Üpris vahva lugu, kergelt irooniline
ja mõrkjas ja sädelev. On Kangelane, kes leiab, et ta enam ei jaksa
koletisi tappa ja muid kangelastegusid teha. Ta armsam, kohalik
kuninganna pakubki talle viimast seiklust – ühel kaugel
kuningriigil on tüütu koletis (või koletised), selle maa kuningas
pakub selle mahalöömise eest tasuks oma tütart. Kangelane laseb
end sinna kohale toimetada... ikkagi koht, kus võiks väärikalt
pensionipõlve pidada. On selline kõrbemaa, aga noh, pole viga.
Lossis võetakse Kangelane ja ta saatja Reynard kenasti vastu,
peetakse pidu, aga koletistest eriti rääkida ei tahetagi. Öösel
äratab Kangelase Reynard, kes teatab, et kuningatütar on hoopiski
aheldatuna keldris, peol esitatud tütarlaps on võlts. Kangelane
hiilib keldrisse, tõepoolest, seal on aheldatud riidekubu, mille alt
paljastub üsna tõre ja ülbe kuningatütar. Ning Kangelase ülesanne
veereb keerukamaks.
Tore on see, kuidas autorid kergelt
irvitavad kõiksugu fantasy klišeede üle, eriti mis Kangelast ja
tema tegusid puudutab. Samas see Kangelane pole lihtsalt
tegelane-tüüp, vaid üpris karakteri mõõtu, loo jooksul saab
pilkeobjektist inimene. Ja niisamuti kõrvaltegelased – kuninganna,
Reynard, kuningatütar, needki on elavad tegelased. Ühesõnaga,
ühtviisi irooniline ja lõbus ja melanhoolne lugu, kindlasti koos
Parkeri tekstiga selle kogumiku üks parimaid jutte.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar