31 mai, 2009

Võimalikud maailmad: Vihik. eesti kirjanduse seltsi ajakiri nr 13/14: talv 2008




Chaneldior "Vanamehed":

"”Kas te väidate, et demagoogia õigustatust tõestab reeglina situatsioon ise? Kui nii, siis te eksite. Seda teete vaid teie ise. Ja nüüd, jättes mainimata kõik need räpased valed, mis maailm me ümber endis hoiab ning üksikute piksenooltena meie sekka paiskab, tuleb lõpp sellele loole. Ma tapan teid ära.”
„Kuidas te julgete?” pahvatas võõrustaja shokeeritult.
„Väga lihtsalt! Võtan püstoli ja tapan teid ära! Teil juhtub ju kodus olema mõni püstol või revolver?”
„Ei sugugi.”
„Sel juhul peksan ma teid ahjuroobiga pähe ja näkku. Esimene tabamus lööb teid oimetuks. Te kukute näoli vastu põrandat. Ma võin siis otsustada kuklasse peksmise kasuks, või virutan teile jalaga koguni vastu molli, olles eelnevalt teid ümber pööranud. Oi, ma tahaksin näha teie nägu siis! Aga võib-olla turgutab teid hoopis mõni sügav torkehaav? Kuidas oleks ühe kõvera vardaga teie kõhus? See purustaks kindlasti teie veresooned ja maksa, võib-olla ka mao ja kopsud, rääkimata südamest ja sooltest. Te jookseksite verest tühjaks, mu härra! Ärge olge siin nii roosiline midagi. Kui tahan, peksan teid taburetiga. Või nüpeldan selle mugava diivaniga, kus te parasjagu istute. Ehk kuluks teile ka üks karastav bensiinivann ja tikutuli selle otsa?! Oi, te kärssaksite nagu elajas. Oo, kuis tahaksin ma näha teie nägu siis. Kõik need doktorikraadid, kõik need teaduslikud publikatsioonid – kas kaitseksid need siis sind? Oo ei. Need vedelevad seal hunnikus, laua peal ja koguvad tolmu. Needki põletan ma ära. Enne sülitan nende peale! Jah, justnimelt, sülitangi, ja nuuskan. Hahaa! Millised oleksid teie väited selle vastu kui ma tükeldaksin teie laiba ja puistaksin selle sõnnikuhunnikusse laiali? Või kuidas klassifitseeriksite te situatsiooni, mis seisneb teie vananenud liha gulinaarses kasutamises? Ehk maiustaks sellega teie toakoer, kelle ma juba enne tualetis käies peldikupotti uputasin. Ma tegin seda salaja! Ta on ju tshihuaahua, koerluse hale näide ja täielik paroodia. Rebisin küljest tema jäsemed ja viskasin ta kempsupotist alla. Siis urineerisin rahus. See koer ei urisenudki mitte. Ma ütlen teile – see ………. See oli ülearu. Kuidas te ometi võite olla selline elajas?”
„Te olete hull!” kõlas vastus.
Ja kaks vanameest jäid mõttesse, vaadates õhus laiali valguvat sigaisuitsu nende peade kohal. Selle lõhn oli magusam ja samblasem kui tavaliselt." (lk 20-21)




Ajakirjast endast saab pisut aimu siit.
(Juuresolev pilt on 2004. aasta nr. 7 Vihiku esikaas)

Kommentaare ei ole: