24 oktoober, 2009

William Faulkner – Kui ma olin suremas (1971)


Kui ma mõtlen Faulknerile (mitte et seda tihedalt teeks, aga ta 2 romaani on lähedased olnud), siis kerkib silme ette alati see lõik (või õigemini see äraspidine fiiling, mis selle lugemisega kaasneb; seosetu ratsionaalsus):

“Cash
Ma tegin ta längnurgi.
1.Naeltel on rohkem kinnituspinda.
2.Igal liitel on kahevõrra kinnituspinda.
3.Vesi saab ainult nurga all sisse imbuda. Vesi liigub kergemini üles-alla või rõhtsalt.
4.Majas ollakse kaks kolmandikku ajast püsti. Sellepärast tehakse ka tapid ja liited ülalt alla. Sest pinge on ülalt alla.
5.Voodis ollakse kogu aeg pikali, ja nii on tapid ja liited tehtud külgsuunas, sest pinge on külgsuunas.
6.Ainult et.
7.Inimese keha ei ole neljatahuline nagu liiper.
8.Animaalne magnetism.
9.Surnukeha animaalne magnetism kisub pinge längu, sellepärast tehakse kirstu tapid ja liited längnurgi.
10.Vanadest haudadest võib näha, et maa vajub längnurgi.
11.Tavalises augus vajub ta aga keskelt lohku, sest pinge on ülalt alla.
12.Sellepärast tegin ma ta längnurgi.
13.Nii on puhtam töö.” (lk 57)

(Jutt on emale kirstu tegemisest keset valitsevat tohuvabohu.) Et selle lõigu naljakusest aru saada, tuleb paraku kogu raamat läbi lugeda. Bon voyage.

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Tere!
See on parim raamat mida ma olen eales lugenud või siis, et selle raamatu lugemise AJAL oli minu elu parim, raamatu, minu sisemise häälestuse see on mõtete ja elusuundumuste või siis elust aru saamise ristumispunkt.