28 mai, 2017

Paul McAuley - Elves of Antarctica (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 11, 2017)

Cli fi ehk ökoulme maailmast, kus kliimasoojenemise tagajärjel on osa Antarktika jääkilbist sulanud, mistõttu maailmamere tõusuga on mitmed alad vee alla mattunud. Viimaks on jõudnud inimkond selleni, et püüavad Maad jahutada (näiteks üks projektidest on see, et Austraalia sisemaale pumbatakse merevett, et nii seal tekitada sisemeri, mis hoiaks kohapealset kuumust tagasi - kuigi muidugi see merevee pumpamine niiväga maailmamere tõusu ei peata), muuhulgas tegeldakse selle nimel, et Antarktika jääkilp ei sulaks täielikult.

Nimelt on Antarktikas jää alt manner paljastumas ning inimesed üle maailma on seal töötamas, et uuesti jahutada. Osa rahvast aga püüavad elada nö metsikult, külvates maale kõiksugu seemneid, saboteerides seda kujunevat jahutamistööstust jme. Geneetika abil on taasloodud Siberist leitud kääbusmammutid, ringi traavivad põhjapõdrad. Kuid mandri paljastumisega ilmuvad nähtavale nö haldjakivid, kuhu on kirjutatud tolkienlikus haldjakeeles kõiksugu poeetilisi kohanimetusi. Et siis… Antarktika haldjad? Loo peategelane asubki neid kive vabal ajal uurima, ning selle kaudu mõtiskleb maakera olukorrast.


Selline mõru tulevikuvaade ajastule, kui kliimasoojenemise tagajärjel on elu kõvasti muutunud ning saab üha selgemaks, et endist olukorda pole võimalik taastada - aga nagu üks tegelane ütleb, Maa ongi pidevas muutumises ja sellega tuleb kohaneda. Mis küll ei tähenda, kliimamuutusele kaasaaitamine on mõistlik tegu.

27 mai, 2017

Yoon Ha Lee - Foxfire, Foxfire (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 11, 2017)


Tõeliselt vinge fantasy Korea folkloori ainetel. Nimelt on siis olemas kõiksugu loomad, kes suudavad inimkuju võtta - ja kui tappa 100 inimest, siis saabki inimeseks. Mis veelgi huvitavam, sa saad endale iga tapetu teadmised. Sellise transformatsiooni järele on eriti maiad libarebased - kuigi neil on kuhjaga hoiatavaid näiteid sellest, et inimeseks moondumine võib lõppeda õnnetult.

Seekordse loo peategelaseks on 99 inimest tapnud rebane, kel on niisiis jäänud veel viimane inimene õgida, et vastavalt lapsepõlve unelmale lõplikult inimeseks moonduda. Ainult et… selles kujuteldavas Koreas möllab hävitav kodusõda, kus võimu nimel võitlevad rojalistid ja nö demokraadid. Suurlinnas, kus libarebane resideerub, on lahingute järel rusudes. Kui rebane näeb kohale loivavat pooleldi purustatud mechat, otsustab ta selle haavatud juhi õnneks võtta (surnud inimese söömine ei lähe kirja). Kuid mechajuht on osavam kui libarebane, ta vangistab eluka ja võtab sellelt lubaduse, et rebane aitab naisel sealt linnast põgeneda, kutsudes selleks appi maast ja mägedest väiksemad jumalused.

Naine on kaval - ta võtab libarebaselt vannet tiiger-targa (“tiger-sage”) nimel - ja nii jääb libarebane jänni, kuivõrd nooruses oli rebaseema viinud rebasepoisi viimase tiiger-targa juurde, kes siis ennustas nii mõndagi. Nojah, libarebane kutsubki põgenemist katma väiksed jumalad, aga kõik ei lähe ei lähe nii nagu plaanitud.

Kui teksti niimoodi kirjeldada, võib see tunduda veidi totakana - mis libarebane ja mecha ja tiiger-tark. Aga tegelikult mõjub see loodud maailm igati orgaanilisena - ongi sellised mütoloogilised elukad, kes tegutsevad inimmaailma äärealal ja keda inimesed tunnevad ennekõike muinasjuttude kaudu. Ja see libarebane… no ta on nii rebane kui ka inimene oma mõttemaailmalt. Väga kihvtilt kokkukirjutatud tekst, hoopis erinevam kui eelmised tusased kokkupuuted Lee loomega.


“The statue, one of the few treasures of the district to escape damage, depicted a courtesan who had killed an invading general a few centuries ago by clasping her arms around him and jumping off a cliff with him. My mother had remarked that if the courtesan had had proper teeth, she could have torn out the general’s throat and lived for her trouble. Fox patriotism was not much impressed by martyrs. I liked the story, though.” (lk 490)

26 mai, 2017

Ken Liu - Seven Birthdays (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 11, 2017)

Järjekordne jumala mängimine teaduslikus fantastikas, seekord kaotas aru Liu, kes muidu kirjutab päris head proosat. Aga jah, siin siis visioon sellest, kuidas päästa Maa inimeste kahjutegemisest… tuleb minna virtuaalseks ja maailmaruumi laiali lennata, et miljardite või miljonite või tuhandete aastate jooksul maasarnastada kõikvõimalikke päikesesüsteeme (nagu loo lõpus selgub, miljon miljardit päikest), kuid sellega kaasneb paratamatus - seal loodud inimesed on ikka ühtviisi head ja nurjatud, ikka on sõdasid ja orjandust ja kunsti ja teaduse loodavat heaolu.

Sellised hoomamatud jumala mängimised pole üldse minu teetass, kõik need tähesüsteemide ümberehitamised ja virtuaalkloonid jms… no see läheb liiga kaugeks kiiksuks, sinna kaovad ära võimalused huvitavate tegelaskujude loomiseks - kuigi Liul on selles jutus ema ja tütar ning nende seitsme sünnipäeva kontseptsioon või midagi. Aga eks igaühele oma.


Lugu on ilmunud järjekordses Infinity-antoloogias, sellest sarjast olen senini lugenud vaid üht kogumikku (üldse esimene ingliskeelne antoloogia, mille olen ostnud) - kuigi sel sügisel peaks nüüd ilmuma sõjateemaline antoloogia, millega võiks uuesti hard SFiga maadlemist proovida.

25 mai, 2017

Charles Yu - Fable (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 11, 2017)

Ennemuistsel ajal oleks seda teksti iseloomustatud kui postmodernistlikku. Peategelane, kes jutustab psühholoogi soovil lugusid, kus tema tahtmisel segunevad fantaasia ja tänapäev. Keskaegne eluolu ja nüüdisaegsed elutehnikad. Advokaat, kes elab hütis ja tahab olla sepp; küünlategija tütar, kes käib külanaiste tugigrupis; nõiad ja lohed ja rüütlid veel pealekauba. Muidugi, see on metakirjandus - psühholoogi vastuvõtul fantaseerib mees, kelle lagunev abielu vajab vist teraapiat. Või muidugi, millist lugu võiks pidada seda kõige biograafilisemaks? Äkki on selleks avalugu, mis on kõige tavalisem? Pole abielu, pole last, pole advokatuuri?

Ühesõnaga, mehe väljamõeldud juttudes avaneb päris fantaasiaküllane ilm, autor lõhub mõnuga klišeesid (kangelased! lohed! armastus!), aga kui need fantasyklišeed otsa saavad, avaneb… olemise kõrb. Advokaat-sepp ja ta naine saavad viimaks lapse - kuigi mingi kauge nõid pani neile suvaliselt needuse peale. Kuid laps pole… tavaline, ning pere püüab mõista, miks nad on sellises olukorras ja kuidas sellega edasi minna. Seda püüab psühholoogi vastuvõtul olev jutustaja mitme kandi pealt avada, aga see pole lihtne.

Üheltpoolt igati mänguline tekst, teiselt poolt ronib see põue ja hakkab hinge kraapima. Kui tekstil on mitu mõju… siis see ikka üldiselt on hea kirjaduse tunnuseks. Väikseks miinuseks ehk loo finaal, mis on liialt ettearvatav.


“Things were fine, mostly, although sometimes when they went down to the village for a harvest festival, other families would look at them, and they hated the way they were looked at. Sympathy, mixed with something else. Something like, I admire you, but don’t touch me or I might catch your plague of misfortune. Sympathy, as in, I symphatize, my heart goes outward to you - outward to you, as in, You over there, stay over there, don’t come any closer. I will admire you from the distance.” (lk 593)

24 mai, 2017

Ott Arder - Üks kõiksus (1982)

Arderit on ikka kiidetud, et selline… boheemlik autor ja muhe ja terav ja nii edasi. Olen lugenud ta täiskasvanute ja lastele mõeldud luuletusi, ning pole leidnud tekstidega erilist kontakti. Ehk on küsimus selles, et pole ise pärit tollest ajast ega Arderiga seotud lauludega tuttav. Luule, mille puhul paistab olevat oluline autori omamüüt. Muidugi, ilmunuks see kogu eelmisel aastal, võinuks vabalt kandideerida kirjanduse aastapreemiale.

Luuletus

Jälle ma kirjutan öösel,
jälle üht luuletust.
Õues on aastaajad,
toas on tuuletust.

Kunagi, kunagi ammu
hakkasin suitsetama.
See oli sama lihtne,
kui hakata luuletama.

Raske on järele jätta,
algus ei olegi raske.
Sõnadest õnneks võtta
ärge end, lugeja, laske.

Ei ole luuletamine
selleks, et murda pead.
On vaid hing kinni kuulatamine
ja mõned lahtised read.
(lk 3)



Öövarjutus I

Kui rumal rahutus ei lase üksi olla,
vaid ajab mind toast välja keset ööd,
siis astun õige vaikselt trepist alla,
ei sega neid, kes pärast päevatööd

nüüd juba magavad ja näevad und võib-olla;
ei ole nägemas neist keegi seda ööd,
mis avaneb mu ees, kui jõuan alla,
kus põleb laternaid, et valgustada teed

neil, keda rahutus ei lase üksi olla,
vaid ajab äkki välja keset ööd.
Et rahunenult tagasi kord tulla,
ma lähen õige vaatan tänast ööd.
(lk 13)



Üks elu

Üks elu leidis oma koha minus.
Nüüd otsin iseennast elu teel.
Ma olen leidnud osakese sinust
ja õige mitmeid osakesi veel.

Ma aiman aega, aiman võimalusi.
Mul vahel meeldib loota võimatut.
Üks elu minus - tuikav tõsiasi,
ei ühtki tõtt, mis saabuks valutult.

Ent arvan teadvat, kes ma võiksin olla,
kuid kas ma olin, seda veel ei tea.
Must joon jääb vedamata siia alla.
Küll ükskord veetakse. Kõik auku.
Halb ja hea.
(lk 18)



Ja andke mulle andeks
lapsepõlv,
mis lõppeda ei taha,
ja liiga hilja alustatud päev,
et kõike seda, mida näen,
ei oska märgata -
veel pisut aega andke
ärgata,

(lk 19)

23 mai, 2017

Ian R. McLeod - A Visitor from Taured (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 11, 2017)

Tekst, mis on taasilmunud vist igas selle aasta parimate ulmelugude antoloogias, ning tõepoolest, asi on lugemisväärt, selline kirjanduslik teaduslik fantastika (mis mõnikord terminina tähistab küll poosetavat teksti, aga sel puhul olen mõelnud ikka positiivset mõõdet). Jutt siis naisest ja mehest, kes kohtusid ülikoolis ning said seal eluaegseteks sõpradeks. Naine uuris ülikoolis analoogkirjandust (ehk siis füüsilisi raamatuid, mille puhul tuleb sul endal interaktsioon avada, mitte et sul oleksid kõiksugu vidinapõhised lahendused väljamõeldud maailmale ühel või teisel jne viisil kaasa elada); mees uuris astrofüüsikat - kuna arvas, et eksisteerivad paralleelsed maailmad, nagu see paistab ilmnevat katsetega, mida tehakse subatomaarsel tasandil.

Nojah, analoogkirjandus on tolleks ajaks igati iganenud… kuid naine avastab, et selle pakutavaid narratiive saab kasutada oma uues ametis ehk konsultanditöös, pakkudes nii probleemidele ebatraditsioonilisi lahendusi. See osutab niivõrd edukaks, et naine hakkab juhtima oma konsultatsioonifirmat… ja nüüd leiab, et soovib aidata oma sõpra selle paralleelmaailmade uurimisel - tehes ta populaarteadusliku saate ankruks. Mees saab niisamuti kuulsaks, kuid ega see õnnelikumaks tee. Mõne aja pärast leiavadki nad võimaluse (Tauredi külaline!), kuidas seda võiks tõestada. Kuid…

Eks lugu pakub omamoodi huvitavaid (või ka hoiatavaid?) visioone tulevikumaailmast, kus kõik on nii interaktiivne ning tegutsevad abistavad tehisintelligentsid ja muud argielulised imed. Autor ei lähe küll hulluks ega paku mingeid transhumaanseid visioone ega kosmosevallutusi (neid õieti ei mainitagi), tema maailm on järg meie praegusele olustikule - no eks siit tekib küsimus, kas selline interaktiivne pillerkaar röövib meilt midagi inimestena olemuslikku (selle vastandiks on mehe päritud merikarbifarmi kuskil Šotimaa pärapõrgus, mis on nii… 20. sajand.

Muidugi, eks võiks ka sellele paralleelmaailmade fenomenile tähelepanu pöörata, aga see läheb veidi hard SFiks minu jaoks, eks igaühele oma.

“Slowly. like some archeologist discovering the world by deciphering the cartouches of the tombs in Ancient Egypt, I learned how to perceive and interact through this antique medium. It was, well, the thingness of books. The exact way they didn’t leap about or start giving off sounds, smells and textures. That, and how they didn’t ask you which character you’d like to be, or what level you wanted to go to next, but simply took you by the hand and led you where they wanted you to go.” (lk 562)

22 mai, 2017

Umberto Eco - Olematu number (2017)

Mingis mõttes võiks seda romaani nimetada jandiks inimliku nõmeduse ainetel, põhinedes Itaalia lähiajalool ja poliitikal. Või noh, teisiti öeldes põnevik Eco loome austajatele - kuigi sellisena on romaani raske võrrelda “Foucault pendliga”, mis on vähe… tuumakam kui käesolev teos.

Lugu siis sellest, kuidas keskealine kirjatsura palgatakse kirjutama lugu sellest, kuidas üks ajaleht pannakse kinni. Ainult et see ajaleht pole veel ilmavalgust näinud - nimelt plaanib ajalehe väljaandja teha sellist ajakirjandust, et tal sunnitaks toimetus sulgema… ja nii võetaks kõrgseltskonda vastu. Ühesõnaga, peategelane palgatakse selle fantoomlehel toimetusse, kus siis valmistutakse tegema tõelist uurivat ajakirjandust… ainult et takkajärgi (lehed dateeritakse varasema ajaga, peamine, et oleks mingi tõestusmaterjal ajalehe “käigusolemisest”). Ja nagu selgub, ei kõlba salapärasele omanikule nii mõnigi teema, millega see fantoomlehe toimetus tahaks süvitsi uurida - kuna nii võib kõrgseltskonnale varbale astuda jms.

Kuid üks toimetuse liige tegeleb lisaks oma uurimisteemaga, ning ta jagab tulemusi ja mõttekäike raamatu peategelasega. Nimelt huvitab seda ajakirjanikku, mis tegelikult Mussoliniga juhtus, kas ta tõepoolest hukati 1945. aastal või osutus laibaks keegi teine ning Mussolini toimetati viimaks Argentiinasse, et sobival hetkel… taas Itaalia (marionett)valitsejaks tuua. Asjasse on segatud ameeriklased ja Euroopa erinevad natsionalistid, kõik ikka seepärast, et Moskva ei võtaks Euroopat enda kontrolli alla. Jne jne. Asi lõppeb sellega… et nii mõnigi fantastilisena tunduv vandenõu kirjeldus paistab vägagi reaalselt olemas olevat.


Loed romaani läbi ja mõtled, et kas Ecol mõlkus muudki meeles kui ühe põneviku kirjutamine. Sest… kui Itaalia lähiajalugu ei köida, on keeruline siit midagi intrigeerivat välja lugeda (ja vaevalt, et põnevikelugejad selle romaani kallale satuvad). Nojah, muidugi on ka jant kui selline. Kui nii võtta, siis see olekski… itaalialik romaan; pealegi tagasivaade kadunud maailma ehk elu enne internetti.

21 mai, 2017

Karen Joy Fowler - Halfway People (Beyond the Woods, 2016)

Fowler interpreteerib omal moel Anderseni muinasjuttu “Metsluiged”, ehk siis väga dramaatiline lugu tütrest ja ta isast, kes on vaesed ja jäävad turismihooajal rannas suvitavatele rikastele turistidele jalgu. Ning seda kuningriigis, kus mingid luigepõhised inimesed on mingil moel kuningavõimuga seotud - inimestele (või õigemini võimukandjatele, kes kujundavad avalikku arvamust) see just meelepärane pole. Aga tütar on niisugune üksik ja kui ta luikmeestega kokku puutub (no seda ajal, kui ta juba keskeas vanatüdruk, kes hoolitseb oma väeti isa eest), siis ta avastab, et need luikmehed on toredad ja ta kadunud emal oli nendega seosed jne.

Ühesõnaga, kuna ma seda algupärandit ei tunne ning Fowleri lugu on selline traagiliselt kurb, siis jäi see tekst vähe kaugeks. Vähese lugemuse pealt tundub, et Fowler kirjutab kas puhast kulda või liialt kirjanduslikku… kuntsi. Eks hinnata tuleb seda, et igati stiilselt kirjutatud jms - selles saab ise veenduda kuna Lightspeed on selle loo uuesti avaldanud.

20 mai, 2017

Keith Bennet: Raketlastel on karvased kõrvad

Raul Sulbi Veenuseteemalise kogumiku avalugu.

Lugu, kus Veenusel on džunglimaastik, intelligentne elu ning sellisel hulgal maalastele tundmatuid liike, et võtab juba sellele mõtlemisel imestama. Aga kui mina lugejana ootasin, et nüüd juhtub igasuguseid asju, sain rämedalt petta.
Jutt on kirjutatud hoopis võtmes "maalased ohtlikus keskkonnas" ja kõik, mida võõraste eluvormidega ette võtakse, on tapmine ning parimal juhul ka nimetamine-mõõtmine-kaalumine-pildistamine.

Selline tuim militaarulme, kus tegelased on eranditult meessoost ning midagi asjalikumat kui tapmine, ei tee. Loo lõpp natuke õigustas seda eelnevat nüri trampimist, ent üldiselt oli jutt nii kuradi igav, et isegi aastal 1950 võinuks ikka midagi asjalikumat kirjutada. Või tollal OLIGI valitsevaks arusaam, et kui midagi uut näed, tuleb see likvideerida ja oma maailm, oma lugu ning väärtused kõikjale ja kõigele peale suruda?

Kui nii, siis õõvastav pilguheit toonasesse valge mehe mõistusesse.

BAAS

19 mai, 2017

Eduardo Mendoza - Gurbilt teateid ei ole (2017)

Ulmelisest teemast hoolimata ei nimetaks seda raamatut otseselt ulmeromaaniks (kuivõrd ulme algab hoiakust?) - tegemist on humoorikalt teostatud vaatlusega inimühiskonna toimimisest, seda siis veerand sajandit taguse Barcelona ja selle elanike näitel. Kuigi tulnukad on kahtlemata fantastilist päritolu (on võimelised end moondama ja lõhustama jms), kuid nad ei esine kui Võõras, vaid pigem kui Teine - nii erinev ja nii sarnane meile.


Lugu siis sellest, et kuskilt galaktikast maandub salaja Maale uurimislaev, kus siis kaks puhta intellekti kujulolevat olendit kehastuvad ümber inimesteks. Et üks neist valib endale võrgutava naise kuju… satub ta kohe meesolendite tähelepanu alla ning minajutustajast tulnuk kaotab ta silmist. Ülejäänud romaan ongi siis sellest, kuidas üks tulnukas otsib teist (tekst on üles tähendatud päeviku vormis) ning ühtlasi tutvub Barcelona eluga, kehastudes selleks mitmeks surnud või elusolevaks tuntud inimeseks. Miski inimlik ei jää talle võõraks (muidugi, tõlgendamise ja reageerimise küsimus), nii sukeldub temagi inimeste ihade ja soovide ilma - lõbutsedes söögi- ja joogikohtades, tarbides arutult ning soovib võita naabrinaise südant.


Kuivõrd tegemist tulnukaga, puuduvad tal käitumistõkked (aga ta õpib ja kohaneb), mistõttu ta juhtumised võivad kõrvaltvaatajatele tunduda õige destruktiivsed (kunagi oli päris hea sari “Kolmas kivi päikesest” - noh, siinse raamatu kangelane on hulga segadusttekitavam) ning mõnelgi puhul satub ta seetõttu seadusesilmade tähelepanu alla, millest ta aga õpib kiiresti vabanema (alati aitab ümberkehastumine). Kuid jah, eks ta omajagu märatseb era- ja ühisomandi kallal, ent niisuguses elust pulbitsevas linnas nagu Barcelona jääb see muude linnasaginate kõrval varju. Võrdluseks üks kunagine tšehhi ulmekas (19. sajandist!), kus minevikku sattunud kangelane ei suutnud sugugi uute vanade oludega hakkama saada.


Põhirõhk on niisiis nö kommete komöödial - milline elu on Barcelonas anno 1990, mil muuhulgas valmistuti lähenevateks olümpiamängudeks. Loosungid, mille varjus toimub erinev sahkerdamine; kõik need turisti- ja kultuuriobjektid, mis peaks valmima 1992. aastaks... aga vaevalt. Inimesi on muidugi igasuguseid, ja eks hispaanlaste vitaalsus on vähe erinev põhjamaade päikesevaegurite omast. Siiski rõõmus ühiskond, mis elas veel Fukuyama ajaloo lõpu värske ennustuse tingimustes.


Raamat on meelelahutuseks igati tarbitav, eks küllaga ole tekstis ka mitmesugust situatsioonikoomikat. Kuna tekst on küllalt napp, on see paras päevane lugemine (ühtlasi ei pea silmi kulutama tiheda tekstiga!). Tore, et Toledo kirjastus jätkab niisuguste tõlkeromaanide kirjastamist, igal juhul teistsugune maailmatunnetus kui angloameerika kultuuriruumi tõlgetel.

“Inimesed seevastu sarnanevad putukatega: kui neil enne aeg otsa ei saa, läbivad nad kolm arengujärku. Esimeses järgus olevaid inimesi nimetatakse lasteks, teise järgu omasid töötajateks ja kolmanda järgu omasid pensionärideks. Lapsed teevad seda, mida kästakse; ka töötajad teevad seda, aga neile makstakse selle eest; pensionärid saavad samuti pisut raha, kuid neil ei lasta midagi teha, sest nende käed värisevad ja asjad kukuvad neil sageli käest, kui tegu pole just jalutuskepi või ajalehega. Lastest on väga vähe tolku. Vanasti kasutati neid selleks, et sütt kaevandada, kuid progressi tõttu on selle ülesandel nüüd kriips peal. Nüüd näidatakse neid pärastlõunati televiisoris ringi kargamas, ülbitsemas ja arusaamatut slängi rääkimas. Nagu meilgi, on ka inimestel neljas arengujärk, mille eest ei maksta, millesse jõudnuid nimetatakse laipadeks ja millel pole mõtet pikemalt peatuda.” (lk 78-79)


lugemiselamused 

18 mai, 2017

Kelly Link - Travels with the Snow Queen (Beyond the Woods, 2016)


Järjekordne muinaslugu on edukalt rikutud, seekord saab vatti “Lumekuninganna” lummav lugu (vanasti oli sellest ikka päris vägev telelavastus, muidu küll lugu suurt ei mäletaks; praegu pidavat olema mingi kole “Frozen” multikas). Igal juhul, seda teksti lastele vast ette ei loeks - kui just pole soovi täiskasvanute maailma nihilistlikumat või õigemini köögipoolt tutvustada.


Lugu siis sellest, kuidas lapsepõlvesõbrad Kay ja Gerda on noorena abiellunud ning avastanud ajapikku, et ega neil tegelikult suuri tundeid või vajadust teineteise järele pole; mis tekitab koduses elus üsna pingelise olukorra (kaasa ei aita seegi, et kord kinkis Kay naisele rääkiva kassi, kes siis jutustas Gerdale mehe seiklustest teiste naistega). Ühel päeval peale järjekordset tüli lahkub Kay kodust, ning ei tule tagasi. Gerda kuuleb peagi, et poe juures läks mees saanile, kus istus uhke blondiin ja mida vedasid valged haned (no kus on rääkiv kass, seal võivad ka valged haned saani vedada).


Gerda jääb ootama mehe tagasitulekut, sest tahab mehele veel nii mõndagi öelda (tal on nimekiri valmis kirjutatud), aga nojah, Kay ei naase ka paari kuu pärast. Viimaks otsustab naine teda otsima minna (see oleks ka reisimise eest), ning ees ootavad teda olukorrad nagu ikka selles huvitavas muinasjutus tavaks on… ainult et vähe tumedamas võtmes (eks siia on sisse segatud elemente teistestki muinaslugudest), kõiksugu üksikud eided ja nõiutud põhjapõdrad.


Lõpuks leiab Gerda selle jäälossi ning sealt siniseks nõiutud Kay, kes soovib, et naine teda suudleks ja nii saaks mees nõidusest vabaks ja nad saaks siit külmast pärapõrgust minema ning elaksid õnnelikult elu lõpuni. Gerda… pole sellest mõttest just vaimustunud (mis õnn neil tegelikult ennegi oli?; pealegi on ta seikluste jooksul nimekirja kaotanud, mida tahtis mehele ette lugeda) ja kui ta näeb lumekuningannat, siis…

Ohjah, vahel need lahkuminekud ja partnerile tõe näkku rääkimine võivad ikka eriliselt vaevaliseks osutuda - eriti kui partner on mingi blondi bimbo (nagu Gerda arvab) poolt röövitud ning kõik märgid (nagu teekonnal kohatud inimesed talle rõhutavad) viitavad sellele, et mees pole just pühendunud nende abielule. Kui lugu algab vähe mittemidagiütlevalt, siis edenedes kerib see päris hästi üles ning Gerda juhtumised lähevad õige feministlikuks. Muidugi, need autori kommentaarid muinasjuttude üldistest vajakajäämistest (mis mõttes tegelased ei kurda jalahädasid peale kõiki neid rännakuid?) on ka päris elustavad.

17 mai, 2017

Kaido Tiigisoon - Kus pingviinid ei laula (2017)

Tegemist ulmedebüüdiga, mis võiks võita eesti romaani Stalkeri. Hoiatusromaan tehisintelligentsi asjus, raamatu lõpetab peategelase arutelu, miks inimkultuur on rikkalikum ja toitvam kui tehisintellekti pakutav inimkonna majanduslik nivelleerimine. Muidugi, siit võiks edasi utoopiasse kalduda ja mõelda, milline ärgitav mõju on inimtegevusel oma elukohale ehk planeedile nimega Maa. Aga noh, selle romaani eesmärk on inimkonna päästmine tehisintellekti küüsist.

Tegemist on tulevikku (21. sajandi lõpp) paigutuva põnevikuga, kus üks võimulolijate heaks töötav supertehnik Roald on avastanud, kuidas maailm tegelikult toimib (Gygese viirus!), ning ta põgeneb oma superlaborist, et minna inimesi hoiatama - neid inimesi, keda pole tehisintellekti mahitusel “laiendatud” (meie teadatuntud infotehnoloogiahiiud hakkasid eksperimenteerima tehisintellektiga… kuni see viimaks ohjad üle võttis ja oma korra kehtestas). Sellele järgneb insener Roaldi armutu tagaajamine ning mees avastab, et tehisintellekti vastupanu osutajate hulk on kõvasti vähem kui ta lootis ning Roaldi jälitajad harvendavad halastamatult seda veelgi. Siiski leidub üks varjupaik… kus Roald kaotab südame kaunile naisele. Kuid ega see paopaik kaua püsi ning põgenemine jätkub ja jätkub, kuni Roald jõuab viimaks uute kaaslastega vabade inimeste viimase kantsini, kuid…

Tegevuses leidub nähtamatuid roboteid, mehhaanilisi koeri ja karusid, eksoskeletiga lendamist ja betoonist allveelaevaga arktilise mere kündmist, droone makro- ja mikrosuuruses, tehisreaalsust ja supervõimetega inimestega (transhumanism?), mechad ja isesõitvad autod. Aga see pole kõige olulisem - küsimus siiski selles, mida tehisintellekt võib kokku keerata, kui ta avastab end tobedate inimeste alluvusest.

Natuke keeruline on uskuda, et esikteose kirjutaja kohe sellise tüseda romaani valmistab, kus on põnevust, armastust ja teaduslikku fantastikat. Tegelasgalerii on päris lai, õnneks pole peategelased üheülbalised kangelased; autoril on eriline vunk läinud peategelaste heterotundeprobleemide kajastamisele (no vahel see tundub vähe YA olevat, aga jah, eks tehnikust noormehel on puudunud vastavad kogemused). Kindlasti on lugejaid, kes arvavad, et romaan võiks kompaktsem olla, kuid sellega pigem ma ei nõustuks, autoril ei paista olevat soovi kirjutada üheülbalist põnevikku või hoiatusromaani (kuigi eelnevalt olen siin sellises võtmes kirjutanud), sellest siis aegajalt tekivad unelevamad pausid. Tekstis tunduvad niisamuti olevat viiteid mitmetele ulmeteostele ja filmidele, ehk loodetavasti keegi nopib välja, millega täpselt tegemist on. Hea, et tekst on jagatud üsna lühikesteks peatükkideks (vahel jäi mõistatuseks, miks küll juttu kahe peatüki vahel poolitati); kukalt paneb kratsima raamatu pealkirja valik - küllap kihutasin lugemisel sellest kohast mööda, et aduda niisuguse pealkirja sümboolsust vms.

Kokkuvõtlikult - hämmastavalt tihe raamatudebüüt mulle tundmatult autorilt, kes pole mingitpidi seotud Fantaasia kirjastuse taimelavaga, kust viimasel ajal tundub enamik uusi ulmeautoreid võrsuvat. Eks mingisuiguseid paralleele võiks tõmmata Feldmanise debüüdiga, aga tegemist siiski eriilmeliste tulevikunägemustega.

“Kõik see elu eest põgenemine, kõik need teadmised tema peas, kogu see nälgimine ja värisemine ja janu ja külmetamine, kõik need surnud, need keerulised küsimused ja vastuseks on ainult 42? Mida kuradit hakkab ta peale saekaatris? Kui kaua võtab aega, kuni ta siit üles leitakse?” (lk 45)

16 mai, 2017

Manjula Padmanabhan – Sharing Air (The Big Book of Science Fiction, 2016)

India climate fiction 1984. aastast, mis kirjeldab millalgi tulevikus vaba hapniku järgset ühiskonda - õhku küll hingatakse, aga seda kontollitult hapnikumaski sisaldava kiivri abil. Sünnitamise asemel on inkubaatorid. Kõike jagub, sest miljardite asemel elab nüüd Maal kaks miljonit õnnelikku hapnikutarbijat.

Üheks uusinimeste retromaiguliseks lõbustuseks on tellida 20. sajandi õhust maitseproove - see pole hingamisel ohtlik, lihtsalt närvikõdina mõjuv doos (nii on loo jutustaja endale tellinud näiteks õhulõhna, mis on kokku segatud New Delhi, Bombay, Mexico jt linnade näidistest). Aga nagu ikka igas ühiskonnas, on ka seal ekstremistid - siinsel puhul sellised, kes tahavad proovida autentset, vanamoelist õhutarbimist, hapnikumaskita. Selleks kasutatakse mingit iidset tuumajaama puhastusseadet, millega siis pumbatakse ruum vanamoodsat õhku täis ning ekstremistid võtavad koguni maskid eest… ning suhtlevad koguni omavahel otsa, ilma mikrofonide ja kõrvaklappideta. Ka loo jutustaja kutsutakse osa võtma ühest sellisest hullude kokkusaamisest - ta avastab, et see õhk ei tapagi jalapealt, on vaid erakordselt jälk ning keerab pea sassi, tollased inimesed… polnud normaalsed.

Lugu pole teab mis hüpersuper teaduslik fantastika, aga tulevikust pärit jutustaja vaatenurk, tema tõlgendused tänapäeva ühiskonna toimimisest on päris painavalt ja huvitavalt kirjutatud, see meie enesehävitustung. Esmapilgul lihtne lugu, aga üsna tinaselt rõhuv.

„But I don’t hold by such accomodating arguments. The simple fact is, those governments sanctioned polluting industries: QED, they controlled the air supply. The only thing that doesn’t make sense is that most government functionaries themselves breathed the same poisons. So perhaps there is some validity to the argument that polluted air causes personality changes as well as the gross physical damage we are all so concerned about. Maybe if you breathe enough toxins, you can no longer distinguish between well-being and ill health. So you make decisions which will only result in more toxins. And so on and on until you set the stage for total civic breakdown. Which is what happened.“ (lk 925)

15 mai, 2017

Tanith Lee - Red as Blood (Beyond the Woods, 2016)

Õige tume lugu Lumivalgekesest ja ta suguseltsist, nimelt seekordses versioonis on neiu emaliini pidi… vampiiriks. Ning mitte selline nunnukas, vaid noh, päris õel. Et siis ka kuninganna oli seesamune elajas, siis tema valitsusajal võimutsesid kuningriigis mitmed ravimatud ja salapärased surmahaigused - kuid kui kuninganna Lumivalgekese ehk Bianca sünnitusel suri, kadusid ka need haigused.


Kuninga teine naine oli nõid, kes mõistis, et peab Bianca hävitama, kuivõrd see pole inimsoole teps mitte kasulik olevus (ning pealegi ihkab ise kuningannaks saada). Selleks lööb nõidkuninganna liitu… langenud ingli ehk Saatanaga. Jahimees peaks Bianca maha lööma, aga ega siis vampiir rumal ole, 13-aastane neiu pääseb mängleva kergusega atentaadikatsest ning metsa jäädes manab endale abiks seitse… olevust. Nõidkuninganna näeb, et nurjatu elaja mõrvamine ebaõnnestus, ning Saatanaga tehingut sõlmides saab naine midagi õige… kristlikku, et Lumivalgekest mürgitada. Ja nii edasi.

Ühesõnaga, väga tume värk, vana muinasjutt on kokku segatud vampiirinduse ja kristliku mütoloogiaga (jajah, Lumivalgukest äratav prints pole tegelikult prints, vaid…). Ükski tegelane pole just selline, kellele tahaks pöialt hoida, kõik võiks puhastustules põleda (kuningas, vana tobu, milliseid naisi sa endale abikaasaks saad?). Aga jah, läheb nagu läheb. Kui esmatutvus Lee’ga oli õige morjendav, siis see lugu on küll vahva.

14 mai, 2017

Rich Larson - You Make Pattaya (The Best Science Fiction of the Year 2, 2017)


Nagu antoloogia koostaja raamatu eessõnas kirjutab, on Larson kahe viimase aasta kõige parem lühijuttude kirjutaja (senikogetu põhjal sellega just ei nõustuks). See tekst… no rõhk on ehk välisel ehk siis tuleviku kujutamisel ja põneval tegevustikul; ei saa öelda, et teksti lugemine annaks midagi… hingele!


Lugu siis lähituleviku Taist (pole nii ulmeline kui Cockburni puhul), kus möllavad kõiksugu nutiseadmed, infot voolab vajadusel igast peeglist või prillist või mis iganes vidinast jne. Loo peategelaseks on kelm, kes erinevate skeemitamistega püüab koorida Pattayat külastavaid turiste. Nüüd aga selgub, et üks kuulus ärinaine on salaja tulnud siia puhkama - kelmile on selge, et eks siin seks on mängus ning ta plaanib oma lemmikprostituudi (naiseks opereeritud tehtud poiss, nö tavapärane lõbustustehnika) abil ärinaise sellelaadse tegevuse lindile salvestada, et siis hiljem selle eest lunaraha nõuda või kollasele meediale maha müüa. Kõik läheb nagu plaanitult, aga…

Ühesõnaga, lähitulevikku paigutuv kelmilugu, kus põhirõhk kõiksugu tehniliste vidinatega möllul ning muidugi tulevik ise… selline arendatum variant tänapäevast. Ei oska lubada, et niisuguse teksti lugemine just maailmapilti avardaks, on selline traditsiooniline põnevk.

13 mai, 2017

Sam J. Miller - Last Gods (The Best Science Fiction of the Year 2, 2017)

Esimene Milleri lugu, kus puudub LGBT külg. Ja selline tekst, mis esimesel lugemisel ei tekitanud mingeid emotsioone, kuid ülelugemisel avanes päris heaks elamuseks, ning paneb mõtlema, kas anda kuus või seitse punkti kümnest.

Lugu siis tulevikust, kus arvatavalt kliimamuutuste tagajärjel on veetase niivõrd kõrgeks tõusnud, et enamus maismaast on veega kaetud (tekstis on viiteid, et kliimamuutusele on kaasa aidanud mitmekülgne inimtegevus). Järelejäänud inimesed elavad rannikutel jää peal ning elatuvad kalapüügist… mida ajavad randa mõõkvaalad (“orca”?). Need veeloomad on muutunud ellujäänutele jumalateks, uue usu preestrid tõlgendavad oma kogukondadele seda, mida jumalad tahavad ja keelavad. Keelatud on näiteks võrkude või püüniste tegemine - kui jumalad seda näevad, tungivad nad jää alt inimestele kallale, või uputavad kalapaate. Inimesed, kes rikuvad ellujäänute kogukonna stabiilsust, ohverdatakse jumalatele.

Loo peategelaseks on 16-aastane kätetu orvust neiu, kes soovib preestrinnaks saada. Ta on armunud oma surnud venna sõpra; noormehel on aga plaan jumalatele vastu hakata, selleks on tal kava muretseda tõestusmaterjali, et jumalad on kõigest veeloomad ja ei enamat, neid saaks inimestele allutada nagu seda vanasti tehti. Et plaan õnnestuks (inimeste mässule kihutamine!) on noormehel mõte see kätetu tüdruk anda orjaks mehele, kes on kokku krabanud kõiksugu vanaaja asju ning kel on mitmesuguseid “valgustkartvaid” materjale. Armunud tüdrukul on nüüd dilemma - kas olla noormehe embuses või hukata ta, et niisugune blasfeemiline info nende ühiskonda ei jõuaks.

Sünge postapokalüptiline maailm, kus ellujäänud inimesed sõltuvad nö looduse armuandidest - õigupoolest karistaks loodus neid justkui eellaste vigade eest. Milleri lahendus sellisele probleemile… on mõneti üllatav, neiu motiivid on ühtlasi mõistetavad kui ka hukkamõistu väärt. Aga eks esimese kivi visaku see, kes… Ehk võiks “Calved” olla omamoodi eellooks siinsele manduvale maailmale.

“The bunkers had been built back when men still thought they could outsmart the sea, find a safe place to carry on the sinful lives that had displeased the Gods so much They made the sea swallow up all that we had. Those men never finished their safe place. They vanished like sand under the waves, fighting and clawing for the last little bit of land. Only a handful learned that the only way to survive was to make peace with the sea. And with the Gods. And that meant a Priesthood to learn what behavior angered Them, and keep each settlement in line. Because Gods never gave warnings. If we displeased Them, we died.” (lk 139-140)

“The sweet kind child-Kelb was real, but so was the savage monster. Kelb was both. A gentle boy who loved me fiercely, and a wicked murderer who would sell me into slavery. An idealist who loved humanity and wanted us to be free of backwards superstition… who didn’t care who died in the puirsuit of his ideals.Kelb was both, and so was I. A devout believer and a wicked sinner.We were the same. We were animals who wished we were more than that.The gods were just animals.” (lk 147)


12 mai, 2017

Madeline Ashby - Panic City (The Best Science Fiction of the Year 2, 2017)

Kui sellest tekstist midagi aru sain, siis on see lugu tehisintelligentsiga põlvkonnalaevast, mis otsustab ohjad tugevamalt oma kätte võtta - mitte et ta reisijatel sellest mingitki aimu oleks. Selleks tuleb siis üha paljunevat inimestest abipersonali hulka vähendada, lastes neil õnnetuste läbi surra (põhiklientuur on igati kiibistatud ja nende järelkasv on reglementeeritud). Muidugi oleks laeva võimuses selliseid õnnetusi ära hoida, aga jah, milleks?


Loo probleem siis selles, et laev mehkeldab oma süsteemidega, tema üllatuseks / kurvastuseks leidub üks noor, laevas sündinud abitööline, kes proovib laeva tekitatud (mitte et noormees seda teaks) probleemi tarmukalt lahendada, astudes üle takistustest, mida laev talle ette veeretab. Mitte et laev seda nii väga tahaks (sest poiss on tubli ja korralik ja käitub laeva suhtes hästi), tähendab see poisile surmaotsust.


Tekst on siis selles laadis, mis mulle üldiselt suurt huvi ei paku, mingi tehisintellekt möllab oma reaaliates, siin siis mõrvarliku ema rollis. Eks muidugi Võõra mõistus on huvitav jne… aga tihti sellised teadusliku fantastika laadis loodud võõrolendid väsitavad, ja see lugu kipub seda mustrit kordama.

“It was true. Nothing was ever lost. And nothing was ever forgotten, no matter how painful. The city was like a heart that way. She had four chambers, too. She had arteries that led in and out. She kept things moving. She kept the oxygen flowing in and out, in and out, clean for dirty, dirty for clean, the filthy midnight whispers for the purest morning prayers.” (lk 130)