11 juuni, 2014

Olga Tokarczuk – Päeva maja, öö maja (2013)


Üllataval kombel eksisteerib see romaan Stalkeri nominentide nimekirjas – mõne üleloomuliku juhtumi pärast? Et nimekiri oleks mitmekesisem ja auväärsem?

Igal juhul, peale lugemist on raamatut raske inimlikult kokku võtta. Romaan kulgeb varakevadist hilissügisesse ja käsitleb Poola ühe ääreala (mis ajalooliselt polevatki Poola osa) värvikat lugu. On hullud ja ullikesed ja ports traagikat. Lisanditega inimesed, kes on ümbritsevale liialt erinevad. Ei tea. Võibolla. Aegruum, mille muster on veidi vigane (või vastupidi – mida pole ühetaoliseks tsementeeritud?), ja mille aukude või mullistuste kaudu popsatab reaalsusse asju, mida muidu... me ei oska ega taha ära tunda. Aga see ei ole ometi jutt sellest raamatust? Miks peab hullude ja vaimust vaevatute tegudele tähendusi lisama või üldse otsima? On nende maailm mingil moel täielikum või süvitsiminevam kui tavalise inimese oma? Või äkki on tegemist kanepikirjandusega (lk 221), autori uimade voog?

Huvitav raamat, ei kipu paremaid kohti ümber jutustama, neile on viidatud raamatu tagakaane tutvustuseski (Marek Marek! Krysia!). Eestlasena on vist üsna raske aduda, mida põhjustas Teise maailmasõja järgne Ida-Euroopa rahvaste ümberpaiknemine.

“Marek Marek jõi ja talle meeldis see seisund, kui jalad iseenesest kannavad üle mägede ja kogu sisemus, seega ka kogu valu sisimas, on välja lülitatud, justkui oleks lülitit klõpsatud ning ühtäkki kõige üle pimedus langenud. Talle meeldis istuda Lido kõrtsis, melu ja suitsu sees, ja pärast leida end õitsvalt linapõllult ning lamada seal hommikuni. Surra. Või juua Jubilatka kõrtsis ja pärast minna käänulist teed pidi küla poole, nägu verine ja hammas sisse löödud. Olla vaid poolikult, teadvusetult. Peaaegu olla olemata. Hommikul tõusta ja tunda peavalu, ent siis on vähemalt teada, mis valutab. Tunda janu ja suuta seda kustutada.” (lk 15)

“Marta ütles, et kasvav juus kogub inimeste mõtteid. Ta ladustab need endasse mingit ebamääraste osakestena. Kui tahetakse midagi unustada või muuta, alustada algusest, siis tuleb juuksed ära lõigata ja need maha matta.
/-/
Martale ei meeldinud ka värvitud, eriti just heledamaks värvitud juuksed. Ta ütles, et värvitud juuksed ei ole enam mõtete ladu. Värv hävitab või moonutab neid. Sellised juuksed ei saa enam täita oma funktsiooni – ladustamist. Need on tühjad ja kunstlikud. Parem on need maha lõigata ja kohe ära visata. Need on surnud, mäluta ja tähenduseta.” (lk 59, 60)

“Noameistrid uskusid, et hing on kehasse löödud nuga. See sunnib kogema pidevat valu, mida nimetatakse eluks. Samaaegselt hoiab see keha elus ja surmab. Sest iga elatud päev on Jumalast kaugenemine. Kui inimesel ei oleks hinge, siis ta ei kannataks. Elaks nagu taim päikesepaistel, nagu loom päikeselisel karjamaal, aga niimoodi kehasse löödud hingega tundub kõik ümberringi pime, sest kusagilalguses on see näinud sõnulväljendamatut jumalikku valgust. Olla tervikust eraldatud osake, aga mäletada seda tervikut. Olla loodud surma jaoks, aga sunnitud elama. Olla tapetud, aga jääda elama. Hinge omamine tähendab just seda.” (lk 165-166)

“Milline on maailm, kui elu muutub igatsuseks? See näib siis nagu paberist, mureneb ja laguneb sõrmede vahel. Iga liigutus jälgib iseennast, iga mõte jälgib iseennast, igal tundel on algus, aga sel pole lõppu, ning viimaks muutub ka igatsuse objekt paberlikuks ja ebatõeliseks. Ainult igatsus on tõeline, see tekitab sõltuvuse. See on seisund, kus inimene on seal, kus ta ei ole, kui tal on miski, mida tal ei ole, kui ta puudutab kedagi, keda pole olemas. See seisund on lainetav ja iseendaga vastuolus. See on elu kvintessents ja samas sõdib elule vastu. See imbub läbi naha lihasse ja luusse, mis hakkavad sealtpeale eksisteerima valulikult. Mitte valutama. Eksisteerima valulikult – see tähendab, et nende eksistentsi alus on valu. Sellisest igatsusest ei ole mingit pääseteed. Tuleks põgeneda oma kehast väljapoole, iseendast väljapoole. Juua end täis? Magada nädalate viisi? Joosta amokki? Palvetada lakkamatult?” (lk 218-219)


ekspress

Kommentaare ei ole: