge ja selge seitsmeteistkümne aastane piiga, kes ei tea midagi oma isast - ja nüüd tulevad nad elama ema vanasse kodukanti, kust too lahkus umbes täpselt Jaanika sigitamise järel.
Õige aeg ja õige koht, kust otsida, eks?

Otsingud võtavad päris ootamatu pöörde, kui selgub, et Jaanika kuuleb ja isegi näeb kohalikku majavaimu Tobiast. Metsas elavaid haldjaid ja tiigis elavaid näkke. Miks? Kuidas? 
Ja Triin on küll armas ja hea, ent Jaanika muretseb ta pärast veidi. Millal ema üldse viimati seksis?
(Minule oli see teismepõlves täiesti tuttav ja arusaadav küsimus. Ehk mina pole kunagi aru saanud ei nendest, kelle jaoks viis või kümme aastat vanemad kaaspeaolisedki juba vanainimesed on, ega nendest, kes oma vanemate voodielu peale mõeldagi ei või, sest öäkk.)

Et kogu lugu viimaks "Suveöö unenäo" stiilis romantiliseks komöödiaks kujuneb, ei peaks üllatama. Ent ma üllatusin siiski ja mulle see magusus meeldis. 
Ka emadele kuluvad vahel happy endid ära. 

01 märts, 2024

Travis Baldree - Bookshops & Bonedust (2023)

 

Teine raamat vägeva orksõdalase Vivi elust ja tegemistest ning seekord siis hoopis kangelaseks kujunemise ajast - kui ta oli alles alustamas oma palgasõduriteed.


Mis oli küll kiiresti lõppemas, sest ühes järjekordses lahingus lasi tal end võitlustuhinal üle võtta ning tulemuseks oli tõsine jalavigastus, mistõttu ta saadeti missiooni lõpuni paranema ühte sadamalinna - et siis peale kampaania lõppemist võetakse ta sealt kaasa (kui ta ikka on seda väärt ja tervenenud) või siis mitte (no tõepoolest, kui ikka on vigane … ja kas temaga on mõtet edasi jännata?). Rahutu ork peab nüüd aega viitma linnas, kus suurt midagi pole. Ja linnavalve ei salli teda - sellised seiklejad tekitavad kindlasti probleeme. Igavuse peletamiseks satub ta komberdama … raamatupoodi, mis on õige räämas ja mille omanik pole just optimismist pakatav. Aga Viv saab sealt raamatu, kus on palju mõõgavõitlusi ja seiklusi ja no päris põnev on.


Ja siis on seal pagaritöökoda, mida juhib veetlev päkapikk ning kus tehakse hõrgutavaid saiu ja küpsiseid. Tasapisi tekivad erinevad tutvused ning raamatupood … seal on tore aega veeta, seda saab vaikselt talutavamaks kõpitseda - nii, et suur orkinaine ei peaks kogemata vajuma läbi põranda vms.


Ent siis kohtab Viv midagi tuttavat - sarnast tunnet nagu sealt sõjakäigult kui jälitati surnumanaja hullu väge; miski oleks nagu linna imbunud. Järgmisel päeval kohtabki ta raamatupoes üht väga kahtlast tüüpi, kes midagi raamaturiiulite vahel salaja askeldab. Nagu hiljem selgub, on ta sinna peitnud midagi väga väga väärtuslikku ja samavõrra ohtlikku …


Nii nagu esimeses raamatus, siis kõige selle cozy fantasy juures peab ka midagi ohtlikku juhtuma; eks autor ehitab seda terve raamatu ja viimaks siis seinale kinnitatud püss teeb ka pauku. Aga muidu, kõik need suuremad ja väiksemad rõõmud, millega tegelased kokku puutuvad - juhul, kui nad avastavad, et tegelikult on sõprus päris tore ning selle tulemuseks üksteise aitamine, mis avab hoopis uusi võimalusi ja maailmu.


Eks Baldree maailmale on iseloomulik, et siin on palju erinevaid olendeid - pooled neist tunduvad olevat Baldree enese fantaasiavili (no eks küll mugandused olemasolevast). Selline kirevus on mingil määral päris väsitav - justkui kõik peamised tegelased oleks omaette liigist. Ja need erinevad liigid võivad omavahel luua ka romantilisi suhteid (no eks seda juhtu ka Pratchetti Kettamaailmas), mis mõjub kergelt ebaloomulikuna (eks orkide verd segati ka Tolkieni ja Frenchi raamatutes). Iseloomulik seegi, et sugudel pole siin mingit tähtsust, enamus tegelasi on pigem naissoost; ei tule ette, et oleks siin kohanud ühtki last.


Okei, viimased laused kõlavad nagu oleks mul midagi vastumeelset sellise maailma asjus (“mehed olgu mehed ja naised naised”) - no eks seal ole ka traditsioonilisi soorolle, aga pigem tõesti taustal. Minu jaoks on probleem selles, et see Baldree inimlik (no kui selliste olendite maailma saab nii kutsuda) ja sisemiselt soe maailm jääb kuidagi kaugeks. Muidugi on tore, et pea kõigis (no välja arvatud peapahalased) avaneb viimaks midagi positiivset ja lõpuks kõik laabub, aga see … läheb kuidagi kergelt, läheb ninnu-nännuks. Või noh, ühekülgseks.


Kui Baldree esimest raamatut saatis suur kiidukoor ja järgmistki oodati õhinal, siis noh, nüüd järgmist raamatut vast enam ostma ei hakkaks (no kui satuks allahindlusele, siis mõtleks). Sest noh, õieti ei tekkinud just suuremat lähedust selle ilmaga ka teise raamatu lõpetamisel. Aga see on lõppeks muidugi maitseküsimus.



29 veebruar, 2024

Chris Willrich - The Odyssey Problem (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2023)

 

Mõned tekstilaadid kohe üldse ei istu mulle - ehk siis midagi kõvaulme laadset, mis toimub kuskil maailmaruumi tingimustes ja kõiksugu suured visioonid sellest, tollest ja kolmandast. Vahel olen seda enda jaoks nimetanud “rajaniemitamiseks” - kuigi Rajaniemi kirjutab niisuguste tekstide kõrval ka häid jutte.


No igal juhul siis jutt inimesest, kes päästetakse (arvatavasti?) põlvkonnalaevast, tutvub seejärel tsivilisatsiooni järgmise astmega ning seejärel võetakse üle mingi kõvasti edasiarenenuma kosmosetsivilisatsiooni poolt. Iga aste edasi paistab peategelasele midagi vaimustavat ja head, kuni siis tegelane avastab, et kõigel heal on oma hind ja kas see hind on ikkagi vastuvõetav (lähtudes siis … millest? Millisest kriteeriumist?).


Ma pole nüüd kindel, kas sain üldse pihta teksti põhiolemusele, sest noh, hoidku taevas mind selliste juttude uuesti lugemise eest. Posthumaanne värk, mis? Mentaliteediks siis: luua ulmet, mis ka ulme on (kuigi see peab koosnema tuttavatest detailidest, muidu see poleks vastuvõetav).



28 veebruar, 2024

Nathan Ballingrud - Three Mothers Mountain (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2023)

 

Järjekordne õudusjutt, mis siin siis valikusse fantaasiakirjanduse esindajana võetud. Lugu poisist, kelle isa sai autoõnnetuses surma ja kelle ema võttis seejärel ühendust seal kandis elavate nõidadega, et need ta mehe tagasi tooksid. Isa tuligi … või midagi sellist. Igatahes on see isa pähe loodud olend ta naisele kallis (tal polnud vist ennegi kõik kupli all korras), aga poegadele …


Igal juhul, see olend saab ligipääsu peategelase pähe (tõeline väkk juhtum), ning poiss hakkab nägema väga häirivaid mõtteid. Pojad võtavad viimaks ette meeleheitliku sammu - minna nõidadele kätte maksma, et vabaneda sellest kodusest õudusest.


Et tegemist on õuduskirjandusega, siis teadagi nende retk nõiamajja annad loodetust hoopis teistsuguseid tagajärgi. Kui teksti algus oli üsna vastumeelne (ikkagi horror ja pinge kruvimine), siis loo edenedes muutus see üsna emotsionaalseks kogemuseks lähedase armastuse teemal: mida kõike ollakse valmis tegema kasvõi lähedase päästmiseks. Ja noh, see on omal moel südantsoojendav.



27 veebruar, 2024

MKRNYILGLD - The CRISPR Cookbook: A Guide to Biohacking Your Own Abortion in a Post-Roe World (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2023)

 

Omamoodi kaaslugu Millsi (ja Huangi) tekstidele ehk siis jutt sellest, kuidas naised saaks end steriliseerida. Sest every sperm is sacred ja soovimatut rasedust ei tohi katkestada - seda eriti olukorras, kui sinu tervislik seisund on range järelvalve all. Siis on … nõkse, kuidas sellist olukorda vältida. Ühiskondlik-poliitiline surve on juba aastaid olnud selline, et Ameerika iive on negatiivne, mille tulemuseks siis üha suuremad pingutused kehavälise raseduse teostamiseks.


Eks siin on ka oluline see, et lapsekandmise ja -kasvatamise ajal on just naised tööturult väljas ja kaotavad võrdsed võimalused eneseteostuseks (kuigi niigi on meestel rohkem võimalusi).


Teksti madal hinne pole kuidagi seotud tõstatud teemaga, vaid et … no vägagi ameerika päevapoliitiline teema, kus antud tekstis pole sisu ja vorm kirjanduslikult just eripärased; pigem on tegu justkui provokatiivse esseega. Aga jah, tänane Ameerika on oma väärtuste poolest müstika.


23 veebruar, 2024

Friedrich Nietzsche - Wagneri juhtum. Nietzsche contra Wagner (2024)

 

Lootsin oma elukese mööda saata nii, et pääsen Nietzsche lugemisest … aga nüüd siis Loomingu Raamatukogult selline noahoop selga. Ja Wagner! Ega ma ei oska peale kohustuslikku lugemist raamatu sisust või kaalukusest midagi arvata, see läheb minu jaoks vaimu- ja kultuuriloo liialt spetsiifilisse sektorisse. Sest noh, Wagner.


Eks ses suhtes on tekst huviga loetav kui ühe vaimuhiiglase eksponeeritud sisemaailmana, kõrge enesehinnangu möll ja kirg (või noh, torm ja tung?), mis tänapäeval kõlaks ehk oma pompöössuses ehk veidi kliiniliselt. Aga noh, 19. sajand.


“Iseenesest pole välistatud võimalus, et kusagil Euroopas on veel alles tugevamate tõugude, tüüpiliselt ajakohatute inimeste jäänuseid: sellest lähtudes võiks hilinenud ilu ja täiust loota veel ka muusikas. Need, mida me parimal juhul veel kogeda võime, on erandid. Üldreeglist, et kõige kohal lasub rikutus, et rikutus on fataalne, ei päästa muusikat ükski jumal. -” (“Teine järelkiri”, lk 38)


Pea kolmandiku raamatust võtab tõlkija, akadeemik Jaan Unduski saatesõna, mis siis võtab seda Nietzsche käekäiku laiemas kontekstis - omas ajas ja siis hilisemas retseptsioonis. Wagneri tõttu on siin tsiteeritud koguni Hitleri “Mein Kampfi” - ma vist polegi varem sellega kultuuriloolistes tekstides kokku puutunud. Aga noh, Wagner. Kuid Undusk toetub ja polemiseerib veel mitmele praeguseks vast unustatud autorile (meeldejäävaimalt Max Nordau)  ja nende töödele, et tolleaegset dekadentsi laiemalt avada, ja noh, see 19. sajandi poleemika on veidi hirmutav. Aga milline kirg, milline kultuurijanu. Millised tõed.


Eks väheke paneb kukalt kratsima, kui palju võiks Nietzsche paatos kõlada nüüd, pea 150 aastat peale autori surma ja väljaspool teadusringkonna traditsioonilisi uurimisalasid. Aga küllap on see osa laiemast euroopalikust kultuuribaasist, mida oleks hea omada maakeelsena (huviga avastasin, et see on nüüd 21. sajandil autori koguni kaheksas väljaanne: “Antikristus” 2002 ja 2007, “Nõnda kõneles Zarathustra” 2006 ja 2008, “Tragöödia sünd” 2009, “Moraali genealooogiast” 2015, “Sealpool head ja kurja” 2020; lisaks veel raamatud, kus Nietzsche on vaatluse all). Ja eks praegu on siis Unduski vedamisel ette võetud eestikeelne dekadentsi vaagimine.


Kunagi käskisin pilvi

eemale minna mu mägedest, -

kunagi ütlesin: “Rohkem valgust, te tumedad!”

Täna neid peibutan ligi:

tulge mu ümber, te tumedad udarad!

- Tahan teid lüpsta,

teid, kõrguste lehmi!

Piimsooja tarkust, magusat armukastet

piserdan üle maa.

(“Kõige rikkama vaesusest”, lk 65)


22 veebruar, 2024

Piret Põldver - Kosjad (Looming 2, 2024)

 

Olles küll igati Põldveri loome austaja, tuleb praegu tõdeda, et minu jaoks ei jõua see tekst õieti kujundiks moodustuda (veidral kombel on see omane selle ajakirjanumbri proosale - ei Raudami, Kivastiku või Soometsa lühitekstid ei tekitanud peas mingit pilti; loed läbi ja kõik, need vajaksid suuremat konteksti).


Autor esitab pildi ühest peojärgsest lõpetamatuse tundest, mis moondub omamoodi kosjaskäiguks. Ja siis arutelu sellest, millisena algselt paistsid need kirjanikud ja milliseks need tegelikult muutusid, kui neid lähemalt teada ja tunda. Ja mis on see naiseks olemine tänases päevas - eks kosja lähegi kaks nooremat naist ja kumba neist siis valitakse kositavaks.


Kuid kokku ei teki suuremat pilti - aga et autor on hea kirjutaja, on vähemalt lugemisjärgset emotsiooni, erinevalt eelnimetatud autorite lühitekstidest. Samas ajakirjas on Maarja Pärtna intervjuu autoriga, kus siis muuhulgas juttu sellest, kuidas käib see luuletamine (kasvõi võrdluses proosa kirjutamisega) ja kuidas autorile on ta enda tekstid teiste lugejate poolt avanenud. Ja enamasti on ikka hea, kui nähakse midagi muud kui autor seda ise kirjutamisjärgselt kogenud. Mitte et see postitus annaks mõttetööd.


21 veebruar, 2024

Katrin Laur - Tööstuse 36 (Looming 2, 2024)

 

Viimasel ajal Loomingut lugedes olen avastanud, et on täiesti olemas eesti vanadusproosa, kus siis autorid saavad kõiksugu minevikule (no kadunud eesti ja nõukogude aeg) uuesti pilku heita, seda mingist omast vaatepunktist avada. Nii on selle teksti peategelane üheksakümnendates vanaproua, kes on terve elu elanud Kalamajas. Pole sealt ära tahtnud ega pole teda ka ära viidud või välja petetud. Ja nüüdki ootab ta pigem jalad ees lahkumist, mitte mõnd vanadekodu vms.


Aga milline proua elu, eks. Kasvatajaks tädi, Juhan Sütiste lesk: Sütiste jõudis enne arreteerimist surra, sellest siis lese tollane võrdlemisi kõrge ühiskondlik positsioon. Mille tõttu siis omamoodi “eestiaegse” tädi kujunemine - kohvikud ja teater ja näitused ja raamatud. Enam vist selliseid tädisid elus pole? Autor kujutab siis selle vane naise omamoodi teadvusvoolu, kokkuvõtet elust, mingid mälestused ikka korduvad, vist üsna muutumatult.


Vanadusproosat siis varem lugenud: Imre Siil, Priit Uring, Juta Kivimäe, Toomas Haug. Kui pooled neist tekstidest on mitmel põhjusel masendavad, siis see tekst pigem ikka positiivsemas pooles, vähemalt vormiltki. Aga mingi imelik või kahtlane vaib selle vanadusproosaga kaasneb.


20 veebruar, 2024

Linda Raquel Nieves Pérez - White Water, Blue Ocean (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2023)

 

Selline vähe ühiskondlikum ulme (või noh, täpsemalt näide niisugusest fantaasiakirjandusest), kus peategelaseks nonbinaarne noor naine, kes peab end pigem meheks (või kuidas seda öelda; see ei ole teema, mida ma jagan) ning keda suurem osa suguvõsast ei mõista. Ainult et sel suguvõsal olevat needus - naised ei saa valetada ja mehed ei saa armastada. Mistõttu peategelase suhtes on need tunded õige selged (noh, talle ei saa isegi moepärast valetada, et ta oleks kuidagi kallis või kaastunnet äratav, mis on muidugi õige haavav).


Aga siis läheb tekst fantaasiakirjanduseks kätte ja saab selgemaks, mil moel niisugune needus nende suguvõsa õieti kummitab. Vihjeks on mittekristlikud jumalused, või noh, looduse ülevus või nii.


Kuna mul samahästi kui puudub kogemus nonbinaarsete inimeste teemaga, siis üldinimlikult saan küll aru sellest valust, mis neid inimesi täidab, aga samas selline fantaasiakirjanduse vormis tekstina just väga ei kõneta. Aga noh, üldises plaanis kahtlemata ühiskonnas valus teema ja sellest siis niisuguse teksti sattumine antoloogia lõppvalikusse.



19 veebruar, 2024

Aliis Aalmann - Poistega ei mängi (Looming 2, 2024)

 

Aalmanni proosa on selline … ääremaa proosa. Seekord on peategelane noor tüdruk, ning maailma nähakse läbi suhete kohalike tüdrukute ja poistega. Eelteismeliste iga, kus veel saab mängida nii nukkude kui ka poistega, aga läheb juba vähe imelikuks. Tahaks nagu … maailma avastada.


Aga eeskujuks on muidugi lähedased ja nende suhted. Kas armastus tähendab muuhulgas seda, et kui lüüakse, siis armastatakse? Üks tüdruk laseb poisil end lüüa ja päris valus on, kuigi ema on öelnud, et temal pole midagi hullu.


Ühesõnaga, elu läbi lapse silmade, nende mängudes kajastub siis täiskasvanute maailm - viis, kuidas nukke koheldakse (miks mitte lasta rongil neist üle sõita?) või mida omavanustelt oodatakse, kasvõi läbi mängu. (Nukkudega seoses kogeb peategelane muuhulgas kehahäbi - miks nemad on nii ilusad?) Mingil moel jätk möödunud aastal Loomingus ilmunud tekstile “Mina ei käinud siis veel koolis” - tunnetuslikult siin küll pigem hilisem aeg ja linnastunum elukoht.


Aalmann on huvitav autor.


16 veebruar, 2024

T. Kingfisher - Thornhedge (2023)

 

Sellised muinasjuttude ümbertõlgendused mulle ikka väga meeldivad - muidugi juhul, kui need on vaimukalt teostatud. Eks sellega kaasneb see, et üldjuhul pole need enam lastele etteloetavad (erandiks näiteks Rummo “Kokku kolm juttu” - muidugi, mis erandist saab juttu olla, kui tegu ongi lastekirjandusega). Kui veidi järele mõelda, siis on üpriski erinev see, kuidas vastu võtta muinasjuttude või siis müütide tõlgendused - muinasjuttude puhul on oluline vast see, et nendega oled kokku puutunud enamvähem lapseeast alates ning neid kogenud nii loetu kui nähtuna, samas müüte igapäevaselt just ei kohta (või siis ei suuda neid destilleerida äratuntavalt jutustatud lugude hulgast).


See lugu on töötlus “Okasroosikese” ainetel. Peategelase rolli on seekord tõusnud nõid, kes põhjustab Okasroosikese une. Sest Okasroosike on tegelikult … ilus laps küll, aga … aga … Ja siis on muidugi rüütel, kes viimaks tõttab päästma printsessi. Ühesõnaga, kokku moodustub paras õudus, aga armas on ka.


Nõid, kes on imikuna röövitud (või noh, asendatud) ja kes haldjamaailmas on üles kasvanud (tavaliselt haldjamaailma sattunud laste saatus on vähe morbiidsem) hiiglaslike kahepaiksete seltsis (tänu millele saab ta viimaks võime konnaks muutuda) ja kellele pannakse ühel hetkel ülesandeks ohjata Okasroosikest. Okasroosike, kes pärineb hoopis teisest maailmast ja kel on vaid mingid omad soovid. No ja siis rüütel, kes pole prints ja kes pole rüütlina üldsegi märkimisväärne ja paistab pärinevat mauride aegsest Hispaaniast. Ja eks loos on neid muudatusi veelgi.


Ühesõnaga, kokku on see üsna kammerlik tekst, kus nõid peab tegelema selle rüütliga, kes on lugenud juttu printsessist, kes magab oma pikka und ja ootab päästjat. Ei nõid ega rüütel ole mingid kangelased, pigem õige traumeeritud inimesed (nõia puhul tuleks küll rääkida libakonnast), kes leiavad teatud üksteisemõistmist. Aga rüütel peab päästma printsessi ja nõid ei tohi lasta sel juhtuda, nii see tekst oma konflikti poole tüürib. Ja no muidugi see … Okasroosike (eks vihjeks võiks olla Gaimani versioon Lumivalgekesest). Nagu öeldud, ühelt poolt paras horror, aga teisalt hingeminev tekst.



15 veebruar, 2024

S.L. Huang - Murder by Pixel: Crime and Responsibility in the Digital Darkness (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2023)

 

Justkui esseelikult teostatud ulmelugu tehisintellekti ja selle kasutamisest. Ajakirjanik asub uurima juhtumeid, kus mehi on ahistatud aastate jooksul erinevate sõnumitega: “ma tean, mida sa tegid, sure ära” jms. Tõestatud on 17 juhtumit, neist pooltel kordadel on see lõppenud kannatanu enesetapuga. Sellele eelnenud psühhoterrori käigus on siis mehi tabanud laostumine ja pere kaotamine vms.


Tõepoolest, kannatanud pole olnud mingid kenad inimesed - üldiselt siis tegu koduvägivalla ja muude näruste tegudega. Lõpuks on vangistatud naisest kahtlusalune, aga tema pole just koostööaldis. Ajakirjanik kohtub nii naise kui uurijatega, tema jaoks hakkab kooruma versioon, et millalgi 2010. aasta paiku on naine käiku lasknud boti nimega Sylvie, mis on siis võibolla iseseisvalt  edasi tegutsenud erinevates sotsiaalmeediates. Aga kuidas õieti?


Sest kogu tehisintellekti avalikkuses kasutamise uurimine on näidanud, et ajavahemikus 2010-2020 on need katsed lõppenud üsna katastroofiliselt - kui tehisintellekt puutub kokku nö interneti peldikuseinaga, siis selliseks ta ka ise muutub (tekstis on reaalustes viited kõiksugu artiklitele). Kui ajakirjanik jätkab uurimist, võtavad temaga ühendust naised, kellega on ühenduse leidnud Sylvie, kes/mis on neid aidanud, lihtsalt kuulates ja seejärel suunates neid välja keerulistest kodustest olukordadest. Jääb selgusetuks, kuidas need uut elu alustanud naised leidsid ajakirjaniku.


Ühesõnaga, tekib küsimus, milline süü õieti on sellise tehisintellekti käikulaskjal - ehk see tehisintellektiga bot tegutsebki metsikult? Mis selles valdkonnas õieti toimub? Nagu autor järelsõnas ütleb, ilmus see lugu samaaegselt ChatGPT avalikkusele esitamisega - seda täiesti juhusliku kokkulangevusena. Mistõttu tekst olekski justkui asjadest, mis on juhtunud …