30 detsember, 2008

Juhan Paju – Vanaema mõis (1999, 2000)



Varalahkunud Paju teosed on igati vahvad. Fantaasialend segatud asise maailmaga (mis omakorda on üksjagu jabur, eriti veel tänasest vaatepunktist). Haapsalu detektiiv, Peterburi mõrtsukkala, Vene tuumaallveelaeva ärandamine – puhas lugemismõnu.

Senini polnud suuremat tahtmist kaht Paju teost lugeda. Nüüd siis sai lõpuks üks neist läbi loetud - “Vanaema mõis” (see jäi poolikuks, eks?) ja tuleb tõdeda, et Paju suudab ikka üllatada. Esimene raamat – juuniküüditamine ja sõjaaastad – on ootamatult ebapajulik, nö hästi kirjutatud. Tegevus toimub Eestist Siberini, pillimehest südametemurdja Mati Villitoa näiteks küüditatakse Siberisse, seal sunnitakse teda nõukogude vägedega ühinema, maailmasõja lainetes deserteerub ta Pihkva kandis ja astub saksa sõjavägedesse. Ning viimaks toimetatakse ta salaja Siberisse tagasi.

Kui esimese raamatu märksõnaks võiks olla täiskasvanuks saamine, siis teine raamat võiks olla kui täiskasvanute raamat (vaevalt, et Paju teise raamatu käsikirja romaanivõistlusele saatis?). Sõda on lõppenud ja Eestis ellujäänud noored mehed-naised on, noh, meeste- ja naistenäljas. Olemise õudus ja tiirasus (raamatu teine peatükk kohe lajatabki pealkirjaga - “Tiirane mets”). Metsavennad, hävituspataljonlased, ja nende vahele jäävad kaunid-meelad täiskasvanud neiud. Esimese raamatu spermapull – Mati – on Paju poolt Siberisse jäetud ja seetõttu on teises raamatus hoopis vähem raskejalgseid naisi. Ja Paju suudab selleski raamatus üllatada – kui pea kolmveerand raamatut on pea vodevillilik melu, siis viimased viiskümmend lehekülge on tinaraskelt masendavad. Häving ja väike lootusevilksatus.

Ühesõnaga, üllatav teos. Huvitav, mis Paju arvates sellest vanaema mõisast viimaks saama oleks pidanud?
“Kumbki neist ei võinud aimata, et järgmine kohtumine vennaga saab teoks alles pool sajandit hiljem.” (1999: 162)

Kommentaare ei ole: