30 märts, 2015

Poul Anderson – Kõrge ristiretk (2000)

Ulakas ja süüdimatu ulme, vahel selliste raamatute lugemine... kohe on üks mõnus ajaviide.

On 1345. aasta ja Ansby sir Roger kogub väeüksuse, et minna Inglise kuninga Edward III vägedele appi Prantsusmaal sõdimiseks. Ainult et... ühel päeval maandub taevast Ansby juurde põllule miski hiiglaslik monstrum ning sealt väljuvad mõned sinakad olendid, justkui deemonid. Rahvas läheb paanikasse, ühel deemonil käes olevast torust sähvatab leek ja kohalik mees saab millegagi pihta. Sõjamehed reageerivad automaatselt ning vibulasust langeb deemon surnult maha, mispeale sir Roger õhutab seda monstrumit ründama, ning mehed tormavadki trapi kaudu sisse ning tapavad seal peituvad olendid. Siiski võetakse üks vang ja teda küsitledes selgub, et tegemist on kaugetelt tähtedelt pärineva wersgorite impeeriumi korraldatud luureretkega, valmistamaks ette Maa vallutamist. Naeruväärne, leiavad vahvad inglased, piibli järgi on see võimatu.

Ent nad jäävad seda põllul lösutavat monstrumi uurima... ja tutvuvad relvastusega... ning leiavad, et sellise riistapuuga võiks minna Prantsusmaale sõdima ning muidugi ka Püha Maad paganatest vabastama. Vang nõustub neid aitama ja kogu Ansby läheb sellesse õhulaeva – ülikud, sõjamehed, talupojad, naised, lapsed, hobused ja kariloomad. Laev tõuseb õhku... ja tõuseb... ja tõuseb... korraga selgub, et maakera polegi lapik, vaid ümmargune. Vang kõkutab kahjurõõmsalt ja teatab, et õhulaev on seadistatud automaatjuhtimisele tema planeedile naasmiseks! Inglasi haarab paanika kuni sir Roger otsustab, et kui kord sai neid sininahku nuheldud, saab ka edaspidi – kui nad jõuavadki sinna planeedile, siis nad taplevad ja võidavad Inglismaale kuulsust ning seejärel sõidavad automaatjuhtimisest vaba laevaga Maale tagasi.

“Oli ka tavalisem kaart Tharixanist, planeedist, millelt ekspeditsioon oli teele asunud. Sain selgeks sümbolid, mis tähistasid maad, merd, jõge, kindlust ja muud. Sir Roger uuris seda kaarti tundide kaupa. Isegi saratseenide kaart, mille tema vanaisa oli Pühalt Maalt kaasa toonud, tundus wersgorite oma kõrval algelisena – teisalt näitas mereneitside, tuulerooside, hipogrüüfide ja muude kaunistavate elementide puudumine wersgorite kultuuri algelisust.” (lk 31)

Läheks siis niimoodi... ei. Järgneb igati pöörane ja nurjatu seiklus, kus tulnukad saavad valusalt tunda inglaste sõjakavalust ja diplomaatiat, mida need kõvasti harjutanud keskaegses Euroopas madistades. Hulljulgus, vassimine ja improvisatsioon veavad seda veidrat raudrüüdes ja kaltsudes meeste ja naiste kampa seiklustest seiklustesse, lumepall kogub aina hoogu.

Kommentaare ei ole: