Must – esimene eesti karskusselts 1889. aastal, “Täht” Randiväljakülas. Liidriks Jüri Tilk. “Eesti küla jõukale järjele jõudmiseks jäi asutajaliikmete arvates puudu peremehetundest rahva tervise ja moraali vallas. /-/ Karskusliikumise vormis rikastati mahasurutud eesti rahvuskultuuri.” (lk 3-4)
Voipio – tuleb välja, et soomlased mahitasid seda Randivälja seltsi, mõjutades ohtralt Jüri Tilki.
Suija – 1891.a. asutati Tartus “Karskuse Sõber”, mille kogutud teaduslik raamatukogu sai hiljem aluseks Tartu Linnaraamatukogule. Osaliselt sõprade nõudmisel suleti Liivimaa Eesti osas aastatel 1896-1899 144 kõrtsi.
Saarist – karskusliikumise ideed hakkasid Eestisse tilkuma 1830.aastail, Järvamaa kirjutas üks sealne kirikuõpetaja aastal 1838 artikli “Armastuse sõna liigjoomise vastu”, esimene eestimeelne selts asutati 1893, mis hiljem sai nimeks “Idu”: “Kõige menukamad olid aga küsimuste-vastuste õhtud, kus karskusaktivistid linnarahva küsimustele vastasid. Ühelgi üritusel ei unustatud karskuspropagandat, see seoti oskuslikult ürituse temaatikaga.” (lk 10)
Suija – esimesed karskusseltsid Võrumaal juba 1891.aastast: “Tavaliselt võeti seltsi liikmeks astujatelt kirjalik tõotus, et nad mingisuguseid joovastavaid jooke ei pruugi ega teistele ei paku. Tõotus oli kehtiv seltsist väljaastumiseni. Liikmetele anti liikmekaart, millele oli trükitud tõotus ning neil oli õigus kanda nn sinilinti.” (lk 12)
Plotnik – Pöögelmann jõudis järelduseni, et joomine on kapitalistlik: “Revolutsioonilise sotsiaaldemokraadina nõudis ta 1906. a. karskuskongressil senise karskusliikumise reformimist. Selle muutmist rahvuse harimise ja integreerimise abinõust klassivõitluse abinõuks, sest alkoholismi põhjused ja juured arvas ta peituvat kapitalistliku ühiskonna puudustes ja pahedes. Kapitalismile lõppu tehes lootis ta lõppu teha ka alkoholismile.” (lk 14)
Laja – Eesti karskusseltside keskus aastast 1906, seal esindatud 21 vastavat ühendust. Likvideerimisest aastal 1940 võiks ehk kirjutada põnevusloo, milline dramaatika ja salapära.
Laja – 1926 toimus Tartus rahvusvaheline karskuskongress. Mõni soovitas alkohoolikuid ravida hüpnoosiga, mõni jälle soovitas suurendada taimetoitude osakaalu ravitavate toidusedelis.
Rohtla – tema ettekanne Tori naiste võitlusest viinakuradiga on igati emotsionaalne ja siiras ja huvitav: “Minust hoogas hukkamõistu ahnele viinamonopolile, mis pea igasse poodi ja poekesse oli viinud viina müügile.” (lk 23). Jälle igati seiklusrikas karskuslugu.
Kärtner – nõukogude alkoholismi tuleb ohjeldada, sest mõjub halvasti ja tuleb ära hoida: “/-/ alkohoolsete jookidega spekuleerimist ja kodusel teel valmistamist ning mitmeid teisi nendega seonduvaid väärnähteid – toksikomaania, alkoholi- ja selle surrogaatide mürgitused, suhkru defitsiit, defitsiit alkoholi või selle aseaineid sisaldavatele paljudele ravimitele, parfürmeeriatoodetele jt ainetele (mida paljud alkohoolikud kasutavad alkohoolsete jookide aseainena), ühiskonnavastase eluviisi levik, organiseeritud kuritegevus.” (lk 27). Lahenduseks pakkus ta kõva järelvalvega öist müüki.
Midagi sellist vast juhtuski.
[kontekstitu viide - naljaviljapuder]
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar