11 september, 2009

Hunter S. Thompson – Fear and Loathing in Las Vegas (2005)


“The room was very quiet. I walked over to the TV set and turned it on to a dead channel – white noise at maximum decibels, a fine sound for sleeping, a powerful continuous hiss to drown out everything strange.” (lk 62)

Raamat, mida tuleks vist lugeda võrdlemisi noorena, 10-15 aastat tagasi oleks see tekst arvatavasti mõjusamalt laksanud, praeguseks on ajud liialt läbi kärtsutatud. C'est la vie.

Samasugune ameerika värk nagu Ellise “Ameerika psühho”, mingil moel hakkasid need kaks raamatut endale seostuma – tegelased kui oma aja väärdunud eosed, nende egoistlikud viisid rutiini ilustamiseks. (Filmid on nagu öö ja päev – psühho on jama ja Las Vegas vinge.) Iseenesest oleks Kerouaci “Teel” näiliselt loogilisem paralleel, ent Kerouaci autorihoiak on kuidagi idealistlik või illusioonidega, pigem millegi algus kui lõpp (ülitriviaalne tõdemus). Kui Thompson ja Ellis ja ehk veel midagi kokku segada, siis nende egoistlike tekstide tulemuseks võiks ehk olla midagi kummastavat nagu Illuminatus!, egoismi moondumine paranoiliseks lagunemiseks või mullistuseks või mädapaiseks (noh, eks see mõttekild ajuvaba ole).

Mingis mõttes on sel teosel konstrueerituse maik man, nö ilukirjanduse või gonzo tegemine, traagelniidid cool olemiseks. Aga lugeda on ikka tore (mis teha, film kajastub pidevalt silme ees).

Kommentaare ei ole: