23 detsember, 2008

J.K. Rowling – Harry Potter ja Segavereline Prints (2005)



“Fred, George, Harry ja Ron olid ainsad, kes teadsid, et ingel puuladvas on tegelikult aiagnoom, kes oli hammustanud Fredi pahkluust, kui Fred oli jõulupüha õhtusöögiks porgandeid üles tõmmanud. Juhmistatud, kuldseks värvitud, tillukesse baleriiniseelikusse topitud ja seljale kleebitud väikeste tiibadega vahtis ta vihaselt neid kõiki ning oli oma suure, kartulit meenutava kiilaspeaga ja üsna karvaste jalgadega kõige koledam ingel, keda Harry oli kunagi näinud.” (lk 283)

Millegipärast kipub nii minema, et kõiksugu poisikeselikud kangelased – nt Potter, Frodo, Lindgreni poisskangelased – kipuvad üks hetk tüütama ning hakkad hoopis fännama aegajalt taustas vilksatavaid tegelasi. Praegusel juhul meeldib mulle mõte neist kirjakandjad-öökullidest. Et ongi sellised tegelased, kes popsuvad kuskilt kohale ja kaovad seejärel kapi otsa järgmist tegevust ootama. Mõnusalt armas.

--

J.K. Rowling - Harry Potter ja surma vägised (2007)



Veni, vidi, vici.

Kommentaare ei ole: