31 märts, 2009

Andrus Kivirähk - Sürrealistid (2007)


ALEKSANDER: Loe ometi!
PAUL: Püha taevas! See on ju Oskar! Surnud!
ALEKSANDER: Kas see oli õnnetus?
PAUL: Ma ei usu. See pole võimalik, ta on varemgi oopiumi pruukinud. Ta oskas seda. Ta poleks iialgi kogusega eksinud. See pidi olema enesetapp.

Ilmub Oskar.

OSKAR: Sul on õigus, Paul, see oli enesetapp.
PAUL: Aga miks ometi, Oskar!
OSKAR: Mul oli eile õhtul nii igav. Ma ei osanud midagi paremat välja mõelda. Kogu maailm tundus läila ja tühine. Aga enesetapp lahutas mu meelt päris hästi. Oopium oli võrratu, esmaklassiline kraam.
PAUL: Aga see teine? See poiss!
OSKAR: Ah nii tüütu ja labane on surra üksi. Hoopis stiilsem on keegi endaga kaasa võtta. Pealegi päästsin maailma jäljekordsest ooperilauljast. Ooper on ülimalt vastik nähtus, ta lehkab surnukirstu järele. Kui ma viitsiksin, laseksin ma kõik ooperimajad õhku. Ilus oleks vaadata, kuidas taevast sajab läbisegi kassikulda, tenorite päid ja sopranite häälepaelu, ning neile lisaks sadade ooperisõprade aplodeerimisest paistes käelabasid. Aga see on liiga väsitav. Pealegi olen ma nüüd ju surnud.
PAUL: Aga Oskar, kõik meie plaanid!
OSKAR: Plaanid! Ma vihkan plaane! Mul pole olnud iialgi kavatsust neid järgida. Paul, on ülimalt tähtis õigel ajal surra - siis ei käis sa alla, ei muutu labaseks. Mina olen nüüd päästetud kõigist argielu mõttetustest.
PAUL: Aga sürrealism?
OSKAR: Aga oskad sa nimetada veel sürrealistlikumat tegu kui põhjuseta enesetapp? Paul, sa pead tunnistama, et andsin endast parima! Selle hooaja top-kümmet juhin mina!
PAUL: Jah, sul on õigus. Aleksander! Vaata! Selline peab olema üks õige sürrealist! Selline on õige sürrealistlik tegu! Võta eeskuju!
ALEKSANDER: Kas ma pean ennast siis ka ära tapma?
PAUL: Siis, kui meie liikumine seda vajab. Siis, kui ma ütlen. Distsipliin ennekõike! Praegu aga lähme kohvikusse.

28 märts, 2009

Sofia Laufer – Virgin (2006)


“”Minu mees ütles mulle eile öösel peale seksi midagi väga imelikku.”
“Kui keegi kommenteerib oma partneri vooditaset, siis tavaliselt peitub tegelik põhjus enda saamatuses.”
“Tundus hoopis, et tema arvab mind mõnest paremaks. Tema lause mõte oli umbes selline, et minuga on ikka jube hea keppida, sest mul olevat mõnusalt kitsas auk.”
“Siis ma ei saa sinust enam aru.”
“Aga kellega võrreldes? Kui mina olin tal esimene ja minu teada siiani ainus. Kust ta teab, millised teised on?” (lk 85-86)

Lugu, mille saaks kokku võtta nelja sõnaga: “Hiiumaa tütarlapsest sirgub naine” - Virgini nimelise tüdruku hormoonid alustavad möllamist juba 10-aastaselt, 14-aastaselt tõrjub ta 27-aastase abielumehe lähenemiskatseid. Poole raamatu peal muutub 17-aastane neiu rasedaks, seemendajaks satub 16-aastane Vihmar Lasnamäelt, niisugusele sündmusele järgneb noorte mõttetu abielu ja neiu müüjaamet Tallinna kaltsukas. Mõne aja pärast asub abielu lagunema, noor armuke kaob ja polegi muud kui pojaga tagasiminek Hiiumaale. Virgin keeldub meestega sidumast ja harrastab juhusuhteid, ent aastate pärast saab naisest lõpuks Barbie ja abiellub Keniga. Muinaslugu missugune!

Muinaslugu küll, aga kergelt veider on lugeda tüdruku seksuaalsest ärkamisest. Võiks öelda, et raamat on küllastunud erinevatest lugudest Hiiumaa ja Tallinna inimestest, kes ei hoia just riista püksis, naabrid petavad teineteist rohkem kui... ei tea, ei tulnud ühtegi sobivat võrdlust pähe. (Võrdluseks meenub Seppardi siivas raamatuke.) Tekst on keeleliselt kohmakas ja lihtlausetega kirjutatud, see on ühtaegu jaburalt lihtsameelne ja tiirane, siiski vast mitte nii rajult camplik kui Padesaare pärlike. Milvi Lembe juunior oleks vast lähedaseim liigitus? Võibolla on see raamat mõeldud neidudele riivatute mõtete ergutamiseks, salajaseks öökapiraamatuks. Kuid kindlasti sobib raamat ka kiimaste vanameeste lugemislauale.

Raamatus vilksatavad möödaminnes mõned reaalsedki inimesed – Maire Aunaste, Paul Tuhkru, Ave Alavainu, Katrin Sangla. Nimedega on seal muudki jama, Virgin satub enne Keni ikka sarnaste mehenimedega isendite peale, ning ta endagi nimesaamislugu illustreerib hästi seda, milliseid idiootlikke nimesid lastele pannakse: “”Mees tahtis lapse Ingliks ristida. Ammuvanasti oli siinmail põhinimi. Tüdruk nägi oma kuldsete lokkidega, kohe sündides, selline ingellikult süütu ja puhas välja. Mina jälle leidsin, et midagi tänapäevasemat võiks olla.”
“Kuramus, nimelugu kuulen ka ukse tagant. Suur aitähh, kallid vanemad! Kindlasti ei oodanud te, et kunagi aastaid hiljem, mulle seepärast tõeline alandus kaela langeb. Klassi poisid kutsuvad mind nüüd üksmeelselt Selkaks,” pahandab Virgin.” (lk 21)

intervjuu autoriga

A. Papa J. – Päraküla kohatu juhtum (2006)


“Rahvas plaksutas tunnustavalt kordnikule ja äratas üles Vana Seniilse Skaudijuhi, kes toolilt üles kargas, skauditervituseks vasaku käe tõstis ning valjult, aga valesti skautide hümni laulma hakkas. Seejärel, karjudes, et skauti juba elusalt ei võta, jooksis mees Raekoja eeskotta ning andis, vaatamata teda takistama tulnud inimestele, nurgas seisvale põdratopisele peksa. Ise teadmata, miks.” (lk 18)

Ruraalne huumorilugu mingist kolkaasulast, kordniku kirjelduse tõttu kerkis millegipärast silme ette pilt Lihulast. Arktiline hüsteeria maavillases võtmes või lihtsalt mentaalsete probleemidega kogukond – kõiki arreteeriv kordnik, kõuehäälselt sõimav koristajatädi, meelas linnapeatütar, põõsastes kimuvad poisikesed, seniilne agar skaudijuht, armuvalus nõid – autor lajatab mõnuga. See raamat on vist sobilik Reporteri vaatajatele. Omas laadis täiesti normaalne tekst – esimestest lehekülgedest üpris ladus jutustamine, puhas meelelahutus, pretensioonitu absurdihuumor; natuke samas seltskonnas Voolaidi ja Leeri raamatutega. Tegelaste seas askeldab ka kratt, kes on ehk teadagi mis raamatu mõjul teksti ilmunud.

“Ainuke, keda vankumatu usk oma õigsuses maha ei jätnud, oli Vana Seniilne Skaudijuht. Eksinud, habetunud ja metsik pilk silmis, ajas ta jälgi mööda joostes jänest taga. Temast olid maha jäänud läbipekstud hundikari, sinise silmaga ilves ning sokiga alla visatud vares (sokiga, sest saabas lendas mööda ega tulnud enam tagasi). Lõpuks püüdis ta jänese joostes kinni ning hüüdes, et skaut on hingelt vastupidav, pani hämmeldunud haavikuemandast mööda. Ise teadmata, miks.” (lk 24)

esitlus

Philippe Hint – Tomsonite mõrvalugu (2005)


“Rose Miler aimas halba. Ta tõukas teenijanna eest ära ja jooksis üles Andri tuppa. Ta leidis Andri koos Elisega voodis amelemas ning jooksis nuttes minema.
“Kes see naine oli?” küsis Elise.
“Üks õnnetu hing,” vastas Andri.
“Keegi sinu kallim või?” kartis Elise.
“Ära nüüd ärritu. Ta on pigem sõber kui kallim.”
Elise mõtles viivu ja ütles: “Lähme jalgsi kinno. Täna on nii ilus loojuv päike, väga romantiline läbi linna jalutada.”
“Nagu soovid,” ütles Andri ja ajas end voodist üles.” (lk 80-81)

Raamat algab nagu ladina-ameerika seebikas (ja eks kulge lõpuni samas laadis) – tegelased räägivad nagu ülesputitatud nukud, oleks justkui draamat, oleks justkui traagikat, oleks justkui põnevust – aga ei ole, naiivne tegevustik ja omapäratu kirjutamine tühistab võimaliku kaasaelamise, tegemist oleks justkui tuima ümberjutustusega mõnest mõttetust tõlketeosest. Jääb mulje nagu oleks tegemist seeriaraamatuga kavalpeast advokaadi Jack Tendi juhtumitest, on selline vahva advokaat, kes hiilib ringi ja teeb ebaseaduslikke tempe, ning kes muudkui leevendab “tühja kõhu sündroomi” (lk 66jm) hamburgeritega. Loodetavasti võimalik järg on vähegi elavam kui see raamatuvare.

Omapärane reklaamvõte – raamatu tagakaan annab aimu, kes ei ole mõrvarid, nullides sellega ¾ raamatu mahust. Tekib kiusatus siin ära mainida tegelik mõrvar, ent ausalt öeldes olen päev peale raamatu lõpetamist selle juba unustanud. Miks küll Eesti Raamat sellise teose kirjastas?

ekspress

Andrus Kivirähk – Rehepapp 6CD (2007)


Kui raamatut lugedes jäi mulje, et seal käib üks igavene kärts ja mürts möll, siis audioraamatut lugedes on tegevus selline... rahulikult veerev. Poleks varem tekstiga tuttav, olnuks ikka väga niru sisu jälgida/kuulata (aga see võib olla mu enda mäluprobleem). Üksküla etlemine tundub algul üsna ühetaoline (aga see vast paratamatu monohäält kuulates), ent ajapikku see ühetaolisuse tunne kaob ning avastad mõnusaid ja muhedaid nüansse. Eks plaatide uuel kuulamisel tunneks kindlasti suuremat mõnu (viimase plaadi kuulamisel oli küll kahju, et juba otsa saab). Vahel meenutab Üksküla hääl suisa onuremuslikke hetki (tahtsin lisada linki netis aastaid vedelenud Onu Remuse audiopaladele, kuid paistab, et need on kõikjalt kustutatud).
Tekst ise on kui Natural Born Killers eesti moodi, tõeline vägivallaeepos, ebahumaansuse vallatu valss. Omamoodi üllatav, et see aspekt jääb tavaliselt tähelepanuta. We are the nihilists, karjutaks Lebowskile näkku.
Mida teha, et plaatide kuulamist libedamalt läbida? Õppisin lahendama 16 ruuduga sudokut.

Raamatu "Rehepapp" mõttest

27 märts, 2009

Michel Houllebecq - Elementaarosakesed (2008)

Täna,
27. märtsil 2009 käis ta varajasel õhtupoolikul Galway postkontoris. Ta saatis oma uurimustöö ühe eksemplari Pariisi Teaduste Akadeemiasse ja teise Suurbritannias tegutsevale ajakirjale Nature. Selle kohta, mis edasi juhtus, puudub igasugune kindlus. Tõsiasi, et tema auto leiti Aughrus Pointi vahetust lähedusest, viis mõtted loomulikult enesetapule - seda enam, et ei Walcotti ega ühtki keskuse tehnikut ei näinud seesugune lõpp tegelikult üllatavat. “Temas oli midagi kohutavalt kurba,” kinnitas Walcott, “ma arvan, et ta on kõige kurvem inimene, keda ma oma elu jooksul kohanud olen, ja tegelikult tundub sõna “kurbus” mulle veel isegi liiga mahe: pigem võib öelda, et miski oli temas hävitatud, täielikult laastatud. Mul on alati olnud mulje, et elu oli talle ristiks kaelas, et ta ei tundnud enam vähimatki sidet ühegi elava asjaga. Ma arvan, et ta pidas vastu täpselt nii kaua, kui kaua tal oma uurimistööde lõpetamiseks vaja oli, ja et mitte keegi meist ei suuda ettegi kujutada, kui suurt pingutust see temalt võis nõuda.”
---
Paljud ütlused tõendavad, et teda võlus too läänemaailma kõige kaugem punkt, mis oli alati mähkunud liikuvasse mahedasse valgusse, kus talle meeldis jalutada ning kus, nagu ta kirjutab ühes oma viimastest märkmetest, “saavad üheks taevas, valgus ja maa”. Me arvame, et Michel Djerzinski läks merre.

24 märts, 2009

Luigi Pirandello - Üks, ei ühtki, tuhat tükki (1967)



„See, mida me näeme, kuuleme, haistame või tunneme, ei sõltu ainult meid ümbritsevatest asjadest ja nähtustest ning nende omadustest, vaid suuresti meie meeleelundite „tehnilistest” võimalustest ja meie sisemistest olekutest. Meie taju ei peegelda välismaailma sellisena, nagu ta on. Meie kujutlused ei taandu aistinguteks ja tajupiltideks – neil on oma ajalugu ja tegelikkus. Kujutluste teke ei tähenda liikumist maailmast meeltesse ja sealt edasi keelde, vaid suuresti ühest kujutlusest (ja märgist) teise. Taju ei ole ka lihtne ärritajate vastuvõtt, vaid nõupidamine, milles välised ärritajad viiakse vastavusse juba olemasoleva käsitusega. Kui see õnnestub, tekib tajukujund, millele antakse tähendus.” (Raivo Palmaru, „Tegelikkus, mida me loome”,Akadeemia nr 3-2009, lk 464-465)

Ning veel enne, kui minna Pirandello romaani juurde, pisut näitlikustavat matejali. Eelpool kirjeldatule sarnaselt tundus David Lodge´i romaani „Väärt töö” ühele peategelastest Robynile hämmastav ja võõras tööstusmaailm, kuhu oli sunnitud sisenema. Veetnud kogu elu mõnusas, turvalises ja hubases akadeemilises keskkonnas, tegelenud abstraktsete ja eluvõõraste probleemidega, ei osanud ega pidanudki ta märkama tööstuslinnaku hooneid, inimesi, lihttöölisi, mistõttu see maailm, mis ometi oli alati temaga samas linnas viibinud, tundus talle võõras, just nimelt uus, vaatamata tema alatisele olemasolule, midagi hoopis erinevat, mida ta iseseisvalt ei saanud ega osanud märgata, kuna puudus olemasolev käsitlus (või oli see olemas kirjandusliku poeetilisusega tundmatuseni kaunistatud, reaalsusest ääretutesse kaugustesse kantud), ning teissuguse maailma olemasolu oleks igavesti märkamatuks jäänud, kui Robynit väevõimuga sellesse poleks paisatud. Just samuti nagu – näiteks – Tartu tänavate multikultuursus ei torka kohalikule elanikule silma, kuna tema liigub füüsilises, veel enam aga vaimses mõttes väljakujunenud trajektooril, teadvustamata lähedal asuva teissuguse eksisteerimist. Üliõpilased ei teadvusta tööliste olemasolu, tööliste jaoks on ülikool midagi eemalseisvat (kõige paremini on seda ehk märgata linna ööelus) – vaatamata sellele, et tänaval, poes, pargis, kohvikus, raamatukogus (no võtame näiteks kasvõi koristajad vs tudengid) – kõikjal – puutuvad ühe ja teise ühiskonnakihi (või vabandust, kui taolise pisiriigi sees tundub ühiskondlikele kihtidele osutamine veidi kohatu, siiski paratamatu tõesusena) esindajad päevast päeva kokku. Ning on tõsi, et me ei märka tänaval väikesi lapsi, mänguväljakuid, poode mänguasjadega ja lasteriideid, algkoolilapsi ja lastaedade kasvandikke päriselt seni, kuni puudub isiklik lähem kontakt väikelastega.

Või siis näiteks on minu maakodu lähedal metsa ääres lagendik, mille rohelise heina sees kasvavad suviti värvilised põllulilled, mida mulle lapsena meeldis korjata. Ja kui ma sellele paigale mõtlen, seda vaimusilme ette kujutlen, näen siiani seal lagendikku – vaatamata tegelikkusele, milles 15 aastaga on lage plats pealekasvanud läbipaistmatu ja inimesest kordi kõrgema võsastikuga eemalseisva metsaga sulanud ühte; võõras teekäija näeb tee ääreni ulatuvat metsa, mina aga alati lagendikku; ning käesoleval hetkelgi sellest kirjutades ei suuda ma mainitud koha uut taimestikku pildiliselt meenutada, minu jaoks on seal lagendik, millel suvel kasvavad värvilised põllulilled – kuigi lilli pole sealt ammu enam leidnud.

Ning jällegi lõigukene David Lodge´i mainit romaanist: „[Robyn pöördub] tooliga ringi ning jääb vaatama rohelist nelinurka ülikoolilinnaku keskel. Üliõpilased, keda päikesepaiste välja meelitab, hakkavad kogunema sinna paaridena ja tillukeste gruppidena, laotades maha mantlid ja kilekotid, et saaks niiskel rohul istet võtta ja sinna pikali visata. Ühel muruplatsil lükkab aednik muruniidukit edasi-tagasi, tüürides seda ettevaatlikult mööda lillepeenardest ja lebasklevatest tudengitest. Kui üliõpilased märkavad, et jäävad aednikule jalgu, tõusevad nad püsti ning kolivad kõigi oma asjadega teisele platsile justkui linnuparv. Aednik on umbes sama vana kui üliõpilased, kuid nad ei suhtle omavahel – ei noogutusi, ei naeratusi, ei ühtki omavahel vahetatud sõna, isegi mitte sinnapoole heidetud pilku. Üliõpilased ei käitu üleolevalt ega ilmuta noore aedniku suhtes põlgust, mõlemad pooled lihtsalt väldivad mis tahes vastastikust kontakti. Kehaliselt küll sarnased, elavad nad eri maailmades.” (lk 379-380)

Jõudes nüüd viimaks Pirandello juurde, siis just taolisest absoluutsest objektiivsuse puudumisest tema originaalis 1954. aastal ilmunud raamat räägibki. Ühel päeval osutab peategelase Moscarda naine, et abikaasa nina on viltu. Mees ehmub: ta on elanud 28 aastat endale teadmata viltuse ninaga samal ajal, kui kõik, absoluutselt kõik tema tuttavad alati on temaga rääkides seda ebakorrapära märganud. „Mis suhe on mu mõtetel minu ninaga? Minu jaoks ei mingit. Mina ei mõtle ninaga ja ei tee temast välja, kui ma mõtlen. Aga teised? Teised, kes pole suutelised minu sisse vaatama ja minu mõtteid nägema ja kes näevad minu nina väljast. Teiste meelest on mu mõtetel ja mu ninal kindel suhe, sest ütleme, et juhul, kui mu mõtted oleksid väga tõsised, aga nina oma kuju poolest väga naljakas, puhkeksid nad tingimata naerma.” (lk 17)

Ning nõnda edasi mõeldes ei suuda Moscarda enam mõista, kes on tema, kui ta ei suuda isegi ennast kõrvalt vaadata pilguga, millega teised teda vaatavad. Tema sees elab teiste jaoks tuttav Moscarda, tema jaoks üdini võõras keegi. Aga mis veel rohkem segadust tekitav: teiste pilke ei ole mitte üks, vaid tuhat tükki või veel enam, just nii palju, kui on neid teisi. Igaüks näeb teda, ühte ja ainust Moscardat, oma pilguga, ise moodi, ning tema, Moscarda, näeb samuti iga inimese asemel hoopis kedagi teist, kui too sama iseendast keegi arvab olevat nii, et – näiteks – sõbraga „nelja silma all vesteldes” viibib ruumis kahe asemel neli isikut: Moscarda nagu Moscarda ennast näeb, Moscarda nagu sõber Moscardat näeb, sõber nagu sõber ennast näeb ja sõber nagu Moscarda sõpra näeb.

Iseendas on võõras, keegi, keda kõik teised tunnevad, aga isik, mina ise ei tea, ei näe, ei tunne. „Kuidas taluda endas seda võõrast? Võõrast, kes ma iseenda suhtes olen? Keda ma ometi ei näe, keda ma ometi ei tunne? Kuidas võib ometi olla mõistetud teda kaasas kandma iseendaga ja iseendas, teistele nähtavana ja nähtamatuna mulle endale?” (lk 19-20).

Tänapäeval on ebamugav võimalus seda võõrast näha videolt või meile märkamatult võetud pildilt – ja see võõras tundub alati nii piinlikult labasena...

Ja kas kõik ongi siis vaid illusioon? Kus on mina, kus teised, kui suhestuda omavahel ei saa? Kui teistega suheldes suhtleb igaüks tegelikult iseendaga? Meid ei ole, ja pole seegi avastus teab mis originaalne. „Mina ehitan end pidevalt ja ehitan teid, ja teie teete sedasama. Ja ehitustöö käib niikaua, kuni meie tunnete materjal koost laguneb, ja niikaua, kuni meie tahetsement vastu peab. Mis muul põhjusel sisendatakse meile teie arvates tahtekindlust ja ülistatakse tunnete püsivust? Tarvitseb vaid meie tahtel pisut kõikuma lüüa või meie tunnetel küünevõrra muutuda – ja hüvasti, meie realiteet! Me märkame otsekohe, et see polnud muud kui illusioon.” (lk 41). Milles olla kindel, kui isegi endas mitte?

Kas – no muidugi, kindlasti – olete märganud, et ühe inimesega tunnete end enesekindla ja väärt tegelasena, teisega vajute madalamaks kui muru, kolmandaga kipute end pidevalt õigustama ja neljandaga vaidlema, viiendaga tunnete end kõige targema inimesena maailmas. Kas võib ehk selline erinevate minade tunnetus tuleneda teise inimese tunnete peegeldusest: nii nagu tema arvab teist, sellisena tunnete ka end tema seltskonnas? Nii palju minasid, ja mitte keegi peale minu ei tunne natukenegi seda huvitavad isiksust, kes olen iseendaga kahekesi olles.

Mitme mina põrkumine on ebamugav. Kujutleme koos Pirandelloga, et võõrustate oma ammust sõpra. Ühel hetkel saabub külla teine sõber, nemad teineteist ei tunne. Vana sõbra saatsite minema „varsti pärast uue külalise tulekut mingil tühisel ettekäändel, sest te ei võinud teda enam näha, kuulda teda rääkimas ja naermas selle teise juuresolekul. Mispärast küll? Saata teda heast peast minema, kui te ometi mõni hetk enne selle teise saabumist temaga nii lõbusas jutuhoos olite? /.../

Teie vana sõber ei andnud iseenesest mingit põhjust selleks, et teda oleks pidanud minema saadetama, niipea kui uus külaline tuli. Omavahel ei olnud nad üldse tuttavad; te esitlesite neid teineteisele, ja nad oleksid võinud teie salongis pool tunnikest koos olla ja maast-ilmast rääkida. Ei mingit piinlikkust ühelt ega teiselt poolt.

Piinlikkust aga tundsite hoopis teie, ja seda ägedamat ning talumatumat, mida paremini nad omavahel sobima hakkasid. Selle kooskõla lõhkusite teie kohe ära. Miks? Aga sellepärast /.../, et ootamatult, teie uue sõbra saabumisel avastasite te endas kaks, teineteisest nii erinevat mina, et te ei suutnud seda lõpuks välja kannatada ja olite sunnitud ühe neist minema saatma. Mitte teie vana sõbra, oh ei; te saatsite iseenda minema, selle osa teist, kes on olemas teie vana sõbra jaoks, sest te tundsite, et ta on sootuks erinev sellest, kes te olete või tahate olla uue sõbra jaoks.

/.../ Te ei suutnud taluda, et üks mina läheb segi teise minaga, sest neil polnud omavahel midagi ühist. Mitte kui midagi, sest oma vana sõbra jaoks on teil üks realiteet, uue jaoks aga teine, mis on omavahel niivõrd erinevad, et te poleks saanud ühe poole pöörduda, ilma et teine teile jahmunult otsa poleks vaadanud; ta ei oleks teid enam ära tundnud.” (lk 62-63).

Välisilma jaoks Moscarda hullub. Iseenda leitud tões ja arusaamas ei jää talle aga enam muud varianti, kui elada hetkes, mineviku ja tulevikuta. „/.../ ma suren iga hetk ja sünnin taas uuena, ilma mälestusteta – elavana ja terviklikuna, mitte enam iseendas, vaid kõiges väljaspool mind.” (lk 140).

Muidugi – pisut teemast kõrvale kaldudes – tundub teose lõpp ehk maailmast totaalselt irdunud, arusaamatuks ja hullumeelseks muutunud hetkeselavast Moscardast (sel puhul iseenda jaoks juba nimetuks nüüdishetke olevuseks saanud), kirjanikupoolselt ebaveenva lahendusena, kuid siinkirjutaja ei oskaks tuua ka paremat alternatiivi. Kas taoline totaalne ja ebainimlik – ometi nii elementaarne – arusaam eksistentsist, inimsuhetest, minust endast, kõige püsimatusest ja olematusest tõepoolest võib isikut nõnda totaalselt muuta, jääb lahtiseks. Ülemõtlemine pole kellelegi head toonud. Samuti nagu jääb päriselt teadmata, kas psühhiaatriahaigla patsiendid on haiged, kuna üks suur mõte, tunnetus on neid mingil põhjusel haaranud jõuga, mis summutab kõik teised tasukaalustavad terve mõistuse säilitamiseks vajalikud (pette)arusaamad tulenevalt ajukeemia vääratustest, mis teatavaid eluelemente ei lase näha; või on hullud lihtsalt hullud. Kas Moscarda läks hulluks? Kes teab...

Mart Kivastik – Kurb raamat (2008)


Kümme lugu:
lugu sellest, et tädi Eva koogid olid parim asi maailmas, aga seda ei jõudnud talle ta eluajal öelda;
lugu sellest, kuidas Väike-Tähes elanud tädi Eva ja tädi Erika elu lõpuni jõudis ning kuidas enese ära tapnud mõisapreili pilt seda kõike pealt on tunnistanud;
lugu vastikust ja tüütust abielutülist;
lugu sellest, kuidas d’Artagnan oli pärast Constance’i surma tegelikult ka ise surnud;
lugu vanamehest, kes põgeneb oma naise eest koos sõbraga merele kala püüdma, kuigi too on purjus peaga tema kalli kahva merre uputanud;
lugu Ruhnu vanamehest, kes kiirustab hulljulgelt läbi tormi koju korvpalli vaatama;
lugu mehest, kes tapab oma truudusetu naise ja kelle vabastab välgulöök;
lugu lapsikutest vanameestest igavesel trajektooril Vaikne Nurgake - Illekas - Zavood;
lugu sellest, kuidas üks mees unustab oma lapsepõlveklaveri nurka tolmuma ja see häälest ära läheb;
lugu kuhtuvast pensionärturistist, kes noore neiuga flirtimise asemel on sunnitud rahulikult lebama ning kuulama basseinis suplevate saksa vanamuttide vestlust sellest, millal surm tuleb.

Ehk siis lood poistest, kes pole enam poisid. Ja et see on kurb.
Peategelased: maias poisike; poisike, kes saab lõpuks suureks; kolmekümnendates jännis abielumees; poistekirjanduse arhetüüpkangelane pärast oma hingelist surma; mitu poistekambalike ihade ringi jäänud vanameest; psüühiliselt kastreeritud mees; vananevad mehed.
Naistegelased: tädid; surnud mõisapreili pildil; mõistatuslikke telefonikõnesid tegev omaenese abielunaine teispool söökla aknaklaasi; õudset muinasjuttu lugev vanaema; surnud Constance; kalapüügi nimel hüljatav vananev naine; naine, kes on surma määratud, sest tal pole oma mehega magades kunagi olnud seda nägu, mis võõra mehega; noor kättesaamatu bikiinides neiu; saksa vanamutid. Mõnes loos naisi polegi, need on ka kõige lõbusamad.

Poiskade maailma-heidetus.

“Sa lähed duši alla. Vaata ainult, et ei libise, kes muidu su kondid siit kokku kraabib. Rote Kreutz või? Ära tee neile seda tüli palun, las mässavad Aafrikas, sina oled valge väsinud mees, pead endaga ise hakkama saama. Nii, kobi duši alla. Käid enne potil ära? Käi muidugi. Midagi sus veel on, kuigi suurt möllu enam ei toimu. Sa istud potile ja pingutad. Jaah, midagi sinus veel on. Kas või sitt. Noo nii. Nüüd dušš, vesi on mõnus. Tuju tõuseb. Sa seisad mõnda aega duši all ja oled. Päris hea on olla, olla olemas. Ei tea, kas see on eetiline?”

esitlus
Kressa Päevalehes
Tõnson Ekspressis
Afanasjev Loomingus
Liivamets

23 märts, 2009

Tuule Lind – Pööratud kuu (2008)


“Teresa vaatas mind kaastundliku näoga, paitas pead, silitas mu nägu ja libistas siis nagu poolkogemata käega üle mu rinna. Kangestusin paugupealt ja me suudlesime tormilisemalt kui kunagi varem.” (lk 94)

Nii, raamatu tagakaanetutvustus lubaks nagu lesbilist armastusromaani, muidugi on vaja midagi sellist lugeda, loodetavasti hullavad seal 90-60-90 mõõtu riivatud neiukesed, nagu ikka meediafantaasiates.

Minajutustaja Aide on alkoholiprobleemiga 3 lapse ema, kelle abielu pole just märkimisväärselt huvitav. Ta elab väikelinnas ja töötab vist kuskil tehases monteerijana. Aide armastatu Teresa on kokk. Nende armulugu leiab aastatel 1991-2005, algul on Aide ligi 30. aastane (ainus selge viide vanusele on aastast 1997 kui ta on 36 – lk 164) ja Teresa paar aastat noorem. Peale abielu lahutamist hakatakse koos elama, Aide lapsed elavad vaheldumisi Aide korteris või isa kodutalus. Väikelinna elanikud ei väsi näitamast jälestust neist erinevate inimeste suhtes, kõige võikam tegu nende vastu on Teresa koera lintšimine (lk 117-118), tõeliselt jälk). Suhte algusaastad 1991-1994 on suurema luubi all, võttes tervenisti 3/5 raamatu mahust. Suurem tähelepanu Aide suhetel sugulaste ja tuttavatega ning naiste suhegi on võrdlemisi talutav. Aastad 1995-2005 mööduvad raamatus linnulennul, kirjutatakse vaid naiste suhte emotsionaalsest terrorist ja võimetusest sellele reageerida. Vahetevahel on Teresa hasartmängurist töötu ja aegajalt joob Aide end mälukasse, nii muuseas. Kui keskealisus ongi selline nagu raamatus kirjeldatud, siis valdab mind ahastus.

Raamatul on huvitav vaatenurk, mille puhul lugemisel tunned pigem võõristust kui sisseelamist. Tahaks pigem raamatu käest visata kui lehekülgede keeramist jätkata, sest veider on lugeda, kuidas Aide laseb endale ja lastele pähe istuda, lisaks veel keskealiste naiste räme argielu. Nende suhet ei oskagi õieti kirjeldada, on see siis sõltuvussuhe (väikelinna tõttu pole omasooiharate valik ehk meeltköitev?) või sadomasohhistlik – üks allub ja teine vägivallatseb, kas armastus teeb mõne inimese debiilseks? Kannatavad kõik – naised, lapsed, sugulased ja tuttavad. Ainult naabrimees homo Hugo mitte. Aga eks temagi sõidab end raamatu keskel mootorrattaga surnuks. Lohutu maailm.

Harjumatult raju on naiste ja laste suhe. Abielu ajal soovimatust lootest vabanemine (lk 52-53). Teresa monopolistlik õigus Aidele ning ta laste jalge alla tallumine või õigemini minema peksmine, lastega läheduse keelamine ja et Aide seda enamvähem aktsepteerib. Teresal on suisa ettekanne emaarmastuse müüdist (lk 132 jm – ok, Teresa on lastekodulaps, aga ma ei taha hästi uskuda, et sellega on kõik seletatav). Võibolla on minust hästi klišeelik (kultuuriliselt pealesunnitud?) arvata, et ema võiks üldjuhul oma järglasi üsna palju armastada, ning inimesed, kes vastava emaga kokku puutuvad, peaksid seda niiehknaa aktsepteerima, või noh, elu loomuliku osana võtma. Igatahes, harjumatu on lugeda, kuidas Aide laseb enda ja lastega käituda. Kirg teeb pimedaks? Keskealisus?

Aide ehedana mõjuv jutustamisviis tekitab lugejas kiusliku küsimuse, kui palju on siin tegemist autori fantaasiaviljaga. Peategelase sisekõne imiteerib päris hästi tavalise naise siseilma (kui tohin nii šovinistlikult arvata). Emotsioonitu või õigemini argine jutustamine: “Tal peaks ikka elukaaslane olema, seltsis segasem, aga pärast Evi surma paar aastat tagasi – too jäi nimelt auto alla – on isa oma naistevallutustega kuidagi tagasihoidlikuks jäänud.” (lk 9), ehk isegi naturalistlik lähenemine. Aegajalt kõnekeelne. Võileivakoefitsent on normaalsuse piires. Ääriveeri võiks mõelda, et tegemist on eelkõige naistekaga – naissoost lugejal oleks ehk tugevam emotsionaalne side raamatus kirjutatuga.

“Mulle hakkas kalapüük kohe meeldima. See tekitab ikka erilise võbina sisse, kui kork veepinnal liigub ja kui veel kala välja tõmbad, siis need rabelemise võnked annavad täieliku kaifi. Seda võib juba isegi seksiga võrrelda, peaaegu! /-/ Kas te oskate endale ette kujutada, kui maitsvad need kalad olid? Meil ei olnud lihtsalt sõnu. (Võib-olla sellepärast, et viis keele alla? Igatahes seda naudingut võib juba seksiga võrrelda! Peaaegu, ma ütlesin!)” (lk 119-120)

päevaleht

postimees

---

Vaapo Vaher (Looming 2009/3)
Tuule Lind sukeldub romaanis „Pööratud kuu” ühe joomahimulise abi elunaise, kolme lapsukese omaniku keerukasse ellu, naine ihaldab ebamaisust ja üritab seda leida lesbisuhtes, illusoorselt leiabki, lesbilugu kestab vist oma kümmekond aastat, siis lõpetab ta selle, kallab isegi viina külmavereliselt kraanikaussi ja püüab alustada uuelt lehelt. Ons see aga enam võimalik? Ohverdatud lapsed juba täisinimesed jne. Säherdune probleemiasetus. Aga teksti iseloomustab pealiskaudne nullstiil, tundetu deskriptiivsus, jahe verevaesus, idee ja teostuse vahel laiub kuristik.

20 märts, 2009

Vello Jaska – Rambivalgus (2006)


“Õp Voog – Ja kiirustades ning ülepeakaela seda teha ei tohikski. Kas teate, mida mina kõige rohkem kardan? Armuda... Mehed arvavad enamasti, et naised on ainult proovimiseks, oma vajaduste rahuldamiseks. Nad ei hooli sellest, et meil, naistel, on süda sees, mille iga tukse on kui käe sirutus õnne järele. Aga kui sellele käele langevad ainult ebemed, killud, siis on tal väga valus, sest need ju torkavad...” (lk 25)

“Kool ja elukool” - juba esimesest leheküljest torkab silma kohmakas ja literatuurlik väljendumine (ja nii terves raamatus). Tegevus toimub siis koolis, kus õpetajad omavahel targutavad ning tsiteerivad mõtteterasid ja luuletusi. Räägitakse maakoolide muredest ja problemaatilistest õpilastest – kõik algab kodust ja sellest, mida tänapäeval telekast näidatakse. Didaktiline näpuganäitamine, õpetajad on kui tublid noorevõitu memmekesed oma eripäradega. Hämmastaval kombel on inimestevahelises suhtlemises tähtsal kohal vallaslapsed või lahutatud abielud. Vast veidraim koht on näidendi 4. pilt, kus toimub tegelaste ajuvaba ringisaalimine kantseleis – õpetaja astub tuppa ja kohe jätkab eelnevalt kõnelnute juttu omapoolse targutamisega. Ja nii korduvalt mitme erineva tegelasega. Justkui seistaks järjekorras, kõrv vastu lukuauku. Igatahes, vaimustav campnäidend vapustava lõpuga.

“Varivalitsuse varjud ehk kas me sellist vabariiki tahtsime” - pilt siinsele poliitikaelu väljastpoolt Tallinnat ja Tartu anno 2006. Kui eelmist näidendit oli igati lõbus lugeda, siis see tekst on nii halb, et pole enam naljakas ka. Tore, et on osutatud Eesti poliitikaelu jamadusele, aga viis, kuidas seda tehakse, on lihtsalt lapsik ja seetõttu ärritav. Võimuolijatele vastanduvad tervet mõistust esindavad lihtsad inimesed, kes on lihtsalt lihtsameelsed. Jaburuseni. Küsimus ei ole selles, et ma hindaks kõrgelt ühegi siinse erakonna palet või oleks subjektiivne sümpaatia kellegi vastu – kui kriitika on halina-lalina tasemel, siis see pole tõsiseltvõetav ja heidab halba varju kriitikule endale. Omamoodi huvitav oleks näha, mida kirjutaks Jaska sellisel teemal anno 2009.

Kogumikus on veel lisaks 4 lastenäidendit.
“Kevadet otsimas” - väikesed tüdrukud räägivad nagu kainelt luulelised noored naised, päris põnev oleks näha, kuidas reaalsed väiksed tüdrukud suudaksid esitada sellist teksti. Või olen valesti aru saanud ning see näidend polegi mõeldud koolilaste poolt esitamiseks.
“Lumekuninganna” - näidendit illustreerib pilt arvatavast lumekuningannast on hirmutav, proportsioonitult suured silmad-tõllarattad vaatavad kuhugi kõrvale. Teksti lugedes kerkib algul silme ette pildijada maniakaalselt tantsivatest Lumekuningannast ja lumehelvestest. Omamoodi ehk laste jõulunäidendi moodi, kui suudetakse endale selgeks teha, miks Lumekuninganna nii õel ja käsutav on, justkui selline antropomorfsete loomakeste sekka eksinud sandrajõgevalik dominatrix.
“Lumihelbekesed jõulumaal” - krišnaiitlikud lumehelbekesed korraldavad laulu ja tantsuga metsarahvale jõulupidu. Seda näidendit võiks esitada vaikselt ja monotoonselt, põrandat vahtides ja piinlikult pikkade pausidega, mil kogu lavategevus peatub, jookseb kinni, on vaid osatäitjate hingamine.
“Jänkupoiss jõuluvanaks” - näidendit illustreerib pilt jõuluvanariietuses triksis-traksis mägrast, kellele on pastlad jänesekõrvade imiteerimiseks pähe pandud (seega – pilt on mõnusalt tore). Kolmandat jõulunäidendit järjest lugeda on pisut liig, enam ei üllata ega kõiguta miski. Loomtegelased on ikka säändsed nagu tavaliselt sellistes lastenäidendites, ja iga repliik on jõulud jõulud jõulud, kõikjal on paks lumevaip ja valitseb kerge pakane. Selline talvepildike oleks ehk tõesti lastele parajalt eksootiline.

valgamaalane

19 märts, 2009

Sandra Jõgeva – Draamapunkt (2008)


Lugemisel tekkis väike ebamugavustunne, kuna ei osanud valida viisi kuidas loetusse suhtuda. On see ilukirjandus või midagi esseistlikku või järjekordne performance-projekt? Kirjanduslikuks võiks ehk lugeda “Veri ja au” ja “Must kokk Kentuckyst”, raamatu algus- ja lõpulugu; vahepealsed tekstid, need on sellised ekspressiivsete hüüdlausetega kirjutamise kogumid (nii mõnigi tekst on varem ilmunud meedias). Rõõm lugeda, et performance-kunst toetub niipalju secondhand tarvikutele – igati loodussõbralik lähenemine. Igav tänapäevandus, et riiete ja aksessuaaride puhul peab mainima coolina mõjuvat kaubamärki.
"Esmaspäev, 8. jaanuar 2007" - seda aktsiooni nägin telepildi vahendusel, pudelite pähe purustamine oli tõepoolest tore vaatepilt.

Täiesti raamatuväline mõttekild – hiljuti oli telekas dokfilm Jõgevast, kus muuhulgas oli see koht, kus rinnale tätoveeriti tühi blankett, kuhu peaks elu jooksul tätoveerima armastatud inimeste nimed – ei tea, hüpoteetiliselt võiks olla häiriv lugeda enda nime kolmandal või viiendal või kaheksandal kohal, aga noh, eks kindlasti ole inimesi, kes tahavad üksipulgi partneri minevikus sorida. (Remsu on kirjutanud pisut totralt sellest dokist.)

Raamatul on päris hea pealkiri, assotsieerudes eelkõige traumapunktiga, aga miks mitte ka draamapunkiga.

areen
femme
sirp matsin
sirp kiis
trakyllmaprokrastineerinj2lle

18 märts, 2009

Kurt Vonnegut – Kullisilm (2008)



On teatud osa kirjanikke, kel on peateos ja teised varasemad-hilisemad tekstid suurt midagi uut ei lisa – näiteks Vonnegut “Tšempionide eine”, Marquez “Sada aastat üksildust”, Sauter “Indigo”, Ellis “Ameerika psühho”, Eco “Roosi nimi” (jutt ei ole ühe-teksti-imedest nagu Kerouac “Teel”) - nende autorite teisi raamatuid võib lugeda ja üldjuhtudel on need normaalselt head, kuid lugejana ei teki enam ahhaa-efekti. Looming on kristalliseerunud ühes tekstis (või äkki on “viga” siinkirjutaja esmatutvuse tugeva mõjuga?). Vonneguti raamatutesse on mul kahetine suhtumine, ühelt poolt stiiliselt meeldib, teiselt poolt käib aegajalt ajudele hipilik jahumine ja enesekordamine. Raamatu lugemisel tekkis tunne, et pole nagu varem mõelnudki kui ameerika- ja ajastukeskne Vonnegut on, kas sellised raamatud ütlevad lugejale midagi näiteks 50 aasta pärast? Väike kahtluseuss närib hinge. Või ehk siiski, aines tuleviku americanaks?

Aga jah, raamatust endast ei oskagi suurt midagi kirjutada, on üks järjekordne... vonnegut. Saab jälle uue vaatenurga Dwayne ja Celia Hooveri loole. Inimesed kobavad ja plahvatavad või kustuvad eksistentsis.
Tundub, et lk 191 jäi tõlkija hätta ameerika sportmängude terminitega – pesapalli asemel oli Vonnegutil ehk mõeldud ameerika jalgpalli (quarterback vs pitcher), sest noh, pesapallis pole ründaval meeskonnal palliga muud tegemist kui et sellest võimalikult palju kokkupuuteta olla.

“ “Kõigile mu sõpradele ja vaenlastele Ohios. Tulge siia. Shangri-Las jagub kõigile ruumi.”” (lk 124)

George R.R. Martin – Kuningate heitlus (2008)


Kolmas eestikeelne järjeraamat, tekst hakkab juba päris majesteetlikult mõjuma. Küüniline, riivatu ja eepiline muinasulme. Sarnasus Hobbi Farseeri triloogiaga (niipalju kui tõlgitud), lugemist alustades polnud kindel, et millised sündmused kumba sarja kuuluvad.

Selle raamatu lemmiktegelaseks kujunes Tyrion, aga noh, teda fännata on muidugi lihtne. Eks järgmises tõlkes näe, mida halba temale siis juhtub. Miks on ulmeraamatutes pop intsesti teema? Ei tea. Täiesti huvitav, kuidas see kuningate segadus lõpuks lahendub, siin raamatus läks vaid üks pretendent parematele jahimaadele. Kadestan tulevasi lugejaid, kes saavad korraga kogu sarja läbida (kui ikka edasi tõlgitakse), ise ei jaksaks uuesti pühenduda Starkide kõikide laste kasvamise jälgimisele.

Vahel on ikka jube mõnus pakse telliseid lugeda. Eriti veel, kui raamat ilmunuks täismahus.

baas
bukahoolik (esimene raamat)
postimehe intervjuu
paberiõgijad

17 märts, 2009

Siim Veskimees – Taevatagune suurem ilm (2008)


Veskimees on üks neist autoritest, kelle teoseid loen, kuid mille sisust takkajärgi suurt aru ei saa. Võtad lootusrikkalt kätte järjekordse raamatu, et ehk nüüd saab pihta, aga ei, peale lugemise lõpetamist oled ikka segaduses. Viimati lugesin “Keskpäevapimedust” ja hetkel ei meenu sisust miskit. “Pilvelinnuste ajastu langus” on üks segasemaid eesti raamatuid, mis kätte sattunud. Au ja kiitus Veskimeesile, et kõigest hoolimata üks lugeja jätkab ta raamatute lugemist, tavaliselt piisab 1-2 raamatust, et lõpetada x autori jälgimine.

Segadustunne saatis sellegi teksti lugemisel. Peale raamatu lõpetamist otsustasin teistkordselt teksti kiirkorras läbida, et loetut peas korrastada (sai vähemalt paar peatükki pea vahele jätta – eelkõige Tau Sõrmusele sattunud laste lood). Midagi sai selgemaks, aga huvitaval kombel ei kirjutanud esmamulje märkmetele midagi lisaks. Niisiis, Veskimees on loonud tiheda konstruktsiooniga teksti, millel puudub liha ja õhk. Tegelased on suhteliselt elutud karakterid. Dialoogid muutuvad aegajalt segapudruks, ei saa aru, kes just hetkel end väljendab – veel hullem kui dialoogis on rohkem kui kaks osalist (nt lk 102). Kergelt veider kiiks noorte tegelaste seksielu vastu. Tegelaste puhul kasutatakse aegajalt erinevaid nimesid, mis muidugi aitab segadusele kaasa. Maie, Anu, Malle – need on vist sigitised, mis vahel on naissoost ja vahel kosmoselaevad-tehisintellektid, päris pandav värk. Huvitav hüpotees elu tekkimisest (lk 107). Raamatu kaanepilt on veidralt halb, aga noh, vähemalt värvilahendus ei karju silma.

Ühesõnaga, Veskimeesil on hea oskus luua omapärast maailma ja sellega kaasa minna. Miinuspoolele jääb visandlikkus (kannatamatus?), selle tagajärjel on tegelased elutud ja tegevus raskesti jälgitav.

baas

16 märts, 2009

Ronald David Laing – Omadega puntras (1978)



“Mul pole hea olla
niisiis olen ma halb
niisiis ei armasta mind keegi.

Mul on hea olla
niisiis olen ma hea
niisiis armastavad mind kõik.

Mina olen hea
Sina ei armasta mind
niisiis oled sa halb. Ja mina ei armasta sind.

Mina olen hea
Sina armastad mind
niisiis oled sa hea. Ja mina armastan sind.

Mina olen halb
Sina armastad mind
niisiis oled sa halb.”
(lk 12)

“MARI

Ma ei pea endast lugu
Ma ei saa lugu pidada kellestki, kes minust lugu peab
Saan lugu pidada ainult sellest, kes minust lugu ei pea

Jürist pean ma lugu
sest tema ei pea minust lugu

Jaani ma põlgan
sest tema mind ei põlga

Ainult põlgust väärib see
kes peab lugu
niisugusest põlgusväärsest olevusest nagu mina

Ma ei saa armastada inimest, keda ma põlgan

Kuna ma Jürit armastan
ei saa ma uskuda, et tema mind armastab

Millega ta saab seda tõestada?”
(lk 19)

Raamatu esmakordne lugemine mõjus kui puhastustuli – painajalikud kordused ja vastandused, nagu psühhoregilaul. Ahistav, lõhkuv, tühjusesse kompimine, sõlmpunktide vajutamine ja pressimine, õhku imev ja pimesi põrkumine. Rituaal ja masinlikkus.

12 märts, 2009

Sergei Kozlov – Lugu sellest, kuidas Siil ja Karupoeg Hundi ära päästsid (1988)


“Vanas põlves hakkasid Hundi kõrvad pikaks kasvama. Õhtuti võttis ta käärid kätte, istus tiigi äärde ja kärpis hiljukesi kõrvu.
“Piinlik lugu,” pomises ta endamisi, “eeslikõrvad kasvavad pähe.”” (lk 1)
Tõeliselt tore psühhedeelne muinaslugu täiskasvanutele – tulnukad tarivad Hundi taevasse ja mida küll Karupoeg ja Siil tema maakerale tagastamiseks tegema peavad. Mida Hunt räägib kivil lennates? Mitu sõrme on tulnukal? Kuidas Siil õmblustööd valdab? Millega Karupoeg teed joob? Kas tamm luiskab? Siit leiab vastustele küsimuseid. Kui sa pole tuim pann, siis lugemisel hea tuju garanteeritud.

10 märts, 2009

Väino Karo – Tiidu trillerdusi ja muid vagantlike vääratusi (2007)



“Koloratuur kui naine pole meie aeg-ruumi seadustega leppinud, sest tema kui meeshäälte täiuslik vastand tajub aega vaid oma kuufaasidele vaheldumisele alistunud kehaga, millest läbivoolav aeg hakkab teda kui naist liigagi vara kortsutama, ja ainult koloratuur ise teab, mida veel.” (lk 40)

Muud moodi ei oska seda raamatut kirjeldada kui siseringi estraadinali, ei tea kui tõepärane on saatesõnas esitatud väide nagu olnuks see tekst Eesti Televisioonis kaalumisel huumorisarjana. Raamatu teksti on esitatud saadete (toore) käsikirjana – algul juhusega algav humoorikas sissejuhatus, seejärel saatejuhi ja Aarne Üksküla frivoolsed tutvustused eri häälterühma lauljatüüpidest, seejärel võib esitada tuntud saatekülaline esitada küsimuse saatejuhile või keegi Libe Kõri meenutab oma lauljakarjääri. Kultuurikauge inimesena näib see tekst mulle vanamoodsa usuna ooperi ja seda ümbritseva glamuursusest, vaatajate poole pöördutakse ikka kui “armsad nalja-, naiste- ja napsimeestest melomaanid” (lk 60 jm – eks tekstide naljad jagunegi muusika, naiste ja napsi kohta), ma saan aru küll, et Karo on hoolega üle võlli keeranud, aga noh, kirjutatu näol pole just tegemist toomasvelmetliku mõttesäraga. On need tekstid autoripoolne muhe muie või salvav ärategemine või soovi olla ihaldatud projitseerimine huumorisse? Ei tea, ei ole tuttav selle siseringiga.

Milline on Rodnini “Mõtleja” poos? Mida teeb arhidekt? Miks jahutakse siin järjepidevalt vabamüürlusest? Miks on ooperieksperdiks Aarne Üksküla, ta on küll olnud õppejõud, aga mis seos on tema puhul ooperimaailmaga? Telelavastusena oleks neid trillerdusi pidanud ehk lavastama Peter Jacksoni “Meet the Feebles” laadis.

09 märts, 2009

Marje Ernits – Hoia mu kätt (2008)



“ “Music?” vaatab taksojuht küsivat taha. Ma noogutan ja edasi tuleb automakist tunni jagu Abba'd.” (lk 117) – rootsi taksojuhtidel on igati arenenud maitse.

Lugemisel tabad end mõttelt, et võibolla on tegemist järjeraamatuga, tekstis viidatud osad tegelased on kontekstivabad ja ei saa aru nende seotusest peategelase või raamatuga. Jääb arusaamatuks, kes on Emma, miks on ristitütar Eliisa ja selle isa Jörgen talle tähtsad, millepärast on peategelasel Mailal nii tugev side kadunud Elsaga, miks orjab teda Lall. Alles raamatu viimases kolmandikus hakkab mõndagi selguma, aga mitte kõik. Nojah, eks see ole tore kui raamat tekitab lugejas küsimusi, ent midagi on nagu puudu.

[Häbiga tunnistan, et just postitamiseks raamatu esilehelt pealkirja vaatasin, selguski, et tegemist on järjega "Õpetaja, õpetaja" raamatule. Ühesõnaga on siinne tekst vildakas.]

Peategelane on masendunud Maila, kes elab kuskil kolkas ja töötab seal erivajadustega laste koolis kunstiõpetajana, ning vabal ajal maalib sügavaid sisenduslikke maale. Raamatu võileivakoefitsent on üsna nullis, Maila pakub ootamatutele külalistele hoopis teed. Maila pole ninnu-nännu karakter, suheldes kähvab ta nii laste peale kui ka kärgib täiskasvanutega. Üleüldse tegelased käratavad, käsivad, ühmavad – võibolla tundub see harjumatu tavalise, klišeeliku raamatutegelaste pehme suhtlemise asemel. Tegelased on nurgelised ja põrkuvad, mitte ideaalmaailmalikult automaatselt sobituvad (kuigi eks siingi ole meelepäraseid tüüpe ja südantsoojendavaid olukordi).

Lugemise ajal tekkis autori kirjutamise kohta mitmeid erinevaid mõttekillukesi. Esimeste lehekülgede mulje oli selline – päris kirjanduslik tekst, hingega kirjutatud, tekst ja mõte moodustavad elava pildi. Kirjutamisel on kaks viisi – lõikavalt selge eneseteadvuse väljendumine ja samas ilukirjanduslik suhe välismaailmaga (ilutsev, sunnitult kujundlik). Lõikavalt selge: “Teen kiisule pai ja koban võtme järele, leian lingi, siis lukuaugu ja lõpuks ka lüliti. Valgus teeb pimedaks.” (lk 12, raamatu lemmikkoht, valguse lõikumine on füüsiliselt tajutav), “Hirm hoiab teda minus kui puus ja see tunne on tammine.” (lk 149).

Hilisem lugemismulje muutub mõnevõrra komplitseeritumaks. Omapärane kirjutusviis, mis ei ühti alati tavapärase lugemiskogemusega – ootamatud põiked/kukkumised irdmaailma assotsieerusid millegipärast Maniakkide Tänava raamatuga. Täiesti müstiline peategelase äravajumine toimub lk 132-146, kui Maila elab üle, ütleme, teadvusmuutuse. Sürreaalne viibimine prügilas ja võimetus sealt lahkuda (lk 85-102) on minu jaoks sõnulseletamatu. Suuremat osa teksti iseloomustab peategelase aistinguline tajumine, peened piirjooned joovastuse, iivelduse ja leiguse vahel, teatav morbiidsus. Ta satub ootamatult olukordadesse ja ta käitub neis impulsiivselt, asukohad vahetuvad pea silmapilkselt: kolgas-prügimägi-Rootsi-Tallinn-Hispaania. Maila lihtsalt eksib ootamatult prügimäele, ta lihtsalt otsustab taksoga sõites bussijaama asemel sõita lennujaama ja sealt Rootsi külla ristitütrele ja ta isale, oma kunstinäituse avamise järel Tallinnas satub ta limusiini ning järgmisel hommikul ärkab Maila Hispaania villas. (Raamatus riivatusi ei toimu, üks pealesunnitud musi vaid.) Hiliskeskealine tädi küll, aga vaat kui krapsakas. Keegi asjatundlik inimene võiks öelda, kas tegemist on healoomulise grafomaania või pärleid-sigade-ette nähtusega, mina ei julge hinnangut anda.

“Mis teeb ühe inimese teisest paremaks? Mitte miski. Me sünnime, elame ja sureme kõik ühtmoodi, ainult meie tahe on erinev. See ongi valik, mille teeme – valime endale eluviisi. Ainult et enamus meist lihtsalt ei tea, mida tahta. See saab selgeks alles siis, kui me leiame midagi, milles oma tahte ära tunneme.” (lk 113)

---

Vaapo Vaher (Looming 2009/3)
Et naisteraamatut annab kirjutada ka nõtke keelega, püüdlemata see juu res mingit ilast ornamentikat, annab märku Marje Ernitsa üllitis. Raa matu pealkiri „Hoia mu kätt” tekitas minus muidugi eelarvamuslikke jubed usvärinaid. Aga huvi hakatus kärmelt. Ehkki raamatu algus on veidi na gu takus, läheb edaspidine juba köitva lennuga. Südamlikkusele pretendeeriv lugu, millel küljes ajastu infektsioonid: HIV-positiivne, asus tatud prügimäed jm. Foonil roosatab ka sentimentalistlikku loidet, ent enam-vähem talutavalt.

08 märts, 2009

Jüri Viikberg – Naeruga eilsest (2004)


Aju on varjunud, loen anekdoote.

Petka ja Anka abiellusid ja said uue korteri 9. korrusele. Petka läks aga komandeeringusse ja Tšapai tuli vaatama, äkki saab Ankaga abielu rikkuda. Anka tõrjub vastu, et äkki Petka sajab vahepeal sisse. Tšapajev aga ütleb:
- Pole häda midagi. Mul on hobune all. Kui Petka tuleb, hüppan aknast alla hobuse selga ja kappan minema.
Seepeale on Anka nõus ja hakkavadki üleaisa lööma. Korraga koputatakse uksele. Anka ütleb:
- See on küll Petka!
Tšapai krahmab riided ja hüppab aknast välja.
Anka sätib end terike ja teeb ukse lahti. Seal on aga Tšapai hobune:
- Teie vallatlege edasi, ma tulin ütlema, et väljas sajab. Ma tulin koridori varju. (1977, lk 66)

Brežnevi ihujuuksur kutsuti organeisse välja:
Miks te küsite alati seltsimees Brežnevilt, et kui kaugel on kommunism, millal me elame juba kõik kommunismis ja muud taolist. Kas te provotseerite teda meelega?
- Oh ei, ütleb juuksur. Minul pole kommunismist sooja ega külma, aga nii hea on lõigata, kui tal juuksed püsti tõusevad. (1979, lk 105)

Tulemas on hõbepulmad ja mida mõtleb mees, mida naine?
Naine mõtleb, et ei tea, mida ta mulle kingib?
Mees mõtleb, et oleks raisa kohe maha löönud, oleks juba vanglast vabaduses. (1983, lk 170)

Kuidas tegutsevad inimsööjate juures ämmaemandad?
- ???
- Ema süüakse lapse ümbert ära. (1978, lk 249)

Mis see on: Müriseb, koliseb, roomab, aga kassi saba alla ei lähe?
- ???
- See on Nõukogude Liidus spetsiaalselt konstrueeritud hääletult kassi saba alla minemise aparaat. (1983, lk 275)

Küsimus Armeenia Raadiole:
- Miks valitseb juba pikemat aega põud?
AR vastab:
- Ise te laulate kogu aeg “Olgu jääv meile päike”. (1960ndad, lk 281)

Küsimus Armeenia Raadiole:
- Mis oleks teisiti, kui mõrvari kuul oleks J.F.Kennedy asemel tabanud N.S.Hruštšovi?
AR vastab:
- Ilmselt poleks härra Onassis proua Hruštšovat naiseks võtnud. (1975, lk 283)

Mehel on hästi palju lapsi ja ta läheb arsti juurde.
- Teate, aidake või andke nõu. Lapsi on palju, mida teha, et neid enam ei tuleks?
Arst kirjutab preservatiivid välja ja mees kõnnib minema. Tuleb aasta pärast tagasi, arst küsib, et kuidas elu läheb?
Mehel nägu nalja täis:
- Hästi! Teie abi kulus marjaks ära. Ma sõin paar päeva neid preservatiive hapukapsastega, kuni otsa said. Ja kui persest õhupallid lendama hakkasid, surid lapsed naeru kätte ära. Praegu on ainult kaks uut last. (1978, lk 339)

Kuidas püüda karu?
- ???
- Kallad metsas maha tõrva või mett. Karu käib, käib tallad saavad meega või tõrvaga kokku ja nii hakkab ta jalgade alla lehti kogunema. Sügiseks on karul paks kiht lehti jalgade all, nii et ta on juba maast päris kõrgel. Siis lööd need lehed šahh! tal jalge alt ära ja karu kukub prantsaki maha ja valmis ongi. (1976, lk 367)

Paelussid ajavad juttu, järsku poeg hüüab:
- Isa, näe litsid tulevad!
- Loll poeg, ütleb isa. Need on makaronid. (1981, lk 398)

Koonduslaagri raadiost tuleb teade:
- Achtung! Achtung! Laagris on täna saunapäev. I ja II barakk lähevad sauna, III barakk läheb kütteks ja IV seebiks. (1974, lk 420)

Miilitsakoolis on eksam ja tuleb nimetada loomi. Koerad-kassid, jänes ja rebane ja lehm loetakse varsti üles. Aga ikka vähe ja tuleb öelda veel, lisaks. Pikapeale tuleb mõnel veel üht-teist meelde, aga eksamineerijad ütlevad, et kes tahab viit saada, peab veel paar nime ütlema. Tükil ajal punnitavad kõik mõelda, kas tuleb veel midagi meelde. Siis üks pahvatab:
- Jaaguar!
Teised vaatavad tarkpeale otsa, seda nad tõesti ei teadnud. Nii, punnitavad edasi mõelda, siis prahvatab keegi teine:
- Veebruar! (1982, lk 464)

Miilits on metsas seenel. Korjab suure korvi seeni täis, pilvikuid, puravikke, riisikaid jne. Aga siis võtab kätte ja tambib kõik seened puruks, päris pudruks. Jõuab oma korvitäiega koju, naine vaatab seda seeneputru ja küsib, et tohoh! Mis siin siis juhtunud on?
Miilits vaatab ka ja ütleb:
- Ei tea, tõesti ei tea. Vist kukkus ise trepist alla. (1982, lk 467)

Venelane küsib eestlaselt, et mis on käi?
See seletab ära, et selline ümmargune kivi, mille peal nuge, vikateid ja mõnda muud teravaks ihutakse.
Venelane jääb mõttesse:
- Imelik keel see eesti keel! Küll on alles väljendid: kivi kotti!, nael kummi!, käi persse!... (1973, lk 493)

Lihapoes on rahvast mis murdu, igaüks trügib, sabast ei saa enam ammu sotti.
Kohale tuleb lihapoe juhataja ja hüüab:
- Täna tuli müügile ainult sealiha, juutidel pole siin midagi teha!
Üks trobikond läheb ära, rahvast on juba hõredamalt. Siis hüüab juhataja rahvale:
- Täna tuli liha nii vähe müügile, et saavad ainult parteiliikmed! Teistel pole siin midagi teha!
Enamus rahvast vajub minema, jääb punt parteilasi. Siis ütleb lihapoe juhataja:
- Seltsimehed kommunistid. Nüüd oleme omavahel ja ma võin ausalt öelda, et täna ei tulnudki liha müügile. (1978, lk 546)

05 märts, 2009

Susanne Foral – Venuse kultus. Orgiate kultuurilugu (2008)



“Raamatu antoloogiline iseloom, mis on tingitud võimalikult täpsetest ja kõikehõlmavatest tsitaatidest, on ettekavatsuslik. Mingi teate, afääri, juhtumi kajastumine ei näi olevat nii tähtis kui selle sündmuse enda kirjeldamine kogu tema algallikate mahus.” (lk 17)

Jube nüri on seda raamatut järjest lugeda – nagu vaataks täispikka pornofilmi (nii erootiline tekst kui pornofilm on tehislikud, mõlemad kirjeldavad/pakuvad ebarealistlikke fantaasiaid, seepärast hetkel siin võrdsustasin need). Mõneti vastuoluline tundub olevat autori suhtumine oma uurimisteemasse – huviga kirjeldatakse minevikus toimunut (= väljendatut), sellele antakse kunstiline väärtus; kui aga jõutakse tänapäeva koduperenaiste ja ametnike vabameelse käitumiseni, muutub autor moraliseerivaks, halisevaks ja näpuga näitajaks. Ütleme nii, et antiigist II maailmasõjani on raamatul mingisugune väärtus olemas (lk 18-369), hilisema käsitlemine oleks võinud tõlkimata jääda (lk 370-437). On tunda, et autor on kirjutanud AIDSi-eelse aja vaatevinklist lähtudes – seda siis lähiminevikku käsitledes. (Kuigi jääb teadmatuks, millal originaal ilmunud on, ühel lehel on märgitud 1999, mis ei tundu usutav.)

Olemata antud valdkonnas ekspert, tundub siiski antud teose valik tõlkeks natuke kummaline. Lähimineviku veidrus, autor toetub eelkõige saksakeelse kultuuriruumi raamatutele ja tõlketeos ise just ei hiilga mõttetihedusega, oodanuks nagu üldisemat seotust kultuuri- või mentaliteedilooga. Siin aga lihtsalt pornolugemik, pealkirjas peaks vahetama “kultuuriloo” “antoloogiaga”. Lugedes tuleb endale ikka meelde tuletada, et käsitletav aines on pärit rohkem või vähem kirjanduslikest tekstidest või muidu jääb mulje, et enne 21. sajandit korraldasid inimesed mõnel päeval aastas muudkui üldrahvalikke orgiaid. Ja kel rohkem oidu ja raha, neil oli üldrahvalikel orgiavabadel päevadel oma salajased orgiad. Et siis, ettevaatust järeldustega.

Mõned juhuslikud märkmed. Raamatus olevad ümberjutustused on kui üliinimeste ideaalseks – ja seda ilma viagrata. Rooma saturnaalidest on välja kasvanud vastlapidustused (lk 104-105). Ühes kohas esitatakse kunstiliselt huvitav teatritekst vahekorra kirjeldamisest (lk 190-191), seda võiks mõni eesti teatritrupp mingisuguses etenduses kasutada. Ja lõpuks Sade üks ideaalinäide neiu unistusest: “Noored tüdrukud saavad nüüd minult ülesande ajada poiste riistad uuesti püsti. Niipea, kui need püsti olid tõusnud, laseksin neist kaks endale tuppe torgata ja kolmanda tagumikuauku, ühte lakuksin, kaks suruksin kaenlaalustesse, ühe veel juustesse, kaks võtaksin pihku ja kümnendal laseksin oma silmade ees pihku lüüa, küll keelates tal sinna seemet pursata. Kõik kümme peaksid järgemööda kohti vahetama, kuni igaüks neist on loovutanud oma ohvri himuruse templile. Ilusad poisid valavad mu spermaga üle.” (lk 208) – on üldse selline asi puhtfüüsiliselt võimalik? 10 meest mahutada 1 naise ümber? Ei julge arvatagi, mida internet selle peale kostaks.

03 märts, 2009

Roland Tõnisson – Uus Ilm (2008)



Raamat nüüdisaja kiviajast – 90ndate algus ehk aeg mil mobiile ja internetti ei kasutatud. Teoloogiatudeng Rommi elab Tõnismäe kandis ja töötab hullumajas sanitarina. Raamatu huvitavaks osaks ongi hullumaja ja selle elanike kirjeldamine. Kümnendivahetuse muu kirjeldatud eluolu on selline... tavaline, tuletab lihtsalt meelde tollaseid segaseid meeleolusid ja olukordi. Samas pole Tõnisson kramplikult kinni kronoloogilises ajas, vahel ollakse kaheksakümnendates, mõned märksõnad viitavad hoopis lähiaastatele.

Nii mõnedki naljakad juhtumid kooruvad välja Rommi venelastest majanaabritest ja hullumaja klientidest. Eriti toredaid luuletusi deklameerib Brunhilda (kes ainult räägibki poeesiakeeles):

“Nüüd lähen ma tualetti,
seal tõmban rauast ketti.
Siis pesen oma käed,
arst minus puhtust näeb.”

“Kui võtan ikka rohtu,
siis tõrjun suust ohtu.
Mind aitab arstirohi,
siis enam ma ei ohi.” (lk 46)

Kodušampuse tegemine: “See käib nii, et mees joob kodus viina ja vanamoor susiseb kõrval.” (lk 48). Korraks mainitakse tekstis üht läti guru (lk 131).

Tekst on kirjutatud mõneti retrolikus keeles (nt “kinoteater “Kosmos””), lisaks ilmestab lugemist reaaluste viidetena esitatud sõnaseletused, mis on kindlasti mõne aja möödudes uutele lugejatele vajalikud seletused.
Küllaltki huvitav raamat.

“Heale lugejale, kes ehk hoolimata kõigest on arvanud heaks eelpool toodud lugusid naljavesteteks pidada sooviks autor hoo mahavõtmist ning mõelda sellele, et me keegi ei tea, mida elu meile tuua võib sest mõõt, millega me teistele mõõdame, antakse meile tagasi ja pannakse kuhjaga pealegi. Ja millisel moel meile tagasi antakse, me keegi ei tea.” (lk 161-162)

Valdo Jahilo – Blondiinid ja bikiinid (2005)


Lugesin blondiiniraamatut, sest oli halva tuju päev, ei viitsinud jätkata orgiate kultuuriloo lugemist ja pealegi on kaanel VictoriaSilvstedt!

Miks on paljud Põhjamaade naised heledate juustega?
Ainult blondiinid ei saa aru, kui rõvedas kliimas ja kui rõvedate meestega nad koos elavad. (lk 80)

“Miks eelistavad mehed armastust esimesest silmapilgust?”
“See säästab palju aega.” (lk 35)

“Miks ei sõida blondiin KIAga?”
“Sest telefoni peale on kirjutatud: NO KIA.” (lk50)

“Mis on must ja särisev ning ripub laes?”
“Blondiinist elektrik.” (lk 54)

“Miks käib blondiin poes neljakäpukil?”
“Sest poes on üleval reklaamplakat: “Meil on hinnad all!”” (lk 62)

“Pane üks ilus plaat peale!” palub blondiin kavaleri.
“Kõigepealt pean stepsli sisse panema.”
“Ei, ei, kõigepealt tahaksin ma head muusikat kuulata!” (lk 73)

Blondiin läheb arsti juurde.
“Doktor, mul on mure. Ma ei saa lapsi.”
“Kuidas siis nii?”
“Vaadake, mu vanavanaema ei saanud lapsi. Ja vanaema... ning ema... ja nüüd ei saa mina ka!”
“Aga neiu, kust te siis pärit olete?”
Blondiini nägu läheb naerule: “Põltsamaalt!” (lk 79)

Blondiin vihasena pangas.
“See on juba neljas kord, kui te ütlete, et mul arvel ei ole raha. Öelge siis ometi, millal siia panka tuleb raha!” (lk 94)

Koputus uksele.
“Kes seal on?” küsib blondiin.
“See olen mina, teie arst.”
“Vabandage, doktor, aga ma ei saa teid vastu võtta. Ma tunnen end täna halvasti.” (lk 119)

Blondiinid omavahel.
“Imik on vanaema toas ja ma kardan kogu aeg, et ei kuule, kui ta voodist välja kukub. Anna nõu, mida teha?”
“Võta voodi eest põrandalt vaip ära.” (lk 217)

Operatsioonisaalis.
Doktor: “Me kaotasime ta!”
Blond õde: “Ei maksa eriti närveerida, meil on selliseid veel terve palatitäis.” (lk 225)

Blondiin läheb arsti juurde.
“Palun aidake mind, mul kõik kohad valutavad.”
“Mis tähendab kõik kohad? Palun täpsemalt!”
“Näiteks kui ma põlve katsun, on valus, samuti ka õlg ja selg ja isegi kõrvad.”
“Mh. Huvitav. Aga kui nina katsuda?”
“Ikka on valus.”
“Kas te olete loomulik blond?”
“Jaa, olen küll.”
“Selge, teil on näpuluu murd.” (lk 226)

Doktor blondile õele: “Ma seletan teile veel kord, et need, mis on ümmargused ja valged, on tabletid. Need, mis on ümmargused ja mustad, on mutrid. Ma saan aru, et te olete noor ja teile see korda ei lähe, kuid patsiendid kaebavad...” (lk 228-229)

Blondiin pihib sõbrannale: “Ma kardan pimedust ja stomatolooge.”
“Aga miks pimedust?”
“Sa kujuta ette palju seal stomatolooge võib olla.” (lk 231-232)

01 märts, 2009

Peter Flynn – Mõrv lennukis (1992)



Mina tean, kes tappis kelle. Juhtus nii – Yvette Marcel mõrvas lennukis Henri Marceli, Devi peksis surnuks Lila Marshi ja laskis maha Manny Bernsteini, põgenemisel hukkus Devi autoõnnetuses, Peter Flynn tappis Lindsay Barretti, Yvette Marcel hüppas kaljult alla.

Korralik hormoonilaksakas, algab nagu kiimas meeslapse märg unenägu. Üks klišee teise otsa ja kolmas ja neljas ja viies ka veel. Viimase aja kõige pretensioonitum loetud raamat. Loodan, et olen eesti tõlke viimane lugeja.
Seda hämmastavam on tõdeda, et harjumatu oli lugeda raamatut, kus puuduvad trükiapsakad. Oli aasta 1992.

---

Kolme kuu jooksul on nii mõnigi tore otsing siia blogisse sattunud:

kõike pikem puu
ütlemised iroonilised
mõrv 2008
eestlased melanhoolsed
peksupink
kivirähn voldemar [see on minu lemmik!]
"britid kaotavad 75000 maja"
insuldist taastumine
"üles poonud"
eduard sukeldumine
küllaga zum miten
vabariigi aegsed joulu ehted

Viljo Anslan – Raadiosignaal 0001 (2008)



Anslani määratluse järgi on tegemist dokumentaaljutustusega. Noor Villi Kandimaa sõidab merd ja loodab tulevikus pääseda laevadele, millega saaks ookeaneid künda ning raudse eesriide taguseid sadamaid külastada. Proovib nii ja proovib naa, kuni viimaks kupatatakse vene sõjaväkke. Kui õieti aru sain, siis tahtis Kandimaa ühel hetkel kaugsõidulaevalt välismaale ära putkata, seepärast siis astus komsomoli ja püüdis sõjaväes võimalikult riigitruid pabereid ja iseloomustust välja teenida – et tegemist on ikka puhta nõukogude inimesega, mitte mõne baltlasest närukaelaga. Läks nii nagu läks: “Villi edasistest eluseikadest on mitmel pool trükiseid ja romaane olemas.” (lk 173)

Teksti iseloomustab visklev, hüplev kirjutusviis; mõneti ehk lausa õilmitsev sisemonoloog ja emotsionaalsus, sõnamängud ja jutustaja omamehelik väljendumine – kõige selle kompoti tõttu tekib aegajalt raskusi autori jutu mõistmisel. Vene keelt tundmata jäävad nii mõnedki kõnelused arusaamatuks, aga eks seegi viita võimalikult lugejaskonnale – nõukogude ajast pärit või lihtsalt korralikult haritud inimesed. Või noh, lugejatele, kes vene keelt mõistavad. Teksti ei ilmesta ohtrad toimetamata näpukad.

Anslani Kandimaa just enesekiitusega kokku ei hoia. Aga noh, iseenesest hea lugeda, et noorel inimesel oli kindel siht silme ees, mida soov teostada. Dokumentaaljutustus leiab aset peamiselt aastatel 1956-1959, väikeste põigetega eelnenud ja järgnenud aastatesse. Saab näha tollast internatsionaalset eluolu Anslani võrdlemisi püüdlikult humoorikate mälestuste pilgu läbi. Sõdurielu mõjub mõnel juhul soodsalt kirjaliku väljendusoskuse kujunemisel, nii on Kandimaal kirjaromaan ühe Leningradis õppiva eestlannaga: “Toimub üks otsatu pihilkäimine – kui protsessi lahata – sellest näib mõlemal olevat märksa lihtsam aastaid edasi veeretada mingis võõrleegionis, olla migrandina olemas välismaal.” (lk 114)

Teost lõpetav epiloog on puhta veider, mitmed inimesed saavad veelkord vastu päid ja jalgu selle eest, et takistasid Anslanil paremat saatust nautida: “Ta oli oma vabameelsuse ohver. Võibolla oli tõesti võimalik, et kuskil kellelgi oli rohkem õnne.” (lk 173). Kes ikka koera saba tõstab kui koer ise.

Eevi Ploomipuu – Vaese Juhani elutee (2007)




Juhan on 16-aastane maapoiss, kes õpib 8. klassis. Ta on hiljuti kaotanud isa ning tema ema ja 2 õde elavad suures vaesuses, 90ndate alguses Vennavere külas. Juhan elab üle usulise ärkamise ning tõmbab endaga kaasa teisigi külaelanikke. Nii tekib ideaalilähedane külaelu, kus inimesed püüavad üksteist aidata – teevad abivajajatele frikadellisuppi ja toovad metsast küttepuid. Ja moodustavad kristlikke ansambleid. Iseenesest on see vist õudne olukord, kui pead elama koos süvauskliku ämmaga.

Viiendaks leheküljeks jõudsin järeldusele, et siin on liialt palju materjali tsiteerimiseks. Väljamõeldud loo jutustamine, mis ei ole ilukirjandus (õpetlik lugu ehk?). Südamevalu ja kristliku armastuse klišeedesse valamine. Plakatlik, monotoonne väljendumine. Stiil imiteerib pühalikkust, vagatsev – maailm on hädaorg aga jumalasse uskudes saab sellest üle. Raamatu usklikud käituvad kui ideaalne kogudus. Tegevustikku iseloomustavad loogikavead (nt lk 7 – kes kus millal mida teevad) ja paljud kirikulaulud. Hea seegi, et kõik tegelased muutuvad teksti jooksul paremateks inimesteks. Peaaegu täielik happy end.

“Veel enne, kui Urmas jõuab koolist lahkuda, helistatakse kiirabiautost kooli, et Juhani süda lakkas töötamast. Tegemist on surmajuhtumiga.” (lk 61)