25 oktoober, 2009

Raymond Queneau – Stiiliharjutused


See on prantsuse kirjanduse eksperimentaatori, Oulipo (prantsusekeelne lühend rühmitusest nimega Potentsiaalse Kirjanduse Töökoda) ühe asutaja võtmeteos. Queneau jt oulipolaste puhul on oluline see, et tegu pole mitte sürrealistliku möllukambaga, vaid nad vastupidi, nägid loovat alget reeglites, kitsendustes, piirangutes, ettemääratud mustrites; otsisid tekstide koostamiseks "kirjanikuväliseid" abivahendeid, et vähendada valikute arbitraarsust. See pole üldsegi kaanoni järgimise kirjandus à la sotsrealism. Oldi mõjutatud pigem tollasest 60ndate teaduslikust optimismist: küberneetika ja matemaatika valemite eeskujul luuakse reeglikogumid või „programm“, mis suunaks kirjutamist, ideaaljuhul hakkaks ise kirjandust genereerima. Kirjanduse tegemine viiakse romantilises küünlavalguses pööningukambrist ära ühtlaselt valgustatud laborivalgusse, mikroskoopide alla, kus looduse loomulik olek viilutatakse ja kombineeritakse seejärel seninägematul moel. Kirjanduse potentsiaali vallutatakse nagu võõraid planeete, rakendades uusi tehnoloogiaid. Vikerkaar 1999, nr 5/6 annab Oulipost ja sellelaadilisest kirjandusest eesti keeles hea ja huvitava ülevaate.

Tunnistan, et olen kohati üsna sisse võetud igasugu eksperimentaalsest hullusest ja veidrast vormimantrast kirjanduses, samuti tekstidest, mis ulatuvad otsapidi kunsti- või performance`ivalda. Ekstsentrilised, intellektuaalsed, müstilisevõitu, veidrad, oma asja ajavad ja kohati ka, khm, üsna tüütud, aga siiski huvitavad prantsuse uus romaan, kirjandusrühmitus 14NÜ, Erkki Luuk jms. Oulipo lükib end kenasti sellesse keesse. Teoreetiliselt väga põnev, kuidas kirjandus oma piire laiendab või vastupidi, ennast tühistab, fookuse narratiivilt ja „sõnumilt“ kuhugi mujale nihutab jne. Ja kuigi vahel tekib selliseid tekste lugedes tunne, et pärast n.ö vallutustegevust pole kolooniate istutamine võõrplaneedile päriselt õnnestunud, siis kiire sööst koduse helesinise mulli mugavast sfäärist väljapoole on ikkagi väga värskendav. Kuigi jah, võib ju vaielda, et kas siis laiendati kirjandust või paradoksaalselt pigem kinnistati olemasolevat peavoolu jne. Konkreetselt Oulipo räägib ka ju keerutamata tegelikult „potentsiaalist“, võimalusest.

Kusjuures salamisi ju otsin sellisteski teostes seal kindlasti peidusolevat tähendust, lausa moraali mõnupakikest – sest see ju on seal alati, on, eks? Ja vahel muutub tekst tüütuks, kui ei adu valemit ja ootad „võluvormeli“ mõju, isegi kui tead, et seda mõju ei peagi idee kohaselt tulema.
Aga niisiis, väga kift on, kui lugeda on ühtaegu selline veider ja samas teravmeelne tekst. Kui võlub see totaalsus, kuidas meetodit läbi viiakse ja kuidas see kõik on ka sisuliselt põhjendatud ja töötabki. Nagu Queneau „Stiiliharjutused“.

Siin varieeritakse üht banaalset lugu 99-l erineval moel. On eri kirjutamisstiile, kõneviise, inimtüüpe, rangelt oulipolikku mehhaanikat (kusjuures, pi-keel on ju puhtalt oulipolik võte, tundub et laias ilmas üsna tundmatu?). On vaimukamaid, on ootuspärasemaid lugusid. Väga omapärased on lood, mis on mingi eluvaldkonna („Meditsiiniline“ lk 111) või meele sõnavaras („Auditiivne“ lk 77) – hästi argine situatsioon väga spetsiifilisse koodi tõstetuna tekitab värskendavaid nihkeid. Ka mõned oulipolikud valuvõtted laiendavad tähendusi üllatavalt ootamatutes suundades („Translatsioon“, lk 90 – tekstis asendatakse iga nimisõna sõnaraamatus järgneva 7. sõnaga – ilmselt on osalt mõju selles, et kõla on sarnane, vahe aimatava tähenduse ja sõna tegeliku, täiesti teise tähenduse vahel tekitab veidra väljaveninud tähendusruumi. Mingi nurga alt haagib ka sellise kõlamänguga).

Huvitav on veel see, kuidas selline tihe ja reeglistatud kirjandus ikkagi pudenema kipub ja meetodi rangust justkui kulutab. Eeldatav absoluutne universaalsus taandub läbi tõlkimise, kultuuriline taust mõjutab vormeli tööd. Näiteks mitmed lood on tõlkimatud. Ja näiteks see, mis siis „tegelikult“ juhtus, teiseneb erinevates jutustusviisides üsna mitmel puhul: pikakaelalise tüübiga teist korda kohtuja on vahel tänaval jalgsi mööduja, vahel hoopis mööduvas bussis istuja – sel juhul, kuidas ta bussis kuuleb tänaval toimuvat kõnelust? Ok, oleks saanud valida lollikindlama süžee. Siiski, lood, mida jutustatakse, on kohati üsna erinevad. Teisenemist on vahel justkui rohkem, kui pelgalt valitud stilistikast või võttest tuleneks. Kirjutatu teatav inimlikkus lööb välja. Süsteem on bugine, entroopia näitab iseloomu. Viimases loos on isegi omamoodi kogu teksti puänt, mida poleks sellelt teoselt küll oodanud. Väike mõnus vimka viimasel kaleidoskoobi keeramisel, mis ehmatab lõpetama? Igatahes pole karta, et tegu oleks puhtalt ja ainult kommunikatsioonialgeta tekstiga lugemismasinale, staatilisele elektrile või puhkavale nurmele.

1 kommentaar:

kolm ütles ...

oulipo, oberiu; mõlemast võiks rohkem tõlkeid olla...