23 november, 2017

Jonathan Strahan - Infinity Wars (2017)


Strahan läheneb tuleviku konfliktidele natuke provotseerivalt - antoloogias on esindatud 10 naisautorit (no kui An on ikka) ja 5 meesautorit (eelmises Infinity kogemuses oli hoopis 6 ja 8). Kui ühes postituses sai juba tähelepanu pööratud naispeategelaste suurele enamusele, siis järelejäänud lugusid liites see lõpuks veidi vähenes, aga ikkagi - 9 loo puhul on naine peategelaseks (Vaughn, Owomoyela, Yoachim, Kress, Das, Phetteplace, de Bodard, Levine, Arnason), 1 loo puhul on kahe peategelase korral kandvam roll pigem naisel (Swift), 4 loos on peategelaseks mees (Bear, Larson, Valentine, Watts), 1 lugu kaunistab aga tehisintelligentsi vaatenurk (Nix). Ja naiste puhul pole tegemist miskite printsesside või karmis maailmas ellujääjatega - nad ongi loomulikud osad autori loodud maailmas, peale nende on ka kõrvaltegelaste hulgas hulgi samaväärseid naisi. Ma ei nimetaks küll seetõttu antoloogiat feministlikuks - pigem on see tervemõistuslik. Kindlasti on ulmepuriste, kellele selline lähenemine niisuguses ulatuses on vastumeelne, aga see on pigem nende probleem (puristidele sobiks ehk hiljuti ilmunud Adamsi antoloogia - kuid sealgi mees- ja naisautoreid pea võrdselt).


Et tegemist võiks olla militaarse ulmega… siis otseselt madinat on vaid Levine’i loos, ülejäänud lähenevad militaarsele natuke ümber nurga (mis ei tähenda küll põnevuse-pinevuse vähesust). Pole ka korralikku võõrliikidega möllu - kuigi paaris loos on nad taustal vägagi olulised. Tähtis on inimesed ja nende võimalikud käitumismustrid tulevikus. Eksootikat kui sellist oli ehk kahe India-ainelise teksti puhul.


Positiivselt üllatasid esmakogemused Yoachimi, Levine’i ja Owomoyelaga, tuttavamatest autoritest pakkusid rõõmu Vaughn, Bear, Kress ja ka de Bodard. Natuke enam oodanuks Nixi ja Arnasoni puhul, kes eelnevalt on ikka rohkem või vähem elevust tekitanud, seekord siis vähe keskpärased loometööd. Nagu ikka, tekitasid mõningast peavalu Valentine ja Watts. Esmakogemused Phetteplace’i ja Dasiga jätsid hinge kerge optimismi nende tulevaste lugudega kohtumise puhuks. Swift ja Larson olid nagu on. Nagu näha, siis häid lugemuselamusi (7 & 6) oli selgelt rohkem kui puiseid lugusid (3 & 4).


Aga jah, kui kuidagi antoloogiat kokku võtta, siis… tulevik on tume, sest inimene pole mitte progresseeruvalt arenev olend ja arenev tehnika pole teab mis helge tuleviku garantii - pigem aitab see… kõiksugu jamasid võimendada.


7
Faceless Soldiers, Patchwork Ship” Caroline M. Yoachim

6
Perfect Gun” Elizabeth Bear
In Everlasting Wisdom” Aliette de Bodard
Dear Sarah” Nancy Kress
Command and Control” David D. Levine

5
The Moon Is Not a Battlefield” Indrapramit Das
Heavies” Rich Larson
Conversations with an Armory” Garth Nix
The Last Broadcasts” An Owomoyela
The Oracle” Dominica Phetteplace
Weather Girl” E. J. Swift

4
Mines” Eleanor Arnason
ZeroS” Peter Watts

3
Overburden” Genevieve Valentine


22 november, 2017

Peter Watts - ZeroS (Infinity Wars, 2017)

Watts on jälle selline autor, kelle - üllatus-üllatus! - tekstid on mu jaoks parajalt raskepärased ning üldiselt püüan vältida neid niipalju kui võimalik… ja kuivõrd siinses antoloogias on see viimane ning samas konkurentsitult pikim tekst, siis selle lugemine… tundus väheke tööna, mida on vaja teha.

Tekst on iseenesest üsna intrigeeriv ehk siis miskisuguse kollapsi läbi teinud lähitulevikus leitakse tehnika, millega äsjasurnud uuesti… kasutamist leiaksid - ehk siis nö zombidena. Erilised tapjarobotid, mida kasutatakse seal, kuhu inimsõduritel enam asja pole. Ülesturgutatud laipadel tekib küll teatav “eneseteadvus” (kuivõrd ikkagi loo jutustaja on üks neist), mistõttu kui nad viimaks töökorras on ja missioonidele saadetakse, tekivad neil umbmäärased küsimused, et miks nad muuhulgas lapsi tapavad ja muid koledusi sooritavad. Aga noh, selline on hind, et mitte täisjõus surnu olla.

Peab muidugi taas tunnistama, et mõnestki teksti finessist ei saanud aru (kuidas see zombide eneseteadvus ikkagi toimis ja mil viisil neid juhiti ja mis mutantidega nad lõpuks kokku põrkusid), kuid et ikkagi antoloogia viimane tekst ja aega napib, sai lugemisega tuimalt edasi punnitatud. Noh, igal juhul on siin loodud päris lööv maailm ja ega see Wattsi tekts polnudki nii - köh-köh - raskepärane, aga ikkagi nii ja naa ja sedapsi ka.

21 november, 2017

E. J. Swift - Weather Girl (Infinity Wars, 2017)

Nägemus maailmast, kus ameeriklased on avastanud võimaluse ilmaga manipuleerida - mitte et nad suudaksid orkaane jms tekitada, küll aga kasutavad nad infomatsiooniga manipuleerimist, et vajadusel varjata sellise supertormi teket ja liikumissuunda. Niisiis kasutatakse häkkimist ja muid infosõja võtteid, et informatsiooni puudumine või valeinfo lekitamine hoiaks avalikkust ja orkaani võimalikku sihtkohta küllalt kaua teadmatuses - edasi järgneb siis hoop infrastruktuurile ja tsiviilelanikkonna rappimine.

Loo peategelane on naine, kes töötab selles salajases grupis - tema hinnata on võimaliku orkaani tugevus jne; tema hinnata on, kas orkaani oleks võimalik kasutada riigi huvides. Aga juhtub nii, et järjekordne orkaanilöök antakse piirkonda, kus naise endine abikaasa on oma aastaid kestval rännakul. Tekib siis kergelt eetiline probleem et kas ja kuidas meest teavitada, et ta sealt piirkonnast kiiremas korras jalga laseks. Aga… aga…

Ei saa öelda, et sellele antoloogiale omaselt oleks taas vaid naine peategelaseks, eks ta see eksabikaasa vaatepunkti jagatakse niisamuti, kuid pigem on see olukorra dramaatilisuse nimel, midagi sisulist see mees juurde ei anna. Teksti võiks pigem nimetada põnevikuks või ka cli fi’ks, oleks vast täpsem määratlus kui lihtsalt ulme. Noh, kokkuvõttes võrdlemisi tavapärane lugu, midagi ei jää hambusse ega pane silmi särama.

20 november, 2017

Max Porter - See linnuke on lein (2017)

Vahelduseks on päris mõnus lugeda hingekriipivalt segast raamatut. Leinast ja kohanemisest; mingil moel sarnane proosapoeem kui Dylan Thomase “Piimmetsa vilus” (aga - eksole - soovituslik oleks pigem tunda Ted Hughesi loomet. Tea, kas see varese-luuletus on maakeelses tõlkevalimikus olemas?).

Lugu siis sellest, kuidas trikster-vares kisub naise ja ema kaotanud pere tagasi elama. Kasutatavad võtted pole eneseabiõpikutest pärit ning tulemuseks pole paranemine vaid kohanemine. Vägagi ängistav teema on esitatud, noh, mänguliselt, omamoodi antipoodina Laingi variatsioonidega massiivile. Vares ja isa jutustavad lugusid (asümmeetrilised!), kui allegoorilised või sümboolsed need on, eks see olgu konkreetse lugeja otsustada.

Kiusatus oleks pidada seda päris heaks raamatuks.

19 november, 2017

Genevieve Valentine - Overburden (Infinity Wars, 2017)


Valentine ei peta lootusi - järjekordne tekst, mis paneb mul jõuetult hambaid kiristama; ka teistkordne lugemine ei ava kuidagi silmi teksti vapustavuse asjus.


Jutt on siis miskist rahutagamisoperatsioonist okupeeritud planeedil, kus okupandid ei oska kuidagi guerillataktikat maha suruda - neil on lihtsalt erinevad arusaamad, mida okupeeritud saavutada tahavad. Olukord läheb päev päevalt aina hullemaks.

Selle antoloogia kohta ebaharilikult osutub peategelaseks mees - kuigi temaga võrdseid naistegelasi on küllaga. Kui loo algus tundus lubavat, et mu senine Valentine’i kogemus saab ootamatult positiivse laengu osaliseks, siis teksti edenedes hiilis tagasi see rutiinne masendus. Mida ei päästnud ka loo teistkordne lugemine (ahjaa, seda ma juba mainisin!), mis pahatihti annab tekstidest hoopis positiivsema mulje.

18 november, 2017

Rich Larson - Heavies (Infinity Wars, 2017)

Seekordse loo probleemiks on koloniseerimiseks kasutatavad vahendid ja võtted - mis juhtub, kui vallutatud alade elanikud on nö üleprogrammeeritud ja kui nende soovitud kuulekus käheb liialt käest ära?

Larson paistab olevat viimaste aastate kõige kiidetud uustulnukast lühijuttude kirjutaja. Mingil moel mulle tundub, et tema tekstid on kui ühe vitsaga loodud (erandiks siis üks fantasylugu) - küllaga tegevust, näpuotsaga teadust ja müsteeriumi. Lugeja saab eelkõige põneva ja kiire loo, ta pole üle vaevatud tehnilise plära või tegelaste sisemiste probleemide või kultuuride kujutelmadega. Ses suhtes on see kuidagi… üheülbaline, sa loeksid justkui sarnase ehitusega tekste ja eks selline ülesehituses üllatusmomendi puudumine ei lase suurt vaimustuda (no muidugi, valdav enamus autoreid kordab vaid ennast).

17 november, 2017

David D. Levine - Command and Control (Infinity Wars, 2017)

Antoloogia seniloetud lugudest kõige actionirikkam, sarnaselt Dasi loole on siingi tegevustik läbi India vaatenurga. Konfliktiks on India ja Hiina sõda, nimelt on India tõtanud appi Tiibetit vabastama… et ühtlasi saaks käppa peale asetada sealsetele maavaradele. Huvitav on see, et kui praegu on tegemist maailma kahe suurima rahvaarvuga riigiga, siis siinses konfliktis on India vägedele probleemiks Hiina kahuriliha märgatav ülekaal - hoolimata India vägede tehnoloogilisest kvaliteedist kipub indialasi lämmatama hiinlaste lõputud reservid ja nende halastamatu kasutamine; nii on ühe indialasest supersõduri kaotamine hulga valusam kui terve hiinlaste pataljoni mahanottimine.


Lugu on nähtud indialasest naissõduri silme läbi, kes juhib väikest rühma, millega püütakse maha võtta Lhasas kindlustunud hiinlaste positsioone. Kuid iga lahing kulgeb siin sarnaselt - rohketest luureandmetest hoolimata ilmuvad välja hiinlaste hulga arvukamad jõud, kelle tapmiseks ei jätku küllaldaselt laskemoona, ning rühma hävingust pääsemiseks peavad nad kokkupõrkest taganema - mis tekitab supersõdurites ägedat frustratsiooni. Lõpuks saadakse teada, mis peitub indialaste ebaedu taga (kaitsetööd juhatab hiinlaste Žukov!) ning olukorra lahendamiseks otsustab supersõdurite rühm midagi drastilist teha.


Kõiksugu tehnika kõrval jõutakse ikka tõdemuseni, et oluline on inimene ja tema kogemused, mitte ainult tehniline üleolek. Aga tehnikaareng on muuhulgas selline, et suudetakse kasutada teleportatsiooni sõjalisel eesmärgil - mistõttu on näiteks Maa pealt pühitud nii Pentagon ja Kreml kui eelmise põlvkonna võimukeskused (edaspidi on küll vaikiv kokkulepe, et tsiviil- ja kultuurilisi objekte sel viisil ei rünnata). Et siis oluline on kaitsta oma infovõrgustike sõlmpunkte ja turvalisust; kuid samas on see teleportatsioon niivõrd kallis, et tavalised sõjalised kokkupõrked tuleb lahendada ikkagi vanamoodsal moel.


Nii ongi tekstis esitatud nö tavapärane sõjategevus, aga seda vähe paremate vahendite abil. Kõiksugu nanolahendused on vinged jne, aga odavam on elusid ohverdada.

Huvitaval kombel on selle antoloogia juttude peakangelased ennekõike naised (Vaughn, Owomoyela, Yoachim, Kress, Das, Phetteplace, de Bodard, Arnason). Beari loos on mehe kaaslaseks naisena koheldav lendav laev, Nixi puhul on lugu esitatud läbi sootu tehisintelligentsi silmade (muidugi on sõdurid, kellega ta suhtleb, võrdselt nii naised kui mehed). Nii võttes on isegi nelja lugemata teksti arvestades tegu eelkõige naiskangelaste antoloogiaga (kujutan ette, kuidas ulmepuritaanid oigavad ja hambaid kiristavad). Ja küsimus polegi niivõrd naiskangelastes kui milleski eripärastest - ei, naiste rolli nähakse meestega võrdväärsetena kõikides tuleviku konfliktides.

16 november, 2017

Betti Alveri kirjandusauhinna nominendid 2017

Käes on jälle see kordumatu aeg aastas, kui maailmale esitletakse eesti kirjanduse parimaid debütante. Mitu jõulupäkapikku valis Teravas, Vihases ja Triskaidekafoobiast kubisevas konkurentsist (42! baleriini) välja tervelt viis gladiaatorit, kellest vaid üks saab hunnitu Võimusõrmuse (kui selle ikka kuskilt kätte saab). Viiest raamatust olen seni lugenud vaid kahte, aga eks teisedki kõlavad igati lugemisväärselt.


Igal juhul, päike loojub ja tõuseb 23. novembril, mil Tartus päästetakse lõukoer valla ja miski ei ole enam sama. Be there or be square, kihlveokontor on avatud.

Neli musketäri on järgmised:

Oliver Berg, romaan „Venna arm“

Berit Kaschan, luulekogu „Ma naeran magades

Madli Lippur, romaan „June. Julien“

Siim Sinamäe, luulekogu „2000 & 1 G-d : väljamõeldud lood tõestisündinud inimestega“

Kaido Tiigisoon, romaan „Kus pingviinid ei laula

Aliette de Bodard - In Everlasting Wisdom (Infinity Wars, 2017)

Selle autori tekstidega pole ma senini kontakti leidnud, sest ta armastatud Vietnami-teema ei hakka suurt tööle, jääb nagu võõraks. Kuid käesolev jutt on küll igati loetav - kas ja kuidas see paigutub de Bodardi Vietnami-universumis, pole küll aimugi.

Aga jah, valitsev Imperaator kasutab oma mõjuvõimu hoidmiseks inimetest käsilasi, kelle sees elutseb nö imperaatori hääletoru - miski bioloogiline tehnoloogia, mis vahendab Imperaatori mõtteid ning ühtlasi uurib Imperaatori tarbeks oma kandjat; sest kuulu järgi on Imperaator hoopis maaväline olend ja sellisena pole inimestega just ülemäära tuttav. Hääletoru kandjad saavad neid mõtteid nö võimendada tavalistele inimestele, mille tagajärjeks on nende tahte endale allutamine - seda küll mitte püsivalt.

Ühesõnaga, tuleviku diktaatoril on uued võimalused diktaktuuri teostamiseks. Käsilastele on see võrdlemisi vastik töökoht, aga ikka parem kui tavainimeste kombel vaesuses vireleda. Kuid lõpuks ei lähe kõik nii nagu Imperaator käsib.

Päris huvitavalt võõras maailm, kus on nii mõndagi tuttavat, aga ikkagi… nii võõras. Autori kujutletud relvastus on veidralt psühhedeelne, kõik see mõtetega lajatamine ning see inimkehas pesitsev Imperaatori bioloogiline käepikendus… mõte sellest paneb endal kõhu ebameeldivalt keerama.

15 november, 2017

Indrapramit Das - The Moon Is Not a Battlefield (Infinity Wars, 2017)

Sõjavastane lugu, mis tõdeb resigneerunult, et kui Maal jäädaksegi sõdima, ei tohiks siiski maalaste omavahelisi konflikte teistele taevakehadele edasi viia. Lugu on esitatud dialoogi vormis, kus India endine kuusõdur jutustab oma minevikust.

India on siinses loos üks juhtivaid kosmosehõivajaid, muuhulgas on nad loonud Kuul sõjalise baasi (mida jutustajate vaatenurgast peetaksegi India eesõiguseks) - nii nagu venelased ja hiinlased (ameeriklastest pole eriti juttu - lugu jutustatakse eelkõige Aasia vaatepunktist). Kuul olijate vahel käib nö mitteametlik madistamine, kes saaks seal võimu. Sealne sõjapidamine nõuab erilisi sõdureid, nii ostab India valitsus vaestelt lapsi ning aretab neist kuusõdureid - et saaksid hakkama sealse gravitatsiooniga ja oleksid eelkõige sõjamasinad, mitte tavalised inimolendid oma lihalike soovidega. Seega püütakse neid teha võimalikult sigimatuks jne. Tulemuseks on siis ilmatumad jõujuurikatest habemega naised jms.

Aga kui Kuu hõivanud suurriigid sõlmivad püsiva rahu (sest avastatakse tähtedevaheliseks reisiks eriti vinge tehnoloogia - milleks siis energiat raisata tühistele konfliktidele), siis on need kuusupersõdurid korraga aegunud sõjatehnika; pole nad oodatud ka edasistele maailmaruumi vallutustele. Tulemuseks siis üleliigsed veteranid, kes tagasi igatsetud Maale jõudes avastavad, et pole enam üldsegi sobilikud seal hakkama saamiseks.

Niisiis võrdlemisi kurblik tulevikuvisioon väikese ajaloo seisukohalt. Autor on üsna tuntavalt patsifistlike meeleoludega, samas… üleliigne rahvastik tuleb kuidagi ülekoormatud Maalt minema saada. Nokk kinni, saba lahti. Eks see kuusõdurite kirjeldus on üpris huvitav, niisamuti India kui supervõimu maailmavaade. Nii võttes igati okei tekst.

14 november, 2017

John Wyndham - Meteoor (Punase pealiku lunaraha, 1991)

Üpris kurbnaljakas lugu tulnukatest, kes satuvad Maa nimelisele planeedile - nende soov on siin uus elu luua koostöös kohalike intelligentsete eluvormidega (probleemiks siis see, et nende koduplaneedi päike annab otsad). Kuid oh häda, kui nad on Maal maabunud kosmoselaevast väljunud, ründab neid avaral platool meeletu suur neljajalgne olend (keda võiks lihtsuse nimel kutsuda kassiks); hiljem tuleb võidelda mitmete kuue- või kaheksajalgsete kiskjatega, veel hullemaks katsumuseks on hiiglaslikud neljajalgsed hallid olendid, kes on kõige õelamad vastased (no kes siis hiiri ei karda?). Kuid õõvastavad imed ei lõpe… nende tuhat kaaslast mahutava kosmoselaev tõstetakse kõige hiiglaslikema olendite esijäsemete abil üles ning viiakse minema - jättes nad ilma igasugusest varustusest!

Käib pauk, justkui oleks taevast meteoor kukkunud. Aga maa seest leitakse kõigest mingi raudkuul, mis viiakse kuuri varjule. Kohale rutanud konstaabel keelab seda kuuli edaspidi puutumast, kuna sõjaministeeriumi käsul peavad eksperdid sellised taevast kukkunud objektid kõigepealt üle vaatama. See on naeruväärne, leiavad kuulikujulise objekti leidnud kohalikud. Tundmatu ese viiakse laborisse, ja…

Nagu öeldud, üpris kurbnaljakas jutt, tulnukatest, kes tahavad head, aga kassid ja hiired ja inimesed ja ämblikud… pole just kõige külalislahkemad, pigem kipuvad neid hoolimatult tapma. Aga kõige hullem ootab neid vapraid tulnukaid veel ees… Päris lahe retroulme.

13 november, 2017

Aleksandr Šalimov - Meditsiini triumf (Diogenese latern, 1976)

Üpris humoorikas lugu (teksti alapealkirjaks on “fantastiline pamflett”) tuleviku meditsiini asjus, mille puhul senised normid niisama kindlalt enam ei toimi - no kui sul on võimalik kehaosi ja elundeid vahetada… siis peaksid päris rumal olema, kui seda enese hüvanguks ei tee. Ainult et seadusega on reguleerimata, kuidas ja millistel tingimustel niisugune enesetervendamine peaks toimima, mistõttu juhtub kõiksugu rohkem või vähem moraalselt ja seaduslikult kaheldavaid juhtumeid (no näiteks inimeste tükeldamine sel eesmärgil). Niisiis peetakse kohtuistungit mehe üle, kes sellises heaoluäris on vägagi edukalt tegev. Ja nagu selgub, on nii kohtunik kui ka teised osalised niisugusest hallist alast isiklikku heaolu teenindanud.

Et siis nõukogulik satiir kapitalistlike väärtuste asjus - vaevalt et Nõukogude Liidus oleks selline korruptsioon võimalik. Või siis autor kirjeldab inimese universiaalset olekut, mille puhul esimese kivi visaku see, kes ise on süütu. Nojah.


12 november, 2017

Robert J. Sawyer - Just nagu varemalt (Vereta jaht, 2001)

Lähitulevikus on ajarändamise laadis leiutatud kronosiirdamine, mis võimaldab inimteadvusi minevikku, varem elanud inimesele projitseerida. Ainult et sellise siirdamisega tagasiteed pole - sa jäädki peremeesorganismi pesitsema senikauaks kuni see sureb (juhul muidugi kui su nö olevikus paiknev teadvusetut keha elus hoitakse).

Et see kronosiire on ühesuunaline, kasutatakse seda eutanaasia (kuna maailmas on kõrge eluea tõttu sotsiaalsed probleemid) ja surmanuhtluse puhul (las räpase töö teevad teised ära). Loo peategelane on peast põrunud massimõrvar, kes oma pattude eest valib karistusviisiks siirdamise türannosaurusse. Hoolimata senikuulmata soovist on kohus sellega nõus, eeldades, et miljoneid aastaid tagasi elanud saurusel pole palju elupäevi järel (miks selles veendunud ollakse, jääb paljastamata). Kuid massimõrvar pole rumal ja peale siirdamist on tal türannosauruse abil plaan inimalge nii kauges minevikus  Maa pealt ära pühkida (või õigemini süüa).

Saurusejutud pakuvad alati esteetilist rahulolu, nii ka see kergelt õudukasugemetega lugu rahuldab esmaseid vajadusi. Ja et tegemist on niivõrd suurejoonelise genotsiidiplaaniga, oh issand… Mamma mia.


11 november, 2017

Vadim Šefner - Tagasihoidlik geenius (Diogenese latern, 1976)

Huvitav, kas Mehis Heinsaar on kunagi seda juttu lugenud? Igal juhul kuidagi sarnane meeleolu, teatud melanhoolne ilu ja muidugi nurgatagune vapustav armastus. Eks jutt on ka osalt satiir tõusikute asjus - eriti Svetlana ja ta erakordsest leiutajast mees oma jaburate väljamõeldistega. Mõneti huvitaval kombel on see tagasihoidlik jutt hiljuti ilmunud Vandermeeride teadusliku fantastika üliantoloogias, huvitav valik.


Aga jah, Sergei on selline vaikne nokitseja, kes pole just edasipüüdlik tüüp ning vabal ajal mõtleb ta igasugu tehnoloogilisi uuendusi välja. Uisud, millega saab vee peal sõita, nähtamatu juuresoleku agregaat (mis töötab vaid tagasihoidliku 35 kilomeetri raadiuses) või kohaliku toimega antigravitaator, tänu millele saab teha toalakke oma töönurgakese - mis küll ta õnnetule naisele ei meeldi. Sergei on nimelt õnnetus abielus ja hea näide sellest, miks tasub turvaseksi harrastada - pole ohtu, et lapse pärast peab abielu hambad ristis kannatama.

“Nad tutvusid. Sergei kuulis, et naise nimi on Tamaara. Nad kohtusid mõned korrad ja abiellusid. Siis sündis poeg, kellele Tamaara pani nimeks Alfred. 
Tamaara oli igav naine. Ta ei tundnud millegi vastu huvi, istus vaid kogu aja akna all tugitoolis ning tikkis kasse, luiki ja põtru. Valmis vaibad riputas uhkelt seinale. Sergeid ta ei armastanud. Abiellus vaid eraldi toa pärast. Ja veel sellepärast, et oli hobusekasvatuse instituudi lõpetanud, kuid ei tahtnud maakolkasse tööle minna.” (lk 143)


Viimaks jõuab Sergei äratundmisele, kelle järele ta tegelikult igatseb… ja hiliskeskealise mehena läheb sellele olendile külla, kaasas päikeseenergast toituv nooreks tegemise aparaat.


“Ikka tundus talle, et tema aparaadid on liiga ebatäiuslikud ja pole põhjust nina püsti ajada. Nii leiutas ta näiteks “Tülisummuti”, mille seadis üles kommunaalkorteri kööki. Seade registreeris kahekümne jaotusega skaalal elanike meeleolusid. Esimese paha sõna peale hakkas nooleke värelema ja jaotusi lugema, lähenedes aegamööda punasele joonele. Punase joone kohal lülitas nool sisse tülisummuti. Kõlas vaikne rahustav muusika, automaatpulverisaator pihustas õhku palderjaniekstrakti ja lõhnaõli “Valge öö” ning tülisummuti ekraanile ilmus kentsakas väänlev mehike, kes tegi publikule kummarduse ja lausus siis: “Pikka meelt, kodanikud!” Sel kombel katkes tüli juba eos ja kõik korterinaabrid olid Sergeile tema tagasihoidliku leiutuse eest tänulikud.” (lk 146-147)

Teaduslikuks fantastikaks on seda teksti raske pidada, pigem on tegu fantasyga - Sergei kõiksugu leiutised on lihtsalt niivõrd uskumatud (või sotsrealistlikust vaimust kantud?) ja no loo tundetoon on ka pigem selline… ulmelises soustis tragikoomiline lamburiromantika kahe inimese õnnetust armastusest. Igal juhul, väga armas lugu.

10 november, 2017

Joanna Russ - When It Changed (The Big Book of Science Fiction, 2016)

Kurblik lugu naiste planeedist, kuhu on naasemas mehed. Aastasadu tagasi surid seal epideemia tagajärjel mehed, ning sellest ajast saati on naised omapäi hakkama saanud (et niivõrd palju elanikke kaotati, siis seetõttu toimus ka tehniline regressioon). Kuid nüüd on seal maandunud laev koos suurte lihastega meestega, kellel on “rõõmusõnum” jagamiseks - Maal on nüüd sugude võrdsus; aga et on teatavaid probleeme geenidega, on neil sigimiseks vaja naisi juurde. Ja et nüüd mehed naasevad ning aitavad siinset maailma paremaks muuta - sest vaid koos meestega on parem elu. Kohalikud naised pole ideest just ülemäära vaimustunud - nende ühiskonna tehniline tase on tõusuteel, kuigi pole veel jõudnud epideemiaeelsele tasemele, mistõttu laevaga saabunud mehed on paratamatult… militaarselt etemas arengujärgus.

Lugu, mis osutab näilise ja tegeliku vahekorrale - kuigi saabunud maalased räägivad maalaste võrdõiguslikkusest, ei kohtle nad planeedi naisi just… respekteerivalt; justkui poleks siinne ühiskond meesteta elujõuline, see on puudulik, naised ilma meesteta pole… normaalsed  Noh, kohalikud nii just ei arva. Eks siis jutt toitubki sellest vastuolust (sellest siis üsna otsene feministlik  näpuga näitamine). Kas traditsiooniline peremudel (mille käigus pole maalaste ühiskond just eriti rõõmsalt toimiv) või siis siinne toimiv ühiskond, mis saab oma probleemidega kenasti hakkama.

Sonic Youth laulis kunagi “fear of a female planet” ja ekstaole.

09 november, 2017

Kurt Vonnegut, Jr. - 2 B R 0 2 B (The Big Book of Science Fiction, 2016)

Vonnegut joonistab pildi sellest, kuidas Maa peal õilmitseb õnn ja rahu. Selleks on eelnevalt vaja rahvastik kontrolli alla saada - Maal saab elada kindel arv inimesi (näiteks USAs 40 miljonit inimest), juurdekasv peab püsima täpselt nullis; iga sünd tähendab kellegi lahkumist. Ja noh, kui (vabatahtlikult) lahkujat pole, siis tuleb sündinu hukata.

Loo probleem siis selles, et esmakordselt vanemateks saav paar saab kohe kolmikud - tähendab, et lapsed ellu jääks, peaks surma valima kolm täiskasvanud inimest. Tulevase vanema isa on valmis ühe lapse eest surema, kuid vaja oleks leida veel kaks inimest või siis tulevased vanemad peavad valima oma kolme vastsündinu seast ühe, kes jääks tänu vanaisale lahkumisele ellu. Niiet võrdlemisi keeruline eetiline probleem inimesele, kes kogeb rahvastikukontrolli halastamatut mehhanismi.

Tekst pole kirjanduslikult eriline pärl, põhiline aur läheb idee tasandile - Maal on küll nüüd võimalik elada, aga millise hinnaga. Et valitseb niisugune maapealne paradiis, siis on inimeste eluiga meeletult pikenenud, aga… on see ikka täisväärtuslik elu, kõik see nooruse- ja ilukultus? (Küüniliselt võiks öelda, et ohjaa.) Vonnegut pole kunagi rõhku pannud dostojevskilikule tegelaste kujutamisele, nii on ka see tekst rohkem telenovelalik nukumäng. Muidugi keerab autor vinti veel üle, andes aidatud enesetapule omamoodi koletisliku mõõtme - neid sooritatakse gaasikambrites (maailmasõja õudustest pole kirjutamise ajaks möödunud veel kahte kümnenditki). Kena retroulme, ei midagi jalustrabavat.

08 november, 2017

Simon Ings - Drones (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2016)

Tegemist siis tulevikumaailmaga, kus on juhtunud selline õnnetus, et mesilased on välja surnud. Noh, tulemuseks on riiklikud toimetulekuraskused, mis eriti valusalt nüpeldab Euroopat. See on siis see osa, millest ma sellest tekstist ehk aru sain.

Muu on niisugune ballardlik… ma ei tea, hüpermaailm, mis toimib võõristavalt. Inimesed, kes alateadlikult (?) matkivad mesilaste elu; on siis pere valdajad ja pere töölised. Kõik on vennad. Mis naistesse puutub… No ei hakanud suurt süvenema, lugesin lihtsalt lootusega, et ehk loo lõppedes tekib miski selgem arusaamine.

Eks plusspunkte annab niisuguse atmosfääri loomine, tekst ei tekitanud vähemalt niisugust jõuetut ärritust nagu Valentine’i puhul.

07 november, 2017

Elizabeth Bear - The Heart's Filthy Lesson (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2016)

Järjekordne lugu hiljutisest Veenuse antoloogiast ja mõneti kammerlikum kui seni loetud tekstid sellet kogumikust. Kuigi jah, Veenus on ikka selline vesine džungel täis veidraid eluvorme.

Loo peategelane on tulevikunaine… kes on mõneti erinev traditsioonilistest Maa inimestest ja nende banaalsest binaarsusest.

“Nearly everything on Venus was named after female persons - historical, literary, or mythological - from Terra, from the quaint old system of binary and exclusive genders. For a moment, Dharthi considered such medieval horrors as dentistry without anesthetic, binary gender, and as being stuck forever in the body you were born in, locked in and struggling against what your genes dictated. The trap of biology appalled her; she found it impossible to comprehend how people in the olden days had gotten anything done, with their painfully short lives and their limited access to resourcses, education, and technology.” (lk 358)

Dharthi on üksinda ekspeditsioonil, avastamaks kadunud veenuslaste tsivilisatsioonist mingeid märke - senileitu on andnud põhjust arvata, et kunagi elasid veenuslased päris kõrgel tehnilisel tasemel, aga siis mingi aeg kadusid või surid välja. Veenuse džungel pole humanoidile mingi naljaasi, siin on küllaga veidraid kiskjaid, kes võiks inimese prõksti pooleks hammustada. Ning ühel puhkehetkel avastabki Dharth, et talle puule on järele roninud kaks sootiigri kutsikat, kes on naise sihikule võtnud. Tiigrit meenutab selle olendi puhul vaid värvus, muidu on nad sellised… nelja silma ja seitsme jäsemega maolaadsed elajad. Ühesõnaga, jama hetk. Dharthi sooviks on leida veenuslaste linn, aga paistab, et on pigem lõunasöögiks küpsemas.

Lugu pole nii pulp kui teised Veenuse antoloogia jutud - kuigi jah, kõik see džungel ja kadunud tsivilisatsioon annaks pulpisõbrale üsna palju punkte. Kuid loo rõhk on pigem kangelanna siseelul, ta eneseotsingutel ja kahtlustel. Autor on muidugi erilise mõnuga kirjeldanud Võõrast (kuid samas tuttava struktuuriga) maailma; lisaks Veenusele on kohalike inimeste sotsiaalsed ja bioloogilised eripärad mõneti… futuristlikud. Noh, ühesõnaga on lugu oma plusside ja miinustega, vahel läks nagu liialt ksenoks kätte, aga samas… millised inimlikud kannatused, eksole. Mõneti hoopis teistsugune kui hiljuti loetud Beari “Infinity Wars” antoloogias ilmunud tekst.

06 november, 2017

Ray Nayler - Mutability (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2016)

Tõeline ilukirjandus parimas hemingwaylikus vaimus ja ulmesoustis. Kunagi tulevikus kohtuvad mees ja naine, kes on arvatavalt kohtunud sadu aastaid tagasi tulevikus. Sellest on fotosüüdistus, kus nad mõlemad õnnelikult üheskoos poseerivad. Aga nad ei mäleta sellist juhtumit, ning see tekitab mõningast ebamugavust.

Ja nii edasi. Vihm, kohvik, noir. Mitte midagi ei saanud aru. Eks imetleda võiks seda ulmehemingwaylikkust, aga mis mõte sel õieti on, ei hakka arvamagi. Piinlik on niisuguseid postitusi avaldada, aga ei suuda end tagasi hoida.

05 november, 2017

Brian Aldiss - Superlelu kogu suveks (Kontramorfoos, 2004)

Lugu lähitulevikumaailmast, kus piir tõelise ja tehisliku vahel on muutunud õige hägusaks. Hiljuti olen lugenud päris mitut lugu (Bacigalupi jt), kus inimestel on lähem kokkupuude endi loodud olenditega, omal moel on see lugu… neist vast kõige südametum, kirjeldades õige halastamatult vanema ja järglase suhet. Tõsi, autorile on niisamuti oluline tuleviku sotsiaalne külg - ülerahvastatus ja varanduslik ebavõrdsus.


Aga jah, lugu perest, kus isa on tehnoloogiafirmas tähtis nina (plusspunktid avastuse eest, mis aitab inimestel figuuri hoida), naine eraldunud koduseks ning laps kadunud tehnoolendite külalislahkuse valla. Peresuhted paistavad algul õige O’Neilli laadis draama olevat (kõiksugu isiklikud probleemid, ei osata üksteisega lähedased olla), aga õige pea selgub, millest selline… draama.

Tekst käsitleb iseenesest tulevikku, aga samas on äratuntavad üleüldised inimläheduse küsimused ehk inimestevaheline kommunikeerimatus. Ühesõnaga, kõike seda, mis iseloomustab üht hästi arenenud ühiskonda. Sellisele jutule võiks otsa soovitada Laingi “Omadega puntras”, tuleb igati kena võõrandumise deja vu.

04 november, 2017

Caroline M. Yoachim - Faceless Soldiers, Patchwork Ship (Infinity Wars, 2017)

Minu jaoks tundmatu autor on antoloogia seniloetud lugudest vast kaasakiskuvaima  jutu kirjutanud, Tegevus leiab aset kuskil tulevikus ning inimkond on laialt ilmaruumi levinud ning selle käigus loonud liite erinevate võõrrassidega. Aga probleem on niisuguse võõrrassiga, keda kutsutakse inimkonna poolt Nägudetaks (“Faceless”); see võõrliik vallutab ja allutab teisi liike, seda tehes neilt ka… kehaosi üle võttes. Nii on need Nägudetud ühed igavesti koledad (ja erinevad) ühisteadvusega mutandid - keha koosneb eri olendite osadest, mis kokku ei moodusta just harmoonilist tervikut.

Ühesõnaga, loo peategelane saab ülemustelt ülesandeks nende tähesüsteemi ilmunud Nägudetute laevale minna ja seal vallandada antiviiruse, mis peaks need Nägudetud hävitama. Selleks tehakse peategelase kehaga plastilise kirurgia abil imetegusid ehk inimkehale lisatakse mitmeid eri võõrliikide kehaosasid - et ta näeks välja nagu tavapärane Nägudetu. Tulemus on kole ja tõepärane.

Ahjaa, rääkimata jäi, et sel võõrliigil on viirus, millega nakatanu muutub järjekordse Nägudetu leegioni liikmeks. Kuid peategelasel on oma haigus (mistõttu ta õieti ei sobi sõduriks, aga nagu ta avastab, just selle haiguse pärast ta sõjaväkke võetigi), mis on isemoodi antiviirusest kaitsetõke - nii suudaks ta Nägudetute viirusele ligi kümme tundi vastu pidada. Ning seetõttu ta käiku lastaksegi.

“Discarded body parts were scattered on the floor and pressed into the walls. A soldier with a dozen arms pulled one off and pressed it into the wall. Tendrils grew out to embrace the discarded limb. The soldier went a short distance, then stopped to harvest  a limb that was growing  from the floor. The ability to swap out old parts made the Faceless nearly immortal - like living ships of Theseus, replacing themselves bit by bit until eventually none of their original parts remained.” (lk 80)

03 november, 2017

An Owomoyela - The Last Broadcasts (Infinity Wars, 2017)

Pisut sarnane Vaughani looga - ainult sõja alguse asemel ongi planeedisüsteem rünnaku all. Mitte et tsiviilelanikkond seda teaks - toimub laiahaardeline varjamine nende eest. Sinna planeedisüsteemi kohale jõudes avastabki loo peategelane, et ta on palgatud infosõda vedama - tema ülesandeks on koordineerida salajast meediakampaaniat, millega seletada inimestele sõjaga kaasnevaid probleeme millegi palju argisemaga (puudub side naaberplaneediga? No küllap on ühenduses miski viga jne).

Selline töö pole talle kuidagi meeltmööda, inimestel peaks justkui olema õigus teada, et nende planeet võib iga hetk pihustuda. Samas, selle teadmisega kaasneks arvatavalt paanika ning see võib olukorra hoopis hullemaks keerata. Ent ei saa mitte vaiki olla, eksole, ning impulsiivselt teeb ta midagi mõtlematut.

Omal moel võiks seda nimetada põnevikuks või thrilleriks, et kõik need grandioossed salaplaanid ja peategelane võitleas õigluse eest. Loo finaal tekitas kerget pettumust, oleks nagu oodanud selgemat lahendust - muidugi, niisugune hägusus on lahendusena niisamuti igati aktsepteeritav (ja kes olen mina, et öelda, millised finaalid on sobivad või mitte). Seniloetud seitsmest lood viiel on olnud peategelaseks naine.

02 november, 2017

Lois McMaster Bujold - Komarr (2017)

Eks romaan areneb tasa ja targu päris seikluslikuks, muuhulgas päästetakse Barrayari tulevik ning lõksu jääb Miles Vorkosigani süda. Nikluse kaanekujundus maakeelsele väljaandele on taas sootuks erinev originaalist (kosmoseooperlikud kaanekujundus küll ei viita muidu õige maalähedastele teemdadele, millega peategelased üldiselt kokku puutuvad)… samas noh, kas sellise algse pulpkujundusega eestikeelseid lugejaid suurt võrku püüaks (vast nii mõtlesid ka hiina ja jaapani kirjastajad, kes eelistasid kirest nõretavale kujundusele midagi muud).


Milesi on niisiis ametilt Keiserlik Audiitor ning ta saadetakse koos teise audiitoriga uurima Komarri planeedil toimunud hiigelõnnetust päikesepeeglitega, mille tagajärjeks võib olla planeedi terraformimise lõppemine. Kerge probleem on see, et Milesi isa on tuntud kui kui Komarri Lihunik (keda süüdistatakse kohaliku ülestõusu julmas mahasurumises), ning peagi tekib küsimus, et kas see hiigelõnnetus pole korraldatud Komarri separatistide poolt, et vabaneda Barrayari okupatsioonist. Või on tegemist õige jõhkra pulmakingiga keiser Gregori oodatava suursündmuse puhuks - mees plaanib nimelt abielluda komarrlannaga. Segadust tekitab seegi, et Miles satub kokku abielunaisega, kes paneb tal südame arütmiliselt põksuma ning kelle tõttu teeb kangelane mõndagi sellist, mis ei käi just seadustega kokku - kuid keiserlik audiitor vastutab oma tegude eest vaid keisri ees.


Kui nad tahaksid sind tappa, oleksid sa juba surnud, üritas ta oma paaniliselt hingeldavat keha veenda. Välja arvatud muidugi juhul, kui nad on sadistid, kes sihivadki aeglast ja läbimõeldud kättemaksu… Mida ma neile paha olen teinud? Muidugi peale tavalise solvangu, milleks oli see, et ta on barraiar ja lisaks veel Aral Vorkosigani poeg…” (lk 164)

Ühesõnaga, romaan on segu põnevikust ja suhtedraamast (sest eks saab küllaldaselt informatsiooni ka abielunaise probleemidest), mis on esitatud läbi kahe vahelduva vaatepunkti (ma nüüd küll ei mäleta, kas Bujold on sellist vaatepunktide erinevust kasutanud ka varasemates Milesi romaanides). Eks natuke võiks nuriseda selle üle, et Miles on niivõrd positiivne tegelane, kes kõigis olukordades saab hakkama - olgu vastaseks siis abielunaise üheksaaastane poeg või võimalikud terroristid; Miles lahendab ikka kõik päikseliste tulemustega, tema puhul ei saa oodata Tyrioni-laadset moraali tulevärki ja selle erinevaid varjundeid. Miles Vorkosigan on kangelane ja kõik.