19 veebruar, 2009

Bill Bryson – Kõiksuse lühiajalugu (2006)


“Sukeldumist jäljendava katse ajal sai Haldane'i naine kord kolmteist minutit kestnud krambid. Kui ta lõppeks enam põrandal ei viselnud, upitati ta jalule ja saadeti koju lõunat valmistama.” (lk 246) 
“Näiteks oli Broomil kombeks sooja ilmaga, mida tuli sageli ette, oma välitöid ihualasti teha. Oli veel teada, et ta teeb kahtlasi anatoomilisi katseid oma vaesemate ning järeleandlikumate patsientidega. Tihti surid patsiendid tema käes, ja siis tavatses ta matta nende korjuseid oma aeda, et neid sealt hiljem üles kaevata ja uuringuid jätkata.” (lk 422)

Igati huvitav raamat. Maa ja inimese ajalugu kokkusurutud pea 450 lk tõlketeosesse on kindlasti saavutus. Teksti iseloomustab ühelt poolt laadna, ameerikalik hoiak (a la issand küll, ongi olemas Õistaimede Komitee (lk 353)) ja teisalt tõsine või aukartusttundev suhtumine käsitletavasse ainesesse – teaduslooline ülevaade olulisest Maas ja elu mitmekesisuses. Teaduse inimlikustamine tavalugejatele (aga eks raamatutegi lugemine on anomaalia), aegajalt teaduses esinev juhuslikkus – miks näiteks püüti modelleerida meteoriidi langemist hotellitoas kuulikestega kaerajahu pommitades, mitte laboris (lk 197)? Tõlkele annab kahtlemata huvitava lisaväärtuse Brysoni teksti natuke irooniliselt, vahel üleolevaltki kommenteerivad eestikeelse tõlke toimetajad. Ühesõnaga, nalja nabani.

Natuke ettevaatlikuks teeb autori sõltuvus intervjueeritavatest teadlastest ja teadusloolastest, nende arvamuste seadmine nüüdisaja “lõplikuks tõeks” (sest paratamatult on võimalik, et teadmised täienevad või muutuvad), ent on selge, et millelegi tuleb toetuda nii erinevate valdkondade arusaadavaks tegemisel. Aga ikkagi, tuleb meeles pidada, et siin esitatu on ühe kildkonna arvamus (muidugi võin nii väites lihtlabaselt eksida).
Tõlkijalt igatahes supertöö.

“Viis miljonit aastat tagasi tõusis merest Panama, sulgedes Põhja- ja Lõuna-Ameerika vahelise väina, katkestades Vaikse ja Atlandi ookeani vahelised soojad hoovused ja muutes sademete hulka vähemalt poolel maakerast. Seetõttu kuivenes Aafrika, kihutades ahvid puu otsast alla otsima uusi eluvõimalusi tekkivaid savannides.” (lk 413)

Tiit Kändler

Kommentaare ei ole: