28 jaanuar, 2009

Arto Paasilinna – Onnellinen mies (2006)



Esimene trükk 1976, kätte sattus üheksas trükk.
Algab raamat romantilise ruraalse Soome külamaailma eluoluga, kui külla tuleb silda ehitama insener Jaatinen. Kohalikele võimumeestele on ta pinnuks silmas, eriti veel seetõttu, et Jaatist toetavad kohalikud silda ehitavad töömehed (klassiühiskond, on parem- ja on vasakpoolsed). Loobitakse üksteisele kaikaid kodarasse kuniks saabub mõneti nagu murdepunkt – Jaatinen armub jäägitult kohalikku preili vallasekretärisse, kellega suisa veedab kuuma jaaniöögi. Järgneb plahvatus, kui preili saab teada tolle senitundmatu mehe nime – valla võimukandjate vihavaenlane Jaatinen. Mees visatakse majast välja ning kõigele lisaks tahavad vallamehed teda rahu rikkumise eest kongi visata. Jaatinen pääseb ning järgnevat teksti võiks kirjeldada kui et mees tuleb tagasi ja keerab kogu valla elu pahupidi, nii seaduslikke kui ebaseaduslikke võtteid kasutades. Aga et tegemist on hea inimesega, siis lugejale peaks ikka meeldima selline karune ja asjalik insener.

Seniloetud Paasilinna romaanid jaguneks justkui kolmeks – peategelane seiklemas vabal soovil kõnnumaal (“Jänese aasta”, “Poodud rebaste mets”), peategelane teeb elus kannapöörde ja asub kogukonda vähehaaval muutma (“Maailma parim küla”, “Lummav vabasurmasõit”, “Onnellinen mies”) või siis kolmanda võimalusena oleks justkui kahe eelmainitu süntees (“Ulguv mölder”) või hoopis midagi erinevat (“Suloinen myrkynkeittäjä”). Paasilinna kirjutatu oleks kui romantiline maailmaparandamine; kord maailmast põgenedes, kord hoopis pisut utopistlikult üles ehitades (või siis autor lihtsalt mängib lugejate selliste tunnete peale).

Noh, just suurem asi see raamat pole, aga meelelahutuseks ikka paras, eriti kui soov kogeda lugu ühe jäärapäise mehe võimu kehtestamisest (ja sellest ilmajäämisest seejärel).

baas

26 jaanuar, 2009

Andrus Kivirähk – Ivan Orava mälestused. Minevik kui helesinised mäed (2008)



“1911 – Orav teeb esimest korda sepatööd ja lööb oma koerale rauad alla. /-/
1926 – Orav õiendab sepaeksami ja ajab esimest korda habet. Kaks kuud haiglas.” (lk 3)
“1980 – Tallinna all on võõras laevastik! Paljud inimesed loodavad, et taanlased on tagasi ning toovad Eestisse jälle ristiusu, kuid paraku selgub – tegemist on vaid rumalate purjesportlastega.
Moskvast saadetakse Ameerika poole teele hiiglaslik karu Miška, kes ripneb õhupallide otsas. President Reagan käivitab tähesõdade programmi ja kiskja lõhatakse kosmoses.” (lk 226)

Kõige parem pilt on lk 170 – 3 meest kooberdavad põllul ning tassivad seljas kartulivõtukaste: “Noored rahvuslased Mart Laar, Lauri Vahtre ja Tõnis Lukas leidsid Tõnissoni vanad viinakastid, kandsid ned hellalt koju ja panid padja alla.”

“Metsavendlus oli tolleks ajaks ülimalt haruldane, peale Sabbe polnud ühtegi teist metsavenda alles jäänud ning seetõttu oli minu sagedaseks kaaslaseks loodusuurija Fred Jüssi, kes lindistas Sabbe laulu ning pildistas teda maasikat söömas ja rästikuga võitlemas. Unistasime Jüssiga emasest metsavennast, s.t. siis metsaõest, kuna oleks olnud nii tore Sabbelt järglasi saada, aga muidugi see soov ei täitunud – tiblade õnneks ja Eesti rahva õnnetuseks. Tõsi, kord sattus meile isegi pihku üks naisolevus, kes rabas mättal magas, aga Jüssi tegi kiiresti kindlaks, et tegemist pole üldse mitte puhtatõulise metsaõega, vaid rahaahne turueidega, kes oli tulnud korjama jõhvikaid, et neid õilsaid eesti marju räpaste vene rublade vastu vahetada. Sellist isendit me loomulikult Sabbega kokku viia ei võinud ega soovinudki.” (lk 192)

Raamatu lõpupoole olevatel artiklitel võinuks olla juures märge avaldamisdaatumist või kasvõi aastaarv, et kirjutiste kontekst oleks natuke selgem. Päevapoliitilised lood on mõneti nagu mälumängud – senimaani mõtlen, kes võib olla see keskerakondlasest Eve, keda möödaminnes muuhulgas mainitakse lk 196.

Lõppu pistetud lühinäidend on üsna sisutühi, ehk mõneks suvetuuriks treitud või nii.
Nonii, Ivan Orav on peaaegu tühjaks lüpstud.

trakyllmaprokrastineerinj2lle

Juha Vuorinen – Tuupovaaran tuijottaja (2005)



Nii, järjekordne väljalase Vuorineni vabrikust. Raamat koosneb erinevatest lühilugudest ja lõppu lisatud “Joomahullu päevaraamatu” tegelaste jõulutegemised.
Lühijutud on loodud pea ühe stambiga – sünnib üks poisslaps, kes juba algul paistab silma millegi eriskummalisega, või siis arvab natuke hiljem end teistest erinev olevat. Järgnevat mehistumist markeerivad mõned julmad või naljakad juhtumid. Ning lugu lõppebki ühe järjekordse julma või naljaka juhtumiga. Ei mingit puänti – teksti ühetaolises tekitab sellise “ahsoo” mõttekese lugeja peakesse. Huumor on selline macholik anaalhuumor nagu ikka. Naljakamad lood on ehk “Pukkaa keikkaa” (maniakaalselt trummeldavast poisist ja ta bändist), “Pilppuava fiktio” (hull naiskunstnik vehib filme teha) ja “Sikajärven taidetakomo” (nurgataguse autoremonditöökoja omapärane töö).

“Juoppojen joulukalenteri” on siis järjekordne versioon joomahullude argipäevast. Verd, higi ja spermat lendab sinnatänna. Uuenduseks on Chopini nimeline kutsikas, kes hammustab siit ja sealt ning pistab nina sinna või tänna. Nii ja naa. Kristiani osaks jääb näidata, et on veelgi rumalam kui eelmistes raamatutes.
“Koko kämpässä oli hetken hiirenhiljaista. Sitten makuuhuoneen ovi aukesi ja oviaukkoon ilmestyi puolitajuton nainen.
- Vihdoinkin se loppui, nainen sai sanotuksi ja lähti ontumaan vessaan.
Seuraavaksi oviaukkoon ilmestyi alaston mies sikari suussaan.
- Väki lisääntyy kun pidot paranee, huikkasi Mikael.
- Etkö sa käyttänyt kortsua, Kristian kauhistui.
- Tietenkin käytin, miten niin?
- No kun sä sanoit että väki lisääntyy.
- Se on sanonta, selitin Kristianille.” (lk 208-209)

25 jaanuar, 2009

Ajakiri Geo detsember 2008.

Ajakirja Geo detsembrikuiseks läbivaks teemaks oli küsimus: miks inimene usub? Kas usk jumalasse, kõrgematesse jõududesse, on pelgalt loomu- ja liigiomane vajadus ning instinktiivne, evolutsiooni käigus kujunenud oskus luua endale kujutluspilte, legende ja seeläbi jõudu andvaid lootusi? Võimalik, et uskumisvõime olemasolu kuulub lahutamatuna inimmõistuse juurde, toimides inimese ratsionaalse mõtlemise - teatud mõttes selle kui ebanormaalsuse - tasakaalustaja ning lohutajana; ning kui jõuda arusaamani, et inimmõistuse kui anomaalia kõrval on ka temale vastanduv spirituaalsus teatav kõrvalekalle, tundub loogiline, et evolutsiooni käigus on kujunenud vastandlikud omadused (ratsionaalne mõtlemine vs irratsionaalne uskumine) selleks, et kahes äärmuses olevad jõud võiksid avaldudes inimest hoida üldiselt teatavas tasakaalus, nö normis; sest nii nagu mõtlemisvõimeta inimene ei saa edukalt kuigi kaua eksisteerida, ei saa ka millessegi uskumata elada. Aga jääb küsimus: kas usk ning uskumine jumalikku on pelk geneetiline paratamatus?

Siinkohal mõned katked artiklist:

"Vastandumine millelegi, mis ulatub temast endast kaugemale, on üks inimese põhivajadustest. /.../ Religiooni psühholoogia /.../ peab uskumise üheks evolutsioonibioloogiliseks eeliseks seda, et transtsendentse koduasukana tuleb usklik igapäeva ülejõu käivate nõudmmiste ja ähvardustega paremini toime - kuna ta on suuteline iseennast piirama. /.../ Vaim on paratamatult müstiline; müstiline kogemus on bioloogiliselt reaalne /.../; religioossel kogemusel on neurofüsioloogiline alus. Järelikult: jumal on ajutegevuse produkt. /.../ Nii näiteks on Ameerika neuroloog James Austin veendunud, et valgustuslikud seisundid tulenevad meditatsiooni käigus tekkivast mitme subkortikaalse ajupiirkonna aktiivsuse pärssumusest. Kanada neuroloog Michael Persinger aga oletab, et /.../ nägemuste, seletamatute lõhnaaistingute ning müstiliste ettekujutuste vahel on (empiiriliselt kinnitamata) seos, ning leiab, et religioossed kogemused võivad olla põhjustatud epileptilistest mikrohoogudest. California neuropsühhiaatrid Jeffrey Saver ja John Rabin omakorda arvavad, et epilepsiahood võivad kutsuda esile ekstaatilisi aistinguid, jumalakartlikkust ja uskupöördumist, immateriaalsete nähtuste ja jumala kohalolu tajumist. Kas spirituaalsus ei ole tõesti midagi enamat kui oimusagara anomaalia?" (lk 37-38)

24 jaanuar, 2009

Barthol Lo Mejor - Popdada (2008)

Olulisemaid „hea" raamatu kriteeriume on, et teda lugedes tekib äratundmine, isiklik suhe, lugeja ebateadvusse jõudva isikliku kogemuse, mõtte ja tunnetuse äratundmine; ehk lihtsalt: hea raamat räägib sinust endast. On selge (ning selles on siinkirjutaja veendund nii kognitiivseil kui empiirilisil põhjuseil), et "Popdada" ühtaegu kirjud ja monotoonsed tegelased on märkimisväärsel määral päriselust maha kirjutatud, mistõttu ei saa välistada, et eksisteerib isikuid, kelle jaoks raamatus kirjeldatav tegevustik mingit loogikat ning ehk isegi süžeed omada võiks, andes taolistele lugejatele ohtralt ja otseselt äratundmisrõõmustavaid hetki, kuid samavõrd, nagu üldsusele reaalelus tundmatu teose tegelasena esinev neiu Y või noorsand X (siinvalitud nimed on loomulikult tinglikud) end siit või sealt pildikeselt otse ära tunda võivad, jäävad teose tegelased valitud seltskonnast eemal seisevatele lugejatele algusest lõpuni võõraks. Raamatu mõttemaailma, tegevustiku, sündmuste käigu ja üldise mõttega võib saavutada vaid väga kaudse kontakti. Samastamine (kui järjekordne "hea" kirjanduse kriteerium, eksole) pole võimalik, kuna nimetet tegevuse võimalikkus nõuab kirjandusliku karakteri teatavat psühholoogilist lahangut, tunnetust, olemuse kirjeldust, lugejale mõistetavaks tegemist, mis aga kõne all olevast teosest peaaegu täielikul määral puudub; see-eest on ohtralt pealiskaudseid ning kergeid hetkepildikesi, sädelevaid kostüüme, roosasid aksessuaare, kihisevat šampust, kofeiini (nii vedelas kui tabletses olekus, üldnimetuse all ko-fi), telefonis kõlavaid muusikapalu ja muid sarnaseid elemente, millest teos enamjaolt koosnebki. Noori (ja tõepoolest väga noori) ühtmoodi erilisi, sädelevaid ja roosasid, ühesõnaga, on ohtralt pealiskaudseid seiku, mis ideelisel pinnal lugejast mitte ei kao hetkel, mil teos käest pandud, vaid on päris olematud selleks, et üleüldse kuhugi lugeja meeleni jõuda.

Võib muidugi öelda, et tegelikult on labane mitte ära tunda uutlaadi kirjandust, uuenduslikku ning omanäolist, oma piiratudvaatelises konservatismis ning mittemõistvas subjektiivsuses teha maha erinevat ning omapärast, nimetades seda kaude ja läbi lillede "halvaks". Seega - oma empaatias ning mõistlikkuspüüdes - olgu lõpuks veel öeldud, et käesolev tekst kõneleb vaid iseenda eest ning ei taotle absoluutselt mittemingisugust absoluutset tõde. Kuigi puhtilukirjanduslikust vaatenurgast - "Popdada" on halb raamat.

---

Vaapo Vaher (Looming 2009/3)
Noorteajakiri „Värske Rõhk” lasi trükilevisse Barthol Lo Mejori eks perimentaalse, värvikirjadega meigitud ja šriftidega mängleva, justkui manifestaalsust peitva tekstijoru „Popdada 2007—2008”. Raamatus on nähtud „netikeele ja konventsionaalse keeleregistri segunemist ja keelelisi visuaalkujundeid šrifti suurusega mängides” ning muud murrangulist, aga tegelikult kujutab asi endast esiotsa rohkem aromatiseeritud ja rafi nee ritud lelumaailma. Paljud noorkirjutajad kannavad tarbimisühis konna vastu kauna, Barthol Lo Mejor kuulutab Pariisi katustel lesides absoluutset tarbi mist: „Inimesed, kes tänavatel kõnnivad, tunduvad nii sisutud oma pidevas tööle-koju-kiirustamises ja raamis ning mõtlematus tarbimises. Tarbimine peaks olema kompromissitu.” Poppi on raamatus küll, dadat mitte raasugi. Berk Vaher on nimetanud teost „subkultuurseks lastešam puseks”. Täpsemini ei saa.

Aare Pilv – Näoline (2007)



“Kust see vaikus järsku tuleb? Ta on kogu aeg siin, aga soe ja ere valgus on oma müraga teda seni katnud. Kes on selle vaikuse verminud, kes on selle sepistanud ja verminud? Meistritöö. Kaitsetu vaikus, üksi jäetud, sõber tuul on ta üksi jätnud, sõber, kes teda harilikult oma põues varjab, joostes ära teise tuule eest, kes hoiab põues oma vaikust, meisterlikult tahutut ja puhast.” (lk 51)

argisega mängimine, vaate ümber tõstmine
sisemise lapse, lihtsuse otsimine?
“Ta hakkas ennast meeles pidama; ta hakkas elama nii, et ta võiks ennast mäletada.” (lk 36)
libisemine maastikel, lugemise hea unisus
“Veel üks loor elamise ja olemise vahel.” (lk 50)
mõnus on assotsiatsioonidesse vajuda
otsin tuttavaid märksõnu
ümbritseva katsumine, ümbruse maitsmine, silmad, nahk, nina, kuulatamine
“Ta hakkas mõtlema. Tema teadvus hakkas aegamööda kujunema mingiks korrastatud riiuliks, sest ta avastas, et on võimalik mõelda asjade üle ühekaupa; võtad ette just ühe mõtte ning mõtled ta lõpuni. Aare isegi tundis, et pea töötab, tundis seda füüsiliselt mingi kõditava raskuseaistinguna.
Ta hakkas ennast meeles pidama; ta hakkas elama nii, et ta võiks ennast mäletada.”

“Ja aega on ju palju, ta voolab nagu oja kivitammist mööda, ja teda on kuhjaga.” (lk 47)
tekstimassiivi monotoonsuselt transsi
õigestiütlemine/valestiütlemine, kõik on selge või midagi on puudu
“Veel üks loor elamise ja olemise vahel.”
“Heeliksid” - luuletsükkel, hakitud kõne ja mõte, nagu mõtlemine ise

“Aga mis maailmalõpust saab olla juttu, kui aeg ei lõpe. Maailmalõpp ei tähendagi ehk midagi, kui aeg ikka edasi kestab. Ja aega on ju palju, ta voolab nagu oja kivitammist mööda, ja teda on kuhjaga. Just täna, selgel palaval suvepäeval, on ta just selline, nagu ojavesi seal vastu kivi külge toetumas, aega valgub aina juurde ja tal ei ole lõppu, sest kivil ja voolamisel, kummalgi pole lõppu, vesi toetub kivile just tänu oma voolamisele ja kivi on ümar ja lõputu tänu vee voolulihvile. Lõppu polegi näha.” (taustaks kõlagu Animal Collective'i “Visiting friends”, pöörlev-uuristav ümin, alati teeb nii uniseks)

natuke painajalik teise inimese mõtetes liikuda – mida sa tohiks lugeda, kui palju sa võid inimest eemalt puudutada? kui palju sa tohid teada teada teise mälestustest?
mõnusalt poeetiline proosa rulluv tekstimaailm
raamatu vägevaim osa ongi raamatu keskmes paiknevad 3 tsüklit - “Heeliksid”, “Tagala” ja “Valitud luulet” - raamatu lõpupoole lugemise pinge väheneb, esile kerkib rohkem intellektuaalne luule, mitte enam niipalju neis 3 tsüklis tajutav sisemine katsumine

“Pimeduse verkjad õied päeva poole kaldu, ja nii pimedad on uned – olen seest nii hele nagu kivi oja põhjas öösel keset vaikset voolu; tühjast toast nüüd enam keegi ei näe ammu kustund tähe pimedust. Kogu nägemine paiskub üles taeva alla öö pimeduseks nagu lõplik lõpetav naer.” (lk 55)

“Otsekui läbi metsa, vari ja valgus kaskede vahel, laueldes hetke avali väludel, sinu elu lookleb minus, su tuul hingab minus, su hing tuuldub minus, su elu lookleb minus.” (lk 60)

“Miks ma ei sula ega voola? Miks ma näen? Miks ollakse nähtav?” (lk 64)

esitluse videot võimalik vaadata

pilve koht

20 jaanuar, 2009

Arad veed ja salateed. Järvamaa kohapärimus (2004)




Jooksev heinasaad (lk 59)
Ambla Sipelga surnuaja juures on ikka heinasaadu nähtud jooksmas. Ükskord on kadunud õpetaja Paulsen nimetatud surnuajast õhtu hilja mööda pidand sõitma, kui korraga hobused seisma olla jäenud ja enam edasi ei sammugi lähe. Õpetaja küsinud kutsarilt: “Mis seal tee peal ees on?” Kutsar vastanud hirmu täis olles: “Tee kõrval seisab üks heinasaad, kes mühiseb.” Õpetaja astunud sõna lausumata tõllast välja, kirikumantel seljas, raamat kaendlas ja läinud heinasau juurde ning hakanud saadu oma eel surnuaja poole ajama. Kuni vist oma hauda. Seal olla õpetaja teda noominud ja põle enam andnud luba heinasau kujul kuskil käia, ega kedagi hirmutada, ainult lambaks ja kanaks andnud luba muuta. Pärast ei ole küll keegi enam heinasaadu näinud, aga lammas ja kana on sagedaste, kah hiljaaegu, Räsna lepikus ennast mitmetelegi näidanud.
J. (1894)

Rava mõisa seina müüritud ori (lk 66)
Kui veel sakslased veel siin olid, siis oli ka Rava mõisas üks ori hakanud härrale vastu. Härra lasknud orja peksta. Ori hakanud ka peksjale vastu. Härra lasknud orja alla keldrisse viia. Ori olnud terve nädal aega ilma söömata. Siis aga müüritud see ori keldri seina sisse. Nüüd on aga kuuldud inimese häält.
Leena (1938)

Kondid vanas pelgupaigas (lk 68)
Meil, nagu ütlevad, Tooma heinamaa sees, sügav auk on seal. Seda on nagu öeldud, et Rootsi sõja ajal kaevatud see auk seal, et olla redusse mindud. Siis oli jälle nii, et üks naine unustand lõngakera ülesse ja selle järele leitud ja hukatud ära need inimesed.
Meil oli jälle siis niisuke jutt, et need kondid pidama jälle seal jaanilauba ajal vahtu välja ajama. Mina siis läksin, tuli oli juba tehtud maha ja, eks mina läind jälle sinna neid konta passima. Passin seal terve öö neid, ei hakka ükski vahutama ega inisema. Seal konta oli küll, seal sees. Ei näind seal koerasittagi.
Seda mina usun küll, et kui sina kedagi kardad või, siis tuleb ja näed, aga kui ei karda, siis ei ole miskit. See on oma silma ees.
Aleksander (1965)

Neitsijärve uputanud end mõisapreili (lk 79)
Neitsijärve on üks mõisnikupreili ennast ära uputanud, sellest on nimi. Tindimäe metsavaht on näind seda näkki seal järve peal ja oli toonud püssi ja pand hõbekuuli sisse ja last, siis oli ära kadund ja hõikand, et: “Lase veel!”
Alfred (1965)

Nannipupu küngas (lk 85)
Mõnuvere küla osas Kooksemetsas on Nannipupu. Miilimäe talu lähedal on küngas, kus praegu on maja. Vanasti, kui Rootsi sõjaväed siin liikunud, keetnud need endale sääl künka otsas kartuliputru. Künkale oli jäänud pajapõhja ase. Ja see olnud neile kindlaks keedukohaks. Sõdurid olnud väga näljased. Nad küsinud mitu korda pääliku käest: “Anna meile nannipuppu.” Sellest on küngas pärinud endale nime Pupu või Nannipupu. Talul õiget nime polegi.
Gustav (1939)

Kivihaldjad ei luba kivi lõhkuda (lk 92)
Albu mõisa lähedal on kaunis suur kivi. Kivi tekkimist me ei tea, aga selle kiviga oli mõisnikul kena nali. Kivi olnud alati sääl mõisnikul tüliks. Mõisnik lasnud kivile augud sisse teha ja öelnud, et: “homme laske see kivi lõhki!” Kui töölised hommikul tahtsid uuesti tööd alustada, siis käskinud mõisnik tööd lõpetada. Ja ise rääkis: “Ma nägin öösel, kuidas haldjad tulid puuriaukudest välja ja ütlesid mulle: “Kuule, vanamees, kui kivi puru, kus siis meie oleme. Ja nüüd jäta kivi terveks.”
Richard (1939)

Salatikausi mägi (lk 99)
Seidlas maantee kaldal pargi ääres on mägi, see on väga ümarik ja selle nimi on Salatikauss. Kunagi olnud seal mäel klaasmaja ja sääl majas elanud saksad. Ühel öösel kadunud aga maja ära ühes elanikkudega. Öösiti on käinud tondid mäel tantsimas ja katsunud alati inimestele halba teha.
Anna (1939)

Nutusild (lk 99)
Olnud siis suur sõda. Kõik külamehed old ära tapetud. Siis leidnud külanaised silla päält meesterahva jalajälje. Naised nutnud nii kaua, kuni tekkinud kraav. Nii saigi silla nimeks Nutusild.
Ida (1939)

Tulekera Varesmäel (lk 133)
Aavere Varesmäelt tõusnud uueaasta ööl üles suur punane tulekera. Mida kõrgemale tõusnud, seda suuremaks ja heledamaks muutunud, kuni viimaks ühest lagunenud ja väikeste sädemetena alla langenud. Rahvasuu räägib, et see olnud mäe kaitsevaim, keda uusaasta peljupaigast välja peletanud. See korduvat igal aastal kell kaksteistkümmend öösel vastu uut aastat.
Joosep (1939)

Poola sõdurid kivi all (lk 133)
Raigu mõisa põllul on suur kivi, mille alla Põhjasõja ajal kümme Poola sõdurit rootslaste poolt elusalt pandud. See kivi hiilgab iga kuu viimasel neljapäeval ja sääl lähedal kuuldud öösel maa alt poolakeelset jutukõminat. Teistel päevadel on kõik vagane.
Joosep (1939)

Vanapagana kirbud Ao jões (lk 136)
Kord oli vanapagan istunud Ao jõe ääres. Olnud palav päev ja tal hakanud ihu sügelema. Siis oli ta hakanud kirpe otsima ja leidnud neid päris palju. Kirbud visanud ta jõkke. Seal nad on praegugi, kuid nad on muutunud vähkideks.
Anete (1960)

Alemäele poonud end Põrikas (lk 137)
Preedi mõisas käinud üks Põrika-nimeline mees teomeheks. Ta olnud väga vaene mees. Tal olnud väike naine, üks lehm ja üks väike pajakene. Selle sees keetnud naisuke omale ja oma mehele süüa. Ühel aastal olnud Preedi mõisa loomadel kange punataud. Loomi surnud karjade kaupa maha ja mõis hakkas vaeseks jääma. Siis jäänud ka Põrika lehmakene punataudi ja surnud viimaks ära. Naisuke leinas lehma väga ja nad olid mõlemad lõppemas. Nende toetaja oli surnud. Mees käis ikkagi mõisas teol. Sealt ei saanud ta midagi.
Ühel õhtul, kui mees koju tulnud, näinud ta, et naisuke oli teinud pajakese puruks. See olnud veel nende ainuke varandus. Mees ei ole sõnagi rääkinud. Tulnud uksest välja ja läinud Alemäele, mis asub Nõmmkülas Umbra karjamaal ja on kaetud paksu sarapuumetsaga. Seal kahe kuuse vahel poonud ta end ülesse, seepärast, et naisuke teinud pajakese katki.
Sealt mäelt läheb tee läbi, kus käidud mõisas teol, sest olnud poole otsem. Aga peale Põrika surma nähtud seal vaimusid, ikka järel jooksmas ja karjumas: “Uh, uh, huuuu!” Ja selle kuuse otsas, kus Põrikas poonud, olnud alati üks hall lind ja saputanud tiibu ning silmad põlenud peas. Huiganud ikka: “Uhuuu, uhuuuu!” Õhtuti kostnud põesastest sahistamist ja sammude müdinaid.
Martin (1939)

Veinjärve härg (lk 149)
Veinjärv ei ole varem praegusel kohal asunud, vaid on hiljem sinna tulnud. Tulles on hall härg möirates ees jooksnud ja järv ikka järel käinud. Järv on tulnud mäe külge mööda, mitmed kündjad on kõigi hooste ja sahkadega ära uppunud. Nüüd elavat see härg vees ja möirgavat alati enne seda, kui keegi ära upub. Kord oli õhtul nüüd hilja möiranud jälle ja sepp oli hommikul ära uppunud.
Johan (1925)

Koeru kiriku nime tekkimisest (lk 154)
Mõisnikud läinud metsa jahile ja eksinud ära, öö olnud juba kätte jõudmas, kuid väljapääsu metsast pole leitud. Viimaks hakanud koerad haukuma ja nende juure minnes näinud mõisnikud suurt kirikut. Kohe pandi talle nimeks koera kirik. Mis nimi kirikul ja ümbrusel enne oli, seda ei tea ega ole kuulnud. Pikapiale rahvas koera kiriku nime ümber Koeruks. Kui mõnisada aastat mööda läheb, siis ei tea, mis nimi tal siis on, on ehk kass.
Jaan (1937)

Sepp mängib mõisavalitsejale vingerpussi (lk 166-167)
Esna mõisa valitseja oli sepaga vastanokka. Kui aga saand, siis püüdnud ikka ärrale sepa peale kaevata. Sepal saand süda täis. Pannud ohelikku kaela ja teind, et on poond. Valitseja tulnd, vaadand ja kohkund nii koledasti ära, et läind minema, mis kõrged kalossid laksund. Läind ärrale teatama. Noh, ärra tuleb vaatama, aga sepp terve mis terve, seisab alasi taga ja teeb tööd. Ärra lasknud valitseja valetamise pärast kohe lahti.
Gustav (1965)

Lauliku peksmine (171)
Siin Vodja mõisas see juhtunud. Naine hakanud põllul laulma vanu laule. Härra saanud sellest kuulda ja lasknud laulikule peksa anda.
Kai (1927)

Rahakuivataja Niida mäel (lk 172)
Esna ja Öötla heinamaades on üks aruküngas, mida kutsutakse Niidaks; õieti käib Niida nimetud heinamaa kohta, kuna pääle selle nimetatakse küngast ennast Niida mäeks. Sellel mäel kuivatanud kord vanamees sõelaga raha päikesepaistel ja kutsunud ise üht meest võtma, kes sealt juhtunud parajasti mööda minema. See mees võtnud ennem kartlikult natukene, kuid pärast läinud julgemaks ja võtnud kõik ära.
Richard (1927)

Öötla ja Palu ohvrikivi (lk 172)
Öötla riigimetsas on üks suur kivi vastu Palu raja. Seal on käidud seda kivi kummardamas. See kivi on lastud pooleks. Ei saanud enam inimesed seda kivi kummardada. Siis olid inimesed vihastand ja olid tulnud teisel pühal tagasi ja olid võtnud kaasa tammetõrusi ja pannud sinna kivi prao vahele.
Voldemar (1939)

Poiss kiriku müüri sees (lk 177)
Peetri kiriku müüri sisse, kui kirikut ehitatud, pandud kolmeteist-aastane poisike. Üks naine annud oma poja. See pidi nii vana olema, kui Jeesus oli... Igal kirikul pidi üks inimene sees olema, muidu ei püsinud kirikud püsti. Poisi jaoks jäetud kõrgele üks auk müüri sisse, sinna servale pandud talle leiba ja vett. Kuni siis ühel päeval see olnud alles, siis saadud aru, et poiss surnud on. Siis müüritud auk kinni. See on rahva jutt, ja nii see on ka kindlasti olnud.
Miralda (1965)

Peksupink ja vangikamber mõisas (lk 183)
Mõisas oli peksupink ja vemblad, minu isa rääkis. Päinurme mõisas oli see pink alles, kui mina olin noormees ja käisin tisleriks õppimas. Üleval kellatornis oli vangikamber ka. Sinna pandi kinni, kuni peksma akati. Päinurme mõisa proua ütles: “Oi-oi, misuke ajalooline pink!” See oli talle kallis.
Karl (1965)

Mõisapreili enesetapp aiamajas (lk 191)
Paide poolt Peetri kiriku sõites, läbis maantee enne õgvendamist peaaegu Palu mõisa õue-esise. Paremat kätt maanteed oli mingisugune koppel, kasvas jämedaid leppi jne, veikese puust suve-aia katusealusega. Palu mõisa pidasivad siis Stackelbergid. Rahvas kõneles, et üks Palu mõisa preili oli enese sinna aiamajakesse üles poonud. Alati sealt möödudes meenus niisugune jube tegu – draama. Nii on inimestel peale majandusliste murede ka muid muresid ja pealegi nii suur, mis võis naisterahva enesetapmisele viia.
Jaan (1947)

Jaanituled Linnusemäel (lk 218)
Siinsamas talu taga väljal on Linnuse (me kutsume ikka Linnuse seda mäge). Kõik tuled peeti enne seal, jaanituled ja igasugu kodukaitse peod ja kui oli see vabaduse päev veebruarikuus. Pärast seda, kui see uus suur laut ehitati Mäeotsa talu asemele, seal enam tulesid ei peeta. Tuleohutuse või millegi pärast enam ei sobinud.
Elna (2003)

Näljaküla (lk 231)
See on üha Türi osa nimi. Siinsamas. Kass surnd minu mehe peeningu peale veenälga ära. Jutt sedasi tuli. Kas ta nüüd veenälga suri, kes teab. Oli jäänd peeningu peale, enam välja ei saand.
Leena (1966)

Maadlus surnud Laupa mõisnikuga (lk 233)
See olnud vist Laupa mõisas. Surnud härra tulnud õues tallipoisile vastu ja pole teda mööda lasknud. Tükk aega maadelnud. Aga näe, tallipoiss saanud võidu.
Johanna (1936)

Tondid Kurja Silla kivivareme juures (lk 237)
Alliku vallas, Mäeküla asunduses, Halliksaare talu karjamaa nurgas on üks kivivare. Paljud inimesed on näind tonte. Ühel sügiseõhtul tulnd mehed Piibu kõrsist, jõudes “Kurja Silla” kohale ilmund teele heinasaad, ajades välja tuld ja tõrva. Ümber sao tantsisid imelikud elukad. Mehed lugend Meie-Issa palvet, siis kadund kummitus ära.
Mart (1939)

Imavere mõisa vaimud (lk 249)
Siin see Imavere kool on vana mõisamaja ja siin alumise korruse peal on preili tuba ja seal on kuulda asjade kolinat. Toolid liiguvad ja. Mina ei julge öösel sinna minna, iga krõps on kuulda – on vaimude tund. Aga ta on rahulik inimene, ei sega meid. Ma tulen hommikul vara tööle, siis on juba rahulik. Vanad õpetajad teavad neid asju paremini.
Imbi (1993)

eesti päevaleht

19 jaanuar, 2009

Rüütliromaan (2007)


“Igal pool, kus sa näed kirikut, loe selle ees oma paternoster. Kus sa näed sööki ja jooki ja tunned, et vajad seda, aga kellelgi ei ole viisakust ega lahkust seda sulle pakkuda, võta seda ise. Kui sa kuuled kisendamist, mine selles suunas; eriti kui kisendab mõni naine. Kui sa näed kaunist juveeli, võta ja anna see teisele. Sellega sa teenid kuulsust. Ja kui sa näed kaunist naist, püüa võita teda ka siis, kui ta ei taha. See teeb sinust parema ja õilsama mehe, kui sa enne olid.” (lk 7)

Väärt õpetus igaks elujuhtumiks.

Adena Sepp – Saatuslikud jõulud (2008)



“Naine oli nagu ootel lill, kes igatses vaid sooja päikest ja kosutavat päikest, et õide puhkeda. /-/ Kas see igatsus romantika järele on tulnud armastusromaanide lugemisest või nende seebikate vaatamisest? Ometi, eks hing ihkab ikka seda, millest koduseinte vahel vajaka jääb.” (lk 11)

Lastekodus kasvanud aleviraamatukogutöötaja Agnel on elutu abielu poja seemendajaga, kuni see lahkub oma uue seemenduse tõttu, millest naisel ja pojal suurt kahju polegi, saabki rahulikult telekat vaadata ja muusikat kuulata. Pealegi, kellele ikka meeldib telekaga lakkamatult õlut lürpiv mees. Agnele on toeks 14.aastane poeg Romet, kes on kui vaikne kindel kalju. Nii asjalikku teismelist poissi polegi nagu kohanud nüüdiskirjanduses.
Jõulude ajal kohtub Agne juhuslikult muusikust Harryga, kes on naisest esimesest silmapilgust täiesti ära nõiutud, ja järgnevate kuude jooksul püüab temaga tuttavamaks saada. Aga see ei ole lihtne.

“Talle meeldis selle naise juures kõik: see, kuidas ta punastades püüdis kramplikult tema pilku vältida, kuidas ta kangekaelselt otsis tegemist, et mehest eemale hoiduda, andes mõista, et ei soovi sugugi mehega flirtida. Ja kuidas ta, vaeseke, püüdis varjata oma hingehaava muretuna näiva hoiaku taha – see kõik tõmbas ligi. Hetkeks oli Harryl isegi tahtmine tõusta ja see väike naine oma rinna vastu suruda. Sellisest ootamatust soovist uhkas allapoole keha kerge soojalaine, nii et Harryl tuli kiiresti asendit muuta ja pilk mujale pöörata. See veel puuduks, et naine tema silmist tekkinud iharuse välja loeks! Tegutseda tuleb tasa ja targu.” (lk 59-60)

Harry tegutsebki tasa ja targu, hakates näiteks Rometile ja ta sõbrale muusikategemist õpetama. Agne arvab vahel, et tegemist võib olla pluffiga (lk 77). Aga muusika on see, mis inimesi ühendab.
“ “Aga sulle, millist muusikat sina armastad kuulata?”
“Eks ikka midagi romantilist: kantrimuusikat, retrot, ja noh, nagu nad nüüd nimetavad, “süldilugusid”.” “ (lk 106)

Ootamatult tekib Agnel terviseprobleem ja ta peab minema vasaku käe operatsioonile. Et peale lõikust on puhkust vaja, pakub motelli- ja saekaatriomanikust muusik-kaunishing Harry, et Agne ja ta poeg võiks tulla suveks ta kämpingusse puhkama. Käes on soe juunikuu ning ema ja poeg nõustuvadki Harryle külaliseks olema (poeg saab lisaks seal taskuraha teenida).

Naine õhkab parema olemise järele, aga ometi hoiab end igati tagasi: “Harry lähenes kelmikal ilmel Agnele, olles valmis naist oma embusse haarama, kuid Agne sibas kiiresti ümber laua ja jättis ta tühjade kätega seisma./-/ Ta oli elevil ja see, et Harry talle igamoodi läheneda üritas, tegi teda plikalikult üleannetuks... nii mõnus oli meest niimoodi narritada... laskmata end haardeulatusse.” (lk 121)

Riivatutest tsitaatidest hoolimata polnud elu motellis ainult lust ja lillepidu. Harry “oli nägus ja seksika väljanägemisega” (lk 125) ning salamisi pidas mehele jahti kokatädi Varje (armastuses ja sõjas on kõik lubatud), samuti tekitasid väikest segadust pahad kurjategijad.

Ajapikku adub poegki, et ema ja motellipidaja vahel midagi susiseb: “Oleks ju mõistlik, kui need kaks lihtsalt oma tunded valla laseksid, tõmmet oli ju nende vahel märgata küll.” (lk 152). Ja eks see nii lähegi.

Armas-naiivselt kirjutatud armastuslugu, mille väärtus seisnebki pretensioonikuse puudumises.

saaremaa

18 jaanuar, 2009

Sarah Kane – Blasted (2002)


Hullult meeldivad Kane'i raamatute kaaned, see pea võiks mu autoportree olla. Ja mille pärast on siinse raamatu kaanel see arvatavalt II maailmasõjaaegne pilt? Ei tea, aga mõnusalt maitsekas.

Näidend, mida nagu ei kujutlegi eestikeelsena, lihtne ja arusaadav keel. Emotsionaalne ja seejärel füüsiline vägistamine ning sellele järgnev on justkui teisest dimensioonist – välja paiskuv füüsiline häving ning illusioon andestusest. Mehelikkuse värdvormide põrkumine ja purunemine ja võimutsemine. Sisemine tühjus põhjustab vajaduse võimu järele, võimaluse alandada teisi, tunda end ülemana, kahjurõõmus sisemine tühjus leiab naudingut (või – elusust) teise valus, lämmatamises (kas see on tuttav tunne? Mulle vist on). Cate'i kokutamine kui kutsikast saati peksmist taluma pidav koer (ja need minestamised); inimese sisemine loom, mis võib vist olla hea (kas inimeses peitub loom? Kas loom / elajas on kindlasti paha või koeralikult peremeest armastav?). Näidendi lõpus on Cate ikka status quo, samamoodi emotsionaalselt-füüsiliselt läbi hekseldatud nagu alguseski (“kogemuse võrra rikkam”), ühesugune igiliikuv inimvare, ellujääja. Naine kui tõeline ellujääja. Mees kui hävitaja ja hävineja (nt lk 30-31).

Miks on Kane'i näidendid kui pilkane puhastustuli? Pärast selliseid emotsionaalseid purskeid on raske kujutleda, mida ja kas oleks võinud Kane edasi kirjutada, nn 27-aastaste klubi. Või ongi selline emotsionaalsus omasem / arusaadavam kahekümnendates eluaastates inimestele, hilisematel aastatel leiadki mingi kibeda vaherahu endaga? Kas selline emotsionaalsus on tegelikult enese ületähtsustamine, võimetus ümbritsevat endale rahuldavalt omaks võtta? Äkki Kane oligi vaimust haige ja ta kirjutisi ei oleks eetiline kirjanduslikult tõlgendada (a la nagu hullude joonistusi)? Miks peavad tema piinad meile omaksvõetavad olema? Ma ei tea.

Ei oska leida muusikalist ekvivalenti Kane'i loomingule, ehk Haino, sirutudes kuhugi inimolemuse valualadele, aga see pole see. Veider paralleel Kusturica filmiga. Lugemise-kirjutamise ajal avastasin esmakordselt kui vinge Bardo Pondi “Set and Setting” tegelikult on. Hea.


Darkness.
Light.


Ian strangling himself with his bare hands.

Darkness.
Light.


Ian shitting.
And then trying to clean it up with newspaper.

Darkness.
Light.


Ian laughing hysterically.

Darkness.
Light.


Ian having a nightmare.

Darkness.
Light.


Ian crying, huge bloody tears.
He is hugging the
Soldier's body for comfort.

Darkness.
Light.


Ian lying very still, weak with hunger.

Darkness.
Light.


Ian tears the cross out of the ground, rips up the floor and lifts the baby's body out.

He eats the baby.

He puts the remains back in the baby's blanket and puts the bundle back in the hole.
A beat, then he climbs in after it and lies down, head poking out of the floor.

He dies with relief.

It starts to rain on him, coming through the roof.

Eventually.


Ian Shit.

Cate enters carrying some bread, a large sausage and a bottle of gin. There is blood seeping from between her legs.

Cate You're sitting under a hole.

Ian I know.

Cate Get wet.

Ian Aye.

Cate Stupid bastard.

She pulls a sheet off the bed and wraps it around her.

She sits next to
Ian's head.

She eats her fill of the sausage and bread, then washes it down with gin.


Ian listens.

She feeds
Ian with the remaining food.

She pours gin in
Ian's mouth.

She finishes feeding
Ian and sits apart from him, huddled for warmth.

She drinks the gin.
She sucks her thumb.

Silence.

It rains.

Ian Thank you.

Blackout.

-

17 jaanuar, 2009

Niall Ferguson – Maailmasõda. XX sajandi konflikt ja lääne allakäik (2008)


Õõvastav ülevaade eelmise sajandi hiilgeaegadest. Inimene, see kõlab uhkelt.
Kus tasus minusugusel valgel inimesel 20.sajandil elada, et pääseda sõdimisega kaasnevatest koledustest? Põhja-Ameerikas ja Britannias (ja ka Šveitsis ja Rootsis, aga noh, II Maailmasõjas neutraalseks jääda ole omaette saavutus).

sirp
vastus sirbile
vastulause vastulause


16 jaanuar, 2009

Ernst Muldašev – Jumalate linna otsinguil: läkitus iidsetelt inimestelt (2008)



“Seisime kolmekesi ja vaatasime gloobust ja arvatavasti imestas igaüks meist selle üle, miks seda kõike enne meid varem tehtud pole. Teaduslik erutus ei vaibunud.
“Mehed, võtame viina,” tegin ettepaneku.” (lk 105)

Nii, tuleb ausalt üles tunnistada, et ei jaksanud seda raamatut lõpuni lugeda. Tahtsin lugeda midagi tavalisest lugemisvarast erinevat, aga lõpuks sai mõõt täis. Äginal lugesin lõpuni veel V peatüki (“Palun lugejal pöörata tähelepanu käesolevale peatükile. Autor.” (lk 123) – nii suunavalt algas see peatükk) ja otsustasin lõpetada lugemise 245.leheküljel. Ei ole minust kõiketeadja Jelena Blavatskaja ja raamatu autori mõttearendust jälgijat.

“Oletus, et hüpoteetiline Jumalate linn asub Tiibetis, põhines paljudel Blavatskaja teosest “Tainaja doktrina” saadud usaldusväärsetel faktidel, /--/” (lk 128) ja nii ette ja taha.

Saan aru, et tegemist on populaarteadusliku teosega, aga igasuguse reaalse analüüsi puudumine muutub lihtsalt väsitavaks. Kindlasti autor kirjutab oma vene hinge suure ja sooja südamega (lk 195) ning sooviga olla kõigile arusaadav, aga... ta järeldused on ajuvaba pudru ja kapsad. Lk 142 saab näiteks teada, et üheksate liitmisel saame alati summa, mida on võimalik jagada üheksateks. Minu mäletamist mööda õpetati seda kolmandas klassis.

“ “Kas te teate, et paljud, aga eriti Armeenia teadlased kinnitavad, et Noa laev sõudis siis, kui kõik oli ümberringi juba uppunud, Ararati mäe juurde? Seal on tänaseni laeva jäänused,” lisasin mina.
“Jaa, jaa – midagi sellist kirjutati ajalehtedes ka.” “ (lk 211)

Raamatu pildid ja pildiallkirjad meenutavad mõneti Kivirähki Ivan Orava varasematele lugudele lisatud pilte – õudustäratavalt halvad fotomontaažid ja amatöörfotod.
Tõlkija võinuks ehk natuke kohendada raamatus esinevat lohisevat viitestikku ja erinevate pealkirjade mugandamist.

07 jaanuar, 2009

Miika Nousiainen – Vadelmavenepakolainen (2007)


“Ruotsissa pyörien soittokellojen ääni on iloisen keskusteleva, Suomessa sama kello käskee jalankulkijaa painumaan vittuun hortoilemasta siinä pyöratiellä.” (lk 26)

Soome kirjandust suurt tundmata tuleb seda raamatut lugedes algselt paralleel Vuorineni toodanguga – kui seal on peategelaseks soomlusest pakatav macho, siis siin tahab Mikko iga hinna eest vabaneda sellest matslusest ja olla hoopiski heaoluühiskonna rootslane. Ja sellega ehk võrdlusmoment Vuorineniga lõppebki. Rootslane olla on soomlastele ehk samasugune anomaalia kui eestlastele saada soomlaseks – avalikult küll irvitatakse selle üle, ent ometi miskit jääb sisemusse kripeldama. Küsimus on euroopaliku kultuurikihi paksuses – Rootsi → Soome (→ Eesti). Nousiaineni raamat on ühtlasi muidugi pila rootsluse ja nende pehmete (naiselike – soomelikust vaatepunktist?) väärtuste üle.

“Suomessa on satanut lunta. Jotenkin minusta tuntuu, että lumikin on Ruotsin puolella puhtaampaa ja kauniimpaa. Lumisateella eron huomaa. Jotenkin lumi sataa Ruotsissa maahan vapautuneemmin, kuin lumihiutaleetkin tiesivät leijailevana maahan moniarvoisessa ja suvaitsevaisessa maassa. Suomessa lumi leijailee ahdistuksen maaperään, masentuneiden ihmisten harteille. Lumi sekoittaa liikenteen, aiheuttaa vesivahingon, tekee enkelin eteiseen.” (lk 30-31)

Raamat jaguneb neljaks osaks, mida võiks tinglikult nimetada nii – I. soov saada rootslaseks, II. rootslaseks õppimine, III. rootslaseks sisseelamine, IV. häving või selginemine. Eesmärgi nimel on Mikko valmis kõigeks. Teeb endale rootsi pidupäevi (tööandja kahjuks ei anna vabu päevi), püüab Taimaal puhkavatele rootslastele ligi ujuda, harjutab perfektset rootsi keelt ning püüab tulutult taotleda Rootsi kodakondsust (aga selleks peaks ta 5 aastat Rootsis elama – selle täideviimiseks ei jätku kannatust). II osas hakkab teda koolitama suitsiidikalduvustega rootslasest erak. Õpingute lõppedes võtab Mikko ta nime ja ajaloo endale üle, saab Mikaeliks. Aitab rootslasel sooritada enesetapu ning püüab nüüd õnnelikult rootsi ühiskonda sisse sulanduda. Kuigi jah, möödaminnes tuleb tal veel üks tapatöö sooritada.

Kõik see on läbi pikitud musta huumoriga, Nousiainenil on vahel iseenesest julmad teemad naljatamiseks – Anna Lindhi mõrvamine ja 2004.a. jõulutsunami. Mikko/Mikael tõlgendab kõike ümbritsevat Rootsi heaoluühiskonna loosungite abil (nt Rootsi muulastepoliitika pakub türklastele igati integreerivat turumüüjate tööd (lk 216-217) jne), Rootsi demokraatia alustalad jagavad raamatutest igati piibellike tarkusi nii mikro- kui makrokultuurilisteks olukordadeks.

“Talo ilman perhettä on kuin parlamentti ilman sosiaalidemokraatteja. Toimi näennäisesti, mutta sisältö ja aito halu parempaan puuttuu.” (lk 112)

Niisiis, omamoodi huvitav vaade soomlase pilgu läbi meie peamiste pankade omanike päritolule. Kas seda oleks ka mõtet eesti keelde tõlkida, vast mitte, soome keeles ongi seda parem lugeda.

danzumees
sehkendamine
kirjahylly

---

Juha Vuorinen - No, velli (2004)



7 loost vast 2 on naljakad - "Saunaseura" ja "Vikatikki". Muud nagu polegi öelda.

05 jaanuar, 2009

Tiit Sepa – Eefa hüüdnimega Siug (2008)




“ “Jubedus,” sõnas Synne ja istus ateljes tugitooli. Olen kunstnik ja vahel ma maalin, kuid viimasel ajal on aega jäänud väheseks ja igasugu asjatoimetused neelavad kogu mu loomeproduktiivsuse.” (lk 9)

Järjekordne põnevusraamat Sepalt. Seegi kord on peategelaseks Hinno, keda võib iseloomustada kui kõrge enesehinnanguga alfaisast. Budist küll, aga inimestega suhtlemisel kipub muudkui nende peale käratama. Noh, keskealiste esoteerikute märg unenägu.

“Elu pole just alati roosiorg ja ka roosidel on okkad. Muuseas, väga teravad.” (lk 241)

Hinno on nagu lõvi, kes karjatab oma karja. Tema kari koosneb armsamast, pojast, poja naisest ja lapsest, orbudest tüdrukkaksikutest, joodikust majapidajannast ja ta tütrest, lisaks suur hulk sõpru-tuttavaid, kes ta metsatalus külas käivad. Kui kellelgi on probleeme, viskab Hinno mõned sajalised talle näppu. Maailm on mustvalge – on head ja on halvad inimesed. Aga pole häda, Hinno on mees, kel on kõigele vastus.

“Ka turvamees oleks ära põlenud, kuid mehele oli kukkunud peale paks kiht soojustusvilla ja laip selle all jäi tulest peaaegu puutumata. Nii oligi võimalik tuvastada tapmine, mida oleks võinud täiesti vabalt pidada ka tööõnnetuseks, kui turvamees oleks ära põlenud.” (lk 35)

Võiks öelda, et peategelase kõneviis koosneb pooletoobistest naljadest ja õpetlikest lühilugudest. Kõik naeravad või kuulavad, suu ammuli.

“Ise uurisime naabrimemme käest, mida ta kuulnud või näinud on, kuid muti oli kanadega samal tasemel ja kobis voodisse juba siis, kui teised alles õhtust sõid.” (lk 260)

Hinno on mees, kes on käinud olemise põhjast läbi – raamatu esimeses pooles jutustatakse (sisekõnes!) tervelt kolmel korral, milliseid näguripäevi on ta näinud ja kuidas ta suisa soovinud elu lõpetada. Raamatu lõpus korratakse sama lugu veelkord (mis kinni ei jää, saab kinni löödud) põhjalikult oma armsamale, kes heldimusest ei suuda miskit vastata.

“Oma koju laskis Erik ise veebikaamerad paigutada. Ehkki karateka, oli ta siiski ettevaatlik mees.” (lk 300)

Aga jah... lugu ise – rohkelt veri, higi ja pisaraid. Mürakad mehed ja kobedad naised. Omamoodi nägemus/kogemus täielisest Eesti Vabariigist.

“Nägin, et poiss muigas endale habemesse, kuigi habet ta otseselt ei kandnud, aga nii lihtsalt öeldakse.” (lk 308)

Väike lugejapoolne nurin – ehk kirjastus võiks järgmiste Sepa raamatute puhul muuta trükitähtede šrifti (tundub olevat arial?). Ebamugav lugeda.

---

Vaapo Vaher (Looming 2009/3)
Krimkat on peetud meestekaks, ehkki paljud naisedki naudivad mõr vade nuuskimist. Et veretöötegijaiks valitakse raamatuis enamasti mehed, siis kerkib küsimus: kas naised ei igatsegi tapatööd? See on selgelt seksistlik arus aam. Eesti krimikirjanik Tiit Sepapöörab seesugused kahtlused oma ma hukas romaanis „Eefa hüüdnimega Siug” pea peale. Pisut veniva eks positsiooniga, kuid küljeshoidev lugemiskraam. Üllatav, kuidas autor suudab nii arvukat ja karakteriseeritud tegelaskonda süsteemis hoida, ilma et otsad sassi jookseks. See reedab osavat kirjutajat.

03 jaanuar, 2009

M.J. Eisen – Eestlaste sugu (2008)



“Eestlast nimetatakse tavalisesti kurvameelseks (melanhoolseks); ennem läheneb ta temperament flegmale; tihti on see holeeriline; elavam kui soomlane. Kurvameelsus ilmub lauludes ja viisides, tihti ka iseloomus. Siiski armastab eestlane rohkesti nalja, on pilke peale meister. Ei taha alati mõtteid otsekohe välja ütelda, vaid kõneleb sagedasti ääriveeri mööda ja tarvitab pildirikast kõneviisi. Alustab juttu ja ütelust “ei teaga”, ehk küll hästi teab, millest kõneleb. Hoopleb palju. Hoobeldes juhtub kergelt vale teeradadele. Ei arva ülekohtuks vähe valetada: natuke valetada, natuke varastada, siis saab maailmas edasi. Sõna kurat eestlase suuseltsimees.
/---/
Kõige alalhoidmise peale vaatamata on eestlane valmis rahvust ja emakeelt maha jätma; tahab suurema rahva liikmeks saada. Võõra vasta esiti tagasihoidlik, aga kui süda soojaks saab, võtab vastu nagu omasugust. Ei unusta tehtud paha, mõtleb kättemaksmise peale. Tunneb ennast kergelt puudutatud olevat, paneb hõlpsalt tegu ehk ütlust pahaks. Püüab paljuid tegemisi, mil salajane iseloom puudub, teiste ees varjata.
On töökas ja kokkuhoidlik, võib vahel koguni piskuga läbi ajada, aga peab puhtusest majas vähem lugu. /---/
Niisama vähe kõlbab hästi seltsliku elu edendajaks. Ühtmeelt vähe, ei taha ennast teiste, nimelt mitte omasuguste alla alandada. Jonni ja kiusu palju; protsessib mõnegi korra ilmaaegu. Kangekaelne, kade teiste õnne peale. /---/” (lk 67-70)

Kõige muhedamalt on Eisen kirjutanud karjalastest, ehk isiklike kokkupuudete tõttu on siin nii huumorikalt väljendatud, eriti peatükis “Töö ja teenistus” (lk 147-152). Vahel jääb mulje nagu tahaks Eisen karjalastest kirjutades väheke “käru” keerata.
Karjalaste tantsumäng “pitkä kisa”: “Kui muulane niisugust “pitkä kisa” nähes imesteleb, kuidas Karjala neidised ja brihad nii kaua niisugust igavat mängu võivad mängida, arvavad osavõtjad, et neil süda seda rohkem tuks, tuks, tuks lööb. Teeb ka keha vähe liigutusi, avaldavad silmad ja keel seda rohkem armastuse tundmusi.” (lk 147)