27 november, 2009

Sarah Macdonald – Püha lehm! (2009)


Esimeste lehekülgede järel mõtlesin, et ikka ei viitsi edasi lugeda, parajalt paks on see raamat ka et niisama läbi loovida. Aga siis jäin ikkagi lootma, et lubatakse huumorit või nii. Ja proovisin. Reisiraamat siis sellest, kuidas puututakse kokku võõra kultuuriga: mina ja nemad, ja kui palju nemad ikka erinevad ja kuidas me ikkagi sõpradeks saame.

“Padmat põletusmatusele ei kutsuta, aga me jälgime seda eemalt. Kobrutava Jamuna jõe äärsel põletusplatsil mässitakse ta ema kiprunud keha valgesse puuvillakangasse, tõstetakse kõrgele, kastetakse kolm korda vette ja asetatakse puuvirnale. Ta põleb sinise leegiga, mustaks söestudes, juuste kärsates ja kontide plaksudes. Tema abikaasa seisab sirgelt, õigust täis, kuni tema kanda on poja töö – lüüa puruks kolp, et hing välja pääseks. Kui see prsõksatab, Padma komistab ja kukub. Ta ajab end aegamisi püsti, rusikas kõhtu surutud. Emakese India orvuke nagu ta on, on ta kurnatud, ent kindlameelne.” (lk 93)

Raamat kinnitab klišeed lääne inimesest (nö kokkupuude õilsate pärismaalastega?), minusuguste pinnapealsete inimeste pingutatud avatust ja kõikemõistvust teiste suhtes. Enne järjekordset kurja mõttevoogu tuleb tunnistada, et autor on igati heatahtlikult inimlik ja miks mitte ka soe.

Macdonald võttis Indias pähe, et tuleks religiooniga suhet soojendada ning asub seepeale (sest vaba aega on meeletult palju kui ajakirjanikust mees peab Indias tööülesandeid täitma) eri uskude vahel pendeldama, mis on 100% pinnapealsus, luterlased nii ei teeks, eks. Erinevate religioonidega mehkeldamine mõjub mõnes mõttes debiilsena – olen kuu aega hindu või kaks nädalat budist ja mõned nädalavahetused judaist jne, natuke piinlik on sellest lugeda. Valge ja suhtlemisi varaka inimesena on muidugi suhteliselt kerge ligipääs igasugustele sealsetele tegijatele. Saan aru, et autor tahab tutvustada, et igas religioonis on midagi inimlikku ja lähedast, ent asi võikski piirduda tutvustamisega, mitte mingi tobeda elule tõe otsimiseks visklemisega ühe juurest teise juurde. Tibikirjandus, kurat. Mõni hetk ärritud selle peale, teine hetk lased tekstil joosta, parem selline otsimine ja enesega tegelemine kui... ma ei tea, tarbimiskultuuri jumalastamine.

““Rannavalve” on siin ülimalt popp. Võib-olla usuvad paljud neist miljonitest meestest, kes seda vaatavad, et meie, välismaa naised, unistamegi üksnes sellest, et tõmmata taguotsale ribake lükrat, joosta nende poole oma kikkis nibusid liigutamata ja siis nad kohapeal ära võrgutada.” (lk 263-264)

avaldatud mõtted
orkaani südames on vaikus
raamatuklubi

Kommentaare ei ole: