04 juuni, 2009

Robert A. Heinlein – Kuu on karm armuke (2009)

Mõnus põnevusjutt, tore poistekas, justkui Dumas' “Kolm musketäri” 21. sajandil – interaktiivne raal ja 3 inimest (Athos – Prohvus, Porthos – Wyoh, Aramis – Manny). Raamat, mille tegevus toimub aastatel 2075-2076, võiks olla justkui eellaseks (eelkõige) “Skismaatriks +” ja “Gort Ashrynile”.

Raamatut läbib semulik suhtlemine, autoripoolne dialoog lugejaga, a la peategelane Mannie on sama tavaline inimene nagu iga nohikust lugeja, tavalised on meenutused raamatule eelnenud ja järgnenud (pole aimugi, kas tegemist järjeraamatuga).

Tolleaegne vaade tulevikuarvutitele (raamat ilmunud 1966. a.) võib kokku võtta sõnadega “uus on unustatud vana” - kes teab, äkki kunagi pöördutakse tagasi juurte juurde (nojah, ma pole mingi arvutispets); ka tõlkija kasutab “arvuti” asemele sõna “raal” (mis iseenesest on igavesti mõnus vanakooli sõna).

Huvitav, et Heinlein kasutab nii palju venekeelseid väljendeid (või on see tõlkemugandus?), just nagu Burgessi “Kellavärgiga apelsinis” (ei julge muidugi väita, et nende teoste vahel mingi seos on). Revolutsioonilise organisatsiooni teooria (lk 73-75) meenutas millegipärast Dostojevski “Kurjade vaimude” põrandaaluste rakukeste loomist. Ameerikalik nüke on Luna iseseisvumise seostamine Ameerika iseseisvusdeklaratsiooniga (lk 200). Mõnel korral viitab Heinlein Prohvuse kaudu Malthusele, kas see on seotud sellega, et 60.-70. aastatel usuti peagi saabuvat rahvastikukatastroofi (vt nt Clive Pontingi “Maailma roheline ajalugu”)?

“Tasuta lõunaid ei ole” - veider, kas see ütlus on tõesti pärit sellest raamatust? Ootamatu.

baas
õhtuleht
sex, drugs and great books

Kommentaare ei ole: