Tuumasõjajärgne Maa, või õigemini Ameerika, mis võib olla ainus paik, kus nö inimkond on säilunud. Paha mees Hell Tanner peab tegema head ja toimetama katkuravimi Los Angelesest Bostoni. Tavapäraselt nihilistlik apokalüptiline road movie, normaalne adrenaliinilaks. Thank god, pole mingit imalat armastusvärki. Kuni ilmub Corny ja pikemalt mõtlemata hakatakse paarituma. Natuke arusaamatuks jääb tolleaegse kütuse üleküllus.
Sobilik noortekirjandus, nagu värdvorm ameerika popseriaalidest.
“Ükski nahkhiir teda sel ööl ei tülitanud, aga ta möödus mitmest kraatrist ning radiatsioonitase tõusis. Kusagil hakkas teda jälitama kari suuri metsikuid koeri, kes ulgudes ja urisedes tee ääres jooksid, kumme hammustada püüdsid, kiunusid ja lõrisesid; viimaks jäid nad maha. Ühest mäest möödumisel hakkas tee rataste all vabisema, maast imbus heledaid aurupilvi ja kostis kõminat, mis meenutas äikest. Langes tuhapilvi, ta sõitis neist läbi. Siis sattus ta mäekülgepidi alla tormavasse veevoolu, mootor turtsus ja suri kaks korda välja, aga käivitus uuesti, ta surus end edasi, vesi voolamas mööda autokülgi. Siis jõudis ta kõrgemale ja kuivemale pinnale ning püssidega mehed üritasid tema teed tõkestada. Ta tulistas neid kuulipildujatest, saatis paar granaati ning sõitis edasi. Taevasse ilmus tuhm kuu, läks natuke valgemaks ja ta nägi tumedaid linde, kes tema kohal tiirlesid, vahel mõni pikeeris, ta ei teinud neist väljagi ja mõne aja pärast olid nad kadunud.” (lk 94)
baas
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar