09 juuni, 2016

C.C. Finlay – Poliitohvitser, poliitvang (2016)

Kaks kalki jutustust Max Nikomedesest, kes on selline mõneti raskestimääratletavat peremeest teeniv Bond. Aga niisugune Bond, kes on ulmestalinliku režiimi teenistuses ning kes peab reetureid jahtiva ametikoha varjus hoopiski tegelema riigi kahe jõuametkonna vahelise võimuvõitlusega, mis omakorda tähendab, et Nikodemes ise on vastaspoolele (aga kellele?) sihtmärgiks ja iga sisepoliitiline keeristorm tähendab niisamuti pea kaotamist. Ühesõnaga, kõik on asendatavad, kõik on võimalikud reeturid ja revolutsiooni vaenlased. Tulevikustalinism oma repressioonidega kuskil planeedil, mida endised usuäärmuslased püüavad terraformida. Usu asemel on süsteem (vanad fanaatikud on asendunud uutega), umbes nagu... 1930ndate Nõukogude Liit oma jõhkrate projektidega, kus inimelul polnud võimulolijatele mingit tähendust. Nojah, see on nüüd lihtsustatud kokkuvõte, tegelikult on süsteem, mille heaks (aga kellele?) Nikodemes töötab, vähe keerulisem – tegemist on ikkagi tulevikuga, kus inimkond kandunud eri planeetidele ja inimkonnast arenenud muteerunud liigid (jajah, sigainimesed) jms.

Kahtlemata huvitav ja värskendav tõlkevalik. Igati ulmeline maailm, kus tähtsam see, kuidas inimesed on loonud ja toidavad repressiivset süsteemi, kuidas see toimib, mismoodi igikestev revolutsioon õgib oma lapsi. Peategelane Nikomedes pole ei positiivne ega negatiivne kangelane, ta on eelkõige võimalusi kasutav ellujääja – kuid samas annab arutleda, kas tal on veel alles mingeid ideaale. Või on ta mutrike, kel on... oluline abikaasa. Nagu näha, midagi kindlat väita ei saa, kõik on tõlgendamise küsimus. Hea nüüdisulme, varane kandidaat kuu raamatuks.

„„Oled sa kuulnud ütlust, et nende kohutav saatus, kes ajalugu ei uuri, on seda korrata?“
Adareslane peatus. „Olen.“
„Nende kurb saatus, kes ajalugu uurivad, on näha kordumise saabumist.““ („Poliitvang“, lk 131)

ulmekirjanduse baas

Kommentaare ei ole: