29 aprill, 2009

Voldemar Haas – Vanavara kogumisretkedelt 6 (2008)

Tore raamatuke, kus esitatud Haasi aruanded möödunud sajandi kahekümnendate aastate alguse vanavara kogumisretkedelt Eesti Rahva Muuseumile. Väiksed seiklused ja nagelused võrumaalaste ja kihnlastega, mõned erialasemad seletused talurahva rõivastuseripäradest olid küll mulle liialt erialased (aga seda parem lugejatele, keda vastavad asjad huvitavad). Vahelduseks mõnus midagi sellist lugeda, lisaks on raamatus mõned väga head fotod Kihnu naistest, pilte võinuks rohkemgi olla. Ja huvitavad kohanimed, neidki rikkalikult esitatud, mingis mõttes on kahju, kui palju on kohanimede poolest nüüdisaeg vaesunud või lamestunud (aga ehk tolgi ajal polnud neis kohanimedes miskit mainimisväärt?), vanu kohanimesid kohates tunned nagu põrkuksid täielikuma maailma vastu.

Miinuseks on šrifti kasutamine, taheti imiteerida nö vanaaegset kirjutamiseviisi, ja seepärast siis selline vinksvonkslev trükitähtede kasutus. Tagasihoidlikult arvan, et seda polnuks vaja, võinuks rahulduda silmale rahulikumate trükitähtedega.

27 aprill, 2009

Nika – Kuus kuud kõrbelinnas (2008)

Järjekordne tundmatu eesti naistekas kelleltki tundmatult. Keeleliselt kohmakalt kirjutatud, raamatu toimetajaks on Anne-Mari Alver nagu üpris mitmel muulgi siin blogis mainimist leidnud veidral raamatul. Tundub, et toimetajale valmistab aegajalt raskusi võõrnimede korrektne toimetamine.

[Mitte et käesolev postitus hiilgaks just kauni ja selge keelekasutusega.]

Eestlane läheb CV ilustamiseks kuueks kuuks Turkmeeniasse ÜRO mingisse organisatsiooni tööle. Seal tutvub ta nii teiste omasuguste kui ka kohalike karjeristidega. Teksti ilmestavad nii mõnedki reisikirjalikud tähelepanekud Turkmeeniast (või on korrektne öelda Türkmenistan?). Kirjutatud on justkui kolme naise vaatepunktist – eestlane Anne, prantslane Stephanie ja turkmeenlane Jemela. Kui eestlane ja prantslane väljenduvad oma tekstides minavormis, siis turkmeenlane jääb Võõraks, temast kirjutatakse kolmandas isikus. Tegelaste jutustused täiendavad üksteist, andes vahel sellist teavet, mida justkui ootaks väljenduvat minajutustuse vormis (Stephanie kaudu saab teada, et Anne kepib juba mõnda aega kelner Borisiga). Omamoodi võluv kahepalgelisus on see, kuidas tegelaste sisemonoloogid on üsna vabameelse ja lõdva kõnepruugiga, ning samas on nende mõned dialoogid puhtalt loengud avaliku halduse või võrdõiguslikkuse vms teemal. Teksti on erootilisusega vürtsitatud, pannakse nii naiste vahel kui ka grupikat, Stephanie sõgedus on vahel päris teresalik. Raamat ei kasvata just armastust rahvusvaheliste organisatsioonide töötajate ja diplomaatilise korpuse vastu, pigem tunned tülgastust.

Raamatu lõpplahendus on klišeelik – prantslane jääb ikka ühtmoodi läänelikult rikutuks, eestlase puhul võidab terve mõistus ja turkmeenlane haarab lõpuks ikkagi kinni traditsioonilisemast elukorraldusest.

26 aprill, 2009

Ian Graham "Kosmos"


120-leheküljeline taskuformaadis ja pehmes köites raamat sarjast Marshall mini.

Meie Päike kuulub Linnutee galaktikase ehk Galaktikasse, mis koos 30 lähima galaktikaga moodustab Kohaliku Galaktikarühma. Selle kolm suuremat galaktikat on meie Galaktika, Andromeeda galaktika ja galaktika M33. Kohalik Galaktikarühm kuulub 400 galaktikast koosnevasse galaktikaparve, mis koos lähemate galaktikaparvedega moodustab Kohaliku Superparve. (lk.45)

Meie Galaktika on kettakujuline spiraalne hiidgalaktika, milles on üle 200 miljardi tähe. Galaktika paksus on 2000 valgusaastat, läbimõõt 100 000 valgusaastat. Päike paikneb Galaktika keskmest 25 000 valgusaasta kaugusel ühe spiraalharu(Orioni haru) äärel. (lk.46)

Maailm pole sugugi nii väike.

Jouni Jussila "Virmalised"


Virmalisi on peetud taevaliste sõjasalgaks, tuliloheks või -maoks, on arvatud, et nende ilmumine ennustab näljaaega, sõda või muud häda. Alles 20. sajandil tegid teadlased kindlaks, kuidas virmalised tekivad.
Virmaliste uurija Jouni Jussila jutustab oma raamatus virmaliste tekkest, nende vormidest ja filmile jäädvustamisest.

Erinevates Soome maakohtades kuuleme erinevaid seletusi. Nii arvatakse tihti, et virmaliste vehklemine pole muud kui välgud või päikese- või kuuvalguse peegeldumine kalade soomustelt ja vaalade selgadelt. (lk.14)

Eskimote meelest olid virmalised taeva kõrgeim koht, kus manalalisd tantsivad ja mängivad morsakolpadega jalgpalli. (lk.15)

Raamatu kaunid pildid tekitavad tahtmise viimase raha eest võimas digikaamera osta ja ise virmalisi pildistama tõtata.

25 aprill, 2009

Arju Virukas – Detsembripäike (2008)

“Teades vene külalislahkust ja joomistavasid, sain aru, et selle pudeli juures on mu püha kohus neljandana osaleda. Mu alkoholivabaduse lootusest maadvõtva rahulolu viimsed riismed pudenesid põrmuks, kui Tolik kahetsevalt lisas, et ei saanud rohkem kui kolm pudelit. Borja rahustas, et temal on kolm täpselt samasugust veel, mille peale hakkas Niina sõnatult sakusmenti lauale otsima. Deliiriumi peljates vaikisin targu oma väärtalkoholi laadungist.” (lk 95)

Fantaasialugu või suisa põnevik äriga sahkerdamisest endises Nõukogude Liidus ja Eestis aastatel 1987-1994. Endisele rajoonilinna kriminalistile (10x kangem lembitlond) pakutakse võimalust olla vahendajaks metallide šlikerdamisel Venemaalt välja, ning peategelane oma sõbraga haaravadki võimalusest kinni. Erinevad seiklused Nõukogude Liidu avarustes ja Moskvas, samuti sehkendamised sõjaväe ja võimuesindajatega jne – kõik on võimalik, on vaja vaid tutvusi ja raha. Muuhulgas vahendab peategelane raudtee- ja trammirööpaid saud Usamale (lk 84 jj), kes istutab ta pähe nii mõnegi huvitava mõtte. Lõpuks hakkab sõber tegelema veelgi valgustkartvamate mahhinatsioonidega – püüab vahendada läände ülisalajasi nõukogude arhiividokumente (väike loetelu poliitiliselt krõbedast materjalist lk 197). Loogilise lahendusena lasevad venelased allveelaevaga merepõhja reisilaev Estonia, mis veab konteineris nende salajaste dokumentide koopiaid.

Raamat on kohati päris põnev, eriti kirjeldades tollaseid võimusuhteid. Virulase kirjutusviis on kuidagi kandiline või kokkuklopsitud, lisatud on küll kõiksugu tsitaate ja hüüdlauseid, aga teksti lugemine mõneti vaevaliselt. Noh, kindlasti on sel raamatul olemas oma lugejaskond, tekstis leidub nii mõndagi intrigeerivat.

intervjuu autoriga
postimees
intervjuu raamatumaailmas

24 aprill, 2009

Jüri Kindel – Vana mesipuu saladus. Metsavenna päevik (2008)

Raamat, mis sai lugemiseks valitud kirjastuse pärast – minu jaoks harv juhus. Rohujuuretasandi lugu elust Läänemaa külas ja metsades II maailmasõja eel, ajal ja järel. Kirjastus oleks ehk võinud lisada raamatule väikse kaardi, teksti jälgimiseks oleks vaja tunda Läänemaa geograafiat, kõik need pisikohanimed on vähemalt mulle enamjaolt tundmatud.

Raamat jaguneb kolmeks, esmalt kogutud mälestused 1939-1941 a sündmustest (kuhu on lisatud huvitavat pildimaterjali), seejärel Kindeli enda päevikumärkmed 1944 a sügisel ja talvel üleelatust ja kolmandas osas märkmed 1949 aastal märtsist oktoobrini metsas redutamisest (siis näib olevat koostatud raamatu esimese osa üldisemad kogutud mälestused). Mõneti on need poolikud mälestused – peale üksikute viidete pole midagi Saksa okupatsiooniaegsest elust ega aastatest 1945-1948, sellest võinuks olla kasvõi poole leheküljeline kokkuvõte eri perioodide põhjalike käsitluste vahel. Raamatust jookseb läbi päris palju Matsalu kandi inimeste nimesid ja tegusid, kel sugulussidemeid seal, tasub pilku peale heita. Heaoluühiskonna inimesena on õõvastav lugeda sõjaaegsest elust Eestis.

Siinse blogi raamatutest oleks Kindeli mälestuste ilukirjanduslik kaaslane Paju “Vanaema mõisa” diloogia, mille tegevus ja olustik samuti enamasti sõjaaegse Läänemaa juurtega.

Kindeli vangilaagri mälestuskatke

18 aprill, 2009

Boriss Akunin - Klassiväline lektüür (2009)


Minu viimase ajaviitelise kirjandusmaailma järgmine esindaja on Boriss Akunini „Klassiväline lektüür“, mille haaravus on üks meeldivamaid viise reaalsest elust korraks väljuda, astumaks ennastunustavalt fiktsioonaalsesse maailma. Kuuldavasti mõjub Akunini looming alati sedasi, koosnedes seikluslikkusest ja pidevast tegevusest, ja selline katkematu sündmuste jada kummitab toredalt ka pauside ajal, mil lugemise vahepeale veidi päriseluga tegelda. Minu isiklik arvamus on, et üks olulisemaid ilukirjanduse komponente on just nimelt selline võimas haaravus.

Ja nüüd vaidlen eelöeldule mingil määral vastu. Tuleb tunnistada, et Akuninit lugedes tekkis tunne nagu raiskaks aega. Ei saanud teada suurt midagi uut, ei tekkinud meeldivat võimalust arendada tuntavalt oma ülivajalikke empaatilisi, intelligentseid ja üleüldisi teadmisi. Romaan, mis baseerub eelkõige võimaluse andmisel end välja lülitada reaalsusest, sarnaneb oma mõjult arvutimängulisse maailma põgenemisega, omahetkede ja elu edasilükkamisega selle ajutise varjamise teel millegi haaravalt tühisega. Lihtsalt midagi muud, äraolek, kuid sesse samasse reaalsusesse pole vahepealkogetust suurt midagi kaasa võtta.

Ja nüüd kolmas seisupaik ehk järjekordne eelmise arvamuse täiendav ümberlükkamine ehk siiras tõdemus, et Akunin on ikkagi väga hea, sest ajab muigama ja naerma ja tekitab positiivset meeleolu. Ja isegi meeleheitlikes situatsioonides säilitab ta mõnusa irooniasoone. Ning see iroonia ei kuulu üksnes jutustuse maailma, vaid tegu on ka eneseirooniaga ehk näiteks teeseldud imestus omaenese loodud jutustuse sündmuskäikude üle. Kuidas muidu saakski tänapäeval luua muinasjutulist süžeed kui mitte (enese)iroonia vahendusel? No näiteks kui aastat umbes sada tagasi Andres Saal pidas päris normaalseks, kui tema peategelased paksu metsa vahel teineteist juhtumisi leidsid ning hiljem selgus, et nad – näiteks – õde-venda, ammused armastajad vms on, siis Akunin teeskleb siirast imestust oma romaanis ettetulevate analoogsete imeliste sündmuskäikude üle. Ilmselt sest, et kui kirjanduses, üldse igasugustes (kunsti)narratiivides nii palju erinevaid lugusid olnud ning teooriate loomiseks nõnda palju aega ning võimalusi olnud, neid igatpidi täiustada ning üle teha, siis kuidasmoodi sa kordad sama klassikalist ehk maailma algusest peale kõige haaravamat ja olulisemat süžeed, hea-halva naiivset vastandamist, õnnelikku lõppu, muinasjutulist seikluslikkust argise elu peale nagu see võiks päris loomulik olla? Juba mõnda aega on parimaks kaitsekilbiks iroonia.

Teoses on kaks paralleelset süžeeliini, ühe tegevus toimub 18. sajandi lõpul, teise oma kaasajas. Ühendavaks lüliks on ilmselt kirjaniku inspiratsioon, mis sundis kaht päris erinevat jutustust ühtede kaante vahele suruma, ideeliselt võib aga pidada sidujaks korruptsiooni ning seadusest kõrgemal olevate jõudude tegevust, selle julmust ning ebainimlikkust.

Pisike kõrvalepõige Agatha Christie maailma

Juhtumisi pähe pandud võrdlus varem loetud Agatha Christie raamatutega seisneb selles, et kuigi nimetet naiskirjaniku teosedki enda erilisse maailma kisuvad, ei tundu tema lugude lugemine samaväärse nö aja raiskamisena, nagu tunnetasin seda Akunini puhul (päriselt ei oska ikkagi seletada, miks Akunini puhul see niiviisi toimis). Christie teoste kõigutamatu maailm sarnaneb väliselt küll meie omaga, kuid lähemal vaatlemisel on hoopis teistsuguste reeglite järgi käiv. Ma pole märganud, et mõni Christie tegelane kunagi areneks, vaatamata sellele, et kasvõi naiivne Hastings jälgib geniaalse Poirot´ tegemisi paljude aastate vältel, ei suuda Poirot´ mõttemaailm mõjutada Hastingsi oma, mis isegi viimasel kohtumisel Poirot´ga („Eesriie“ ) on jäänud lugejale häirivalt mõjuvale kergeusklikule tasemele. Ammugi ei saa rääkida romaaniti ja episooditi ettetulevate tegelaste arenemisest, nad on algusest lõpuni kõigutamatult kindla olemusega. Kuid Christie maailma võlu seisnebki just selles samas loodud kunstlikus paralleelmaailmas, mille reeglid just oma puisuse tõttu jätavad turvalise ning kindlapiirilise tunde. Ning Christie´t võib usaldada, mis tähendab, et kunagi pole tarvis karta pettumust igava, ettearvatava või arusaamatult ebaloogilise lahenduse näol. Tema ratsionaalse, loogilise, inimlikku headust väärtustava maailma tegevustik hakkab küll liikuma julmade ning kalkide fenomenide esilekerkimisel, ent isegi teoreetilisel võimalusel, et „kuri“ võidab, õigustab inimese üleüldist sisemist heaolemist Christie peategelaste vääramatu sügavutiulatuv idealism ja kõigutamatu aatelisus.

Lisaks sellele on boonuseks keskmisest kriminaalromaanist arvatavalt sügavam psühholoogiline analüüs – kõikidel tegelastel on kõigutamata ja kindel iseloom, aga ka sama ühetimõistetav välimus, mis Christie kirjelduses ei jäta võimalust teisiti mõistmiseks (nt kalkust väljendav näoilme, aristokraatlikud käed, nooruslikud silmad jms); küll peen välimuse kirjeldus, kuid oma peenususes ülimalt subjektiivne.

Tema teataval määral lihtsamaks ja loogilisemaks tehtud maailm käib nii kindlate reeglite järgi, et neid tolle maailma kontekstis kõrvalt jälgides ja analüüsides on võimalik tajuda psühholoogilist keerukust ning seda loogikat on võimalik reaalsesse maailma üle kanda. Ehk teisiti öeldes, Christie tegelaste enesessesulgunud, kapseldunud staatilisus on mitmekülgne; taoline mitmekülgsus esineb ka reaalsete inimeste puhul. Kuid erinevus on, et reaalsed inimesed muutuvad, arenevad, liiguvad, kui Christie tegelased on alati samasugused, kindlapiirilise iseloomu ja olemusega.

Christie ja Akunin

Ja kuigi Akunini kõne all oleva romaani tegelased on samuti suure kurja vastu võitlevad head, on Akunini hea-halb vastandus märkimisväärse lihtustusega, mistõttu muinasjutulisus ei tule välja üksnes ebatavalistest seiklustest ja imelistest juhtumistest, vaid ka teose ühest üldideest. Headus võidab (milles pole algusest peale kahtlust), „pahad“ saavad surma või kängevad oma vihasse. Ja kõige olulisem on oma hinge mitte maha müüa (üsna otseselt on seda mitmeid kordi romaani jooksul öeldud). Kuigi Akunini tegelased on vägagi iseloomukad, mitmeplaanilised ning esineb ka psühholoogilist arutluskäiku, puudub nende olemusest inimlik vastuolulisus. „Häid“ iseloomustab kõigi positiivsete omaduste olemasolu (isegi selline asi nagu ihaldet südame võitmise võime), „halvad“ on muidugi vastupidiste omadustega – ja naljaka klišeena mõjub „pahade“ kurjakuulutav naermine.

Kokkuvõttes soovitan Akuninit neile, kel soov meeldivalt aega viita, omast maailmast teraapiliselt mõjuvalt ära olla, aga ta pole üks neid autoreid, keda „raudselt iga inimene lugema peaks“. Kui juba Christie´st rääkisin, siis võimalik, et tema kohta nii radikaalset ja lihtsustavat hinnangut ei annaks; tahtmata oma isikliku austusega nimetet naiskirjaniku suhtes peale käia, mainin tagasihoidlikult, et Christie lugemine on veidi enamat kui pelk meelelahutus. See on ühe inimese (kirjaniku) maailma nägemise viis, mis vastuvõtliku lugeja maailmapiltigi avardada võib.

Tõmmates käesoleva kirjutise otsad kompositsioonilisse mullilisusse, mainin ülistavalt, et nii palju vaimukaid ja vaimulennukaid seiku pole küll ammu ühestki romaanist leidnud nagu neid kohtasin Akunini puhul. Eluterve iroonia ja huumor, ning halba ei saa ka õnnelik muinasjutuline lõpp teha.


Alo Paju – Aare (2008)

““Kokk,” ütles Bill ja hakkas itsitama. “Joe arvab, et sa oled naine.”
“Noh, olen,” ütles kokk rahulikult. Tekkis vaikus.
“Nii et naine, jah?” karjus siis kapten, kes viimasel ajal kergesti tasakaalust välja läks. “Mis su nimi siis on? Reelika?” Kajutis puhkes räme naer.
“Teele,” mainis kokk külmalt. Naer katkes.
“Aga sina, Joe, oled kitupunn, “sõnas siis kokk Teele ja lahkus kajutist.” (lk 43)

Humoorikas raamatuke. Baturini järel Paju lugedes tekib tunne nagu loeks “Baturini bad trip'i”, Kääbikust sai Kööbik, mingis mõttes neil raamatutel on ühiseid jooni, teatud hooletu fantastilisus.

Paju tegelased on kui hädakangelased – ikka juhtub apsakaid või ollakse liialt töllid, et midagi korda saata. Juhuslikkus, ootamatute olukordade otsa komberdamine. Otsitakse aaret, selle nimel ollakse sõnades valmis justkui kõigeks, aga ikka lööb kõhus natuke vedelaks või deus ex machina kisub neid olukorrast välja. Autor nullib tegelasi, teeb nad inimlikult labaseks (“Sügis oli kuivatanud rohu pruuniks, puud lehetuks ja tuule kõledaks. Mets krabises, prõksus ja sahises. Muu kohinaga liitus kahtlane sorin. Suur maag kuses.” lk 66). Putukad, võigas laevakoer, linnud – needki on inimestega sarnased hädakangelased. Muinaslugude potentsiaalsed kangelased rüütlid osutuvad hoopiski nupust nikastanuteks (lk 26). Mis see siis on – psühhedeelne kelmiromaan? Tavapärase ulmejutu dekonstrueerimine? Unenäoloogikaga mängumaailm?

Mõnus, et tekst pole mingi püha lehm, mida peab looma kindlate reeglite järgi. Ansamblist vajub natuke välja Paju keelekasutus, mis on ehk liialt tavaliselt kirjanduslik, kas nüüd lopsakust ja lõputut sõnamängu olnuks vaja, aga väheke eripärasemat keelt ikka. Natuke arusaamatuks jääb mulle võimalikust maailmast aloogilise võluri teksti toomine, hea küll, tal on lõpus oluline roll, aga need vahepealsed peatükid on pisut koormavad (arvatavasti ei taipa ma sügavamat mõtet; ja pealegi, see on autori enda asi, millise teksti ta loob, lugejatel jääb üle vaid seda interpreteerida nii kuis tahavad). Miks ühes kohas on ämblik neli jalga kõrge (lk 36), aga järgmisel lehel antakse ingli pikkuseks neli meetrit? Mõnes kohas tekkisid allusioonid mitme filmiga - “Starship Troopers” ja see ämblikutega retsimine, “Existenz” ja “Matrix” nende ajujuhtmete puhul. Raamatus on huvitav versioon jumalikust maailmaloomisest (lk 117-123), mis on iseenesest päris usutav. Blatnoilikud illustratsioonid vahelduvad naiivpsühhedeelsete joonistustega, algul pani see kulmu kergitama, aga raamatu edenedes asusid needki edukalt tekstimaailma sisse.

Raamatu lõpp on hea. Aare saab üles kaevatud.

“Kasutatud trükivärv on täiesti looduslähedane mürkkemikaal.” (lk 105)

baas
heimar

Eino Sepp – Madis, maamesilane (1975)

KÜLLAKUTSE

Tere päevast, tere,
armas seenepere,
tõmmu männiriisikas ja pilvik ere!
Kuidas ka käivad te käbarad?
Hiljuti sadas paar nädalat,
minul ei läinud need nohutult,
teid aga tõusnud on tohutult.

Tere, kukehari, sirmik-vihmavari,
roosa riisikas ja kännumamplikari,
suured seenesõnnid, väiksed puravikupõnnid,
kutsun külla kõik, kes minu järel kõnnib.
Aga mürgiseeni, toretsevaid, peeni,
luban kaasas käia ainult koduteeni.


KALARAHVALE KÜLLA

Kui just au peab andma tõele,
tulid õngitsema jõele.
Äkki plaanis pöörde teed.
Loobud õngedest ja kahvast,
lähed kaema kalarahvast,
vaatama, mis ilm on vees.

Vees on jahedam ja märjem,
aga ahvenad ja särjed
tunnevad siin hästi end.
Viidikaski meest ei pelga,
vastu põlve sügab selga.
Kõditab, va naljavend.

Prillid silmel, jalas lestad,
kalakeeles juttu vestad:
pull-pull-pull ja mull-mull-mull.
Äkki vilksab sünge vari.
Plehku paneb kalakari,
ilmub haug, see “kanakull”.

Osav röövel, see on ilmne -
väle, painduv, tigesilme,
sabaga lööb vonks! ja vonks!
Veele löögist jäävad ringid.
Kaldal tema jaoks on kingid:
vihmauss ja õngekonks.

----

Viimase kuu toredaid otsisõnu -
riina maidre seks
eesmärk on keeleseadus
Kui õnn käib suhtumise järel
külaline vannis
niima jaama
riietu stiilselt mees
irene keppisin
mehed otsib naist - armunäljas mehed Senegalist otsib naist, uuesti ja uuesti

Urmas Vadi, Arto Paasilinna – Maailma parim küla (Teater.Muusika.Kino 4/2009)


Kui teisipäeva hommiku Terevisioonis reklaamiti seda kuuldemängu ajakirja lisana, siis audiofriigina tekkis kohe iha see plaat omandada. Läksin ühe kõrvalisema ajaleheputka juurde ja saigi ost sooritatud (kõrvaline seepärast, et toetada väikese käibega lehetädisid, mitte et häbenenuks kultuuriajakirja osta). Ma pole just tuttav kuuldemängu žanriga, süüdi vist eelkõige short attention span – raske jälgida kümnete inimhäälte mõtestatud teksti (teatris mõjub see näiteks heas mõttes uinutavalt, mingil hetkel seal hämaruses ikka korraks tukastad). Järgmised mõttekesed ongi siis diletandi arvamised.

Paar aastat tagasi olen seda Paasilinna romaani lugenud, aga nüüdseks on raamatust vaid hajusad mälestused, mäletan seda imestust, et autor on korraga nii apokalüptiliseks läinud. Siit tekib kohe küsimus, kas Vadi kuuldemäng on arusaadav kuulajale, kes pole Paasilinna raamatut lugenud ega muul moel selle tegevusega tuttav? Täiesti külma kõhuga vist küll ei saaks midagi pihta, varem peaks natukenegi tausta lugema (aga – kui tausta lugeda, siis see see annab omakorda tõlgendamissuunad ette, see ju pärsib oma fantaasiat ja elamust). Tuleb tunnistada, et esimesel kuulamisel oli endal üks pidev ah ja oh (mõttes nimetasin seda Vaariku vadistamiseks), teisel kuulamisel loksusid nagu asjad paika ning tegevus oli jälgitavam ja näitlejatööd eripalgelisemad.

Miks seda 70 minutilist tracki mitmeks erinevaks palaks ei tehtud (näiteks raadiouudiste kaupa)? Tegemist pole raadiosaate või podcastiga, see on audioplaat. Või on see taotluslik – et peadki ühekorraga läbi kuulama, ei mingit kunstilise naudingu hakkimist. 70 minutilist tracki ei hakka just cd-mängijas edasi kerima, et jätkata sealt, kus enne pausi pooleli jäi.

Kuuldemängus osaleb 37 eri häält (vaid ühel osatäitjal on 2 pisirolli), tegemist oleks nagu segakooriga. Kas selline üleküllus pole natuke liialt palju ühele kuulajale, raske on aegajalt tegevust jälgida, hääled sagivad edasi-tagasi, vahel on raske tegelasi eristada. Võibolla olnuks vaja jutustajat loo sidusamaks muutmiseks? Või on see liialt literatuurne lähenemine kuuldemängule (a la sama totter kui filmidele/seriaalidele emakeeles peale lugemine)? Mõneti on see kuuldemäng nagu lompidest ülehüppamine, seeasemel et kummikutega mõnusalt kõpsida. Säästueelarveline projekt oleks ehk selline – nimismees, politseinik ja vanglaametnik ühendada; osa nimismehe teksti anda üle linnavalitsuse ametnikule; karu ja rebane markeerida jutustajaga (kas karu oligi vaja selleks, et lõpupoole selle kultuuriministri nalja ära teha?); diktor ja reporteripreili ühendada (kuigi see oleks kanal2lik); 3 vangist jätta 1 või 2; noh, säästueelarvet saaks ehk veelgi teha. Rõhutan, et see ei ole rahulolematus näitlejatöödega – absoluutselt mitte! - vaid üks mõte teksti mulle sidusamaks muutmiseks.

Lemmikhetkedeks oli Vahtriku ametniku sõnavool, üllatavalt tore leid on Tarandi kasutamine ministrina, Paku muhelisus. Veider, aga pole varem kuulnud kui ükskülalikult Lutsepp võib kõlada. Vaariku häälega kaasnes ehk ootamatu taak – vahelduva eduga olen aegajalt jälginud “Kalevi naiste” seriaali (väga naljakas seriaal on, ausõna), sealsete ladinaseepide rollide edasikandumine sellesse kuuldemängu (rääkimata muudest legendaarsetest teleprojektidest; tõesti kahju, et omal ajal jäi nägemata see Undi Shakespeare'i lavastust Draamateatris). Raamatust mäletan Asserit sellise tõsise soome mehena, aga Vaarikut kasutades oleks nagu tegemist (meie kõigi soovunelmaliku) rehepapliku tegelinskiga, kes juhtumisi sattunud tegevuse keskmesse ja sellest lähtuvalt püüab tegutseda (olles küll mõneti hüpiknukk kadunud isa soovide ja abikaasa tahtmiste kätes – nemad suunavad ja istutavad talle ideid pähe (oi hea koht oli see vanglas trellide viilimine)). Kas see on taotluslik? Minul tekkis väike vastuolu oma häguse lugemiselamusega.

Igatahes, kerge apokalüptilisus läheb muidugi hästi kokku tänapäeva olukorraga.

õhtuleht

17 aprill, 2009

Nikolai Baturin – Delfiinide tee (2009)


“Taas kord oli ta sattunud võimatusevõimaluste maailma, kuhu sisenetakse teadmata teel, kuid väljutakse enese kaudu, mitte enam endana. Tolle maailma inimesed ja sündmused jätavad ebaendasse sügava soovi elada ebamaailmas ning armastada kõike ebatavalist.” (lk 184)

Viimati tundsin lugemisebamugavust Ballardi “Unenägude täisühingut” ja Pavici “Kasaari sõnastikku” lugedes, selle raamatu puhul meenus sama tunne – teksti loomine näib huvitav, tekst on silmatorkavalt mänguline, märgid viitavad heale omapärasusele, aga ei suuda tekstiga kaasa minna, enda lugemiselamust luua, oma juhmus ja tuimus hoiab fantaasiat vangis. Millest on tõsiselt kahju (jajaa, enesele tuha pähe raputamine on ikka tore tegevus). Võibolla oli viga “Delfiinide teed” lugeda öösiti enne magamaminekut, ikka ajavahemikus millalgi 1 ja 2 paiku, vahel kergelt purjus, vahel möödunud päevast tundetu käntsakana. Tõsi, viimased 30 lk sai loetud hoopis kohvikus, siis leidis kohe nii mõndagi tsiteeritavat. Nii vist ei ole sobilik potentsiaalselt head raamatut lugeda, praegu sai liueldud vaid mõnel sõnanaudingul, tegevusest suurt aru saamata.

Eesti kirjanduses on kaks autorit – Baturin ja Kruusvall – kelle loomingu suhtes tunned mingit respekti, ise vaevu mõnd nende raamatut lugenud. Ikka mõtled ja mõtled, et üks hetk võtad end kokku ja hakkad nende tekste lugema. Kui täheseis on paigas, kui oled selleks küllaldaselt küps või rahunenud. Nii on aastaid kuskil ajusopis istunud märguanne, et tuleks Baturini “Kartlik Nikast” kindlasti lugeda, aga seni veel mitte, ootan seda üht hetke, tõuget, äratundmist et nüüd võiks raamatu avada.

“Ülihästi keelt valdav Caca oli jutuga enam kui napp.” (lk 165)

Teos jaguneb kolmeks, moodustades justkui kõigile tuttava skeemi tees (“Lasuuria sinisilmade rannik”) + antitees (“Delfiinide tee”) = süntees (“Tundelein tundeleid”). Endale oli lähedasem lugeda antiteesi, seal kolksus tekst peas kergemini kokku, polnud nii hüplevat tekstimaailma kui esimeses ja viimases kolmandikus. Ausalt öeldes esimene osa lõigi kohe lugemist alustades jalad alt, tekitas tõrke, ajul jäi hapnikust puudu – noorenev ja feminiseeruv Sonora, itaallane ja poksija, väga palju jäi segaseks, tekst ületas aimatavuse piirid. Esimene osa meenutas mõnes mõttes Acid Mothers Temple'i varasemate plaatide muusikalisi oopusi – toimub oma kümme minutit kestev monotoonne ülesehitus, et siis äkitselt Suureks Pauguks lahvatada, ainult et selle raamatu puhul toimus pigem rahunemine, algas järgmine osa. “Delfiinide tees” oli vähemalt vähem tegelasi, tekst seetõttu jälgitavam, kujutluspildid tekkisid selgemad ja liikuvamad. Inimkonnast eemale rebenenud Delfiinikarjus asub täiskasvanunedes enda loogilisemat maailmapilti kokku panema, end otsima delfiinide ja inimeste vahele jäävas lõhes. Kolmas osa kippus mulle olema jälle segasevõitu, tõsi küll, nüüd oli taskus olemas kogemus esimesest osast, seega jäid jalakesed enamvähem kindlamale pinnale. Palavikuline ooperiprojekt hakkas meenutama juba üht teist varem blogitud raamatut. Aga miks Dohtor ja Sonora ja Pinizzimo mõnes kohas saladuslikult vait jäid, seda ei saanudki teada. Huvitav oli lugeda peale raamatu lõpetamist netis leiduvat sisututvustust, ütlemata rumal tunne oli enda madalalaubalisuse pärast, aga noh, nagu varem öeldud, püüan millalgi uuesti seda pähklikest ragistada.

Niisiis, vaja on eelarvamustevaba lugemist, lihtsalt tekstiga kaasa loovida, mitte kramplikult jälgida narratiivi, lugeda edasi, lugeda tagasi, sukeldada ja lebada, mitte end tagant sundida. Seda ma seekord ei suutnud. Loodan, et see oskus, tunne pole minust kadunud.

“Vastu ööd, mil baar tühjenes ning lae alla jäi hõljuma sinkjas suitsuvinu, ei suutnud Sonora baaripukilt tõusta, et minna trepist üles. Teda tegi valvsaks ning hoidis paigal mingi häiriv heli. See tuli Dohtori poolt, kes lebas näoli letil, kõrvu alkohoolikust sipelgaga, kes purjutas limiidita likööritilga juures, kuid ei joonud kunagi selle masendava määrani nagu tema kõrval lebav oietu inimene.” (lk 177)

raamatumaailm
päevaleht
õhtuleht
looming
sehkendamine


mõned varasemad intervjuud
vabar
maaleht
postimees

14 aprill, 2009

Lembit Lond – Keelatud jobid (1999)


“Mul on niisugune kahtlane tunne, et minu aeg minna Taevase Isa palge ette on varsti käes, kuid ta nagu tahaks, et ma enne lunastaksin pileti, milleks on ilmselt vist see raamat, sest nüüd, kus ma olen paljusid senitundmatuid asju hakanud mõistma ja paljusid asju hoopis uuest aspektist nägema, kaldun arvama, et see kohutav elamise kiirus, paikade ja inimeste ning töökohtade vahetus oli vaid selleks, et mulle näidata võimalikult rohkem elu ning viia mind kokku väga paljude suurte ja huvitavate isiksustega. See kõik oli selleks, et ma kunagi jäädvustaksin järeltulevatele põlvedele paljude toredate inimeste mälestuse. Samas peaks see raamat minu elu kaudu näitama ja õpetama, kuidas võib, kuid ei tasu elada.” (lk 3)

Ja hoiatuseks on raamatukaanel wiiraltpõrgulik hetkeke. Naljakas, kuidas raamatu algul jäi justkui mulje kõvast usklikust mehest, ent raamatu edenedes võetakse jumala nimi suhu siis kui tekstis meenutatud elavatele ja lahkunutele soovitakse edaspidiseks kõike head; mingist usuelust osalemisest pole juttugi, ja noh, eluolu on ikka päris jumalavallatu, rääkimata mitmest enesetapukatsest. Nõukogudeaegne seikleja ja elumees, kes vaatab heldinult tagasi 70.- ja 80ndatesse (arvatavasti minuvanused vaataks sama heldinult 30 aasta pärast hullumeelseid 90ndaid ja praegust glamuurset kümnendit). Vaimustav on lugeda, kuidas see ettevõtlik mees vahetas töökohti nagu sokke, ja noh, kui elulained üle pea lõid, leidis ta ikka tee Seewaldisse olukorra rahustamiseks. Totter on lugeda tööpäeva hommikul, lõunal ja õhtupoolikul väikse klähvi võtmisest. Totter on lugeda tolleaegsest elust kaubandusvõrgus. Totter on lugeda, kuidas omaalgatuslikult varustati tehaseid tööks vajalikuga (sest Lond oli vahepeal ka ametlik metalliärikas ühele ettevõttele). Totter on lugeda, kui enesestmõistetav on riigi tagant näppamine. Vaesed inimesed, pidid nii palju mitteametlikke inimsuhteid ülal hoidma, et tollast naturaalmajandust püsti hoida (kui palju siin lauses irooniat on, jäägu lugeja otsustada).

Kui algul tekitab kirjutatu lugejas mõningast segadust (et millega siis ikkagi tegemist on?), siis hiljem muutuvad Londi täisea meenutused igati huvitavaks. Intrigeeriv, kui palju raamatus mainitud inimestest on selle tekstiga tuttavad, mida nemad sellest arvavad, mida nemad mäletavad? Vahel muutuvad mälestused natuke seosetuks – kui tekstis põigatakse tagasi noor- või lapsepõlve ja hakatakse lahti seletama mõnd konteksti, mille tähtsus vast ennekõike autorile endale tähtis on. Noh, igatahes võib kindlalt väita, et Lond oli omas ringkonnas (sahkerdajad-mahkerdajad) üks kõva nalja-, napsi- ja naistemees. Lond ei häbene ka tunnistada, et korraks väikselt ka koputamisega tegelenud (lk 62jj), aga tema kiituseks tuleb öelda, et tema oli üks neist, kes ehitas Rataskaevu tänava praeguse rataskaevu (lk 64-65).

Huvitavalt kahepalgeline on sõna “jobi” kasutamine pealkirjas, aastatetaguses koolipoiste slängis oli sel mõneti teine tähendus kui siin raamatus autori poolt kasutatud.

“Pilt Helmist oli nii masendav, et mu kolme ja poole aastane poeg läks toast välja trepi peale mind ootama. /-/ Olin koos pojaga päris masendatud meeleolus, kuid õnneks oli meil autos rotveiler Lotti, kes ei andnud tagasiteel suuremat mahti mõtlemiseks.” (lk 5)

““Uusimast ajast” edasi muutus ajaloo õppimine mulle täiesti vastikuks. Ma ei teinud õpikut lahti muuks, kui vaid selleks, et sodida täis need vastikud lõustad, kes sealt vastu vahtisid. /-/ Minu arusaamine toetus tõsielulistele faktidele, mida olin kuulnud emalt ja lugenud raamatutest nagu näiteks A. Kivikase “Nimed marmortahvlil”.” (lk 11)

“Kümnendas klassis armusid lootusetult oma klassijuhatajasse. Ta oli väga kaunis ja temperamentne naisterahvas, kelle abielu oli lõhki abikaasa joomarluse pärast. 33-aastane. Hiljem on vanus 33 saanud mulle mitmel korral saatuslikuks. Esimene naine, keda ma kallistasin, oli 33. Teine seaduslik abikaasa oli tutvumisel 33. Viies seaduslik naine ja minu ainukese poja ema oli tutvumisel samuti 33. Ning kui palju vahepealseid armukesi on ikka olnud 33. Minu meelest on vanus 33 kõige ilusam naisterahva iga. Naine on siis õide puhkenud roosinupp. Ta on oma täiuslikkuse tipul, omandanud õrnad, ümarad, pehmed vormid. Ihu on parajalt prink ja vormikas ning naine oskab olla nii võluvalt sarmikas ja õrn. See on iga, mil tõeline naine oskab panna meest sulama nagu vaha, ja oskab siis teha temaga, mida heaks arvab. Samuti on ta voodis saavutanud meisterlikkuse. See on muidugi minu individuaalne arvamus, kuid usun, et tõelised gurmaanid ühinevad minuga.” (lk 22)

“Tegin tule pliidi alla ning istusin laua taha “Reklaamlehte” sirvima. Järsku jäi pilk pidama kuulutusel, kus kirjandushuviline neiu kirjasõpra otsis. Mõtlesin, et kuna ka mina olen juhuslikult sama pisikuga nakatunud, siis võiks täitsa põnev olla kirjavahetuses. Väljavaated õnnestumiseks olid tühised, kuna neiu võis ju aasta jooksul elukohta muuta, naiseks saada, abielluda.” (lk 48)

“Hakkasime kiirelt ja hoolikalt pulmadeks ettevalmistusi tegema. Kõige tipuks selgus paar kuud enne seda tähtsat päeva, et mu mõrsja on õnnistatud olukorras. See tegi mind topeltõnnelikuks, sest, nagu ma varem mainisin, armastasin lapsi väga ja olin kogu aeg unistanud oma lapsest. Ma arvan, et kui ma oleksin sündinud naisena ja leidnud korraliku mehe, siis ma vist polekski muud teinud kui aina sünnitanud.” (lk 50)

“Tal oli viinalao juhataja koht vaba ning pakkus seda mulle. Hiljem, juba süsteemis sees olles, pidi olema võimalus baarmaniks edasi õppida. Täiesti loomulikult ma kohe nõustusin. See oli taas süsteem, kus raha liikus. Mina polnud kunagi harjunud palgast elama.” (lk 56)'

“Andsin raamatupidajale tema osa ning ülejäänu eest ostsin Niinale kulda, sest olime otsustanud abielluda ning Harkovisse elama asuda. Tegin kolossaalseid ettevalmistusi Harkovisse minekuks. Kõigepealt otsustasin minna puhkuse ajal kohapeale olukorraga tutvuma. Saatsin pagasiga ette mitusada kilo produkte: liha- ja kalakonserve, võid, tatart, konservpiima ja palju muud.” (lk 58)

“Arstiks osutus üks valgevenelanna, minu jaoks võrratu figuuriga daam oma parimais aastais. Midagi ligilähedast Niinale, kuid tunduvalt suurema rinnapartiiga. Kui ta mu poole kummardas, nii et ma kaeluse kolmnurgast sain sisse piiluda, oli mul vastupandamatu soov ta kohe rajalt maha võtta. Aga kuna ma suisa füüsiliselt vihkan vägisi magatamist, siis suutsin ma end taltsutada ning otsustasin selle kindluse hiljem vallutada. Mulle meeldib kohutavalt kindluste vallutamine piiramise teel. Kunst on viia asi nii kaugele, et kindlus ründab ise ja seejärel kapituleerub vabatahtlikult.” (lk 63)

“Kõik oli muidu kena, ainult üks viga oli: noku tõstis pead. Üritasin küll vanemõde Luule Liivile auku pähe rääkida. Elasime vastakuti ja püüdsin talle selgeks teha, et see on täiesti mõistusevastane, kui kaks head tootmisvahendit tegevusetult seisavad ja roostetavad. Mis oleks kui koopereeruksime ja moodustaksime artelli. Kinkisin talle selle mõttega sünnipäevaks isegi kuldsõrmuse, kuid tema vastu, et “ase”, ära jama. Teist nii tuima inimese sõpra pole ma elus kohanud.
Õnneks Aino Vetemaa, hea inimene, nägi mu piinu ja tal hakkas hale ning ta pakkus oma abi. Tal tütar Ääsmäel ning tütrel tore vaba ja vallaline sõbranna. Ainult siidipükste eest oli nõus meid kokku viima. Lubasingi suure hädaga talle need siidipüksid, kui asi tõsiseks peaks minema. Ja läkski nii tõsiseks, et 24. septembril ostsin talle siidipüksid ära, head Marati omad olid.” (lk 67-68)

aegade aeg

Vello Lattik – Messias Järvamaalt (2006)


“Kes mõista suudab, see mõistku, aga Paide naised on in corpore haiged.” (lk 45)

Raamatut alustades valdas mind arusaamatus, miks küll sellise ajuvabaduse väljaandmist toetati. Ja see arusaamatus kestis lugemise lõpuni. Justkui kiiruga kokku klopsitud tekst, soov kirjutada menukit, šokeerimisega lugejalt jalad alt lüüa. Tulemuseks on tühi lurr. Ei tahagi rohkem midagi sellest raamatust kirjutada, kui soov, tuleb endal see jaburdus läbi lugeda.

Ahhaa – aga vaat mis juhtus: “Uus raamat oli Vello Lattikule nagu pääs masendusest, mille põhjustas alles mõni kuu tagasi avaldatud raamatu «Messias Järvamaalt» trükki toimetamise ajal juhtunud arvutiaps: üks tegelane läks kaduma ja seetõttu on teos raskesti loetav. “
Kohe palju põnevam... vist. Omamoodi põnev - kuidas on võimalik nii raamatut koostada.

Feliks Luiksaar – Kaksteist kahtlust (2000)


Pole just ilukirjanduslikud tekstid, ehk parim on kogumiku esimene tekst – lugu sellest, kuidas venelasest miilits-politseinikul viskas ühtäkki Eesti elust kopa ette ja siit minema läks. Samuti oli ehk hästi kirjutatud lugu proküror Sooveri elunatuke ja ta geenide edasikandumine. Võrumaa lähiminevikku tundvatele inimestele ehk huvitav lähenemine (samas ei kujuta ette, kui reaalsed juttude tegelaste prototüübid on). Lood ja tegelased omavahel seotud, tihti leiab mainimist eelmise loo peategelane järgmises juhtumis. Tõsi küll, raamatu viimased lood on kuigivõrd iseseisvamad, enam pole tähelepanu endise nõukogude võimuladviku kohanemine uue ja värske vabariigiga.

Noh, raamat ehk lugejale, keda peaks huvitama erinevad lähtenurgad murranguaja sündmustest perifeerias. Pisut verevaeselt kirjutatud, aga mingi pildi annavad ikka.

12 aprill, 2009

Ott Heinapuu - Inglile (2009)

Tegelikult polegi see luulekogu, vaid pikk luuletustesari või poeem, paganlik (oHpuu puhul oleks vist õigem otse öelda, et maausuline) ülemlaul. Ingel on siin vist tüdruku nimi, mitte ingel, sest luuletuste boreaalses maailmas oleks ingel ju võõrkeha. Lugesin selle bussis sõites umbes kolmveerand tunniga kaks korda läbi, ja see köitis mind, kujundid on mõjuvad ja jõulised, osad viited ja vihjed jäid ilmselt arusaamatuks, sest ma ei tunne toda ugrimütoloogiat nii hästi, aga isegi esmasel tasandil, ilma tagapõhju otsimata, puhtalt teksti enda maalitava pildina on värgil tuum sees. Kuidagi ilmeka ja elusa mulje jättis see, mida nood lühikesed tekstid kujutasid, kuigi sellelaadne müütilis-muinasjutuline luule võiks ju kergesti folkloristlikuks iluluuleks jääda. Kohati tekkis tunne, et tõesti nagu midagi “meenuks” mingist “kõukudelt päritud mälust“. Kujutluspildid ja kujundid on läbi tunnetatud. Omapärane unenäoretke kirjeldus, mille fantaasia pole õnneks liigselt pulbitsema hakanud, see lakoonilisuse säilitamine, pigem nimetamine kui kirjeldamine, aitab kaasa tolle müstilise tunnetuse tekkimisele, ilma milleta too armastuspoeem oma õiget väge ei saavutaks.
Raamat ise on ka muidugi tehtud nii, et tekst jõuaks ilma segavate häirijateta kohale - mustvalge kujundusega raamat, tekst on vaid ühel lehepoolel (lugemise “mehhaanika” muutub sellisel juhul väga ökonoomseks, tekib lugemise pideva voolu mulje, ainult lase pöidla vahelt järgmine leht valla, pole vaja peadki pöörata, oli üllatav, et sellel on tuntav efekt), leheküljenumbreid pole silmanurgas võbelemas; ja Elo-Mall Toometi pildid on ka oma pisut lapseliku müütilisuse ja ornamentaalsusega täitsa ansamblis ega jää pelgaks dekoratsiooniks (mulle meeldis kõige rohkem pilt raamatu keskel, kus karu lööb trummi ja vaatab otsa). Roheline trükis kah veel lisaks, mis on ju alati tore.
Hästi õmmeldud.

…kuulata seda häält
millega meelitati esmakord
metsikuid põhjapõtru…

…otsin
loojuva päikese kiirte metsast
Sinu juuste värvi…

…igavesti sõnadesse panemata lugusid
mille raiub rästikukirja kirg
miilavast hingepõhjast…

Sinu silmade taevas
näen
seda puukulbitäit
värsket sooja piima
mis paneb
tea kust kaugelt tulnud tulepoja
unustama oma armsa
ja sõitma raudnaeltega toidetud hobusel
yle järvevee
et tabada hiie hirve


veel oHpuu loomingut

07 aprill, 2009

Valentina Siig - Veel kord. Mälestused Arvi Siiast (2009)

Omapärane raamat, sest kirjutajaks on eesti kultuuri suhtes võrdlemisi võõras eestivenelane, seepärast ka pilt Arvi Siiast on keskendunud pigem tema vene-suhetele, suhtlemisele vene luuletajate ja siinsete venelastega. Märgiline on näiteks kas või see, et Valentina Siig nimetab 1968. aasta Nooruse laagrit kirjeldades Paul-Eerik Rummot nooreks algajaks (kuigi tolleks ajaks oli Paul-Eerik juba avaldanud kolm luulekogu, nende hulgas "Lumevalguse", ning oli kirjanduspildi keskseid kujusid). Slaavilikult pateetiline, see on natuke võõrastav, aga sellega võib harjuda. Huvitav on see raamat eelkõige selle poolest, et viitab teistsugustele hoiakulistele "lõigetele", võrreldes nendega, mida oleme harjunud nõukogude ajast mõeldes kasutama; nt et võib korraga kiruda nõukogudeaegset tsensuuri ning muid nõukogude süsteemi halbusi ja samas siiralt uskuda internatsionalistlikke ideaale (tavaliselt võetakse kõike nõukogude värgiga seonduvat ühtse "komplektina"). Arvi Siig - vähemasti oma lese esituses - esindab toda osa kuuekümnendate põlvkonnast, kelle jaoks tolle optimistliku aja loosungid polnud pelgalt loosungid, vaid kes tõesti jagas mingeid nõukogudelikke ideaale, samas nõustumata nende ideaalide väänamisega tegelikus elus - kuid ometi loobumata selles tegelikkuses aktiivselt osalemast. Üks omalaadne inimliik, "nõukogude eestlane", kes oli seda täiesti siiralt ning igati inimlikult, ja kelle olemusest tänapäeva Eestis eelistatakse vaikida või üheselt hukka mõista või kuidagi vastuvõetavaks rehabiliteerida, tema tegelikke loomujooni ühekülgselt väänates.
On kahju, et raamat pole päriselt kasutatav kirjandusloolise allikana, kas või selles mõttes, et daatumite ja faktide osas jääb raamat hämaraks, mingit Arvi Siia biograafiat siit kokku ei pane, kuigi leiab huvitavaid lisandusi. Nt põnev teema - millal ja kuidas sattus Arvi Siig kuuks ajaks Indiasse kloostrisse? Peaaegu üldse pole juttu Siia reisist New Yorki ja Washingtoni - ja seda aastal 1975! Luuletusi on Siial sellest reisist omajagu, aga mingit tausta Valentina Siia raamat selle kohta ei anna.
Nii et pigem on see üks alusmaterjale kujutletavale Arvi Siia elulooraamatule, mis võiks tulla üks huvitav raamat, sest Arvi Siig oli ju omapärane kuju - nomenklatuurikirjanik, kes ometi pole ju kirjutanud kroonuülistusi, vaid keda tunnustasid hea tekstiautorina ka punkarid.
Raamatust jääb mulje, et Siig on veel tänini Venemaal mõnedes kirjandusringkondades suurema au sees kui Eestis. Too kujutletav elulooraamat annaks ehk selleski osas neutraalse pilgu läbi täpsemat infot.
Olen aru saanud, et tõlke jaoks on raamatut kohendatud ning sealt välja visatud suurem osa Valentina Siia kibestunud kriitikast uue Eesti Vabariigi suhtes. Seegi ehk oleks omaette informatiivne lugemine, sest kus sellist asja ikka nii väga eesti keeles lugeda saab; aga samas, eks ta vist Arvi Siia mälestusraamatu osana oleks häirima hakanud.
Selle raamatu juures ongi kummastav, et siin avaneb otsekui üks natuke teine Arvi Siig, mitte-eesti Arvi Siig, kelle jaoks olnuks eesti kirjandus otsekui vaid osaline ja kõrvaline kontekst, ainult üks osa suuremast (keelteülesest? vene keele kesksest?) kontekstist. See võib olla muidugi Valentina tendentslik pilk, aga raamatust jääb mulje, et Arvi Siia tegelik siht oli osalemine samas kirjanduskontekstis Majakovski ning kuuekümnendate staadionipoeetide Jevtushenko ja Voznessenskiga, ning eesti luule kontekst oli vaid tõukepind selleks.
Aga jah, tuleb lugeda ilmselt mõnede reservatsioonidega, sest nt Valentina üleskirjutustes salvestatud kodustest intervjuudest on Arvi Siia laused kohati sõnastatud nii, et ma lihtsalt ei usu, et nad sellises sõnastuses kodus vestlesid, siin on Valentina teinud siluvat-stiliseerivat tööd - ja see muidugi moonutab tooni ning mõnikord ka sisu, nii vähemalt tundub.
Igal juhul tasus lugeda, on huvitavaid kirjeldusi Arvi Siia isikust ning mõtlemapanevaid perspektiivinihkeid, otsekui oleks keegi välismaalane Eesti asjadest kirjutanud - ta ei pruugi olla adekvaatne, aga kindlasti on tema ärakuulamine hariv.
Valik Siia luuletusi lisaks (sealhulgas üks, mis raamatuis pole ilmunud), ja ega Siig ju halb luuletaja ei ole, kindlasti parem, kui praegu tema "valele poole" sattumise tõttu arvatakse, kusjuures väga sageli on see headus tuntav ilma, et peaks silma kinni pigistama mingite "nõuka"-märksõnade ees - sest neid lihtsalt eriti polegi.

tõlkija Toomas Kuteri kommentaar
Alavainu venekeelsest originaalist
Mari Peegel Päevalehes
Teet Kallas Postimehes
Wimberg Ekspressis

06 aprill, 2009

Ans. Andur – Kiletron (2009)


“mis arvad ise sa, kui kaua võimalik
on vastu pidada ilma suremata?” (“100”)

Esimeste kuulamiste lemmiklood on “Puhkepäev”, “Start Stopp” ja plaadi ainus instrumentaal “Marko Kristal” (mõnus lounge'lik pala, ja kui selle juurde käib veel kujutlus Kristali platsiäärsest hängimisest – igati vahva). (Ka “Topeltvikerkaare” instrumentaal “Pidu võõraste inseneridega” oli üks eelmise plaadi lemmikhetki.)

“Kiletron” pole ehk nii otsekoheselt rokilik kui eelmine plaat, ehk on selles omajagu “süüd” poole bändi osalemises Köögi kollektiivis? Mingi mõju tundub olevat ka 80ndate ameerika alternatiivroki muusikal (ei tasu tähele panna eelmise lause algust), eriti tuleb selline mõte pähe “Mu binoklis” ja “100” lugusid kuulates (täpsemini väljendutakse ekspressis). Plaat pole nii selgete algus- ja lõpulugudega kui “Topeltvikerkaar” (mis tundub olevat plaadina paremini kokku komponeeritud, ta justkui moodustaks ühtse narratiivi, segasevõitu loo urbaansest noorest tööinimesest; siis tegelikult “Kiletron” ongi selle loogiline jätk – lood raske töönädala painete puhkepäevadel taastumisest, enese kokku kraapimisest? Ok, see on täielik juhumõte, mis just nüüd ja praegu pähe kargas.).

Laulusõnad on omaette ooper, süüdimatu sõnavulin (“taastumine, enese kokku kraapimine”?), mõneti sarnane Tartu Popi ja Roki Instituudi õhulossidega, ent sellest natuke tumedam ja lihtlauselikum. Naiivsed laulusõnad, millel on potentsiaali olla tsiteeritavad. Veider on see, kui ebalauljalikult neid lauldakse (mis ei ole üldse miinuseks), bukletiga sõnu jälgides läheb kuulamisel nii mõnigi fraas millegipärast kaotsi või lihtsalt ei pane seda tähele enne kui tabad fraasi lõppu (oma süü võib muidugi olla mu plaadimängijal, mis pigem seadistatud muusikatümakaks kui puhta stuudiosaundi kuulamiseks). Ausalt öeldes polegi “Topeltvikerkaart” eraldi laulusõnu jälgides kuulanud, praegu selle laulusõnu lugedes tuleb samasugune süüdimatu sõnavulina tunne. Nojah, ikka tuhat korda etem kui standardsete poplaulude öökimaajav mula.
Plaadikujundus on hea, ent eelmise plaadi on kuidagi mõnusam, omasem. Külm ja justkui protsessi kirjeldav.

“Reede” - alguslugu pole just midagi erilist, mingis mõttes meenutab “Idiootide kateedrit” (millegipärast ei viitsi seda lugu heledate häälte pärast kuulata).
“Start Stopil” on hitipotentsiaal, meeldejääv lugu. Noh, kaasalauldav.
“Melodraama” - tore pala, mõnus laulmisviis.
“Praha kevad” - üsna igav, sõnad kaovad eiteakuhu, mõni hetk on natuke piafrausilik.
“Mu binoklis” - laivis ehk huvitav kitarrikeevitamine?
“100” - mõnus unelev lugu, samuti sellele järgnev laisk kantrilik “Marko Kristal”, kulgemismuusika äraspidisel rütmil.
“Ester” - köögilik või suisa orelipoisilik laulmine, ei tekkinud erilist klikkamist.
“Puhkepäev” - meeldib see klaverlik korduv klimberdus või helikatke ja leelutav pa-pa-paatamine, midagi teeb mind nostalgiliseks.
“Sügisene meloodia” - eurovisioonilik marsimuusika.
“(Sa olid mu viimase leveli) lõpuboss” on päris catchy, aga suurt muljet ei avalda, hetkiti justkui jaakjoalalik laulmine.
“Suhkur” pole just meeldejääv, üks sündikoht on tore.

Keegi võiks kaverdada seda plaati gregooriuse koraali laadis, huvitav oleks kuulda laulusõnu teises kontekstis.
Igal juhul, väärt lisandus plaadiriiulisse.

andurground
myspace
wiki
rada7

04 aprill, 2009

Frederick Forsyth – Afgaan (2008)


Raamat, mida lugesin eelmisel suvel, ent uuesti näppu sattudes meenusid mõned tollased mõtted.
Justkui šablooni järgi loodud põnevik, ilma ühegi tundevirvenduseta. Lihtsalt raamat, mis täidab lugemisel ühe kanali, jättes muud puutumata. Hingetu kirjutamine, raamat kui loomemajanduslik projekt. Mõneti igav ameerikalik pateetilisus. Lugemiseks nüüd ja praegu – ehk kümne aasta pärast oleks praeguste imevidinate kirjeldus natuke anakronistlik. Omamoodi veider vahelüli COBTRA II ja Anmanni raamatute vahel, kuskil orbiidil tiirleks ka Uustulnd.
Mõni vananev filminäitleja võiks saada siit omale rolli, halvemal juhul mõni endine märulistaar.

02 aprill, 2009

Henn-Kaarel Hellat – Artur Alliksaar mälestustes (2007)


“Mul on kogunenud väga palju muljeid ja mõtteid, kuid kahjuks ei saa neid väljendada, sest elan väljaspool oma kodanikuõiguste ja -kohustuste normaalset korraldust. Seepärast pean paremate aegadeni edasi lükkama kõik, mida ütlema pean. Sest aeg ju töötab minu kasuks, s.t. hävitades mu isikliku saatuse, kinnitab ta paljukordselt ja igakülgselt mu mõtete ning ideaalide õigsust. Kui palju kaotusi, piinu, kannatusi on mulle osaks saanud, ja ikkagi olen ma väga rõõmus, et tuleb palju näha ja tunda, et tuleb õitseda ja surra. Minu jaoks jääb elu alati imepäraseks ja võluvaks nähtuseks.” (lk 51, juuni 1957)

Raamat, mida ilus ja kultuurne riiulisse panna. Kõrvuti Enno, Visnapuu, Rummo, Viidingu jt luuletellistega. Kogumik varem ajakirjanduses ilmunud kildudest ja mälestustest, seega on raamatul ehk antoloogiline väärtus. Olemata suuremat Alliksaare-huviline ei leidnud siit suurt midagi, miks Alliksaare müüti kuidagi täiendanuks või lisatähendusi andnuks. Mõneti võiks arvata, et on tekkinud natuke vildakas mälestuspilt, kuna temast kirjutavad eelkõige tolleaegsed noorluuletajad. Nojah, nüüd oleks palju nõuda, et Alliksaare enda generatsiooni inimesed miskit oleks kirja pannud, vahingutanud.

Raamatu huvitavam osa ongi ehk see, mis Alliksaar ise kirjutas – kirjad Eino Lainvoole ja toimikutest pärit seletuskirjad.

tõnise lugemispäevik

01 aprill, 2009

Bernhard Linde – Heitlikud ilmad (1913)


Kui teose alapealkiri on “Wäikesed skandalid murrangu-aja Eestist”, siis on selge, et see mõjub lugemakutsuvalt.

“Dagmari pikk ja sirge keha, mis hall ülejakk warjas, oli nii pingul nagu oleks sääl sees pilliroost mudel olnud, mis mõne kaupluse suurele waateaknale wälja pandud. Midagi marionetilist meeldiwat oli selles: see puine tardumus andis Dagmarile saladusliku, lootusi äratawa ja uute ootuste wõimalusi sisaldawa ilme. Anton aga imestas, et ta seda kõike alles nüüd tähele pani. Ta waatles Dagmari ümmargusi õlgu, mille sooni ta ka läbi ülejaki arwas nägewat ja midagi hõiskawat hakkas Antoni rinnus pakitsema nagu mehel, kes omade maade keskel üleskerkiwa mäe harjalt igal kaarel, nii kaugel kui silma waatama ulatab, omi wälju, metsi ja luhti näeb.” (lk 13)

Viienda aasta juuratudengil Anton Bergil on armusuhe abielunaise Dagmariga. Anton on egomaniakk ja hingetu naistemees, kes hoiab hinge sees uute ja uute naissuhetega, seltskondlikkusest hoolimata valitseb ta hinges tühjus. Dagmar kuulub tolle aja eesti kõrgseltskonda, tema abielu advokaat Pauliga on sisuliselt lagunenud ning kokkuleppeliselt hoitakse abielu fassaadi ülal: “Eeskujulise perekonna rahu ja üksmeel walitses abikaasade wahel. Külma ükskõiksusega waatas üks päält mis teine tegi, ainult kõige suurema piinlikkuse ja hoolega üksteise hääd nime ja kuulsust, kõigepäält aga oma olemata perekonna au kaitstes. Eeskujulise rahulikkusega surusiwad abikaasad pilgist muiet tagasi, kui nad omade mesinädalate pääle mõtlesiwad, kus kõik nii korratu olnud.” (lk 29)

Dagmari ja Pauli suvekodus kohtub Anton Dagmari onutütre Juuliga, kelle ta varem maha jätnud oli, hoolimata kõigest ilusast:
“Siis waikisiwad nad.
Waadake kui kõrgele juba päikene tõusnud, alles hiljuti suudles teine weel merd, - ütles neiu, sentimentalset pilku heleda päikese eest põgenewale udule järele saates.
Alati ei wõi suudelda, - lausus Anton pikkamisi, ka udusse waadates.
Siis kõnelesiwad nad kaua suudlemisest, ja Anton andis Juulile esimese musu.” (lk 46-47)
Juuli on pettunud, nähes nüüd Antoni ja Dagmari salajast sümpatiseerimist.

Antonil tekib järgmiseks suhe aastaid tuttava 17-aastase neiu Elfriedega – ta avastab, et tüdrukust on sirgumas naine ja tunneb suisa armukadedust, et keegi teine võib sama avastada. Nad kihluvad: “Ja kui Anton kord kõrwalt juhtus nägema, missuguse pilguga tema sõbrad üksi wastutulewat Elfriedet waatlesiwad, pidi ta ennast wägisi taltsutama, et mitte juure joosta ja omale sõbrale – kõrwakiilu anda.
Sest ajast ei lasknud Anton Elfriedet kuhugi üksi, waid alalise saatjana liikus ta oma walitu kõrwal: siis wähemalt ei juleta nii jultunult neiule otsa waadata.” (lk 56-57).
Dagmariga uuesti kohtudes ei suuda see vana meesteõgija uskuda, kas tõesti enam Anton tema võludest ei huvitu.

Ei huvitu, sest äkitselt kohtub mees kreeka-saksa segaverd Polinaga, kes äsja linna külla saabunud. Veel samal õhtul satutakse voodisse: “Õhtusöögilt oliwad nad seltsis warieteesse ja säält alewi räpasesse wõõrastemajasse sõitnud, mille jälgi naeratusega peremees neil ukse awas. Rohkem ta enam ei mäletanud: warietees joodud weinid täitsiwad pääd uugava, kumava mühinaga.” (lk 71-72). Naine on võõramaalikult väga salapärane, üks õige femme fatale (Anton arvab vahel, et ehk tegemist avaliku naisega). Mees kukub armastama ja koos veedetakse 10 kuuma päeva. Polina eelistab seda pidada lühisuhteks: “ - Kui naiw sa weel oled: kas sa ei tea, et ainult lühikesed unenäod on ilusad? Iga korduw kaunidus on juba inetus, mida aga tunnistada ei juleta ehk ei taheta. Miks peaksime ise omi muinaslugusid karedate kätega lõhkuma?... Kui see kord nii on, et muinaslood purustatakse, las siis wähemalt teised meie omi häwitada, kuna meie wabal ajal omad õhulossid teisal jälle uuesti üles ehitame. /-/ Sellepärast ma just soowingi sinule enese ebatõelist kuju jätta, milles kõik koondatud, mis sinu mõte naisest luua suudab. Üksteise ebatõelsus ehk jääb meile mõlemile ainukeseks mälestuse kiirtega walguseheitjaks realse elu lagentikul.” (lk 76-77)

Peale Polina lahkumist meenub Elfriede ja ainuüksi mõte neiukesest mõjub Antonile muserdavalt, ta elab üle, ütleme, närvivapustuse. Lühike unenägu saab läbi, alles jääb vaid masendav reaalsus – abielu noore Elfriedega: “Magada tahtis ta, et omast roidumusest, mis teda juba kolm päewa piinanud, pääseda. Ta oli wiimasel ajal küll palju, aga seda rahutumalt maganud: unenäod sundisiwad teda keset ööd äratades sängist wälja kargama, nagu oleks teda keegi kõige hoolimatumalt raputanud. Wäristused wapustasiwad teda terwelt kehast ja uinudes kohutas jällegi mõni unenägu üles.” (lk 82)

Nüüdisajal ehk naistekana loetav. Siinses kirjutises jäi tähelepanuta Antoni filosoofilisevõitu arutlused ilmast ja elamisest.

Sergei Kozlov – Siil udus (2008)


“Otse tema ees seisis udus valge hobune.
“Huvitav,” mõtles Siil, “kui hobune magama heidab, kas siis udu läheb talle kurku kah?”” (lk 15)

Huvitav, raamatu tutvustustes mainitakse, et “Siil udus” ja “Lugu sellest, kuidas Siil ja Karupoeg Hundi ära päästsid” on tõlgitud kogumikust – miks seda kogumikku ei ole tervikuna tõlgitud?