“ “See on kliimamuutusest,” ütles Nataša, kes oli siiani taksojuhiga jahvatanud ja pööras nüüd oma tähelepanu mulle, “meil ju suve pole, lisaks tuumajaam, ma olin kunagi ühe arstiga... ta seletas, et meie linnast pole üleüldse soovitatav soojale maale sõita, kuna me oleme harjunud kiiritusega, aga siin seda pole, seetõttu ongi meil halb enesetunne...”
“Kas see tähendab siis seda, et tuumasõja puhul oleme meie ainukesed, kes ellu jäävad...?”
“Jah, aga kui ei tule, siis kärvame kõik...” (lk 34)
Kena ilukirjanduslik näide Eesti tuumajaama vajalikkusest.
Raamat on lahjendatud segu valemist “Griškovets meets Vuorinen”. Päris mõnus ja pretensioonitu meelelahutus, sobilik ajaviide. Ehk siis meestekas? Vene kuttidel-muttidel saab siiver järjekordsest ebaõiglasest vilepartiist Venemaa jalgpallimeeskonna vastu ning otsustavad kiilaspäise kohtuniku (Collina?) kättemaksuks maha koksata. Selleks tuleb Türgi kuurorti sõita. Mõeldud-tehtud. Huvi pärast põgusalt uurisin, kas leidub konkreetset 1:2 kaotust (lk 27), aga silma ei torganud.
Pea umbkeelsed venelased kambakesi Türgis hätta ei jää, alati tolkneb kuskil postsovetlikke tühikargajaid, kes pakuvad võimalusi. Tegelaste tegemised on segu lapsikusest, nurjatusest ja heasüdamlikkusest (ning eri meelemürkide ülendavast mõjust). Türgi tegevus nühib algse teravuse ja naljakuse lamedamaks, ikka jääb korduma see meie vs teised vastandus. Naljakas lugeda, kuidas aegajalt harjunult oodatakse, et president telekast midagi tarka ütleks, või kuidas peetakse loomulikuks üleüldist riiklikku varimajandust. Noh, eks siin kindlasti ole üle võlli keeramist. Raamatul on küllaltki trafaretne lõpplahendus (nagu öeldud, algne tekstituhin vaibub raamatu edenedes, autorid pole nagu viitsinud lõplikult üle võlli minna ja püüavad ehk tavapärase jutukirjanduse vormi mahtuda).
Kahesõnaga, normaalne meelelahutus.
“Õudus... Kuidas saab kõik nii palju maksta?! Selle raha eest võiks osta... kusjuures hea auto... avariijärgse!” (lk 186)
raamatumaailm
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar