Ajakirja Geo detsembrikuiseks läbivaks teemaks oli küsimus: miks inimene usub? Kas usk jumalasse, kõrgematesse jõududesse, on pelgalt loomu- ja liigiomane vajadus ning instinktiivne, evolutsiooni käigus kujunenud oskus luua endale kujutluspilte, legende ja seeläbi jõudu andvaid lootusi? Võimalik, et uskumisvõime olemasolu kuulub lahutamatuna inimmõistuse juurde, toimides inimese ratsionaalse mõtlemise - teatud mõttes selle kui ebanormaalsuse - tasakaalustaja ning lohutajana; ning kui jõuda arusaamani, et inimmõistuse kui anomaalia kõrval on ka temale vastanduv spirituaalsus teatav kõrvalekalle, tundub loogiline, et evolutsiooni käigus on kujunenud vastandlikud omadused (ratsionaalne mõtlemine vs irratsionaalne uskumine) selleks, et kahes äärmuses olevad jõud võiksid avaldudes inimest hoida üldiselt teatavas tasakaalus, nö normis; sest nii nagu mõtlemisvõimeta inimene ei saa edukalt kuigi kaua eksisteerida, ei saa ka millessegi uskumata elada. Aga jääb küsimus: kas usk ning uskumine jumalikku on pelk geneetiline paratamatus?
Siinkohal mõned katked artiklist:
"Vastandumine millelegi, mis ulatub temast endast kaugemale, on üks inimese põhivajadustest. /.../ Religiooni psühholoogia /.../ peab uskumise üheks evolutsioonibioloogiliseks eeliseks seda, et transtsendentse koduasukana tuleb usklik igapäeva ülejõu käivate nõudmmiste ja ähvardustega paremini toime - kuna ta on suuteline iseennast piirama. /.../ Vaim on paratamatult müstiline; müstiline kogemus on bioloogiliselt reaalne /.../; religioossel kogemusel on neurofüsioloogiline alus. Järelikult: jumal on ajutegevuse produkt. /.../ Nii näiteks on Ameerika neuroloog James Austin veendunud, et valgustuslikud seisundid tulenevad meditatsiooni käigus tekkivast mitme subkortikaalse ajupiirkonna aktiivsuse pärssumusest. Kanada neuroloog Michael Persinger aga oletab, et /.../ nägemuste, seletamatute lõhnaaistingute ning müstiliste ettekujutuste vahel on (empiiriliselt kinnitamata) seos, ning leiab, et religioossed kogemused võivad olla põhjustatud epileptilistest mikrohoogudest. California neuropsühhiaatrid Jeffrey Saver ja John Rabin omakorda arvavad, et epilepsiahood võivad kutsuda esile ekstaatilisi aistinguid, jumalakartlikkust ja uskupöördumist, immateriaalsete nähtuste ja jumala kohalolu tajumist. Kas spirituaalsus ei ole tõesti midagi enamat kui oimusagara anomaalia?" (lk 37-38)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar