13 august, 2009

Arthur Japin – Suur maailm (2008)


“ “Miks see küll nii on,” küsib Lemmy, “et igaüks tahab meid ikka lõbusana näha? Mitte sellistena, nagu me oleme, vaid nagu pärineksime teie fantaasiast.”
“Ah, teie tegelikkust ei suuda me ju ette kujutada,” vastab arst pehmelt, “mitte päriselt. Üksnes seda rõõmsamaks tehes oskame temaga veel kuidagi toime tulla.”” (lk 55)

Hale raamat kääbusekasvu inimeste elust, algselt mõtlesin öökapiraamatuna kasutada, aga esimeste lehekülgede haledus mõjus enne magamaminekut ärritavalt. Aga noh, masohhistlikult lippu kõrgel hoides tuli ikka raamat lõpuni lugeda.

Maailmasõdade vaheline aeg, kääbusekasvu Lemmy lapsepõlv ja noorus liikumas Ameerikast armastatuga Saksamaale ja püüd natside käest pageda. Kohandumine ümbritseva keskkonnaga – niivõrd kui silmatorkavalt erineval see võimalik on (ega hästi ei ole). Võib muidugi küsida, kas Japini kirjutatu mõjub “usutavalt” - eks kirjanik on vaeva näinud ja ehk ka hinge sisse valanud, aga siinkirjutajale ei hakanud see tööle, tavaline kohustuslik paine. On huvitavaid hetki, aga kokkuvõttes pole just kirjanduslikult särav teos. Minu arust on tuntav kirjaniku teatav eneseimetlus, et ta sellist teemat ikka käsitleb. Aga mulle meeldib eksida niisuguste arvamusavaldustega.

Kommentaare ei ole: