31 märts, 2009

Andrus Kivirähk - Sürrealistid (2007)


ALEKSANDER: Loe ometi!
PAUL: Püha taevas! See on ju Oskar! Surnud!
ALEKSANDER: Kas see oli õnnetus?
PAUL: Ma ei usu. See pole võimalik, ta on varemgi oopiumi pruukinud. Ta oskas seda. Ta poleks iialgi kogusega eksinud. See pidi olema enesetapp.

Ilmub Oskar.

OSKAR: Sul on õigus, Paul, see oli enesetapp.
PAUL: Aga miks ometi, Oskar!
OSKAR: Mul oli eile õhtul nii igav. Ma ei osanud midagi paremat välja mõelda. Kogu maailm tundus läila ja tühine. Aga enesetapp lahutas mu meelt päris hästi. Oopium oli võrratu, esmaklassiline kraam.
PAUL: Aga see teine? See poiss!
OSKAR: Ah nii tüütu ja labane on surra üksi. Hoopis stiilsem on keegi endaga kaasa võtta. Pealegi päästsin maailma jäljekordsest ooperilauljast. Ooper on ülimalt vastik nähtus, ta lehkab surnukirstu järele. Kui ma viitsiksin, laseksin ma kõik ooperimajad õhku. Ilus oleks vaadata, kuidas taevast sajab läbisegi kassikulda, tenorite päid ja sopranite häälepaelu, ning neile lisaks sadade ooperisõprade aplodeerimisest paistes käelabasid. Aga see on liiga väsitav. Pealegi olen ma nüüd ju surnud.
PAUL: Aga Oskar, kõik meie plaanid!
OSKAR: Plaanid! Ma vihkan plaane! Mul pole olnud iialgi kavatsust neid järgida. Paul, on ülimalt tähtis õigel ajal surra - siis ei käis sa alla, ei muutu labaseks. Mina olen nüüd päästetud kõigist argielu mõttetustest.
PAUL: Aga sürrealism?
OSKAR: Aga oskad sa nimetada veel sürrealistlikumat tegu kui põhjuseta enesetapp? Paul, sa pead tunnistama, et andsin endast parima! Selle hooaja top-kümmet juhin mina!
PAUL: Jah, sul on õigus. Aleksander! Vaata! Selline peab olema üks õige sürrealist! Selline on õige sürrealistlik tegu! Võta eeskuju!
ALEKSANDER: Kas ma pean ennast siis ka ära tapma?
PAUL: Siis, kui meie liikumine seda vajab. Siis, kui ma ütlen. Distsipliin ennekõike! Praegu aga lähme kohvikusse.

Kommentaare ei ole: