Omapärane raamat, sest kirjutajaks on eesti kultuuri suhtes võrdlemisi võõras eestivenelane, seepärast ka pilt Arvi Siiast on keskendunud pigem tema vene-suhetele, suhtlemisele vene luuletajate ja siinsete venelastega. Märgiline on näiteks kas või see, et Valentina Siig nimetab 1968. aasta Nooruse laagrit kirjeldades Paul-Eerik Rummot nooreks algajaks (kuigi tolleks ajaks oli Paul-Eerik juba avaldanud kolm luulekogu, nende hulgas "Lumevalguse", ning oli kirjanduspildi keskseid kujusid). Slaavilikult pateetiline, see on natuke võõrastav, aga sellega võib harjuda. Huvitav on see raamat eelkõige selle poolest, et viitab teistsugustele hoiakulistele "lõigetele", võrreldes nendega, mida oleme harjunud nõukogude ajast mõeldes kasutama; nt et võib korraga kiruda nõukogudeaegset tsensuuri ning muid nõukogude süsteemi halbusi ja samas siiralt uskuda internatsionalistlikke ideaale (tavaliselt võetakse kõike nõukogude värgiga seonduvat ühtse "komplektina"). Arvi Siig - vähemasti oma lese esituses - esindab toda osa kuuekümnendate põlvkonnast, kelle jaoks tolle optimistliku aja loosungid polnud pelgalt loosungid, vaid kes tõesti jagas mingeid nõukogudelikke ideaale, samas nõustumata nende ideaalide väänamisega tegelikus elus - kuid ometi loobumata selles tegelikkuses aktiivselt osalemast. Üks omalaadne inimliik, "nõukogude eestlane", kes oli seda täiesti siiralt ning igati inimlikult, ja kelle olemusest tänapäeva Eestis eelistatakse vaikida või üheselt hukka mõista või kuidagi vastuvõetavaks rehabiliteerida, tema tegelikke loomujooni ühekülgselt väänates.On kahju, et raamat pole päriselt kasutatav kirjandusloolise allikana, kas või selles mõttes, et daatumite ja faktide osas jääb raamat hämaraks, mingit Arvi Siia biograafiat siit kokku ei pane, kuigi leiab huvitavaid lisandusi. Nt põnev teema - millal ja kuidas sattus Arvi Siig kuuks ajaks Indiasse kloostrisse? Peaaegu üldse pole juttu Siia reisist New Yorki ja Washingtoni - ja seda aastal 1975! Luuletusi on Siial sellest reisist omajagu, aga mingit tausta Valentina Siia raamat selle kohta ei anna.
Nii et pigem on see üks alusmaterjale kujutletavale Arvi Siia elulooraamatule, mis võiks tulla üks huvitav raamat, sest Arvi Siig oli ju omapärane kuju - nomenklatuurikirjanik, kes ometi pole ju kirjutanud kroonuülistusi, vaid keda tunnustasid hea tekstiautorina ka punkarid.
Raamatust jääb mulje, et Siig on veel tänini Venemaal mõnedes kirjandusringkondades suurema au sees kui Eestis. Too kujutletav elulooraamat annaks ehk selleski osas neutraalse pilgu läbi täpsemat infot.
Olen aru saanud, et tõlke jaoks on raamatut kohendatud ning sealt välja visatud suurem osa Valentina Siia kibestunud kriitikast uue Eesti Vabariigi suhtes. Seegi ehk oleks omaette informatiivne lugemine, sest kus sellist asja ikka nii väga eesti keeles lugeda saab; aga samas, eks ta vist Arvi Siia mälestusraamatu osana oleks häirima hakanud.
Selle raamatu juures ongi kummastav, et siin avaneb otsekui üks natuke teine Arvi Siig, mitte-eesti Arvi Siig, kelle jaoks olnuks eesti kirjandus otsekui vaid osaline ja kõrvaline kontekst, ainult üks osa suuremast (keelteülesest? vene keele kesksest?) kontekstist. See võib olla muidugi Valentina tendentslik pilk, aga raamatust jääb mulje, et Arvi Siia tegelik siht oli osalemine samas kirjanduskontekstis Majakovski ning kuuekümnendate staadionipoeetide Jevtushenko ja Voznessenskiga, ning eesti luule kontekst oli vaid tõukepind selleks.
Aga jah, tuleb lugeda ilmselt mõnede reservatsioonidega, sest nt Valentina üleskirjutustes salvestatud kodustest intervjuudest on Arvi Siia laused kohati sõnastatud nii, et ma lihtsalt ei usu, et nad sellises sõnastuses kodus vestlesid, siin on Valentina teinud siluvat-stiliseerivat tööd - ja see muidugi moonutab tooni ning mõnikord ka sisu, nii vähemalt tundub.
Igal juhul tasus lugeda, on huvitavaid kirjeldusi Arvi Siia isikust ning mõtlemapanevaid perspektiivinihkeid, otsekui oleks keegi välismaalane Eesti asjadest kirjutanud - ta ei pruugi olla adekvaatne, aga kindlasti on tema ärakuulamine hariv.
Valik Siia luuletusi lisaks (sealhulgas üks, mis raamatuis pole ilmunud), ja ega Siig ju halb luuletaja ei ole, kindlasti parem, kui praegu tema "valele poole" sattumise tõttu arvatakse, kusjuures väga sageli on see headus tuntav ilma, et peaks silma kinni pigistama mingite "nõuka"-märksõnade ees - sest neid lihtsalt eriti polegi.
tõlkija Toomas Kuteri kommentaar
Alavainu venekeelsest originaalist
Mari Peegel Päevalehes
Teet Kallas Postimehes
Wimberg Ekspressis
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar