02 november, 2009

Leopold von Sacher-Masoch – Peeter Suure viimased päevad (1994)


“See ilus noormees oli siin, minu magamistoas, ja vandus mulle truudust. Mina aga tõrjusin teda eemale ja ütlesin talle: 'Mina soovin niisugust armastust, kus mees saab naise orjaks ning on valmis tema eest surma minema.' Siis võttis ta – see oli hirmus naljakas, mõelge – ta võttis korraga oma pea nagu mütsi õlgadelt ja pani minu jalge ette. Alles nüüd märkasin, et peast jooksis vereoja, mis üha laiemale lainetas, kõrgemale tõusis ja ähvardas mind uputada. Mina kisendasin – ja korraga muutus verelaine punaseks keisrimantliks, mis oli minu õlgadele heidetud.” (lk 128-129)

Tekkis silme ette mõte, et tahaks lugeda mõnd värskelt välja antud erootilist või x-rated juturaamatut. Aga, ei tule miskit pähe (no 1-2 eesti autorit, tänan ei). (Ahjaa, mõni prantslase mälestus ka.). Niisiis, seeasemel sai siis napsatud Sacher-Masochi üllitis (sest tegemist on ikkagi esmaspäevaga ja päike paistab ja päeva absurdinorm on hommikuga täis tiksunud).

“Räägime otsekoheselt, armas proua Balk, täiesti otsekoheselt. Olen veel natuke aega oma riietusega ametis, sest tahan teie venna ees olla sama ilus kui jumalanna. Tahan meeldida ainult Moensile ja ei kellelegi teisele. Ma tahan teda joovastada, et ta minu järele hulluks läheks.” (lk 134)

Sentimentaalne armastus- ja kättemaksulugu kuulsate ja ilusate elust. Tõsiselt naiivromantiline ajalooline jutustus, selline lapsik öökapiraamat; Sacher-Masoch kui pisut tänapäevasem Dumas. Jutustamise viis meenutab mingis mõttes muinasjuttu. Armu nelinurk, gangbang-Katariina partneriteks nii Menšikov, Peeter kui Moens; peale Peetri kohtleb ta teisi kui oma alamaid, orje (tõsi küll, Moensiga ikkagi mingil ajal oli kena armastuslugu). Peeter Suur kui mõneti veider kirjandusnukk, käib öösiti naise järel nuhkimas või vaidleb paatoslikult Menšikoviga. Metsiku Ida võim ja intriigid esitatuna lääneeurooplase romantiliste kujutluste läbi.

“Senikaua, kui Katariina oma elu pärast kartma pidi, oli tema armastus ja mure õnnetu paaži saatuse pärast kustunud. Kui aga oht möödas oli, pöördus mälestus kadunud õnnest kahekordse jõuga tagasi. Ta võis naerda näidates oma sõbrannale veriseid vorpe ihul, võis naeratada ka siis, kui oma armukese pead piigi otsas nägi, nüüd aga valdas teda sügav, lõppematu valu, mis südame kivistab ja pisarad kuivatab. Peeter nägi väga hästi, mis toimub ta naise hinges, mis oli ettearvamatu ja salapärasem kui kunagi varem ning õudne aimdus lehvitas oma tiibu ta kohal. Külm käis tal üle keha, kui ta oma naise jäist, osavõtmatut pilku tabas ja kõikide eeskujul, kes oma hirmust võitu püüavad saada, hakkas ta teda kartma.” (lk 160)

Kui hakkasin mõtlema, et milline veider tekst on tõlkimiseks valitud, siis raamatu ilmumisandmetele uuesti pilku heites selgus, et tegemist on redigeeritud väljaandega 1911. aastal trükitud raamatust. Mis küll ajendas seda uuesti trükkima, ei tea, tuntud nimed ehk (vabandust, raamatu teiste autorite jutustusi ei lugenud).

Kommentaare ei ole: