28 juuni, 2009

Paul-Eerik Rummo – Kokku kolm juttu (1975)


“Kolm tüdrukut” - hea nüke on see, kuidas tüdrukud oma segiaetud voodid avastavad ja sellele reageerivad.
“Kolm hundikest” - Suur Roosa Põrsas rokib ikka täiega, montypythonlik õudusunenägu.
“Pöialpoisike ja seitse Lumivalget” - tõeline gangbang-jutuke: “Lumivalged seitsmekesi hoolitsesid tema eest, hoidsid, toitsid ja pesid teda, vaatasid, et ta korralikult sööks, ja otsisid ta alati üles, kui ta metsa kõndima oli läinud ja kõrgete taimede vahele ära eksinud. Väikesest Pöialpoisist oli neil palju rõõmu.” (lk 18); “Kuid Lumivalged lohutasid teda ja kurbus ununes jälle. /-/ Pöialpoisi elu oli mõnus ning ta ei oleks hästi viitsinud laia maailma minnagi.” (lk 19-20)
Tekkis tahtmine lugeda Undi lastejutte.

Virgo Sirvi – Armukadeduse valem: Saatuslik Hurghada (2009)


Raamat algab KATASTROOFIGA – tead-küll-kes jätab Andra maha. Olen senini šokis, raamatut lõpetades selgus, et see polnudki mingi järjekordne kaval kriminalistikanipp (äkki ikka on?). Mis küll järgmistes raamatutes juhtub? Kas Andra saab lõpuks tanu alla? Ja kellega? Äkki ta pettub lõplikult meestes? Ei tea, olen põnevil.

“Õhtul tantsisime – seekord juba uute partneritega. Keskööl läksime oma tuppa magama. /-/ Mõtlesin Hesse sõnadele, et enamiku inimeste elu sarnaneb halva komöödiaga.” (lk 28-30)

Sirvi kirjutab tempokalt nagu Lembe, aga õnneks mitte nii hüsteeriliselt paksude värvidega; inimestel ei tohiks häbi olla seda raamatut lugeda, teksti kaunistavad kultuursed viited – Vihmand, Vilar, Hesse, Mannerheim, Rossini jne (lisaks populaarteaduslik ülevaade Egiptuse ajaloost) – lennukikirjandus kultuurihuvidega lugejale. Esmakordselt võib eesti ilukirjandluslikus raamatus lugeda praeguse majanduskriisi mõjudest tegelastele.

“Olin kuuldust šokeeritud. Sõitsin trolliga koju ja panin Klassikaraadio mängima.” (lk 56)

Andra on ehk moodne naine, kes oma jutu järgi püüab vältida kodukanatamist, siiski teiste tegelaste tõttu esineb tekstis kerget võileivatamist, dosimeeter on ehk teisel pügalal (raamat on lihtsalt liialt lühike!). Oh, ja Andra elab Rataskaevu tänaval.

“Kogu mu mõrvaversioon oli üles ehitatud šamanistlikul printsiibil: on asju, mis juhuslikult ei liigu ega kao. Neil on vägi taga ja nad “tegutsevad” oma loogika järgi nagu elusad hinged. See kõik võib selle loo puhul toimida, aga võib ka mitte.” (lk 60)

Surma ootusärevus laheneb alles siis, kui raamatust on u 70% läbi. Eelnev on küll muidugi ettevalmistus oodatavaks mõrvaks, ent pearõhk tundub siiski olevat kalli peategelase eraelulistel mõtetel, näiteks abielus inimeste kohta. Mõrvaloo lahendus ise on ikka päris veider, saame mõnede lehekülgede jooksul teada, et Andra arvates on tegemist mõrvaga ja siis peagi toimubki christie'lik lõpplahendus. Arvatavasti on see raamat üks lõdvemaid eesti kriminulle.

Ryu Murakami – Misosupis (2009)


“Ta lõi direle pussnoaga näkku ja lõpuks visati koolist välja.” (lk 66)

Visuaalne, filmilik raamat, huvitav lugemiskogemus. Enamikku raamatust täidab päris õõvastav paranoia, tekkis tahtmine uuesti Ellise “Ameerika psühhot” lugeda. Frank on nagu firmast vallandatud Bateman, kes on seejärel pidanud tegema mingit tatist tööd ja nüüd elab oma pingeid välja, nö Tai seksituristiks mandumine. Seekord siis Jaapanis. Justkui järjefilm, aga uute näitlejate ja mitte eriti raamatutruu stsenaariumiga. Tõsi küll, raamatu edenedes võiks Franki pigem pidada Batemani arengupeetusega vanemaks vennaks.

Tore, et on olemas veel üks tõlkija, kes vahendab kaasaegset jaapani kirjandust. Põnev vaadata, kuidas ingliskeelsed terminid on jaapani keelde sobitunud.
Huvitav sõna on “vuhvel”, esimest korda näen seda väljendit trükisõnas (vist, pead ei anna), vana hea väljend üheksakümnendatest, kusjuures mulle senini tundus, et see võiks kirjasõnas välja näha hoopis nii - “vuffel”. Igatahes, äratundmisrõõm oli suur, many happy memories. Kohe näha, et tõlkija on pärit... Tallinnast (või oli see väljend üle-eestiline? Ei tea).

Lk 34 joonealuse märkus – tõlkija kirjeldus on pigem tavaline “strike out”, “no hitter” eeldab, et ükski vastasmeeskonna mängija ei taba löömisel palli nii, et platsile pääseda. Aga noh, see on tähenärimine.

“Kurjus sigineb üksindusest, kurbusest, vihast ja teistest negatiivsetest tunnetest. Kurjus sünnib millestki olulisest ilma jäänud inimese kehasse justkui noaga uuristatud õõnsusesse.” (lk 79)

segane maailm
epl

Hannu Luntiala – Viimased sõnumid (2009)


Nii, huvi pärast vaatasin, millega tegemist võiks olla. Võtsin raamatu, avasin suvalisest kohast, silmitsesin tardunult mõned sekundid lehekülgi ja panin raamatu riiulisse tagasi. See vastumeelsus, mis silmapilgu mind täitis, üllatas. Ma ei tea autorist midagi, ei tea sisust rohkem kui tagakaanelt loetud, aga telefonisõnumid kui sellised on... midagi vastumeelset. Ei ütleks, et sõnumitest raamatu moodustamine midagi ootamatut oleks, aga kujutelm, et peaks selle läbi lugema, ei suuda.

Anne Robillard – Smaragdi rüütlid: Taevane tuli (2009)


“Kui see jube lilla deemon oli siia lossi saadetud selleks, et kuningat hävitada, küll siis taevas teda hoiatab.” (lk 25) – selline võiks olla eesti rassistide ja homofoobide poeetiline lipukiri.

Raamat ise on sarjast Lumivalguke ja 7 päkapikku – on 7 Smaragdi rüütlit (päkapikud on teatavasti vinged kaevandajad) ja Kira (kelle ema nii traagiliselt hukkub raamatu jooksul, ja noh, isaga on lood nii ja naa...). Lisaks veel tegelased, kes eesti lugejate rikutud meelt kindlasti rõõmustavad – võlur Elund, kuningas Till või kuninganna Roojane. Ja painajalikud putukinimesed (keda võinuks ju toiduks kasutada). Nali naljaks.

Tekst on kirjutatud nagu korraliku lapse poolt – järgitud hoolsalt raamatu kirjutamise nõudeid ja ei mingit omapära. Nagu kirjandi tegemine, seeasemel et esseed kirjutada. Kirjutusviisi võiks nimetada pateetiliseks, see on nagu õpitud kirjanduslikkus – mitte loomulik (huvitav, milline oli autori originaaltekst enne kirjastuse toimetajate kätte sattumist?). Tegelased on hingetud, neile antud omapära (7 päkapikku!) ei moodusta karakterit, monotoonselt üheplaanilised või teisiti öeldes rutiinselt pateetilised. (Mees)tegelased käituvad mõneti “naiselikult” - kohtumistel ikka kallistatakse sõbralikult (“Prints surus Santot heldinult enese vastu.” lk 217) ja kui mure, siis palutakse hinge pealt ära rääkida, või rahustavad rüütlid üksteist energiavoogudega. Meestevahelistes suhetes on kerge homoerootiline toon. Ühesõnaga, pehmed väärtused ruulivad.

Tuleb tunnistada, et Robillard on palju vähem perverssem kui teised hiljuti loetud ulmesarjade autorid (nt Martin). Üks rutiinivaba hetkeke on ühe peategelase vahekord viirastusega (lk 143).

Kirjand lõppeb teatavasti kokkuvõttega. Niisiis – siivas noorteraamat tüdrukutele ja poistele. Esimese raamatu põhjal on täiesti põhjendamatu Robillardi võrrelda Rowlinguga (nagu tagakaan kenasti reklaamib), see on sama hea kui Padesaar asetada ühele pulgale Baturiniga. Aga! Mis parata, põnev oli lugeda ja kirjutusviisi lihtsakoelisus oli naljakas, seega meeldiv ajaviide. Dosimeeter plingib rahulikul teisel tasemel.

baas
all eyez on me

Ron Jeremy, Eric Spitznagel – Ron Jeremy: Kõige kõvem (töötav) mees showbiznessis (2008)


Ron Jeremy on selline massikultuuritegelane, keda lihtsalt teatakse – on selline paks inetu vuntsidega kõõm, kes osalevat millegipärast paljudes pornofilmides. Ja kõik. (Huvitav, kas ta sobituks Eco “Inetuse ajalukku”?) Ka mul ei tule ette, et oleks teda palgatööl näinud, küll aga laperdab ta nimi ette kõiksugu spordi- ja muusikalehtedel (näiteks tänavu NBA finaalis peksa saanud meeskonna peatreener saab välise sarnasuse tõttu pidevalt Jeremyga võrreldud).

Raamat lubab vürtsikaid seiku jne – nojah, selleks tuleb tuttav olla 1980.-1990. aastate ameerika meelelahutusmaailmaga, kõik need suva koomikud ja muusikud ja näitlejad. Poolpidune raamat – professionaalne kirjutaja on selle kokku kirjutanud nö Jeremy nimel, lihtsalt järjekordne rahapumpamiseprojekt (vähemalt pole asi nii naeruväärne nagu noorte kuulsuste elulooraamatud). Suht mõttetu raamat – nagu iga kuulsuste klatširaamat (tõsi küll, paar naerukohta ikka on). Kas nüüd sellist just tõlkida olnuks vaja – huvilised ja trendiinimesed loeks niiehknaa originaali. Heaoluühiskonna jama on selline toode, või vastupidi – jama kui heaoluühiskonna toode. Et nii halvasti raamatust mõtlen, on süüdi teadagi mis. Damn you Ron Jeremy jne.

Paar uitmõtet.
Jeremy on Stalini taaskehastus – sündinud 12.03.1953: “Ma teadsin, et on aeg... ja lihtsalt tulin välja.” (lk 12)
Oo kallis taevaisa, millega oleme ära teeninud su jälestuse, et sa lasid maailma sellise rõveduse nagu juuksemetal? Ei suuda võtta tõsiselt ühtegi inimest, kes sellist muusikat fännab.

rada7 mõned tsitaadid
raamatumaailm

Epp Petrone – Kust tuli pilv? (2008)


Olen nii idioodistunud ja fantaasiavaesuses vaevlev, et ei saanudki lugedes aru, kust see pilv siis tuli. Raamat eeldab, soovitab ja nõuab, et noorel lugejal on vanaema. Kes elab maakohas. Ja ümberringi on elav loodus, päikseline ja mõnus (mitte nagu näiteks käesoleva juuni külm dušš). Selline idüll on oh kui tavaline iga inimese lapsepõlves, selle raamatuna taastootmine pole üleüldse klišee. Mõni ime siis, et seda teost ostes toetad hästi õppivaid lastekodulapsi.

Manfred Vasold – August 1939 (2008)


Raamat kirjeldab eelkõige diplomaatilist pingpongi riikide vahel 11 päeva jooksul enne Teist maailmasõda, püüdes lisada tolleaegsetes ajalehtedes kirjutatut ja kultuuriinimeste või lihtsate kodanike mälestusi nendest päevadest. Pearõhk siiski riikidevahelisel suhtlusel. Kui kristalselt aus olla, siis see Danzigi ümber käinud trall oli mulle päris tundmatu. Lai vaatenurk väiksele ajavahemikule, autor on üpris, khm, saksalikult põhjalik asjaosaliste mälestuste uurimisel. Vahest võinuks ehk natuke enam Jaapanile tähelepanu pöörata.

Peale seda raamatut tasub järgmisena lugeda Curzio Malaparte mälestusi väsinud sõjapidamisest (“Kaputt”, ilmunud nii Luukambri kui ka LRi sarjas) – sõjaeelse diplomaatilise sõnasõja moondumine sõjaaja staatiliseks õudusunenäoks.

Ratsionaalset inimmõistust üle kõige hindavad ameeriklased ootasid Saksa-Poola konflikti lahendamist, ilma et see kutsuks esile ülemaailmse katastroofi.” (lk 87)

Fred Jüssi – Linnuaabits (2007)


“Kägu ei ole laululind, tema on kukulind.”

Teosele annab väärtuse eelkõige plaat – kust mujalt on võimalik kuulda Jüssi sugestiivset häält? (Seda plaati võiks suisa välismaalastele kuulda anda, et “näe, selline on ideaalne Eesti”.) Jüssi pole mesihääl, ta räägib asjast. Raamatutekstid tunduvad pärinevat raadiosaadete märkmetest, muidugi on neis kohendusi. Aga kes teab, äkki on ikkagi raamatu jaoks kirjutatud. Tekstid on haaravad ja arusaadavad – tegemist on aabitsaga. Plaadi linnulaulud on küll enamasti pärit 1980. aastatest, kui uskuda raamatus esitatud märkmeid (täpne dateering ja ligikaudne lindistuskoht lisab kuuldavale toreda aegruumi). Järgmisena võiks kuskilt saada “Laanetaguse suve” audiovariandi (mitte see muusikaplaat, vaid lihtsalt “toores” filmiheli).

“Rongad mängivad nagu varesedki mitmesuguste esemetega ja varastavad, lasevad liugu ja mõnikord, ei tea miks, ripuvad puuoksal, pea alaspidi.” (lk 37)

“Händkakk on küllaltki paikse eluviisiga lind. Varem arvati ka, et kord moodustunud paar alatiseks kokku jääb, aga kui uurijad hakkasid pesakastide juures isalinde püüdma ja rõngastama, siis osutus tegelikkus hoopis teistsuguseks. Miks ta muidu aina küsib: uhu, kas tüdrukud kodu?” (lk 63)

Mart Velsker – Kellele on vaja eesti luulet? (Raadio ööülikool 10.05.2009)


“Hea luule toimib üldjuhul (keeleliselt) ootamatult – 1) luulekeel on korduste ja taastulemiste keel, narratiivi painest vaba keel; 2) keel, kus ristatakse värsistruktuur semantiliste, süntaktiliste jms struktuuriga – tekib pinge, mida tavakeeles pole; 3) luulekeeles kujundilisus suurem kui tavakeeles ja see rikastab keelt ennast.”
(Tore intervjuu Ilse Lehistega, kus ääriveeri sama teemat puudutatakse.)

Velsker luges ette hea netikommentaari, kus kommenteerija saadab ETV luuleminuti ajaks lapsed teleka eest teise tuppa.

“Kultuur iseenesest on kontrakultuuriline.”

võimalik alla tirida raadioylikooli lehelt mp3

Georges Bataille – Silma lugu (1993)


Nädala avastus – sääsed imevad pealaest verd.

“Samal ajal kujutasime ette, kuidas me paneme Marcelle'i, kingad jalas, kleit üles kääritud, muidu aga riides, poolenisti mune täis vanni, nii et ta nende purunemise ajal pissib. Simone unistas veel, kuidas ma hoiaksin alasti Marcelle'i tema kaisus, perse uppis, jalad koos, aga pea all; tema ise, seljas liibuv, kuuma vette kastetud hommikumantel, mis aga jätab rinna paljaks, roniks siis valgele toolile. Ma ärritaksin ta rindu, surudes nende nibud revolvritorusse, mis on küll määrustekohaselt laetud, kuid millest äsja on tulistatud, esiteks sellest, et raputada üles meie meeli, teiseks selleks, et toru lõhnaks püssirohu järele. Sellal valaks tema ülevalt vulksudes värsket koort Marcelle'i hallile pärakule; ka urineeriks ta oma hommikumantlisse, või kui see lahti läheb, Marcelle'i seljale või pähe, kuna mina tüdruku omalt poolt samuti võiksin täis pissida. Marcelle teeks siis mu märjaks, sest minu kael oleks pigistatud ta reite vahele. Ta võiks ka võtta minu pissiva türa ja endale suhu pista.“ (lk 40-41)

Silm pealkirjas assotsieerus millegipärast selle filmiajaloo silmaga, raamatut lugedes see väga kohatu polnudki, igasugu surnud silmad tilpnesid silmakoobastes või muus õõnsustes.

“Ja vastupidi, mind ei rahuldanud sugugi tavaline liiderdamine, sest see roojastab üksnes liiderdamise ning jätab igapidi puutumata kõrgema ja täiuslikult puhta olemuse. Liiderdamine, mida tunnen mina, ei määri üksnes mu keha ja mu mõtteid, vaid ka kõik selle, mida ma tema ees kujutlen, ning ennekõike tähise universumi...” (lk 53)

Raamatus möllab üks pidev noorukite räme golden shower; samas esitatakse kõike ilukõnelise kirjutusviisiga – aga erootikat vist ei saagi muud moodi kirjutada. Mõned Hispaania seksistseenid meenutavad Ellise “Ameerika psühho” toiminguid. Noh, vähemalt on mõlemad Bataille'i tõlked mõnusalt lühikesed.

“Tõustes püsti, lükkasin Simone'i reied laiali: ta lamas pikali külje peal; siis leidsingi end silmitsi olevat sellega, mida – ma arvan – ikka ja alati oodanud olin: nii nagu giljotiin ootab pead, mida maha lõigata. Mu silmad, nagu mulle näis, olid oma õuduse mõjul erekteerunud; keset Simone'i karvast vittu nägin Marcelle'i kahvatusinist silma, mis mind vaatas, nuttes uriinipisaraid. Seemneviirud auravais karvus andsid sellele nägemusele lõplikult kurva ja kaebliku ilme. Hoidsin Simone'i reisi avatuina: kuum uriin voolas vulinal silma alt alumisele reiele...” (lk 89)

Alexandre Dumas – Naiste sõda (2004)


“Mehe pilguga, kes on harjunud andma enesele aru sellistes olukordades, mõistis Canolles, et mitte viha ei sunni teda oma silmi varjama pikkade ripsmete taha, mitte viha pärast ei väriste ta valge käeke, millega ta hoidis oma pärlmutrilisel kaelal pikka patsi ja lõhnastatud teki batisti. Valeprintsess istus hetke sellises asendis, tahtes sealjuures näida ähvardavana ja Canolles vaatas teda, joovastunult hingates ja surudes mõlema käega vastu rinda, et hoida tagasi oma südame meeletut pekslemist.” (lk 173)

Dumas' lugemine oli juba mõnda aega õhus. Hetkelisel segadushetkel saigi siis valitud see raamat. (Jätkuvalt on arusaamatu, miks plagieeritakse “Seiklusjutte maalt ja merelt” seeria välimust, “kenadust” lisab tagakaane triipkood.)

Dumas on ametioskustega grafomaan – näha, et kirjutada oskab, ent see on treimine. Aga eks tema teoste tõlkimine ole vast üks osa kultuurirahvaks saamisest, baasi laiendamine, meie keeles on nii mitu eri jutustamisvõimalust.

Raamatu tegelasi iseloomustab irratsionaalselt salakaval-lihtsameelne tegutsemine, lapsemeelse õhinaga sepitsetakse intriige või otsitakse väljapääse pea võimatutest olukordadest. Tegelastel on nii keeruline tundeelu, et vaid seebiseriaalide näitlejad suudaksid seda esitada, elustada.

“Nüüd läks lahti valitud viisakuste vahetamine, mis lisasid nii palju üllust ja sõbralikkust kõigi omavahelistele suhetele. Veerand tundi hiljem oli Richon saanud kõigi noorte ohvitseridega sõbraks ja nüüd oli tal võimalik pöörduda abi saamiseks nende mõõkade ja rahakottide poole, kui tal seda vaja peaks olema. Tema käendajateks olid tema kõigile tuntud vaprus, tema laitmatu reputatsioon ja tema silmis väljenduv õilsus.” (lk 274)

Jumalik autor suunab ja ristab malenuppe, tegelased on elust suuremad. Tunded, mis vapustavad mägesid. Ootamatud sündmused, mis muudavad igavesti planeet Maa ajalugu. Muidugi, raamat lõppeb kui antiiktragöödia. Mõneti on raamatu epiloog dostojevskilik – kannatajad asuvad koos kahetsema (või siis Dostojevski on pisut dumas'lik). (Sest kindlasti ei suutnud Dostojevski elada Dumas'd lugemat, see on väga kindel.)

Huvitav, kuidas see raamat mõjuks, kui oleks kirjutatud käesoleval sajandil?

Zdenek Jirotka – Saturnin (1961)


Sobilik raamat Jerome'i ja Wodehouse'i raamatute austajatele – ainult seekord keskeuroopalikus võtmes. Inglaslikust huumorist oma loomingus kirjutab hämmeldunud Jirotka ka oma raamatu eessõnas, mõneti hämmastav on tõdeda, et see ongi nii. Kena armumislugu ja suvitusromaan – tore, et sügaval nõukogude ajal sai midagi nii kodanlikku ilmuda (elagu Loomingu Raamatukogu, tõepoolest!), kui meelevaldselt mainida üht teist tšehhi huumoriklassikat, siis see raamat oleks justkui Esimese maailmasõja järgse väikekodanluse võit Švejki üle – selge, et autor irvitab oma tegelaste üle (mingil muul eeldusel vast ei oleks saanud tõlge ju ilmuda?) jne, aga ikkagi.

Raamatuga tuleb kohaneda, mõne aja möödudes muutub tekst mõnusamalt naljakaks (nt esimene südamest naer tabas mind lk 74 vihmausside juures, hiljem saab veel ja veel muheleda). Teener Saturnini demoniseerimine peategelase poolt tundub pisut ülepingutatuna, iseenesest ta “pahateod” on üsna tagasihoidlikud (või õigemini autori poolt vähe lahti kirjutatud). Pisut veider, kuidas raamatu tegelaste seast saab peategelase ihaldatu preili Barbora kõige vähem sõnaõigust, ta on vaid ilus nukuke, kes plaksutab silmi ja käitub tolle aja kohta naiselikult julgelt (või suisa pealispindselt modernselt! Naine, kes suitsetab ja mängib tennist ja kihutab autoga ning samal ajal on nii veetlev nukuke, vast kõigi meeste unistus või nii). Mulle jäigi arusaamatuks, kas peategelase läbi nähtu on kirjutatud autori poolt meelega nii lihtsameelseks või tuleneb see autorist endast.

Üpris mõnus meelelahutus, suvelugemine näiteks.

Georges Bataille – Madame Edwarda (1993)


“Keset tüdrukuparve madame Edwarda, alasti, keelt näitamas. Ta oli, nagu on minu maitse, vaimustav.” (lk 26)

See on raamat, mida tahaks omada – kasvõi juba Bataille'i eessõna pärast, selle üle tahaks mõnikord hiljemgi veel mõtiskleda, elegantselt õudne vaade seksuaalsusele ja ihale ja surmale. Raamat ise on muidugi rariteedi olemusega – müstiline tekst, minimaalne kujundus, õbluklikkus; pärinemine ajast, mil trükiti igasugu veidrusi (tõepoolest, võiks kujutleda, milline klantsväljaanne see praegu avaldatuna olla võiks – klantslikkus sobib vaid riiulis hoidmiseks või edvistavaks kinkimiseks; ma ei suuda hästi uskuda, et vorm peab võrduma sisuga, õige raamat on see, mida saad teiste raamatute seast välja sobrada, avastamisrõõm, sa pead nägema vaeva, sa pead mõtlema, et see sulle näppu satuks, sa valid raamatu sisu mitte selle välimuse pärast; milleks raamatukujundusega rikkuda ootuste horisonti?).

Ma ei tee nägu nagu mul oleks midagi mõttekat raamatu sisu kohta öelda. Lugesin läbi, ehk jääb endas miskit seedima. Huvitav lugemiselamus, soovitan kogeda. Kultuuritaak, mis sunnib autorit keerulisemalt mõtlema. Ülemõtlemine, liigmõtlemine, oma soovmõtlemise üleprojitseerimine. Peaks vist katoliikliku verega olema, et tekstist täis mõnu saada.

“Kõige kummalisem – ja kõige ängistavam – oli vaikus, millesse madame Edwarda suletuks jäi: tema kannatusest ei saanud tulla ühtki teadet, ja ma süüvisin sellesse väljapääsutusse – sellesse südame öösse, mis polnud ei vähem mahajäetud ega vähem vaenulik kui tühi taevas.” (lk 39)

Leopold von Sacher-Masoch – Venus karusnahas (1995)


Nii. Europarlamendi eelvalimistel käidud, mis muud ikka enam teha kui lugeda Sacher-Masochit (ahjaa, mina valisin rohelisi). Armastusehala lajatab igal leheküljel, omamoodi on seda armas ja totter lugeda, naermaajavalt suuresõnaline. Erootika, ei mingit pornot. Hõrk piisake sadomasot, süütu lugemispala.

“Mul on kaks naiseideaali. Kui ma ei leia oma suursugust päikeselist naist, kes mulle truuna ning minu vastu lahkena mu saatust jagab, siis ei midagi poolikut või leiget! Siis tahan ma olla pigem andunud vooruseta, truuduseta, halastuseta naisele. Selline naine on ideaal ka oma isekas suuruses. Kui ma ei saa armastuse õnne täiel määral maitsta, siis tahan ma tema valude, tema piinade karika põhjani juua; siis tahan, et naine, keda ma armastan, mind julmalt kohtleks, mind reedaks, ja mida julmemini, seda parem. Ka see on nauding!”” (lk 32)

“Hoobid langesid väledasti ja jõuliselt mu seljale, mu käsivartele, iga hoop lõikas mulle lihasse ja kipitas seal edasi, valu aga vaimustas mind, sest see tuli ju temalt, keda ma jumaldasin, kelle eest olin igal ajal valmis elu jätma.” (lk 46)

“Ei, ma olen vaid veidi väsinud, aga ta julmus täidab mind vaimustusega. Oo! Kuidas ma teda armastan, teda jumaldan! Ah! See kõik ei väljenda kaugeltki seda, mida ma ta vastu tunnen, kui täielikult andununa ma end tunnen. Milline õndsus on olla ta ori.” (lk 47)

“Ah, kuidas ma igatsen hoopi tema käest!
Mul tulevad pisarad silma, ma tunnen, kui madalale on ta mind alandanud, nii madalale, et tema arvates pole vaeva väärt mind piinata, julmalt kohelda.” (lk 86)

“/-/ ja iga kord, kui pidin vaatama – see polnud minu tahtmine, mingi magnetiline vägi sundis mind – ilusat naist, kes lebas punastel sametpatjadel ja kelle sulnis ihu helendas aeg-ajalt siit ja sealt tumedate karusnahkade vahelt, tajusin ma, et kogu iharus, kogu himurus seisneb vaid poolikus varjamises, pikantses paljastamises, ja tajusin seda veel selgemalt, kui bassein oli lõpuks täis ja Wanda heitis karusnahkse mantli üheainsa liigutusega seljast ja seisis mu ees nagu jumalanna galeriis.” (lk 95)

“ “Ilme, mida te maalimiseks vajate,” vastab ta naerdes, “ainult hetk kannatust.”
Ta ajab end püsti ja virutab mulle piitsaga hoobi; kunstnik vaatab Wandale tardunult otsa, ta näol peegeldub lapselik hämmastus, segunevad jälestus ja imetlus.
Mind piitsutades ilmub Wanda näole üha selgemini see julm pilkav ilme, mis mind nii õudselt vaimustab.” (lk 99)

“ “Jah, jah,” laususin pilkliku kibedusega, “sa tunned tema ees hirmu, Wanda!” Ma viskusin ta jalge ette ja embasin erutatult ta põlvi. “Ma ei taha sult ju midagi, muud midagi kui olla alati su läheduses, su ori! Ma tahan olla su peni - “
“Kas sa tead, et sa tüütad mind?” ütles Wanda apaatselt.” (lk 115)

Tortura: The Sounds Of Pain and Pleasure (mp3ed)
oklahoma

Robert A. Heinlein – Tähesõdalased (2003)


Hiljuti otsides Heinleini kohta üht eesti blogi postitust (ei, ma ei leidnud seda blogi), sattusin “Tähesõdalaste” jutu peale. Ja siis meenus, et suhteliselt hiljuti sai seda loetud ja kogetud igavust või ka pettumust. Harukordne juhus, kus film on raamatust parem, üks ulmefänn sai selle tõdemuse peale päris pahaseks. Esmakordselt filmi nähes arvasin, et tegemist on saastaga (kuigi hilisematel taasnägemistel on see omamoodi meeldima hakanud – et vägivald ja veider huumor jne, ainult armastusliinid on ökad).

baas
segane maailm

Sigmund Freud – Nali ja selle seos teadvustamatusega (2008)


Raamat, mille lugemine tekitab unisuse (eriti “Naljatehnika” osa), sajanditaguste naljade lahtiseletamine; omamoodi lõbus on jälgida, kuidas Freud naudib oma mõtlemist, sõnaseadmist. Teose parim kild on üks näide laste naiivsusest (lk 215).
Raamatu kujundus (v.a. kaaned muidugi) meenutab päris üheselt Avatud Eesti Fondi sarja, kui edasi mõelda, siis nagu olekski tegemist näiteks AEFi eri- või lasteväljeandega – pilkupüüdev kaan, aga rohkemat muuta ei vaevutud.

“Lisaks on rõvedus suunatud teatud isikule, kes on seksuaalselt erutav ning kes rõveduse kuulamisega saab kõneleja erutusest teada ja peab seeläbi ise seksuaalselt erutuma. Selle erutuse asemel võib tal tekkida ka häbi või kohmetus, mis on vaid reaktsioonid ta erutumise vastu ja tähendavad kaude selle tunnistamist. Rõvedus on seega algselt suunatud naisele, olles samas katse võrgutada. /-/ Rõvedusega nagu paljastataks seksuaalselt diferentne isik, kellele rõvedus on suunatud. Rõvedaid sõnu välja öeldes sunnitakse rünnatavat isikut asjasse puutuvad kehaosa või toimingut kujutlema ja näidatakse talle, et ründaja kujutab endale seda ette. Ei saa kahelda, et seksuaalse paljastamise nägemise nauding on rõvetsemine algne motiiv.” (lk 115-116)

“Nende institutsioonide seas, mida küüniline nali tavatseb rünnata, ei ole mitte ükski olulisemalt, tungivamalt kaitstud moraalieeskirjadega, ent samas rünnakule kutsuvam kui abieluinstitutsioon, millele on pühendatud ka enamik küünilisi nalju. Mitte ükski nõue ei ole ju isiklikum kui seksuaalne vabadus ja mitte kuskil ei püüa kultuur tugevamalt alla suruda kui seksuaalsuse vallas.” (lk 131)

“Kui arstina õpitakse juhtumisi tundma isikuid, kes muidu millegagi eriti silma ei paista, ent kes on oma ringkonnas tuntud naljaninad ja paljude levinud naljade algatajad, siis ei üllatuta, avastades, et need naljahambad on lõhestatud ja närvihaigustele altid isiksused.” (lk 167-168)

“Naermine kuulub suurel määral nakatavate psüühilise seisundi väljenduste hulka; kui ma ajan kellegi oma nalja jutustades naerma, siis kasutan teda tegelikult ära, et äratada omaenese naeru, ning võib tõepoolest jälgida, et olles esmalt tõsise näoga nalja jutustanud, naerame mõõdukalt teiste naerule kaasa. Oma nalja teistele jutustamine võib seega teenida mitut kavatsust. Esmalt annab see mulle objektiivse kinnituse, et naljatöö läks korda, teiseks võimaldab see minu enda naudingut läbi teiste tagasimõju minule täiendada, kolmandaks – korrates mitte minu tehtud nalja – aitab üle uudsuse kadumisest tulenevast naudingu kahanemisest.” (lk 184)

“Ka assotsiatiivselt käituvad naljad eriliselt. Sageli ei saa meie mälu neid kasutada siis, kui me seda tahame, teisel korral ilmuvad nad tahtmatult ja nimelt meie mõttekäigu nendes kohtades, kus me nende sissepõimumist ei mõista. Need on vaid väikesed jooned, ent siiski viited nende pärinemisele teadvustamatusest.” (lk 198)

“Naiivsus tekib, kui keegi astub täiesti üle barjäärist, kuna seda ei ole tema puhul olemas; seega näib, et ta ületab selle vaevata. Naiivsuse mõju eelduseks on meie teadmine, et tollel isikul seda barjääri ei ole, muidu me ei nimetaks seda mitte naiivsuseks, vaid jultumuseks, me ei naeraks tema üle, vaid tunneksime meelepaha. Naiivsuse mõju on vastupandamatu ja see tundub arusaamisele lihtne olevat. Jõupingutus, mida oleme harjunud tõkke ületamiseks tegema, osutub naiivset juttu kuulates järsku kasutamatuks ja juhitakse naeru kaudu välja; tähelepanu ei ole vaja kõrvale juhtida, tõenäoliselt seetõttu, et see toimub takistuse otsese kõrvaldamisega, mitte käivitunud operatsiooni vahendusel.” (lk 213)

26 juuni, 2009

Patrick Rothfuss – Tuule nimi. Kuningatapja kroonika: Esimene päev (2009)


Jätkub see pagana poolikult trükitud raamat, ilma mingi sissejuhatuseta jätkub eelmise pooliku tegevus.

Selle raamatuga on pisut veider suhe – ühelt poolt see üldse ei istu, teisalt tahad lugemisega edasi minna ja näha, kas see raamat võtab viimaks vedu või mitte. Isegi peale raamatu lõpetamist on jätkuvalt kahevahel olek, kas viitsiks jätkata või mitte. Ei tea, kes teab.

“Teadsin, et see on hea nõuanne, ega teinud sellest välja.” (lk 141)

Kõik need Kvothe õpingud ja mured jätavad kuidagi külmaks, tahaks parem ta mehetegudest lugeda, megakangelane Kvothe on raamatu peamise tegevuse ajal nii 15.-16. aastane, kui õieti aru sain. Huvitav, kui palju teksti on Rothfuss kokku kirjutanud? Kui see jutt sama põhjalikult jätkub (no vaevalt), siis võiks nii kümneköitelist purakat oodata. Mõned Kvothe meenutused sarnanevad toonilt Ron Jeremy ilmutuslike targutustega: “nüüd ma räägin välja ühe saladuse” jne.

“Leidsime seeni, tõrusid, moskiitosid ja kavalasti männiokaste alla peidetud pesukarusitta.” (lk 250)

Hea tõlkeleid on ühes kohas matsikeelena kasutatud soome-eesti keel. Ootamatult positiivne hetk raamatus oli Kvothe ja Denna jamamine narkarist draakoniga (võibolla oli see mulle endale mingi rõõmus järelkaja Robillardi raamatust).

segane maailm

24 juuni, 2009

Haruki Murakami - Norwegian wood (2000)


Esiteks, kui on plaanis teost edaspidi põnevusega lugeda, siis hoiatan, et käesolev tekst jutustab osalt ka sisu, mistõttu teose vastuvõturõõm võib siinse teksti lugemise järel kahaneda. Ning välja vabandamata oma viitsimatust midagi selgelt ümber jutustada, on käesolev tekst kindlasti veidi rohkem mõttetu „Norra metsa” mittelugenu jaoks.

Segaduste vältimiseks ütlen veel, et kuigi raamat on tõlgitud ka eesti keelde, lugesin ise ingliskeelset väljaannet. Seega on järgnevalt toodud üks lõik minu enda kohmakas tõlge ning viidatud lehekülg sestsamast teosest, mille kõrvalolev kaanepilt käesolevat teksti ilustab.

Raamat „Norra mets”, pealkirja saanud The Beatles’i laulu järgi, on pea 400-leheküljeline teos, milles esilekerkivad teemad ilmselt kõige enam endotsivaid noori võiks huvitada. Armastus, seks, alkohol, sigaretid, vaimu ja meele haiguse kergemad ning raskemad vormid, üksindusse viivad juhused, enesetapud, enda kaotamine, uue ja katkisema mina leidmine, selle kõige järel sammuke edasi täiskasvanuks saamise poole. Võib-olla ongi konkreetseim (mis tähendab muidugi, et ka piiravam) määratlus, et tegu on arenguromaaniga (nagu kusagilt arvustusest lugesin). Noorte inimeste kogemused ja nendest õppimine. See on väga kurblik, melanhoolse tooniga raamat, aga samas, selline on minu arvates Murakami looming alati.

„Norra mets” on minajutustaja tagasivaade umbes 19 aasta tagustele sündmustele. Ülikooli aastad. Nojah, nagu eelpool mainitud, mitte just väga rõõmsad. Peategelase nimi on Toru Watanabe.

Nii palju, kui olen Murakamit lugenud (seda on vist neli raamatut), on tema peategelased alati üksikud, küllaltki erandlikud ja eraklikud isiksused, tavaliselt noored, äärimisel juhul 20ndate eluaastate alguses, kuid vaimselt oma vanusekaaslastest küpsemad. Enamus aega veedetakse üksinda, mis tähendab muidugi, et üldiselt tunnevad enamus tegelastest end ka üksikutena, kuid need vähesed, kellega suheldakse, on päriselt lähedased. Kohtumised on ootamatud, kuid juba esimeste vahetatud sõnade järel tajutakse väga loomulikult ja kahtlemata (nii väga kahtlemata, et isegi autor ei maini kordagi selle ebatavalisust), et tegu on lähedase inimesega. Seda siis ilmselt hingelt lähedasega. Sõnatu äratundmine. Neid seob omavahel tunnetatav osa, mitte miski väline, oluline on see tabamatu, sõnastamatu, mis inimeses sügaval sees, olemuslik, mistõttu ei ole kunagi määrvad välised olud, see, kuhu tegelane eluga jõudnud, kuidas käitub, kas valetab või räägib tõtt, kui põhja on langenud (sest reeglina ei kajasta Murakami väga kaugele ja kõrgele lennanud ehk edukate isikute hingeelu) või kui valesid valikuid teinud. Loeb see, mis tegelane on olemuslikult ning see seob erinevaid peategelasi omavahel. Selle tunnetatava ühisosa tõttu nad mõistavad teineteist. Kuigi tegemistelt, vanuselt, elukogemuselt jms paistab ühisosa puuduvat.

Üks käesoleva romaani läbiv teema on enesetapp. Jutustuse käigus kohtame olevikus, aga ka minevikus end tapnud noori. Miks, ei oska keegi öelda, eriti arusaamatu tundub seetõttu, kuna mitte mingisugust põhjust, aga ka mitte hoiatust ei ole olnud, samuti on puudunud hüvastijätukirjad. Lihtsalt noor ja rõõmus, teiste jaoks peaaegu täiuslik inimene leitakse ühel hetkel suitsiidi sooritanult. Ilmselt on olnudki kirjaniku kavatsus jätta põhjuste leidmine lugeja enda jaoks, kuna mingit võimalikku seletust ta isegi ei püüa eriti anda. Võiks seletada sellega, et see, kui täiuslik paistab kellegi elu teiste jaoks, ei näita midagi selle kohta, mida ta eneses tunneb. Või on tegu vaimse ebastabiilsusega, mis reeglina varjul, kuid ühel hetkel laseb näha kõike nii selgelt tähtsusetuna, et tegelane otsustab lihtsalt loobuda. Sest milleks minna edasi. Teisalt võib väita lihtsalt, et autor on nii labaselt läbinähtavalt kasutanud müstifitseerimisefekti, püüdnud luua salapärast atmosfääri, kuid see on välja kukkunud ebausutavalt. Sest tegelikult ei tapa õnnelikud inimesed end ära ja kui, siis võiks käesoleva romaani puhul väita, et nende õnnelike ja täiuslike noorte lähedased olid absoluutselt pimedad, võimetud nägema sõbra tõelisi tundeid ja tajumisi. Tähendab, ei oska seda seika isegi kuidagi kindlalt paika panna – ja muidugi, ei peagi.

Selles raamatus on palju erinevaid armastuslugusid ja kõik nad on nii kurvatoonilised. Peategelane koges erinevaid armastusi. Noh, lisaks ka niisama seksi, igasugust: head, halba, mõttekat ja mõttetut. Siinkohal pean ütlema, et tunnetan tugevalt, kui palju on puudujääke minu teadmises jaapani kultuurist. See tähendab, ma ei tea, kui väga ja kas üldse Murakami suhtumine seksi oli kirjutamise ajal, 1987. aastal üllatav ja uudne. Ta käsitleb teemat hämmastava avameelsusega, väga loomulikuna, nii, et lugeja ei tajugi, et üldiselt on tegu tabuteemaga. Või olgu, kui „tabu” kõlab tänapäeval ses vallas vale sõnana, siis ikkagi on tegu kompleksse teemaga. Et alati on kas seda liiga palju või liiga vähe ja harva kirjutatakse seksist nii, et see kuulub elu juurde päris loomuliku osana, alati, ikka on kompleksid ja mahasalgamised, häbenemised, endale valetamised, liialdamised, ülepaisutamised, rõhutamised jne. Kuid siin on see loomulik, nii lihtsalt elu juurde kuuluv osa, et ma mõtlen, kas tõesti on võimalik, et jaapani kultuuris suhtutakse sellesse teemasse ometigi normaalselt, lääne maailmale omaste kompleksideta, ja kui see nii on, on tore, ja kui see vaid Murakami puhul nii on, siis tundub huvitav, mida selle kohta kirjutati/arvati omal ajal, kuna sest teemast mitte just vähe juttu pole.

Olgu siis, armastus. Peategelase vankumatu ja kindel armastus Naoko vastu on puhas, aus, imetlusväärne. Ta lihtsalt austab ja lihtsalt teab ja tunneb armastust tema jaoks täiusliku neiu vastu. See on selline armastus, mida tuntakse just sellises või veidi varasemas vanuses, üldiselt enne 20-aastaseks saamist, selline esimene puhas armastus, mil armastatut nähtakse veatu ja täiuslikuna, ideaalsena, kõige olulisemana. Ja esimene armastus – vähemalt selles raamatus – jääb täiuslikuks alati. Küsimust armastuse olemasolemises, Naoko täiuslikolemises ei teki isegi nii palju, et kordki minajutustaja selles kahtleks. Aga see armastus ei aidanud, see ei päästnud Naokot kogetu ja läbielatu käest. Või äkki tuleks öelda, et iseenda käest. Naoko vaimne seisund halvenes pidevalt ja mitte kellegi hoolimine ei saanud seda parandada, ja tegelikult peategelane ei mõistnud ega võinudki mõista, mida Naoko läbi elas, kui Naoko kuulis hääli ja võimekus välismaailmaga kontakteeruda kadus üha enam, ja viimaks kadus Naoko isegi maailmast end üles puues. Ja võib-olla see puhtus oleks püsinud (arvestades tegelaste loomusi, on see isegi võimalik), aga võib-olla oleks kahe tegelase kokkusaamisel see muutunud igapäevaseks halluseks ning pisisasjadesse takerdumiseks, ja see valu ja paine, mida peategelane tundis ja millega ta pidi alati elama, hoidiski teda elusana, kuna ta siiski oli tundnud midagi tõelist ja päris, milles ta ei saanudki kunagi kahtlema hakata, kuna armastatu oli kadunud, surnud, jäänud alati 21-aastaseks täiuslikuks neiuks.

Teine armastus baseerub sõprusel, muutudes üha tugevamaks ja kindlamaks sidemeks, mis viib armumiseni. See on just selline, et kui Naokot Toru armastas, siis Midori teeb ta õnnelikus, on päriselt kohal ja olemas, luust ja lihast inimene siinsamas kohal, olemas, oma ebatäiuslikkusele ja katkiolemisele vaatamata on see, keda Toru vajab.

Rääkides Midori tegelaskujust, siis alguses häiris ta mind. Tema ekstravagantne käitumine tundus sunnitud, ja ma ei saanud aru, kas autori poolt või tegelase enda poolt, ning kahtlus esimeses variandis ei andnud asu. Hiljem see veid leevendus, sest mul hakkas Midorist kahju, aga ikkagi jäi miski temas häirima. Ja samas tundus huvitav see, see katkine ja õnnetu minevikukogemustest ülesaamatu neiu nägi iseenda alateadvuses ehk ebateadvuses toimuvaid takistamatuid protsesse, ta vaatas end kõrvalt, kuid ei saanud end siiski muuta. Selles mõttes on tegelaskuju väga meeldiv. Aga ikkagi, nüüd raamatule tagasi mõeldes, tema kordaviidud ekstravagantsused olid kuidagi kunstlikud. Ja ikka ma ei tea, kas ei osanud/ei tahtnud autor Midori olemust teisiti välja tuua või pidigi tema käitumine nii otsitud olema.

Midori oli keeruline ja Toru oli keeruline, kuid ometi püsis nende suhe selgena ning kõrvaltvaatajale (ehk lugejale) paistis väga sümpaatsena totaalne ausus, mis nende suhtlust ja suhet elus hoidis. Vaatamata sellele, et kõige olulisemast, määravaist juhustest ja mõtetest, minevikuvaludest ja muust Toru - nagu ühele mehele kohane - endast kunagi ei rääkinud. Mhmh, ja see oli õige, mida Midori ette heitis Torule, „sa olid minuga nii kena, kui mul oli raske, aga nüüd, kus sinul on probleemid, paistab, et ma ei saa mitte kui midagi teha su jaoks. Sa oled end lukustanud oma pisikesse maailma ning kui ma koputan uksele, sa lihtsalt vaatad korraks välja ja kaod kohe sinna tagasi.” (333)

Ja siis on veel kolmas armastus, mis on muidugi hoopis teine teema. See on Toru ja Reiko vahel. Neid lahutab umbes 20 aastat, see tähendab, et naine on vanem, ja neid liidab üha süvenev sõprus. Ning kui esialgu on Reikot kirjeldatud vanema naisena, kortsus (kortsude kirjeldamiseks ning kirjelduse ülekordamiseks kulub raamatus hulganisti sõnu) ja Murakami tegelastele omaselt hingeliselt poolsurnud, siis kui asi jõuab ettehoiatamata ja ootamatult selleni, et nad magavad, on nii selge, et kui naine ja mees on sõbrad ja nad suhtlevad tihti, siis nad alati mõtlevad sellele isegi, kui sellele ei pöörata isegi nii palju tähepelanu, et kogu loost kirjutav autor seda poole sõnagagi mainiks, ja kui nad ka tegudeni ei jõua; ning eelpool mainitud kerguse ning loomulikkusega on kirjeldatud seksi, mis arvestades kõike tundub ikkagi kummaline, aga nagu me kõik teame, et kummalisena tunduvad asjad, mis juhtuvad, on tegelikult alati juhtunud, ja nad tunduvad kummalised ainult sellepärast, et neist kunagi valjult ei räägita. Ning taaskord imetlen Murakami oskust teha millestki ebatavalisest loomulik.

Nii, uus teema. Toit. Päris mitmel korral oli kirjeldatud jaapani eri paikade sööke, toiduvalmistamisviise, antud nimetusi jne. Ja see külvas minusse uudishimuseemne, et mis kõik võib olla nende võõraste nimede taga ja kuidas need maitsta võiksid ja mida paganat nad üldse teevad toiduga, et see (tegelaste sõnul) viimaks nii suurepärane on ja kui palju erineb see lääneriikide toidust ning kui palju erinevad toidud erinevatest jaapani piirkondadest, sest arusaadavalt mingil määral nad erinema peavad, ja mitte üldse vähesel määral, kui tegelased erinevate piirkondade kokakunsti saavutused niisamalihtsalt ära tunnevad.

Olgu, see on kõik. Hea raamat oli.
*

17 juuni, 2009

Roddy Doyle – Paddy Clarke hahahaa (2009)


Raamat on siis 1968. a. paiku toimuv pöördelisevõitu aeg ühe 10. aastase iiri poisikese ja ta pere ja sõprade eludes. Saan aru, et elavalt ja hästi kirjutatud raamat, aga pole lihtsalt minu maitse. On muidugi tore võrrelda oma poisikesepõlve kambatsemist jms, aga noh, see on minevik. Ehk natuke samasse auku on McCabe'i “Lihunikupoiss” (aastaid tagasi lugenud, nii umbropsu pakun).

Mis mäng on käsipall (lk 14)? Üldtuntud käsipallis (varem nimetatud ka väravpalliks) teatavasti palli ei lööda (noh, väravavaht võib palli jalaga tõrjuda, aga kohe päris kindlasti ei lööda selles mängus palli). Loodan, et eksin.

epl
trakyllmaprokrastineerinj2lle
kiiksu lugemisarhiiv

14 juuni, 2009

Chaneldior - Kontrolli alt väljas (2008)

Sirvides pisut oma arvuti sisu, leidsin umbes aasta tagasi ühe loengu tarvis kirjutet teksti sellest raamatust. Seda sama siia muidugi kopipeistima ei hakka, kuna enda varemkirjutatu teatavasti lihtsalt öka on, aga pisut putitades ning asju meelde tuletades mingi arvamuseavaldusega nüüd, aasta hiljem ning raamatut mitte käes hoides, hakkama ehk saan. Ja siiatoomist väärt on see kõik sellepärast, et Chaneldiori kirjutised mulle avastamisest peale meeldinud on ning kuigi "Kontrolli alt väljas" kopeerimiseni tugevalt "Ameerika psühhot" meenutab, ei lase ma end sest asjaolust sugugi häirida, kuna esiteks pole ma nimetet Ellise teost lugenud ning teiseks kirjutab Chaneldior väga hästi - ja seda ma juba ütlesin.

Ja ma mäletan selle raamatu esitluselt, et väidetavalt ei oleks raamatut ilmunud, kui ji sarja toimetaja kivisildnik autorile peale käinud poleks, ning ma mõtlen, et äkki võiks keegi veel käia Chaneldiorile natuke peale, et ilmuks temalt veel mõni raamat või muud sarnast, sest häid kirjutajaid ei ole mitte jalaga segada ja väheste olemasolevate kadumaminek on kahju, kahju, kahju.

Putitustega tekst raamatust "Kontrolli alt väljas" saab aga alguse nüüd ja siit:

Siinne raamat on näide, mis juhtub inimesega, kelle jaoks ühiskonna ahistav surve muutub väljakannatamatuks. Olevik lämmatab, tulevikuks väljavaated puuduvad. Kui kokku saavad nõrk psüühika ning väljapääsmatu olukord, toimub midagi põnevat, ja antud juhul see on: rahuldamatusest haiglaseks muutunud ihad pööravad üha kasvavas jõulisuses kogu senise elu peapeale, kaotades piiri reaalsuse ja kujutelma vahel.

Kõnealusel juhul on peategelane lõksus yuppiemaailmas, kuhu nö vabatahtlikult – kuid veidi arutledes on muidugi ilmne, et tegelikult sunniviisiliselt, ette määratult, ühiskonna paigutatult – jõudnud, ja enam väljuda pole võimalik. Sukeldus sinna omal ajal rikkuse ja õnne ootuses, leidis aga peatselt enda riigi, kultuuri, ühiskonnakorralduse ja palju muu tüütult ahistava vangis olevana. Raamat algab ajal, mil aastaid üheülbalisse massi, kus hedonism liitunult egoistliku eneseteostusega, kuulunud peategelane on hakanud tundma tülgastust, viha ja ängi senise elu vastu. Põgeneda pole kuhugi ning ummikusse aetud isiksus kukub elust välja, uppudes räpasesse reaalsusesse, võigastesse fantaasiatesse: erinevad narkootikumid, jõhker seks pluss niisama vägivald.

Peategelane Armin Haamer on suure ühiskonnakorralduse tähtsusetu osakene, mõttetu mutrike, ja sellise olevuse puhul on olemuslik viga taotleda omapära, iseloomu, individualistlikkust. Süsteemist on välja rabelemine võimatu, paremal juhul hulluksajavalt keeruline. Aga Armin oli jõudnud punkti, kus tema elukorraldus ei olnud enam vastuvõetav. „Tänu taevale avastasin ma mingil hetkel, et mu energiakapslid on kinni kiilunud, ma ei ole enam mina ise – olen vaid pintsak, lips ja prillid. /…/ See kõik oli tühipaljas pask, mingi ettekujutuse najal end minu ette sirgu ajanud.“ (lk 14) Ühetaoline keskkond – rutiinne töö ja pealiskaudne ennast hävitav tutvusringkond – muutusid üha ahistavamaks.

Ta on perversne, tülgastav, jälk noor mees, see tähendab absoluutselt ebasümpaatne tüüp. Maailm, kus ta tegutseb, on ühelt poolt tabudest vaba ning teisalt – ning võib-olla just seetõttu – niivõrd ahistav, et pinget ja naudingut suudavad pakkuda veel üksnes äärmiselt ekstreemsed olukorrad, milliseid minategelane ka igal võimalusel esile kutsub, üha vähem tajumata nende ebaloomulikkust. Lugedes sisemonoloogi, tekib ahastav tunne üksikindiviidi ängistuse tõttu, millel puudub igasugune lahend. See on hullumeelsus, milles kaovad tabud ning inimlikud piirid. Ahistav keskkond on inimese loomulikkuse nii alla surunud, et muidu loomulikud vajadused ning soovid avaldavad end moondunult, uues ja senitundmatus äärmuses. Elab ta unenäos, kus sündmused juhtuvad ning kohe ununevad, olles ebaolulised ning kaduvad, polegi tähtis. Oluline on indiviidi tunnetus, peas toimuv, tajumine, järelduste tegemine, mõttekulg ning tehtud valikud. Olulised on võimalikkused, mitte tegutsemine. Ning seetõttu ei tühista ega muuda teose lõpus selguv asjaolu, et enamik jälgist ja vägivaldsest tegevusest kujutelm oli, eriliselt midagi. Peategelase tunnetuse jaoks oli see võikus reaalsus.

Kas tunda talle kaasa või mõista hukka? Kumbki pole vastuvõetav, kuna inimlike tunnetega lähenemiseks on peategelane muutunud liiga ebainimlikuks, millekski teiseks, võõraks. Ta on haige ühiskonna produkt (või hoopis rudiment, eikuhugi sobituv osa, ühiskonna toodetud, kuid selle vastu pöördunud element?), kelle psüühika on läinud vastikult vale rada. Nagu rikki läinud masin. Pidanuks kuuluma massi, kuid reaalsuse ahistava nüriduse vastu teravdet meel ei lasknud seal püsida. Sest on vastik olla kontoriinimene, „[p]ilgeni täis magu, vastu tooli laiaks litsutud perse“, kelle elu on „huugav arvutiekraan, surnud õhk, kontorimasinate helid, üheülbalised päevamälestused, ettemääratus, rutiin, ahistav korrapära“ , kuna see kõik „surub inimesed kokku tihedaks mittemõtlevaks massiks, mis aeg ajalt vahtu, higi ja verd eritab“ (lk 12). Ta oli isik, kes ei sobitunud massi – kuid leidmata mõistlikke alternatiive, ta muundus, väärastus ning keelatud fantaasiatest sai tema jaoks reaalsus. Nõrk valulävi, tundlik närvikava ei sobi tuimusesse. Ja isik, kes väliste ärritajate suhtes nõrk ja tundlik, saab välismaailma jaoks just vastupidiseks: jõhkraks, ebainimlikuks, tundetuks. Oo seda elu, inimest, põnevaid paradokse!

Ahjaa, veel tekkis tol aastatagusel kirjutusajal mõte, et „Kontrolli alt väljas“ on Freudi raamatu „Ahistus kultuuris“ näitlikustav pilt, mil inimese katse olla õnnelik on täielikult luhtunud ja järgi jäänud ebamäärane kaduva, kerglase, tühise rahuldatuse püüdlus. Freudi välja pakutud eksistentsile leevendust pakkuvate vahendite – intensiivse tähelepanu kõrvale juhtimise, asendusrahulduste ja uimastavate ainete – tuvastamiseks ei pea ses ilmas väga palju pingutama. Kuidas selle pildi paikasobivusega tegelikult on, ei mäleta enam kommenteerida.

**

Triviaalsemat:

* Käesolev debüütromaan on ühendatud Jürgen Rooste (aga see on parem link) ning andreas w teostega „lahutamatuks ja harmooniliseks kompositsiooniks“ (lk 88) üldpealkirjaga „Pehme mandumise triloogia“.

* blogid,

* millest leida raamatu kohta täpsemat infot.

Jakob Liiv - Kõrbelõvi (1898)

Pildikesi põrgust ja taevast.

"„Abdallah, põrgus saadanate talus
On igawene piin ja wiletsus,
Sääl maitseb süda kustumata walus,
Mis korda saatnud rumalus.
Sääl lõppemata põrguleegi ligi
Siis heidetakse wilets süüdlane,
Kus sulab wälja tema wiimne higi,
Mis põleb ihu pääl kui tuluke.
„Ja iga tahes õnnetuma keha
On külge pidi põrgu palawas.
Üks külg tal sulab wastu tule eha
Ja teine külg on priskelt kaswamas.
Siis tihti saadan süüdlast ümber käänab,
Et terwe külg läeks uuest sulama,
Ta küpsen’d külge tulest wälja wäänab,
Et see wõiks jälle uuest’ kosuda.
„Nii igawesest ajast igawesti
Sääl kaswab, põleb hukka möistetud,
Ta kõrwu kostwad kaebed tasakesti:
Mispärast on ta sinna heidetud!
Siis peab saadan oma lustipidu
Ja pilkab, naerab walus waewlejat,
Kel hinge sees weel kahetsuse idu,
Et teeninud ta elus saadanat.
„Ja paradiis, kes jõuab kujutada
Ta ilu, suurust, kõrgust, pühadust.
Kus uhked uulitsad ja kuldne rada
Ja mitu tuhat wärawat ja ust,
Kus õied joowastawat lõhna andwad,
Puud wilu warju waikselt puhata.
Kus noored neiud õndsaid süles kandwad
Ja waatawad neid armsa silmaga.
„Sääl õnne elu igawesti kestab,
Ei üksgi ilu muutu, wanane;
Sääl noorus noorusega juttu westab
Ja armu kirg ei hinges wähene;
Ning iludused meestel toitu toowad,
Mis pole põrmupinnal kaswanud,
Nad ühes jumalate jooki joowad,
Mis parem on kui wein, mis keelatud."

(lk 38-39)

Jakob Liiv wikipedias
"Kõrbelõvi" raamatuna

04 juuni, 2009

Robert A. Heinlein – Kuu on karm armuke (2009)

Mõnus põnevusjutt, tore poistekas, justkui Dumas' “Kolm musketäri” 21. sajandil – interaktiivne raal ja 3 inimest (Athos – Prohvus, Porthos – Wyoh, Aramis – Manny). Raamat, mille tegevus toimub aastatel 2075-2076, võiks olla justkui eellaseks (eelkõige) “Skismaatriks +” ja “Gort Ashrynile”.

Raamatut läbib semulik suhtlemine, autoripoolne dialoog lugejaga, a la peategelane Mannie on sama tavaline inimene nagu iga nohikust lugeja, tavalised on meenutused raamatule eelnenud ja järgnenud (pole aimugi, kas tegemist järjeraamatuga).

Tolleaegne vaade tulevikuarvutitele (raamat ilmunud 1966. a.) võib kokku võtta sõnadega “uus on unustatud vana” - kes teab, äkki kunagi pöördutakse tagasi juurte juurde (nojah, ma pole mingi arvutispets); ka tõlkija kasutab “arvuti” asemele sõna “raal” (mis iseenesest on igavesti mõnus vanakooli sõna).

Huvitav, et Heinlein kasutab nii palju venekeelseid väljendeid (või on see tõlkemugandus?), just nagu Burgessi “Kellavärgiga apelsinis” (ei julge muidugi väita, et nende teoste vahel mingi seos on). Revolutsioonilise organisatsiooni teooria (lk 73-75) meenutas millegipärast Dostojevski “Kurjade vaimude” põrandaaluste rakukeste loomist. Ameerikalik nüke on Luna iseseisvumise seostamine Ameerika iseseisvusdeklaratsiooniga (lk 200). Mõnel korral viitab Heinlein Prohvuse kaudu Malthusele, kas see on seotud sellega, et 60.-70. aastatel usuti peagi saabuvat rahvastikukatastroofi (vt nt Clive Pontingi “Maailma roheline ajalugu”)?

“Tasuta lõunaid ei ole” - veider, kas see ütlus on tõesti pärit sellest raamatust? Ootamatu.

baas
õhtuleht
sex, drugs and great books