05 märts, 2009

Susanne Foral – Venuse kultus. Orgiate kultuurilugu (2008)



“Raamatu antoloogiline iseloom, mis on tingitud võimalikult täpsetest ja kõikehõlmavatest tsitaatidest, on ettekavatsuslik. Mingi teate, afääri, juhtumi kajastumine ei näi olevat nii tähtis kui selle sündmuse enda kirjeldamine kogu tema algallikate mahus.” (lk 17)

Jube nüri on seda raamatut järjest lugeda – nagu vaataks täispikka pornofilmi (nii erootiline tekst kui pornofilm on tehislikud, mõlemad kirjeldavad/pakuvad ebarealistlikke fantaasiaid, seepärast hetkel siin võrdsustasin need). Mõneti vastuoluline tundub olevat autori suhtumine oma uurimisteemasse – huviga kirjeldatakse minevikus toimunut (= väljendatut), sellele antakse kunstiline väärtus; kui aga jõutakse tänapäeva koduperenaiste ja ametnike vabameelse käitumiseni, muutub autor moraliseerivaks, halisevaks ja näpuga näitajaks. Ütleme nii, et antiigist II maailmasõjani on raamatul mingisugune väärtus olemas (lk 18-369), hilisema käsitlemine oleks võinud tõlkimata jääda (lk 370-437). On tunda, et autor on kirjutanud AIDSi-eelse aja vaatevinklist lähtudes – seda siis lähiminevikku käsitledes. (Kuigi jääb teadmatuks, millal originaal ilmunud on, ühel lehel on märgitud 1999, mis ei tundu usutav.)

Olemata antud valdkonnas ekspert, tundub siiski antud teose valik tõlkeks natuke kummaline. Lähimineviku veidrus, autor toetub eelkõige saksakeelse kultuuriruumi raamatutele ja tõlketeos ise just ei hiilga mõttetihedusega, oodanuks nagu üldisemat seotust kultuuri- või mentaliteedilooga. Siin aga lihtsalt pornolugemik, pealkirjas peaks vahetama “kultuuriloo” “antoloogiaga”. Lugedes tuleb endale ikka meelde tuletada, et käsitletav aines on pärit rohkem või vähem kirjanduslikest tekstidest või muidu jääb mulje, et enne 21. sajandit korraldasid inimesed mõnel päeval aastas muudkui üldrahvalikke orgiaid. Ja kel rohkem oidu ja raha, neil oli üldrahvalikel orgiavabadel päevadel oma salajased orgiad. Et siis, ettevaatust järeldustega.

Mõned juhuslikud märkmed. Raamatus olevad ümberjutustused on kui üliinimeste ideaalseks – ja seda ilma viagrata. Rooma saturnaalidest on välja kasvanud vastlapidustused (lk 104-105). Ühes kohas esitatakse kunstiliselt huvitav teatritekst vahekorra kirjeldamisest (lk 190-191), seda võiks mõni eesti teatritrupp mingisuguses etenduses kasutada. Ja lõpuks Sade üks ideaalinäide neiu unistusest: “Noored tüdrukud saavad nüüd minult ülesande ajada poiste riistad uuesti püsti. Niipea, kui need püsti olid tõusnud, laseksin neist kaks endale tuppe torgata ja kolmanda tagumikuauku, ühte lakuksin, kaks suruksin kaenlaalustesse, ühe veel juustesse, kaks võtaksin pihku ja kümnendal laseksin oma silmade ees pihku lüüa, küll keelates tal sinna seemet pursata. Kõik kümme peaksid järgemööda kohti vahetama, kuni igaüks neist on loovutanud oma ohvri himuruse templile. Ilusad poisid valavad mu spermaga üle.” (lk 208) – on üldse selline asi puhtfüüsiliselt võimalik? 10 meest mahutada 1 naise ümber? Ei julge arvatagi, mida internet selle peale kostaks.

2 kommentaari:

Tiina ütles ...

Selliste raamatute lugemine on ohtlik - tekib tunne, nagu peale seksi maailmas üldse midagi muud ei toimugi või et vähemasti on see kogu elu keskpunkt :) Lugesin hiljuti läbi paar Valev Mirtemi ja Urmas Espenbergi üllitist, Sade "Justine" on pooleli (ei edene eriti) ja tunnistan, et midagi targemaks ma neist ei saanud, kui see eelnimetatud tunne välja jätta ;)

kolm ütles ...

Jah... kuskil 100ndaks leheküljeks tekkis endalgi segadus, et kas minevik oligi tõesti selline segapudru nagu Foral kirjeldab, siis tagusin endale pähe, et tegemist mõneti fiktsionaalse nähtuse kirjeldamisega.

Raske töö see lugemine.