30 august, 2009

Feodor / Fjodor Dostojevski – Kuritöö ja karistus II (1929/1987)



(numero uno) ja kolmonen

IV
“Asja peasisu oli ta oma mõttes otsustanud.” (a53) - “Sisuliselt oli ta küsimuse oma peas juba lõplikult otsustanud: /-/” (b41)

“/-/, millest sa minuga mõtled rääkida; /-/” (a54) - “/-/ millest sa minuga mõtled nii palju rääkida; /-/” (b41)

“Kas räägiti kõik sõnad otseteed ja varjamata /-/” (a54) - “Kas räägiti kõik sõnad avameelselt ja varjamata /-/” (b42)

“/-/: emale tundus ta käredana, pisut, ja naiivne emake ronis kohe oma tähendustega Dunjakese juurde. See aga, iseenesestki mõista, “vastas pahaselt”.” (a54) - “/-/: emale tundus ta pisut käredana ja naiivne emake läks kohe oma tähendustega Dunjakese juurde. Too aga iseenesestki mõista sai pahaseks, “vastas tusaselt”.” (b42)

“Kurjus tõusis temas ikka tugevamini ja tugevamini /-/” (a55) - “Viha pulbitses temas ikka tugevamini ja tugevamini /-/” (b42)

“/-/, kraami võttis oma toimetada, /-/” (a55) - “/-/, võttis enda peale kraami edasitoimetamise, /-/” (b42)

“/-/, palkavad matsikese, kel roguskiga kaetud vanker /-/” (a55) - “/-/, palkavad talumehe, kel on roguskiga kaetud vanker /-/” (b42)

“Ja pealegi rahul, rahul!” (a55) - “Ja pealegi on nad väga rahul!” (b42)

“/-/, mitte kopika konkimine, /-/” (a55) - “/-/, mitte kopika korjamine, /-/” (b43)

“/-/: “Ise, tähendab, loobun.”” (a56) - “/-/: “Ma ise loobun.”” (b43)

“Hoia taskuid!” (a56) - “Võta näpust!” (b43)

1929 puudub: “Seda ma teadsin. Ma teadsin seda juba kaks ja pool aastat tagasi. Sellest ajast peale olen kaks ja pool aastat mõelnud sellele, et “Dunjake suudab nii mõndagi välja kannatada”.” (b43)

“Svidrigailovid on rasked!” (a57) - “Svidrigailoveid on raske taluda!” (b44)

“Ja kuigi härra Lužin oleks ainult puhtast kullast või ainsast briljandist, ka siis ei oleks ta nõus tema seaduslikuks sohinaiseks hakkama!” (a57) - “Ja kuigi härra Lužin oleks puhtast kullast või briljandist, ka siis ei oleks ta nõus tema seaduslikuks liignaiseks hakkama!” (b44)

“Veel enam, selleks mõtleme erilise nupuka väitestiku, /-/” (a58) - “Veel enam, selleks mõtleme välja oma kasuistika, /-/” (b44)

“/-/, võib ta ülikoolis ülal pidada, kontoris äriosanikuks tõsta, kogu tema saatuse kindlustada; /-/” (a58) - “/-/, et ta saaks ülikoolis käia, tõusta kontoris äriosanikuks, kindlustada kogu oma karjääri; /-/” (b44)

“Noh, kuis siis niisugusele esimesele pojale mitte tütart ohvriks tuua!” (a58) - “Noh, kuidas siis niisugusele esiklapsele mitte tütart ohvriks tuua!” (b44-45)

“/-/, kuni seisab maailm!” (a58) - “/-/kuni püsib maailm!” (b45)

“Kas jõud käib üle?” (a58) - “Kas on jõukohane?” (b45)

“Kas pole nõnda, eks?” (a58) - “Kas pole nõnda, mis?” (b45)

“Kas mõistate, et Lužini puhtus pole midagi muud kui on Sonjakese puhtus, /-/” (a58) - “Kas mõistate, et Lužini puhtus on samasugune kui Sonjakese puhtus, /-/” (b45)

“Noh, aga kui pärast käib üle jõu, kas kahetsete?” (a59) - “Kui pärast käib üle jõu, kas kahetsete?” (b45)

“Aga mis saab siis emaga?” (a59) - “Kuid mis saab siis emast?” (b45)

“Ma ei mõista seda!” (a59) - “Ma ei võta seda vastu!” (b45)

“Aga missugune õigus sul selleks on?” (a59) - “Missugune õigus on sul selleks?” (b45)

“Kuid kümne aasta jooksul jõuab su ema pearätikuist pimedaks jääda, /-/” (a59) - “Kuid kümne aasta jooksul jõuab su ema pearätikute tegemisest pimedaks jääda, /-/” (b45)

“ - sõnakuulelikult saatusele, nagu ta on, alluma alatiseks, /-/” (a60) - “ “Sõnakuulelikult alluma saatusele, nii nagu ta on, alluma alatiseks, /-/” (b46)

“/-/, ta tundis ette, /-/” (a60) - “/-/, ta aimas ette, /-/” (b46)

“/-/ ja silmis läks mustaks.” (a60) - “/-/ ja silmade ees läks mustaks.” (b46)

“/-/; ise oli ta aga sel silmapilgul K. puiesteel.” (a60) - “/-/; ta viibis sel hetkel K. puiesteel.” (b46)

“Pinki otsides nägi ta sammu kakskümmend enda ees naisterahva minevat, kuid alguses ei pannud ta seda lähemalt tähele, nagu ei vaadelnud ta teisigi asju, mis temast mööda vilksatasid.” (a61) - “Pinki otsides nägi ta umbes kahekümne sammu kaugusel enda ees naisterahvast minevat. Algul polnud ta teda tähele pannud, nagu ta ei vaadelnud teisigi asju, mis temast mööda vilksatasid.” (b46)

“Kuid minevas naisterahvas oli midagi nii imelikku /-/” (a61) - “Kuid tema ees minevas naisterahvas oli midagi nii imelikku /-/” (b47)

“Esiteks – tüdruk oli nähtavasti üsna nooruke ja läks valitsevas kuumuses palja peaga, ilma varju ja kinnasteta, kuidagi naeruväärselt kätega veheldes.” (a61) - “Esiteks – tüdruk oli nähtavasti üsna nooruke ja läks sellises kuumuses palja peaga, ilma päikesevarjuta ja kinnasteta, kuidagi veidralt kätega vehkides.” (b47)

“Lõpuks, tüdruk ise astus lõdvalt, /-/” (a61) - “Kõigele lisaks tüdruk ise astus lõdvalt, /-/” (b47)

“/-/, ja kui see oli sinna saabunud, langes ta pingile, selle nurka, laskis pea seljatagusele ja sulges silmad, /-/” (a61) - “/-/, parajasti kui see istus pingile, ühte nurka, toetas pea seljatoele ja sulges silmad, /-/” (b47)

“Imelik ja metsik oli niisugust nähtust vaadata.” (a61) - “Imelik ja võigas oli niisugust nähtust vaadata.” (b47)

“/-/, ühe jala tõstis ta teise peale ja paljastas teda selle juures kaugelt rohkem kui sünnis, /-/” (a61) - “/-/; ta tõstis ühe jala teise peale ja paljastas seejuures jalga kaugelt rohkem, kui on sünnis, /-/” (b47)

“/-/, vaid seisis kaheldes tema ees.” (a62) - “/-/, vaid seisis kõheldes tema ees.” (b47)

“/-/, veripunane, piimvalge, roosad huuled ja vuntsid /-/” (a62) - “/-/, punaste põskedega ja roosade huultega, vuntsidega, /-/” (b47)

“Raskolnikov sai hirmus vihaseks, tal tõusis äkki tahtmine seda moehalpi kuidagi haavata.” (a62) - “Raskolnikov sai vihaseks, tal tõusis äkki tahtmine seda moealpi kuidagi solvata.” (b47-48)

“Hei, Svidrigailov!” (a62) - “Kuulge, teie, Svidrigailov!” (b48)

“/-/, kortsutas kulmu ja imestas kõrgilt.” (a62) - “/-/, kulmu kortsutades ja avaldas kõrgilt oma imestust.” (b48)

“/-/ - nende vahel seisis kordnik.” (a62) - “/-/ - nende vahel seisis politseinik.” (b48)

“/-/: kes teda teab, millistest ta on, /-/” (a63) - “/-/: kes seda teab, kes ta on, /-/” (b48)

“/-/ ja teda ära näpata, /-/” (a63) - “/-/ ja teda endaga kaasa meelitada, /-/” (b48)

“Mina ise nägin, kuidas ta teda silmas pidas, /-/, ainult mina oli talle tüliks, /-/” (a63) - “Mina ise nägin, kuidas see moenarr teda silmas pidas, /-/, kuid mina segasin teda /-/” (b48)

“/-/, nagu keeraks ta paberossi... Kuidas teha, et tüdrukut mitte temale anda?” (a63) - “/-/, nagu keerutaks käes paberossi... Mis teha, et ta tüdrukut mitte endale ei saaks?” (b49)

“/-/ ja tema näojoontes avaldus tõsine kaastundmus.” (a63) - “/-/, ja tema näos avaldus tõsine kaastunne.” (b49)

“ - Ah, kui kahju! ütles ta pead kõngutades, - alles sootuks nagu laps teine.” (a64) - “ “Ah, kui kahju!” ütles ta pead vangutades. “Alles täiesti laps teine.” (b49)

“/-/ (ta kobas käega taskust otsida ja tõi kakskümmend kopikat nähtavale; /-/” (a64) - “(ta kobas käega taskus ja võttis sealt kakskümmend kopikat, /-/” (b49)

“/-/ ja tegi jällegi käega tõrjuva liigutuse.” (a64) - “/-/ ja lükkas jällegi tõrjuvalt käega.” (b49)

“Peast võib teada, /-/” (a65) - “On läbi näha, /-/” (b50)

“/-/ hüüdis ta vurrumehele järele.” (a65) - “/-/ hüüdis ta vuntsidega mehele järele.” (b50)

“ - E-eh! lausus kroonumees käega lüües /-/” (a66) - “ “Ahah!” lausus politseinik käega lüües /-/” (b50)

“Esiteks virutab teda, siis annab ehk vitsu, /-/” (a66) - “Esiteks virutab talle paar tulist, siis annab ehk vitsu, /-/” (b51)

“Pärast seda varsti haigemaja (see sünnib ikka nendega, /-/” (a66) - “Pärast seda läheb haiglasse (nii juhtub ikka nendega, /-/” (b51)

“Öeldakse: protsent, tähendab, pole vaja ärevaks saada.” (a67) - “Öeldakse: protsent, tähendab, pole vaja rahutuks minna.” (b51)

“Ta imestas. Rasumihin oli üks tema endistest seltsimeestest ülikoolis.” (a67) - “Ta imestas enda üle. Razumihhin oli üks tema endistest ülikoolikaaslastest.” (b51)

“/-/, võõrastas kõiki, /-/” (a67) - “/-/, hoidus kõigist kõrvale, /-/” (b51)

“Siiski, varsti jäid ka teised ise kõik temast eemale.” (a67) - “Ja nii jäid varsti ka teised ise temast eemale.” (b51)

“Mõnedele seltsimeestele tundus, /-/” (a67) - “Mõnedele ülikoolikaaslastele tundus, /-/” (b52)

“Kuid Rasumihiniga käis ta läbi, s.t. mitte just seda, vaid oli temaga siiski avalikum ja jutukam.” (a68) - “Kuid Razumihhiniga käis ta millegipärast läbi, ja kuigi nende vahele ei siginenud erilist sõprust, oli ta tema suhtes siiski avameelsem ja jutukam.” (b52)

“Ometi peitus selle lihtsuse varjul niihästi sügavus kui ka eneseväärtus. Tema paremad seltsimehed said sellest aru ja armastasid teda. Ta polnud sugugi rumal, ehk küll tõepoolest mõnikord kohmakas.” (a68) - “Selle lihtsuse varjul peitusid niihästi hingesügavus kui ka eneseväärtus. Ta paremad sõbrad said sellest aru ja kõik armastasid teda. Ta polnud sugugi rumal, ehkki tõepoolest mõnikord lihtsameelne.” (b52)

“Mõnikord märatses ta ja tal oli rammumehe kuulsus. Ükskord öösi, hulgakesi, virutas ta kordniku, kes versokit kaksteist pikk, ainsa hoobiga maha. Juua võis ta lõpmata, kuid võis ka üsna ilma selleta olla; mõnikord hullas võimatult, kuid võis ka mitte põrmugi hullata.” (a68) - “Mõnikord mürgeldas ta ja tal oli jõumehe kuulsus. Ükskord öösi, kui noormehed hulgakesi jalutasid, virutas ta politseiniku ainsa hoobiga maha. Juua võis ta lõpmatult, kuid võis ka ilma selleta olla, mõnikord tegi ta hulle tempe, kuid võis ka neid mitte teha.” (b52)

“/-/ ja et nähtavasti mingisugused halvad olud ei suutnud teda maha rõhuda. Tema võis kas või katust korterina tarvitada, /-/” (a68) - “/-/ ja et nähtavasti mingisugused ebaõnnestumised ei oleks suutnud teda maha rõhuda. Tema oleks võinud kas või katusel elada, /-/” (b52)

“Tema teadis arvamata hulga allikaid, kust ta võis ammutada, iseenesestki mõista tööga.” (a68) - “Ta oli väga vaene ja pidas ise ennast ülal, muretsedes kuidagi tööga raha.” (b52)

“/-/, sest kõigest jõust tõttas ta oma olukorda parandama, et võimalik oleks õppimist jätkata.” (a68) - “/-/, sest ta oli juba astunud energilisi samme, et oma olukorda parandada, et võimaliks oleks õppimist jätkata.” (b52)

“Ükskord, kuus kuud tagasi, pidid nad uulitsal kohtama, /-/” (a68) - “Ükskord, kaks kuud tagasi, oleksid nad tänaval peaaegu kohtunud, /-/” (b52)

V
“/-/; rahutult otsis ta selles nähtavasti kõige harilikumas sammus mingit kurjakuulutavat mõtet.” (a69) - “/-/; rahutult otsis ta selles näilikult kõige harilikumas sammus enesele mingit halvaendelist mõtet.” (b53)

“/-/, peaaegu iseenesest tuli talle väga kauase arutamise järel imeveider mõte pähe.” (a69) - “/-/, peaaegu iseenesest, tuli talle väga kauase arutamise järel veider mõte pähe.” (b53)

“Ja äkki tuli ta meelemärkusele.” (a69) - “Ja äkki ta toibus.” (b53)

“/-/ - aga kas siis see sünnib? Sünnib see tõesti?” (a69) - “/-/ “aga kas see siis toimub? Toimub see tõesti?”” (b53)

“Ergulin värin muutus kehas mingisuguseks palavikuliseks; /-/” (a70) - “Närviline värin muutus kehas nagu palavikuliseks; /-/” (b53)

“/-/ ja nagu jõudu pingutades hakkas ta vastutulevaid asju silmitsema, otsides selles nagu suuremat lahutust, kuid see õnnestus tal halvasti, ja iga silmapilk langes ta uuesti mõtteisse.” (a70) - “/-/ ja nagu jõudu pingutades, hakkas ta tee ääres olevaid esemeid silmitsema, otsides selles nagu suuremat meelelahutust, kuid see õnnestus tal halvasti, ikka ja jälle langes ta mõtteisse.” (b53)

“/-/ ja päratu suurte pitsitavate ning rõhuvate majadega.” (a70) - “/-/ ja päratu suurte ahistavate ning rõhuvate majadega.” (b54)

“Kohtasid teda ka toredad kalessid, /-/” (a70) - “Talle tulid vastu ka toredad kalessid, /-/” (b54)

“/-/: leidus kopikat kolmkümmend: /-/” (a70) - “/-/: oli ligemale kolmkümmend kopikat.” (b54)

“Söögimajja sisse astunud võttis ta klaasi napsi /-/” (a70) - “Söögimajja sisse astunud, võttis ta pitsi viina /-/” (b53)

“Juba ammugi polnud ta napsi joonud ja sellepärast mõjus see silmapilk, olgugi et ta ainult ühe klaasikese jõi.” (a70-71) - “Juba ammugi polnud ta viina pruukinud ja sellepärast hakkas see kohe pähe, olgugi et ta ainult ühe pitsklaasitäie oli joonud.” (b54)

“Niisugused unenäod, haiglased unenäod, /-/” (a71) - “Niisugused haiglased unenäod /-/” (b54)

“Raskolnikov nägi hirmust und. Ta nägi oma lapsepõlve, nende kodulinnas.” (a71) - “Raskolnikov nägi hirmsat und. Ta nägi oma lapsepõlve oma kodulinnas.” (b54)

“Ilm on tumedavõitu, /-/, nagu ta tema mälestises alal hoidunud: /-/” (a71) - “Ilm on pimedavõitu, /-/, nagu ta tema mälestuses on säilinud: /-/” (b55)

“/-/, mustendab metsatutt.” (a71) - “/-/, mustendab metsatukk.” (b55)

“/-/ ning riieldi nii sagedasti; /-/” (a71) - “/-/ ning nii sageli kakeldi, /-/” (b55)

“Kõrtsi juurest läheb tee läbi, küladevaheline tee, /-/” (a71) - “Kõrtsi juurest läheb läbi külavahetee, /-/” (b55)

“Vingerdades läheb see tee edasi ja sammu kolmesaja kaugusel käib ta paremalt poolt ümber linna surnuaia. Keset surnuaeda kivikirik, millel roheline kuppel ja kus ta iga aasta korda kaks käis isa ja ema seltsis, /-/” (a71-72) - “Loogeldes läheb tee edasi ja keerab umbes kolmesaja sammu kaugusel paremalt poolt ümber linna surnuaia. Keset surnuaeda on rohelise kupliga kivikirik, kus ta iga aasta oli paar korda käinud isa ja ema seltsis, /-/” (b55)

“Alati võeti siis kaasa riisiputru valgel taldrikul, söögirätikusse mässitult, puder oli aga magus ja rosinatega, mis ristina riisi sisse tipitud.” (a72) - “Alati võeti siis kaasa kutjaad valgel vaagnal, salvrätikusse mässitult, kutjaa oli magus ja rosinatega, mis ristikujuliselt riisi sisse tipitud.” (b55)

“/-/, enamasti ehtepaljaid pühapilte, /-/” (a72) - “/-/, enamjaolt ilma eheteta pühapilte, /-/” (b55)

“/-/, kes suri kuuekuuselt ja keda ta ka sugugi ei tundnud ega mäletanud: /-/” (a72) - “/-/, kes oli surnud kuuekuuselt ja keda ta samuti kunagi näinud ega võinud seetõttu teda mäletada: /-/” (b55)

“/-/ - kari linnanaisterahvaid, talunaisi, /-/; kõrtsi trepi kõrval seisab vanker, kuid imelik vanker.” (a72) - “/-/ - hulk nägusasti rõivastatud linnanaisi, agulieitesid, /-/, aga kõrtsitrepi kõrval seisab imelik vanker.” (b55)

“/-/, kuna tema seda nii haletsevalt, haletsevalt pealt vaatab, peaaegu nutmagi kipub hakkama, /-/” (a73) - “/-/, temal on seda nii hale, nii hale pealt vaadata, peaaegu nuttki kipub peale, /-/” (b56)

“ - Kõrb ajab tingimata juba kahekümne ligi, vennad!” (a73) - “ “Võik ajab tingimata juba kahekümne ligi, sõbrad!”” (b56)

“ - Matvei läks ennist halliga minema, /-/” (a73) - “ “Matvei läks ennist kõrviga minema,”” (b56)
“/-/ naerab hulk.” (a73) - “/-/ naerdakse rahvahulgas.” (b56)

“ - Ärge haletsege, vennad, igaüks piits pihku, olge valmis!” (a73) - “ “Ärge haletsege, sõbrad, igaühel piits pihku, olge valmis!”” (b56)

“Ta on punases puuvillases riides, /-/” (a74) - “Tal on seljas punased puuvillased rõivad, /-/” (b56)

“Kõlab: “noh!”” (a74) - “Kõlab: “Nõõ!”” (b57)

“/-/, vaid sammu käies suudab ta vaevalt, vaevalt liikuda, siblib jalgadega, /-/” (a74) - “/-/ vaid sammu käies suudab ta hädavaevu liikuda, sibab jalgadega, /-/” (b57)

“Löön maha!” (a74) - “Piitsutan ta surnuks!”” (b57)

“ - Papake, papake, hüüab ta isale, - papake, mis nad teevad? Papake, nad peksavad vaest hobust!” (a74) - “ “Taat, taat,” hüüab ta isale, “taat, mis nad teevad? Taat, nad peksavad vaest hobust!”” (b57)

“ - purjus teised, hullavad, lollid, lähme, ära vaata!” (b74) - “ “Purjus teised, hullavad, lollid, ära vaata!”” (b57)

“ - muud midagi.” (a74) - “ “Ega enam midagi.” (b57)

“ - Oled sa ristita või, sina metstont!” (a74) - “ “Oled sa ilma ristita või, sina metslane!”” (b57)

“Minu oma varandus!” (a75) - “Minu oma!” (b57)

“Äkki kõlab naeruvaling ja see katab kõik: /-/” (a75) - “Äkki kõlab naerupuhang see matab kõik enda alla: /-/” (b57)

“Isegi vanamees ei suutnud hoiduda, et mitte naeratada.” (a75) - “Isegi vanamees ei suutnud hoiduda naeratamast.” (b57)

“Igaüks läheb oma küljelt.” (a75) - “Kumbki ise küljelt.” (b57)

“Kõlab metsik laul, kõriseb trumm, saatesalmis vile.” (a75) - “Kõlab metsik laul, põriseb trumm, refräänis lööb kaasa vile.” (b58)

“ - Minu enda varandus! karjub Mikolka ja langetab kõigest jõust aisa." (a76) - ""Minu oma!" karjub Mikolka ja virutab kõigest jõust aisaga." (b58)

" - Langeb tingimata silmapilk, vennad, siin on ta lõpp! karjub rahvahulgast keegi." (a76) - ""Langeb silmapilk, siin on ta lõpp!" karjub üks vaatepildi nautija rahvahulgast." (b58)

"/-/ ja kargab erutatult vankrist." (a76) - "/-/ ja kargab nagu meeletu vankrist." (b58-59)

"Mikolka jääb külje peale seisma ja peksab raudkangiga uisapäisa loomale selga." (a76-77) - "Mikolka jääb kõrvale seisma ja hakkab loomale kangiga huupi selga peksma." (b59)

"/-/ ja sõnad karjatusena pääsevad pitsitatud rinnast." (a77) - "/-/ ja sõnad pääsevad ängistatud rinnast välja karjatusena." (b59)

"Ta võtab isa ümbert kätega kinni, kuid rinnas pitsitab, pitsitab." (a77) - "Poiss võtab isa ümbert kätega kinni, kuid rinnas pitsitab hirmsasti." (b59)

"Ärgates oli ta üleni higine, juuksed higist märjad, rind hingeldas ja hirmunult ajas ta enda üles." (a77) - "Ta ärkas üleni higisena, ka juuksed olid higist märjad, ta hingeldas. Hirmunult ajas ta enda üles." (b59)

"Lehena värises ta seda rääkides." (a78) - "Nagu haavaleht värises ta seda rääkides." (b59)

"/-/, heleda ja punase päikese heledat loojaminekut." (a78) - "/-/, erepunase päikese heledat loojakut." (b60)

“/-/, poodides ja poekestes, /-/” (a79) - “/-/, poodides ja turuputkades, /-/” (b61)

“/-/ oli palju igasuguseid sahkerdajaid ja närakaid.” (a79) - “/-/ oli palju igasuguseid sahkerdajaid ja räbaldunud hulguseid.” (b61)

“See oli Lisaveta Ivanovna või, nagu kõik teda hüüdsid, lihtsalt Lisaveta, sellesama eide, Aljona Ivanovna, noorem õde, kelle juures Raskolnikov eile käis oma uuri pantimas ning proovi tegemas ja kes oli kolleegia registraatori lesk - liiakasuvõtja.” (a80) - “See oli Lizaveta või, nagu kõik teda hüüdsid, lihtsalt Lizaveta, kolleegiumi registraatori lese - liigkasuvõtja Aljona Ivanovna noorem õde. Lizaveta õe juures käiski Raskolnikov eile oma uuri pantimas ning proovi tegemas.” (b61)

“/-/ ja kannatades temalt isegi peksmist.” (a80) - “Ta pidi taluma isegi seda, et õde teda peksis.” (b61)

“Lisavetat äkki nähes valdas Raskolnikovi mingisugune imelik aisting, /-/” (a80) - “Lizavetat nähes valdas Raskolnikovi mingisugune imelik tunne, /-/” (b61)

“/-/ ütles Lisaveta venitavalt ja mõtlikult, /-/” (a80) - “/-/ ütles Lizaveta pikkamisi ja mõtlikult, /-/” (b61)

“/-/ see on minu nõu, /-/” (a80) - “/-/ ma annan teile nõu, /-/” (b62)

“ - Ka teemasina paneme susisema, /-/” (a81) - “ “Ka samovari paneme üles,”” (b62)

“Ta sai teada, äkki, järsku ja sootuks ootamata sai ta teada, /-/” (a81) - “Ta sai järsku ja sootuks ootamatult teada, /-/” (b62)

VI
“/-/ mingisugused iseäralikud mõjud ja ühtelangemised.” (a82) - “/-/ mingisugused iseäralikud mõjud ja kokkusattumused.” (b63)

“Veel talvel teatas temale millalgi jutuajamisel /-/, et ta võiks tarvilisel korral seal asju pantida.” (a82) - “Juba talvel teatas talle ükskord jutuajamisel /-/, et ta võiks siis, kui tal tarvis on, seal asju pantida.” (b63)

“/-/ tema vastu võitmata jälkust, /-/” (a82) - “/-/ tema vastu piiritut jälkust, /-/” (b63)

“Peas otsis pääseteed imelik mõte, /-/” (a82) - “Peas vasardas ühtejärge imelik mõte, /-/” (b63)

“/-/, keda ta sugugi ei tundnud ega mäletanud, /-/” (a83) - “/-/, keda ta polnud varem näinud, /-/” (b63)

“/-/ ühest väga haruldasest muljest /-/” (a83) - “/-/ ühest väga ebatavalisest muljest /-/” (b63)

“/-/, et tarvitseb ainult ühe päeva lunastamisega viibida /-/” (a83) - “/-/, et tarvitseb ainult ühe päeva pandi tähtaega mööda lasta /-/” (b64)

“/-/ - iga silmapilk peksab /-/; ometi on Lisa vähemalt kaheksa versokit pikk.” (a83) - “/-/ - alati peksab /-/, kusjuures Lizaveta on kasvult vähemalt kaks arssinat ja kaheksa verssokit pikk.” (b64)

“/-/ ja oli puhas.” (a84) - “/-/ ja armastas puhtust.” (b64)

“/-/, et Lisaveta oli alatasa raskejalgne.” (a84) - “/-/, et Lizaveta oli alalõpmata rase.” (b64)

“ - Imelikkuse pärast.” (a84) - “ “Sellepärast, et ta on imelik.” (b64)

“ - Pea, ma tahan sulle tõsise küsimuse esitada,” (a85) - “ “Tead, ma tahan sult üht tõsist asja küsida,”” (b65)

“/-/, kas ei kustu üks pisitilluke kuritöö tuhande heateoga?” (a85) - “/-/, kas tuhande heateoga ei hüvita üht pisitillukest kuritööd?” (b65)

“/-/, mis on päästetud mädanemisest ja lagunemisest. Ühe surma tasuks tuhat elu, /-/” (a85) - “/-/, mis on päästetud kõdunemisest ja roiskumisest. Ühe elu eest - tuhanded elud, /-/” (b65)

“Öeldakse: kohusetundmus, südametunnistus, - nende vastu ei taha ma midagi rääkida, /-/” (a85-86) - “Öeldakse: “kohusetunne, südametunnistus”, - ma ei taha midagi öelda kohusetunde ja südametunnistuse vastu - /-/” (b65)

“ - Ei, pea! Mina esitan sinule küsimuse.” (a86) - “ “Ei, oota! Mina küsin sinult.” (b65)

“ - Mõistagi, mitte!” (a86) - “ “Mõistagi, et ei!” (b66)

“Raskolnikov oli haruldases ärevuses.” (a86) - “Raskolnikov oli suures ärevuses.” (b66)

“Heina turult koju saades laskus ta sohvale, ja istus seal terve tunni liikumata. Pimenes; küünalt tal enam ei olnud /-/” (a86) - “Heinaturult koju jõudnud, langes ta sohvale ja istus seal terve tunni liikumatult. Vahepeal ilm pimenes; küünalt tal ei olnud /-/” (b66)

“/-/, ja rusus tema maha.” (a87) - “/-/ ja justkui rõhus ta maha.” (b66)

“Ta magas haruldaselt kaua /-/” (a87) - “Ta magas kaua /-/” (b66)

“/-/, tonkis ta suure vaevaga unest. Teenija tõi talle teed ja leiba. Tee oli jällegi varem joodud ja tema enda kannus.” (a87) - “/-/, tonkis ta suure vaevaga unest üles ja tõi talle teed ja leiba. Tee oli jällegi pära peal keedetud ja teenija enda kannus.” (b66)

“/-/, pöördus oma toakongis ümber ja langes jällegi sohvale.” (a87) - “/-/, kuid pööras end ringi ja langes jällegi sohvale.” (b66)

“/-/ pöördus seina poole.” (a87) - “/-/ pööras end näoga seina poole.” (b67)

“Nastasja tundis end haavatuna /-/” (a87) - “Nastasja solvus /-/” (b67)

“/-/ vahtis põrandale.” (a87) - “/-/ vahtis põrandale maha.” (b67)

“ - Läheksid ometi uulitsalegi, /-/” (a87) - “ “Läheksid ometi väljagi,”” (b67)

“ - Pärast, lausus Raskolnikov nõrgalt - Mine!” (a87) - “ “Pärastpoole,” lausus Raskolnikov nõrgalt. “Mine ära!”” (b67)

“/-/ ja läks toast välja.” (a87) - “/-/ ja lahkus siis toast.” (b67)

“Olid mingisugused unistused, mingisugused imelikud unistused olid tal: näis nagu viibiks ta kusagil Aafrikas, Egiptuses, mingisuguses oaasis. Voor puhkab, rahulikult lamavad kaamelid, /-/” (a88) - “Kõik näis talle viirastusena, mingisuguse imeliku unenäona: kõige sagedamini kerkisid esile pildid, nagu viibiks ta kuskil Aafrikas, Egiptuses, mingisuguses oaasis. Karavan puhkab, kaamelid lamavad rahulikult, /-/” (b67)

“/-/ mööda puhast kallaste sädemetega liiva...” (a88) - “/-/ mööda puhast kuldsete sädemetega liiva...” (b67)

“/-/ ja kuulatas mööda treppi allapoole.” (a88) - “/-/ ja kuulatas, mida tehakse all trepil.” (b67)

“Metsikuna ja imelikuna näis talle, /-/” (a88) - “Kummaline ja imelik näis talle, /-/” (b67)

“See pant polnud sugugi pant, /-/ paksuse poolest umbes hõbedase paberossitoosi taoline.” (a89) - “See pant polnud muuseas sugugi pant, /-/ paksuse poolest umbes hõbedase portsigari taoline.” (b68)

“/-/; pärast seda mässis ta nad korralikult ja eblakalt puhtasse valgesse paberisse /-/” (a90) - “/-/; pärast seda mässis ta nad korralikult, isegi veidi toretsevalt puhtasse valgesse paberisse /-/” (b69)

“/-/, et silmapilgukski vanaeide tähelepanu kõrvaldada paki lahtivõtmisega /-/”(a90) - “/-/, et silmapilgukski vanaeide tähelepanu kõrvale juhtida paki lahtivõtmisega /-/” (b69)

"/-/ - ettevaatlikult, kuulmata, nagu kass." (a90) - "/-/ - ettevaatlikult, vaikselt nagu kass." (b69)

"/-/, ei suutnud ta ometi kunagi uskuda oma mõtete teostumist, kogu see aeg." (a90) - "/-/, ei suutnud ta ometi kogu see aeg mitte silmapilgukski uskuda oma mõtete teostumist." (b69)

"/-/, et Nastasja käis iga silmapilk kodust ära, /-/" (a91) - "/-/, et Nastasja käis sageli kodust ära, /-/" (b69)

"/-/, tarvitses ainult nõutaval silmapilgul /-/" (a91) - "/-/ tarvitses ainult vajalikul silmapilgul /-/" (b69)

"/-/, vajaka leiab olevat, /-/" (a91) - "/-/, selle puudu leiab olevat, /-/" (b70)

"/-/: väidestik oli habemenoana terav ja enam ei leidnud ta endas mingisuguseid vastuvaidlusi." (a91) - "/-/: kasuistika oli habemenoana terav ja enam ei leidnud ta endas mitte mingisuguseid teadlikke vastuväiteid." (b70)

"Nagu oleks ta riietpidi kuhugi masina rataste vahele sattunud ja teda tõmmati alla." (a92) - "Nagu oleks ta rõivastpidi kuhugi masinarataste vahele sattunud ja nagu oleks teda sinna masina vahele tõmmatud." (b70)

"Vähehaaval jõudis ta selles asjas mitmesugustele ja huvitavatele otsustele ja nagu tema arvas, pole peapõhjus kuritööde selgumisel mitte olulises võimatuses kuritööd varjata, /-/" (a92) - "Vähehaaval jõudis ta selles asjas mitmesugustele huvitavatele järeldustele ja nagu ta arvas, pole peapõhjus kuritööde ilmsikstulekul mitte selles, et võimatu on kuritöö jälgi varjata, /-/" (b70)

"Lisame ainult juurde, et tõsiasjalised, puhtolulised raskused mängisid tema mõistuses kõige kõrvalisemat osa." (a93) - "Lisame ainult juurde, et ürituse faktilised, puhtmateriaalsed raskused mängisid tema mõistuses kõige kõrvalisemat osa." (b71)

"/-/, ja nad võidetakse nõutaval ajal kõik, kui ettevõttega üksikasjaliselt ja viimaste peensusteni tuleb tutvuda..." Aga ettevõte ei alanud." (a93) - "/-/, ja nad võidetakse omal ajal kõik, kui ettevõttega üksikasjalikult ja viimse peensuseni tutvuda..." Kuid ettevõte ei nihkunud paigast." (b71)

"Raskolnikovi nähes pöördus ta ümber, jättis pesuriputamise ja vahtis teda tema mööda minnes kogu aja." (a93) - "Näinud Raskolnikovi, pöördus ta ümber, jättis pesuriputamise ja jälgis teda seni, kuni ta mööda läks." (b71)

"Ta oli hirmus jahmatanud!" (a93) - "Ta oli jahmunud." (b71)

"Mispärast, mispärast, mispärast arvasin ma seda kindlasti?" (a93) - "Mispärast, mispärast arvasin ma seda kindlasti?" (b71)

"/-/, otseteed majahoidja pimeda toakongi vastas, mis oli avatud." (a94) - "/-/, otse majahoidja pimeda toapugeriku vastas, mille uks oli avatud." (b72)

"Juhuslikult ühe silmaga poekesse vaadates, nägi ta, et seinakell näitab seal juba kümme minutit kaheksa peal. Pidi tõttama, /-/" (a94) - "Juhuslikult ühe silmaga poodi vaadates nägi ta, pilku seinakellale heites, et see oli juba kümme minutit seitse läbi. Oli tarvis rutata, /-/" (b72)

"Teda huvitasid sel silmapilgul mingisugused kõrvalised mõtted, /-/" (a94) - "Ta mõtles sel silmapilgul mingisugustele kõrvalistele asjadele, /-/" (b72)

"/-/ kippus teda isegi väga huvitama tugevate purskkaevude ehitamise mõte ja arutus sellest, /-/" (a95) - "/-/ kippus teda isegi väga huvitama suurte purskkaevude ehitamise mõte ja ta arutas mõttes sellest, /-/" (b72)

"/-/ - kõigis suurtes linnades elama ja asuma just neis linnajagudes, kus pole aedu ega purskkaeve, vaid kus on pori ja hais ning igasugune roojus?" (a95) - "/-/ - kõigis suurtes linnades elama just neis linnajagudes, kus pole aedu ega purskkaeve, vaid kus on pori ja hais ning igasugune jälkus?" (b73)

"/-/ ja silmapilguks sai ta meelemärkuse tagasi: /-/" (a95) - "/-/ ja silmapilguks tuli ta meelemõistusele tagasi: /-/" (b73)

"/-/, keda surmanuhtlusele viiakse, /-/" (a95) - "/-/, keda hukkamisele viiakse, /-/" (b73)

"Kuid ta ei andnud endale vastust ja hakkas vanaeide korterisse kuulatama: surmavaikus." (a96) - "Kuid ta ei vastanud oma mõttele ja hakkas vanaeide korteri ukse taga kuulatama: surmavaikus." (b73)

29 august, 2009

L. Ron Hubbard – Võitlustanner Maa 3 (1999)


Nagu joovastunud jampsimine, pole vist enam suuteline midagi sellest raamatust kirjutama. Kui eelmises raamatus mainiti inimkonna hulgaks 55000 inimest, siis nüüd mainitakse esmalt 35000 (lk 124) ja hiljem 31000 inimest (lk 354) – Maa kaitsesõja inimkaotused nii 4000 kuni 24000? Noh, igatahes maalased kärtsutasid kosmoserasse miljardite kaupa.

Raamatud eraldi võttes on ehk isegi paremad kui triloogia tervikuna (tõsi küll, kolmanda raamatu galaktiline intriigitsemine on midagi müstiliselt ulmelist või... hull grafomaania).

võitlustanner 1
võitlustanner 2

28 august, 2009

vennad Presnjakovid – Kohtunik maha lüüa! (2009)


“ “See on kliimamuutusest,” ütles Nataša, kes oli siiani taksojuhiga jahvatanud ja pööras nüüd oma tähelepanu mulle, “meil ju suve pole, lisaks tuumajaam, ma olin kunagi ühe arstiga... ta seletas, et meie linnast pole üleüldse soovitatav soojale maale sõita, kuna me oleme harjunud kiiritusega, aga siin seda pole, seetõttu ongi meil halb enesetunne...”
“Kas see tähendab siis seda, et tuumasõja puhul oleme meie ainukesed, kes ellu jäävad...?”
“Jah, aga kui ei tule, siis kärvame kõik...” (lk 34)

Kena ilukirjanduslik näide Eesti tuumajaama vajalikkusest.

Raamat on lahjendatud segu valemist “Griškovets meets Vuorinen”. Päris mõnus ja pretensioonitu meelelahutus, sobilik ajaviide. Ehk siis meestekas? Vene kuttidel-muttidel saab siiver järjekordsest ebaõiglasest vilepartiist Venemaa jalgpallimeeskonna vastu ning otsustavad kiilaspäise kohtuniku (Collina?) kättemaksuks maha koksata. Selleks tuleb Türgi kuurorti sõita. Mõeldud-tehtud. Huvi pärast põgusalt uurisin, kas leidub konkreetset 1:2 kaotust (lk 27), aga silma ei torganud.

Pea umbkeelsed venelased kambakesi Türgis hätta ei jää, alati tolkneb kuskil postsovetlikke tühikargajaid, kes pakuvad võimalusi. Tegelaste tegemised on segu lapsikusest, nurjatusest ja heasüdamlikkusest (ning eri meelemürkide ülendavast mõjust). Türgi tegevus nühib algse teravuse ja naljakuse lamedamaks, ikka jääb korduma see meie vs teised vastandus. Naljakas lugeda, kuidas aegajalt harjunult oodatakse, et president telekast midagi tarka ütleks, või kuidas peetakse loomulikuks üleüldist riiklikku varimajandust. Noh, eks siin kindlasti ole üle võlli keeramist. Raamatul on küllaltki trafaretne lõpplahendus (nagu öeldud, algne tekstituhin vaibub raamatu edenedes, autorid pole nagu viitsinud lõplikult üle võlli minna ja püüavad ehk tavapärase jutukirjanduse vormi mahtuda).

Kahesõnaga, normaalne meelelahutus.

“Õudus... Kuidas saab kõik nii palju maksta?! Selle raha eest võiks osta... kusjuures hea auto... avariijärgse!” (lk 186)

raamatumaailm

27 august, 2009

L. Ron Hubbard – Võitlustanner Maa 2 (1999)


Veider lugemiskogemus, pidevalt mõtlesin sellistele sõnadele nagu “totter” ja “jabur”. Aga noh, kolmas raamat on ka veel vaja lugeda, peale seda võib unustada.

Kui Silverbergi Vornan 19 oli pärit paradiislikust aastast 2999, siis Hubbard aasta 3000 on sootuks erinev – mõneti keskaegsed inimesed, kel ometi ehk (tuhande aasta jooksul!) säilinud / omandatud 19. sajandi väärtused – šotlastel on omad klannid ja lõbustavad üksteist torupillimuusikaga ja naise koht on pliidi ääres (teistel säilunud rahvuskildudel on siis vastavalt teised vabaõhumuuseumlikud kombestikud). Mõneti võib tunda, et need võimalikud tulevikuinimesed on ikka veel autori abil külmasõjaaegsete mõttemallidega.

Hubbardi maailmas aastal 3000 elab umbkaudu 55000 inimest (lk 150), väikeste rahvakildudena kõikjal maakeral. Osa gruppe elab pea kiviaja tingimustes, aga samas šotlased ja mõned muud rahvad on veel säilitanud suhteliselt kõrge taseme, noh, omamoodi feodaalühiskonna. Pisut jabur, kuidas inimgrupid ühendatakse ja kuidas pea keskaegsed inimesed hakkavad hopsti tehnikat õppima ja muidugi kohanevad kiirelt kõrgtehnoloogiaga. Tuleb veel välja, et enne psychlode vastast ülestõusu on mõnes inimgrupis suisa õpetatud arstid ja insenerid (nt hiinlasi olla alla kahesaja säilunud, aga ometi saadi neilt paar inseneri – et teadmised ongi säilunud üle 1000 aasta ja väikse rahvakillu seas jagatakse mõnele inseneriõpet?).

Hubbard ei lähene oma suurele tegelashulgale just eriti originaalselt – nii on siin tegemist rahvuslike klišeede totra seguga (samas, kui kirjutada nii ülevaatlikult, kuidas on siis võimalik klišeelikkust vältida? No natuke peaks ikka võimalik olema). Selline jaburalt rumal monotoonsus teeb pisut nalja ja kuidagi kurvaks, loeks nagu võrdlemisi rumala inimese maailma.

Arvatavasti on viga minu pealiskaudses lugemises, aga mitte kottigi ei saa aru teose aja kulgemisest. Tegevus toimuks nagu ühtelugu, aga üldse ei jaga lahti ajamastaapi. Lugemisel üha tundub justkui olnuks see psychlode vastane ülestõus just hiljuti (kaks, kolm kuud tagasi), aga see ei saa lihtsalt nii olla – või noh, kuidas muidu seletada inimeste õppimist ja sõjategevust ja ühiskonna ülesehitamist ja bürokratiseerumist; see peaks ju võtma enam aega kui mõned kuud?

Supermegahüperkangelane Jonnie on... mõttelõng katkeb. Hubbardile meeldib negatiivseid tegelasi naeruvääristada, mis on lapsik (nii on näiteks üks nurjatu ullike hitlerlusest huvituv).

Arvutimäng võiks päris tore olla, aga raamatuna ikka lapsik teos.

võitlustanner maa 1
võitlustanner maa 3

26 august, 2009

Feodor / Fjodor Dostojevski – Kuritöö ja karistus I (1929/1987)



Mõni kirjastus võiks võtta kaalumisele vana “Kuritöö ja karistuse” taastrükkimise, siin toodud näidete põhjal tundub küll esmavariant mõneti elusam olevat (samas, pole muidugi tuttav venekeelse originaaliga ja esmavariandis kindlasti tõlkeapsakaid). Redigeering on pigem keelt vaesestav või ehk liialt keskpärastav? Korrektne oleks muidugi võrrelda ka 1939. aasta raamatut, ent seda pole kahjuks käepärast (ja kas 2007. aasta väljaannet on muudetud?). Kumb tõlge on tammsaarelikum? Esmatõlge on ehk poeetilisem, aistingulisem ja vabam (ning ehk ebatäpsem); hilisem variant on koolipapalikult sirgjoonelisem (eks oma “süü” ole ka kohustuslikus kirjanduses?), püütakse enam selgema väljenduse poole. Muidugi on keel aastakümnete jooksul muutunud jne.

1929. aasta väljaanne - a
1987. aasta väljaanne - b
(part deux) ja part three ja ka neljas osa

Esimene jagu / osa (a7 / b5)
I
“Tema oli perenaise ees ülepeakaela võlgades ja kartis temaga kokku puutuda.” (a7) - “Ta oli perenaisele tublisti võlgu ja kartis temaga kokku puutuda.” (b5)

“Ta oli vaesusega masendatud, kuid isegi tema rõhuv seisukord ei koormanud teda enam viimasel ajal.” (a7-8) - “Ta oli vaesusest masendatud, kuid isegi tema kehv elujärg ei koormanud teda enam viimasel ajal.” (b5)

“Siiski, linnajagu oli siin niisugune, et vaevalt võis kedagi oma ülikonnaga imetlema panna.” (a9) - “Muide, linnajagu oli siin niisugune, et vaevalt võis kelleski oma ülikonnaga imestust äratada.” (b6-7)

“Heina turu lähedus, teatud asutiste rohkus ja elanikkudena peaasjalikult käsitöölised, keda siia Peterburi keskuulitsaile ja põiktänavaile kokku kuhjatud, tegid üldise vaatepildi omapäraste isikutega ajuti sedavõrt kirevaks, et veider oleks olnud mõnda kuju nähes imestada.” (a9) - “Heinaturu lähedus, teatud asutuste rohkus ja see, et siin elanikkudeks olid peaasjalikult käsitöölised, kes siia Peterburi kesk- ja põiktänavaile olid kokku kuhjunud, tegid üldise vaatepildi omapäraste isikutega ajuti niivõrd kirevaks, et veider oleks olnud mõnd teistsugust kuju nähes imestada.” (b7)

“Teine asi oleks mõnede tuttavate või endiste seltsimeeste kohtamine, kellega ta üldse ei armastanud kokku puutuda...” (a9) - “Teine asi oleks olnud see, kui ta oleks kohanud mõnd tuttavat või endist sõpra, aga nendega ei armastanud ta üldse kokku puutuda...” (b7)

“/-/, ilma äärteta ja kõige inetumalt viltu murtud.” (a10) - “/-/, ilma äärteta ja hooletult ühele küljele viltu.” (b7)

“Minu närud nõuavad tingimata mütsi, olgu see või mõni vana kook, mitte aga seda värdjat.” (a10) - “Minu närud nõuavad tingimata nokkmütsi, olgu see või mõni vana pannkook, mitte aga seda monstrumit.” (b7)

“Kuidagi luges ta nad millalgi ära, kui ta nii väga unistustes hõljus.” (a10) - “Ta oli kunagi nad ära lugenud, kui ta oma unistustes hõljus.” (b7)

“Natukese aja pärast pragunes pisut uks: naiselanik silmitses külalist läbi prao nähtava umbusuga ja temast paistsid pimeduses ainult välkuvad silmad.” (a11) - “Natukese aja pärast avanes pisut uks: korteriomanik silmitses külalist läbi prao nähtava umbusuga ja temast paistsid pimeduses ainult välkuvad silmad.” (b8)

“Valged, pisut halliks tõmbunud juuksed olid liimendavalt õlitatud.” (a12) - “Linalakkvalged, pisut halliks tõmbunud juuksed olid liimendavalt õlitatud.” (b8)

“ - Mäletan, isake, väga hästi mäletan, et käisite, rääkis vanaeit selgelt /-/ “ (a12) - “Mäletan, noorhärra, väga hästi mäletan, et käisite,” sõnas vanaeit selgelt /-/” (b9)

“ - Nii siis... jällegi samasuguse asja pärast... jätkas Raskolnikov, pisut hämmastudes ja vanaeide umbusaldust imetledes.” (a12) - “ “Niisiis... jällegi samasuguse asja pärast...” jätkas Raskolnikov, pisut kohmetudes ja vanaeide umbusalduse pärast imestades.” (b9)

“Vanaeit vaikis, nagu seisaks ta mõttes, siis astus ta kõrvale ja toauksele näidates rääkis ta külalist enesest ette lastes: - Astuge mööda, isake.” (a12) - “Vanaeit vaikis, nagu mõtleks ta millegi üle järele, siis astus kõrvale ja ütles toauksele näidates, külalist ette lastes: “Astuge sisse, kallis härra.”” (b9)

“ - Aga mis teil siis, isake, temaga asja?” (a15) - “ ”Aga mis teil siis, armuline härra, temaga asja on?”” (b11)

“Just sel silmapilgul tulid uksest kaks joobnut, kes vastastikku teineteist toetasid ja sõimates üles uulitsale ronisid.” (a15) - “Just sel silmapilgul tulid uksest kaks purjus meest, kes vastastikku teineteist toetasid ja vandudes üles tänavale ronisid.” (b11)

“Lihtsalt füüsiline korratus!” (a16) - “Lihtsalt tervis on veidi korrast ära!” (b11-12)

“Sisse jäid: keegi pisut joobnud, kes istus õlle juures, välimuselt väikekodanik; tema paks ja suur kaaslane – pikas kuues ja halli habemega, väga purjus, /-/” (a16) - “Kõrtsiruumi jäid veel keegi pisut joobnud, kes istus õlle juures, välimuse järgi otsustades linnakodanik, ja tema väga purjus paks ja suur halli habemega ning siberi kaftanis kaaslane, /-/” (b12)

“Kuid ükski ei võtnud tema õnnest osa: vaikiv seltsimees vaatas kõigile tema rõõmuiilidele isegi vaenulikult ja umbusklikult.” (a16) - “Kuid keegi ei võtnud ta õnnest osa: tema vaikiv kaaslane vaatas kõigile ta rõõmupuhangutele isegi vaenulikult ja umbusklikult.” (b12)

“Tema istus oma riistaga eraldi, rüüpas vahetevahel ja vaatas ümber. Ka tema oli nagu mingisuguses ärevuses.” (a16) - “Too istus oma topsiga eraldi, rüüpas vahetevahel ja vaatas ringi. Ka teda näis mingisugune rahutus valdavat.” (b12)

II
“/-/ ja hoolimata ümbritsevast mustusest jäi ta praegu mõnutundel siia kõrtsi.” (a17) - “/-/ ja hoolimata ümbritsevast kasimatusest jäi ta praegu heameelega siia kõrtsi.” (b13)

“/-/ misjuures kõige enne hakkasid paistma tema suure punase kääriga moehalbid säärsaapad.” (a17) - “/-/ kusjuures kõige enne hakkasid paistma tema suure punase tagasikäänatud äärega keigarlikud säärsaapad.” (b13)

“Letil olid tükeldatud kurgid, mustad kuivikud ja paladeks lõigatud kala; see kõik haises väga halvasti.” (a17) - “Letil olid tükeldatud kurgid, leivakuivikud ja paladeks lõigatud kala; see kõik lõhnas halvasti.” (b17)

“Oli lämmastav, nii et raskeks läks istudes välja kannatada ja kõik oli viinahaisuga sedavõrt läbi imbunud, et tundus, nagu võidaks juba paljast õhust viie minutiga joobnuks jääda.” (a17) - “Oli lämmatav, nii et raske oli isegi istuda, ja kõik oli viinahaisuga niivõrd läbi imbunud, et tundus, nagu võidaks juba paljast õhust viie minutiga purju jääda.” (b13)

“See inimene oli üle viiekümne, keskmise kasvuga ja tugeva kehaehitusega, juustes juba halli ning lagipea tublisti paljas, nägu alalisest joomisest tursunud ja kollane, isegi rohekas ja silmalaud pundunud, kust tagant särasid pragudena pisitillukesed, kuid elavad punakad silmad.” (a18) - “See mees oli üle viiekümne, keskmist kasvu ja tugeva kehaehitusega, juustes oli juba halli ning lagipea tublisti paljas, nägu alatisest joomisest tursunud ja kollane, isegi rohekas, ja silmalaud pundunud, mille tagant särasid nagu piludest pisitillukesed, kuid ilmekad punakad silmad.” (b13)

“Ehk küll välimuselt olete tähtsuseta, kuid minu kogemus tunneb teis haritud ja joomises harjumata inimese.” (a18) - “Kuigi teil ei ole mõjuvat välimust, tunnen ma oma kogemuste põhjal, et te olete haritud ja joomises harjumatu inimene.” (b14)

“Ta tõusis üles, tuikus, võttis oma riista, klaasi, /-/” (a19) – “Ta tõusis üles, vaarus, võttis oma klaasi /-/” (b14)

“/-/ kuid rääkis sõnakalt ja väledalt, /-/” (a19) - “/-/ kuid rääkis ladusalt, /-/” (b14)

“/-/ kerjakotti kandes aga ei kunagi ega keegi.” (a19) - “/-/ kerjakotti kandes aga ei säilita keegi seda kunagi.” (b14)

“ - Milleks see?” (a19) - “ “Kuidas te selle peale tulete?”” (b15)

“ - Noh, mina tulen sealt, juba viiendat ööd...” (a19) - “ “Ah nii, aga mina tulen sealt, ja juba viiendat ööd...”” (b15)

“See kalduvus muutub mõnedel joodikuil tarviduseks, eriti neil, kellega kodus karedalt ümber käiakse ja keda taga torgitakse.” (a20) - “See kalduvus muutub mõnedel joodikutel tarviduseks, eriti neil, keda kodus karmilt koheldakse.” (b15)

“Olgugi, olgugi mina lontrus, temal aga on kõrge süda /-/” (a21-22) - “Olgugi mina lontrus, temal aga on üllas süda /-/” (b16)

“Ja kolme väikese lapsega jäi ta mehest maha kaugele ja metsikusse kreisilinna, /-/” (a23-24) - “Ja kolme väikese lapsega jäi ta mehest maha kaugele kolkalinna, /-/” (b18)

“/-/ ning nüüd puutusin!” (a24) - “/-/ ning siis puudutasin seda!” (b18)

“/-/; kuna ma aga ise milleski kõva polnud /-/” (a25) - “/-/; et ma aga ise milleski tugev polnud /-/” (lk 19)

“/-/ ja laskis meidki sellest tükist kuulda: /-/” (a25) - “/-/ ja jutustas meilegi sellest.” (b19)

“ “Elad niiöelda armuleivasööjana meie juures, sööd ja jood ja tarvitad meie sooja,”” (a25) - “Elad armuleivasööjana meie juures, sööd ja jood, ja kasutad meie peavarju.”” (b19)

“See polnud täies mõistuses räägitud, vaid erutatud tundmustel, haigelt ja näljaste laste karjumisel, /-/” (a26) - “See polnud mõistusega räägitud, vaid ärrituses, haigelt ja näljaste laste karjumise ajal, /-/” (b19)

“Ja ma näen, nii kella kuue paiku, Sonjake tõuseb üles, paneb rätiku pähe, mantlikese selga ja lahkub korterist ning tagasi tuli, kui kell oli kümne peal.” (a26) - “Ja nii kella kuue paiku ma näen: Sonjake tõuseb üles, paneb rätiku pähe, mantli selga, ja lahkub kodunt. Tagasi tuli peale kella üheksat.” (b19-20)

“/-/, võttis ainult meie suure rohelise rätiku (meil on niisugune üldine rätik, villane) /-/, ainult õlakesed ja keha, need värisesid...” (a26) - “/-/, võttis ainult meie suure rohelise õhukesest kalevist (meil on niisugune ühine villane rätik) /-/, ainult õlad ja keha värisesid...” (b20)

“Oma siiatuleku pärast tundis ta paha meelt.” (a29) - “Ta oli enda peale pahane siiatuleku pärast.” (b22)

“/-/ ja oma ainsama tütre autusest perekonna rüppe tagasi toon...” (a30) - “/-/ ja oma ainsa tütre häbielust perekonna rüppe tagasi toon...” (b22-23)

“Täna käisin Sonja juures, palusin viinaraha!” (a30) - “Täna käisin Sonja juures, käisin raha peaparanduseks nurrumas!” (b23)

“/-/, kingakene mingisugune, pisut eblakam, /-/” (a31) - “/-/ kingakesed, mingisugused pisut eblakamad, /-/” (b23)

“Pudel oli tühi.”(a31) - “Pooltoop oli tühi.” (b24)

“/-/, liiderliku joodiku peale, ilma et oleks kartnud tema loomalikkust?”” (a32) - “/-/, kõlvatu joodiku peale, ilma et oleks kartnud tema julmust?”” (b24)

“Kõrgemal tipul, /-/” (a34) - “Ülemisel korrusel, /-/” (b25)

“/-/ igasugused laste nadid.” (a34) - “/-/ igasugused laste hilbud.” (b26)

“/-/, värvimata ja katmata. Lauaserval seisis rasvaküünlajupike raudses jalas.” (a34) - “/-/ värvimata ja ilma linata. Lauaserval seisis küünlajupike raudlühtris.” (b26)

“See oli hirmus kõhn naisterahvas, /-/ ja tõepoolest laiguliselt punaste paletega.” (a34) - “See oli hirmus kõhn naine, /-/ ja tõepoolest punaste laikudega paletel.” (b26)

“/-/ ja hingas hooliselt ning närvlikult.” (a34) - “/-/ ja hingas katkendlikult ning närviliselt.” (b26)

“/-/, mis värises naise näol, avaldas see rinnahaige ja ärev nägu haiglase mulje.” (a34) - “/-/, mis väreles naise näol, avaldas see tiisikushaige ja erutatud inimese nägu haiglast muljet.” (b26)

“Vanem tütarlaps – aasta kümnene, /-/, selle peal paljastel õlgadel puruvana villane mantlike, mis talle vististi aastat kaks tagasi õmmeldud, /-/ ja hoidis oma pika, tulitikuna kuivanud käsivarrega tema kaela ümbert kinni.” (a35) - “Vanem tütarlaps – üheksa aastane, /-/selle peal paljastel õlgadel vana õhukesest villast riidest mantlike, mis talle vististi paar aastat tagasi õmmeldud, /-/ ja hoidis oma pika, kuivetunud, tuletikusarnase käsivarrega tema kaela ümbert kinni.” (b26)

“/-/, kuna ta Raskolnikovi oma eel sisse tõukas.” (a35) - “/-/ ja lükkas Raskolnikovi enda ees sisse.” (b27)

“/-/, ning karjatas äkki, nähes just lävel põlvitavat meest.” (a35) - “/-/, ning karjatas äkki, nähes lävepakul põlvitavat meest.” (b27)

“Pakkvang! Inimesejätis! /-/ Ja ka teised riided! Kus su riided on? Kus raha?” (a35) - “Kurjategija! Peletis! /-/ Ja ka võõrad riided seljas! Kus sinu omad on? Kus raha on?” (b27)

“Vanem tütarlaps värises lehena unisest peast.” (a36) - “Vanem tütarlaps värises unisest peast nagu haavaleht.” (b27)

“/-/, ebaviisakuseni kerged suvised ülikonnad, /-/” (a36) - “/-/, sündsusetult kerged suvised rõivad, /-/” (b27)

“Eriti naljakalt naersid nad sel silmapilgul, /-/” (a36) - “Eriti lõbusalt naersid nad sel silmapilgul, /-/” (b27)

“/-/ ja sajandat korda vaest naisterahvast hirmutada sõimava käsuga, homme korterist välja kolida.” (a36) - “/-/ ja sajandat korda vaest naist hirmutada sõimuga ja käsuga homme korterist välja kolida.” (b28)

“/-/ ja naeratas kihvtiselt, /-/ seega oleksid nad homme ilma minu rahata kõik vee ja leiva peal...” (a37) - “/-/ ja naeratas mürgiselt, /-/ seega oleksid nad homme ilma minu rahata kõik jännis...” (b28)

“Missuguse kaevu oskasid siiski valmis kaevata!” (a37) - “Missuguse kaevu leidsid!” (b28)

III
“/-/ vaatas vihaga oma toakongi.” (a37) - “/-/ vaatas vihaga oma toapugerikku.” (b28)

“See oli pisitilluke puurike, /-/ kõige viletsama välimusega, /-/, et pikemal inimesel temas pisut piinlik hakkas, /-/” (a37) - “See oli pisitilluke toake, /-/ väga viletsa välimusega, /-/ et pikemal inimesel siin pisut hirm hakkas, /-/” (b28)

“Nõnda juhtub mõnede üksiklastega, /-/” (a38) - “Nõnda juhtub mõnede monomaanidega, /-/” (b29)

“Oled nälginud?” (a38) - “Oled vist ära nälginud?” (b29)

“Kuidas perenaiselt!” (a39) - “Või perenaiselt!” (b29)

“Ta pani tema ette iseoma lõhkise teekannu juba varem joodud teega ja kaks kollast suhkrutükki.” (a39) - “Tüdruk pani tema ette omaenda mõranenud teekannu järelejäänud teega ja kaks kollast suhkrutükki.” (b29)

“Saia ma toon sulle silmapilk, aga kas sa vorsti asemel ei tahaks hapukapsasuppi?” (a39) - “Saia ma toon sulle otsekohe, aga kas sa vorsti asemel ei tahaks ehk hapukapsasuppi?” (b29)

“Ei, selleks pole praegu... sugugi sünnis aeg... Loll!” (a39) - “Ei, see tuleb mulle praegu... ebasobival ajal... Ta on loll!” (b30)

“Enne, ütled sa, käisid lapsi õpetamas, /-/” (a39) - “Varem, nagu sa räägid, olevat sa lapsi õpetamas käinud, /-/” (b30)

“Ta oli naerumaias, ja kui ta kord naerma aeti, siis naeris ta kuulmata, kõikudes ja vabisedes tervest kehast, kuni tal endal süda naerust halvaks läks.” (a40) - “Ta oli naeruhimuline, ja kui tal kord naeruhoog peale tuli, siis naeris ta hääletult, kogu kehast õõtsudes ja vabisedes, kuni tal endal süda pahaks läks.” (b30)

“Ilma saabasteta ei saa lapsi õpetada. Pealegi – sülitan kõigele.” (a40) - “Kui pole saapaid, siis ei saa lapsi õpetama minna. Pealegi – ma sülitan kõige peale.” (b30)

“Laste eest makstakse vasega. Mis teha aga kopikatega?” (a40) - “Laste õpetamise eest makstakse vaskveeringuid. Mis sa kopikatega peale hakkad?” (b30)

“Noh, ikka vähehaaval, /-/ Peab saia tooma või ei?” (a40) - “Noh, hakka ikka väikselt peale, /-/ Kas ma saia tooma lähen või mitte?” (b30)

“Minuti aja pärast ilmus kiri.” (a40) - “Veidi aja pärast oli kiri käes.” (b31)

“/-/, tuttavat ja armast, peent ja viltust – ema oma, /-/” (a40-41) - “/-/, see oli talle tuttav ja armas, peenikeselt ja viltu kirjutatud ema käekiri, - ema oma, /-/” (b31)

“Viimaks võttis ta kirja lahti: /-/” (a41) - “Viimaks rebis ta kirja lahti: /-/” (b31)

“/-/, juba on sellest saadik tublisti kaks kuud, /-/” (a41) - “/-/ juba üle kahe kuu on sellest möödunud, /-/” (b31)

“/-/ ja mõni öö mitte magadagi saanud, aina mõeldes.” (a41) - “/-/ ja nii mõnegi öö mõtteid mõlgutades unetult mööda saatnud.” (b31)

“Kuid vististi ei süüdista sa mind selles sunnitud vaikimises.” (a41) - “Kuid loodetavasti sa ei süüdista mind selle sunnitud vaikimise pärast.” (b31)

“Mis oli küll minuga, /-/” (a41) - “Mis ma siis küll üle elasin, /-/” (b31)

“Tema on hea inimene ja oli juba sinu isa sõber.” (a41) - “Ta on hea inimene ja oli omal ajal sinu isa sõber.” (b31)

“/-/, nii et ma kogu see aeg sulle mitte midagi ei võinud läkitada.” (a41) - “/-/, nii et ma sulle kogu selle aja kõige vähematki ei saanud läkitada.” (b31)

“/-/; kuid ma jutustan sulle kõik kordamööda, /-/, kuidas kõik oli ja mis me sinu eest tänini varjasime.” (a41) - “/-/; kuid ma pajatan sulle kõigest kordamööda, /-/, mis siin kõik on juhtunud ja mida me sinu eest oleme tänini varjanud.” (b32)

“Oleksin ma sinule kogu tõe kirjutanud, /-/” (a42) - “Oleksin ma sulle kirjutanud, nagu asi tõepoolest oli, /-/” (b32)

“/-/ ja missugune võrdlemata hea süda tal on.” (a42) - “/-/ ja missugune hea süda tal on.” (b32)

“/-/, ilmutades lauas istudes mitmesugust ebaviisakust ning pilgates teda... Kuid ma ei taha neid raskeid üksikasju puutuda, /-/” (a42) - “/-/ ja tegi talle söögilauas istudes igasuguseid sündsusetuid ja pilkavaid märkusi... Kuid ma ei taha hakata sulle jutustama neid masendavaid üksikasju, /-/” (b32)

“Lühidalt, hoolimata Svidrigailovi abikaasa Marfa Petrovna ja kõigi teiste majaliste heast suursugusest ümberkäimisest, /-/” (a42) - “Lühidalt, hoolimata sellest, et Marfa Petrovna ja kõik teised majakondsed kohtlesid teda hästi ja suursuguselt, /-/” (b32)

“Võib olla, tema isegi häbenes ja kohkus, nähes ennast teatud aastais ja perekonnaisana niisugustes kergemeelsetes lootustes, mispärast ta Dunjagi peale tahtmata kuri oli. “ (a42-43) - “Võib-olla tal endalgi hakkas häbi ja hirm, võttes arvesse oma vanust ja seda, et perekonnaisana hellitab sääraseid kergemeelseid lootusi, ja seepärast oli ka Dunja peale tahtmatult kuri.” (b32-33)

“Kuid viimaks ei suutnud ta enam ja julges Dunjale avaliku ning häbemata ettepaneku teha, /-/” (a43) - “Kuid viimaks ei pidanud ta enam vastu ja söandas teha Dunjale avaliku ning häbematu ettepaneku, /-/” (b33)

“Kohe kohalt lahkuda oli võimatu, mitte ainult rahalise võla pärast, vaid ka sel põhjusel, et pidi Marfa Petrovna peale armu heitma, kes oleks võinud äkki hakata kahtlema, mille tagajärjel oleksid perekonnas riiud tekkinud.” (a43) - “Otsemaid kohalt lahkuda oli võimatu mitte ainult võla pärast, vaid ka lugupidamisest Marfa Petrovna vastu, kellel oleksid võinud äkki kahtlused ärgata ja selle tagajärjel perekonnas riiud tekkida.” (b33)

“Kuid Jumala armu mõttel lühendati meie piinaaega: /-/” (a44) - “Kuid jumala armust polnud me piinaaeg pikk: /-/” (b34)

“/-/, pani talle südame peale, et tema on isa ja perekonnaisa ja et on lõpuks tema poolt alatu niikuinii õnnetut ja kaitsetut tütarlast piinata ning veel õnnetumaks teha.” (a45) - “/-/, talle meelde tuletanud, et tema on laste isa ja perekonnapea ja et lõpuks on tema poolt alatu piinata ja veelgi õnnetumaks teha niikuinii õnnetut ja kaitsetut tütarlast.” (b34)

“Ühe sõnaga, armas Rodja, see kiri on nii kõrgemeelselt ja liigutavalt kirjutatud, et ma teda lugedes nuuksusin ja veel tänini ei suuda teda ilma pisarateta lugeda.” (a45) - “Ühe sõnaga, armas Rodja, see kiri oli nii üllalt ja liigutavalt kirjutatud, et ma seda lugedes nuuksusin ega suuda seda veel praegugi lugeda, ilma et pisarad silma ei tuleks.” (b34)

“Marfa Petrovna oli hoopis jahmatunud ja “uuesti maha löödud”, /-/ sõitis ta peakirikusse ja palus seal põlvili maas neitsi Maarjat omale jõudu anda /-/” (a45) - “Marfa Petrovna oli hoopis jahmunud ja “uuesti maha rabatud”, /-/ sõitis ta kirikusse ja palus seal põlvili maas jumalaemalt endale jõudu anda /-/” (b34-35)

“Pärast, otseteed peakirikust, ilma et enne kuhugi sisse oleks astunud, sõitis ta meile, jutustas kõik, nuttis kibedasti ja kallistas ning palus Dunjat täielikus kahetsuses, et see temale andeks annaks. Samal hommikul, ilma vähemagi viivituseta, läks ta otseteed meilt kõiki linnamaju mööda ja igal pool seadis ta Dunjakese süütuse ning tema teguviisi ja tundmuste suursugususe kõige meelitavamais ütlusis uuesti jalale, valades ise sellejuures pisaraid.” (a45) - “Kirikust aga sõitis ta otseteed meile, ilma et enne kuhugi sisse oleks astunud, rääkis kõik, nuttis kibedasti ja kõigest südamest kahetsedes kallistas ta Dunjat ja palus, et see temale andeks annaks. Meilt läks ta samal hommikul ilma aega viitmata linna kõikidesse majadesse. Dunja ning tema käitumise ja tundmuste ülluse kohta kõige meelitavamaid sõnu kasutades ja pisaraid valades seadis ta tema süütuse uuesti jalule.” (b35)

“Minu arvamus on, et nii paljugi, paljugi oli siin üleliigset: /-/” (a46) - “Minu arvates oli selles kõiges nii paljugi ülearust, /-/” (b35)

“/-/; liiga karmilt talitati selle meeletuga.” (a46) - “/-/; liiga karmilt talitati selle peastpõrunuga.” (b35)

“/-/ et Dunja avaldas nõusolekut, millest sinule ruttu tõttan teatama.” (a46) - “/-/ et Dunja on andnud juba oma nõusoleku, mille tõttu sinule viivitamata ruttan teatama.” (b35)

“Ja pealegi poleks võinud sina ainult kuulu järele asja kohta täpsat otsust teha. See juhtus nii. Tema, tähendab peigmees, on juba õuenõunik, Peter Petrovitš Lužin, Marfa Petrovna kauge sugulane, mispärast see ka paljus kaasa aitas.” (a46) - “Ja pealegi poleks sina võinud ainult kaudsete andmete järgi asja põhjalikumalt kaaluda. Asi juhtus järgmiselt. Peigmees Pjotr Petrovitš Lužin on juba õuenõunik, ja Marfa Petrovnale kaugelt sugulane, millepärast see ka palju kaasa aitas.” (b35)

“/-/, kuna ta juba järgmisel päeval kirja saatis, milles väga viisakalt oma soovi avaldas, paludes rutulist ja lõplikku vastust.” (a46) - “/-/, aga juba järgmisel päeval saatis ta kirja, milles väga viisakalt tegi Dunjale abieluettepaneku, paludes rutulist ja kindlat vastust.” (b36)

“Õige, ta on juba nelikümmend viis aastat vana, kuid tal on kaunis kena välimus ja võib veel naistele meeldida, ning üldse on ta soliidne ja viisakas inimene, ainult pisut sünge ja nagu kõrk.” (a47) - “Tõsi, ta on juba nelikümmend viis aastat vana, kuid välimuselt on üsna kena ja võib veel naistele meeldida, ning üldse on on ta küllalt soliidne ja viisakas inimene, ainult pisut sünge ja nagu kõrgivõitu.” (b36)

“/-/, et tema avaldab sinu peale head mõju.” (a47) - “/-/, et ta jätab sulle hea mulje.” (b36)

“/-/, et ta on positiivne inimene, kuid nii paljuski jagab ta, nagu ta ise ütles, “meie uusimate põlvede veendumusi” /-/” (a47) - “/-/, et tal on kindlakskujunenud vaated, kuid nii paljuski jagab ta, nagu ta ise ütles, “meie noorima sugupõlve veendumusi” /-/” (b36)

“See on kindel, mõistlik, kannatlik ja suuremeelne tütarlaps, kuid ägeda südamega, /-/” (a47) - “Ta on kindla loomuga, arukas, kannatlik ja suuremeelne tütarlaps, kuid äge, /-/” (b36)

“Muidugi, ei tema ega ka Peter Petrovitši poolt pole siin iseäralikku armastust, kuid Dunja on peale oma tarkuse veel suursugune olend nagu ingel ja peab oma kohuseks meest õnnelikuks teha, kes omakorda jälle tema õnne eest muretseks, aga viimaseks kahtlemiseks pole meil tänini suuremat põhjust, ehk küll, nagu ise tunnustama pean, asi pisut ruttu otsustati.” (a47-48) - “Muidugi pole tema ega ka Pjotr Petrovitši poolt erilist armastust, kuid Dunja on lisaks oma tarkusele veel üllameelne olend nagu ingel ja peab oma kohuseks õnnelikuks teha meest, kes omakorda jälle tema õnne eest hoolitseks. Selles, et mees tema õnne eest muretseks, pole meil tänini suuremat põhjust kahelda, ehk küll, nagu isegi tunnistama pean, asi pisut ülepeakaela sai otsustatud.” (b36)

“Et aga on mingisugused karedused karakteris, mingisugused vanad harjumused ja isegi mõnesugused mõtete lahkuminekud /-/” (a48) - “Et ta iseloomus on aga mõningaid tasakaalutuse jooni, mingisuguseid vanu harjumusi ja nende mõtetes isegi mõningaid lahkhelisid /-/” (b37)

“See oleks niisugune tulu, /-/” (a49) - “See oleks niisugune õnn, /-/” (b37)

“Tema on positiivne inimene /-/” (a50) - “Tema on kindlakskujunenud vaadetega inimene/-/” (b38)

“/-/, et tema meid aitab sinule raha toimetada, /-/” (a50) - “/-/, et tema aitab meil sinu jaoks raha saada, /-/” (b38)

“/-/, et iga inimest peab kõige pealt oma silmaga lähemalt tundma õppima, /-/” (a50) - “/-/, et iga inimest peab kõigepealt oma silmaga nägema, /-/” (b38)

“Tema tahab mõnesugustel põhjustel abielu kommete täitmisega võimalikult rutata ja kui võimalik, pulmad veel käesolevail lihapäevil ära pidada, või kui see ei õnnestu, aja lühiduse tõttu, siis kohe peale Maarja taevaminemise püha paastu. O, missuguse õnnega surun su oma rinnale!” (a51) - “Tema tahab mõnesugustel põhjustel abielu sõlmimisega rutata ja kui võimalik, pulmad veel nüüdsama enne paastu ära pidada, või kui see aja lühiduse tõttu ei õnnestu, siis kohe pärast Uspenski paastu. Oo, kui õnnelik ma olen, et saan suruda sind oma rinnale!” (b39)

“/-/, et meie võib-olla isiklikult kokku saame, /-/” (a51) - “/-/, et meie võib-olla õige pea isiklikult kokku saame, /-/” (b39)

“Nii et ma sinule mitte kakskümmend, vaid tingimata kolmkümmend rubla oskan näpistada.” (a52) - “Nii et ma sinule mitte kakskümmend viis, vaid tingimata kolmkümmend rubla saan näpistada.” (b40)

25 august, 2009

Robert Silverberg – Aja maskid (1998)


“Ta alasti keha häbitu puudutus oli mind julgustanud ja värskendanud ning ma naeratasin järgi kahele vormikale kannikale, jälgides nende kadumist.” (lk 21)

Jätkub ulmeklassika pealiskaudne tudeerimine; sümptomiks näib saavat ulmemürgitus, arst võiks ehk soovitada rohkelt värsket õhku ja füüsilist tegevust.

Silverbergi raamatu puhul on pisut hämmastav paralleelsus Clarke'ga kosmosereiside suhtes 20. sajandi lõpuks (mõlemad ilmunud algselt 1968. aastal), Kuu kasutamine on nagu ikka igati tavapärane. Järgmise paralleelina võiks näida Silverbergi hubbardlik jutustaja – aga kõva actioni asemel nö kollased teemad (ilusad naised & kuulsused). (Algul hetkiti mõtlesingi, et tegemist omamoodi erootilise ulmega, aga siiski ei.) Ehk siis labaselt üldistades “ulme24”. Kui Clarke pakkus 20. sajandi lõpu Maa elanike arvuks 6 miljardit, siis Silverberg on tagasihoidlikum – kõigest 4 miljardit (lk 116).

Teost võiks kokku võtta Silverbergi oma sõnadega:
“Mina tulin Fieldsi arvamustulest üsna puhtalt välja. Ta kirjeldas mind eemalseisva, pinnapealse, valelikult sügavmõttelise liberaalfilosoofina, kes alati põrkub hirmunult tagasi iga tõsisema teo ees. Need süüdistused mind mõistagi ei rõõmustanud, kuid ma kahtlustan, et tegelikkuses peavad need vist paika. Fields märkis mu liialdast lõbude nautlemist, mu tahtmatust lasta end tõeliselt haarata ükskõik millisest üritusest ja mu kerglast sallivust mind ümbritsevate inimeste puuduste suhtes. Ma ei paistnud ta raamatus ei tola ega lurjusena, pigem vähetähtsa neutraalse kujuna. Olgu nii.” (lk 144)

Veider mõelda, et elasime hiljuti üle aastatuhandevahetuse, millele eelmise sajandi ulmekirjanikud nii palju mõtlesid. Kõik see progress või kataklüsmid, mida siis oodati, on palju tagasihoidlikumad kui nende ulmades. Oleme ikka ühtviisi madalalaubalised töllid, kes rõõmustavad üha tillemate elektroonikavidinate pärast, ja kõik. (Kas peaks Suetoniust lugema?)

Heljo Mänd – Kodupäike (1970)


Väike isamaaline luulenurgake.

--

Ekskursioon (Heljo Mänd)

Matsalu!
Matsalu!
Pilliroo- ja kõrkjasalu,
linnukülad, linnutalud,
linnud õhus, linnu jalus.

Pühajärv!
Pühajärv!
Elujärv, ilujärv!
Hüppas rõõm su siniveest,
hakkas naerma meie sees.

Emajõgi!
Emajõgi!
Jookse ruttu, Emajõgi!
Peipsil laiaks järveks saad,
kanna sinna meie paat.

Taevaskoda!
Taevaskoda!
Käime mööda taeva koda.
Sinu kõrgel katusel
pehmet pilve katsume.

Tõravere!
Tõravere!
Tere, tere, tähepere!
Silmapilk su teleskoop
kosmose me juurde toob,

Munamägi!
Munamägi!
Meie kõige armsam mägi.
Sinu tornitipust saab
tervitada tervet maad.

(lk 21-22)
--

Kodumaa (Venda Sõelsepp)

Kaunid sõnad, pillikaja,
mürtsuv marss ja suur paraad -
kas me ainult selle kaudu
tunnetame kodumaad?

Kevadpõllud mürisevad,
kuni ehast agu saab.
Hommikuks sai seeme mulda
ja see muld on kodumaa.

Merel möllab möirgav raju,
lainehari varjab maad.
Rool on soolast parkund kätes -
eks ka see on kodumaa.

Kastepärleis pohlapuhmaist
kongusnina-põdrapaar
laanehämarusse longib -
kas see pole kodumaa?

Või kui talvevihur vingub,
tuisku mattub mets ja aas,
külmalt kilgendavad tähed -
see on sinu kodumaa.

Kodumaa sa oled ise,
killukene kallist maad.
Lapsepõlvest raugaeani
oma jõu sa temalt saad.

(lk 32)

24 august, 2009

Arthur C. Clarke – 2001: Kosmoseodüsseia (1999)


Kuidagi on õnnestunud edukalt vältida filmi nägemist, aga eks ikka kuulnud seda ja teist. Peale raamatu lõpetamist lugemise ajal tehtud märkmeid vaadates jõudsin järeldusele, et ei suuda ega viitsi neist midagi mõistlikku kokku kirjutada.

Esimene kokkupuude: “Teaduslik fantastika, pole just näide tippkirjandusest.”
Teine kokkupuude (lõpetades I osa “Ürgne öö”): “Raamatu algul olev konspekt inimeste arengust läbi aastatuhandete juhendab ehk mõnd lugejat loodetavasti mõne vähe teaduslikuma teose poole.”
Järgmine mõtteuid: “Raamatu ilmumisaja (1968) vaade võimalikku nüüdispäeva on pentsik, ei oskagi öelda, kas ja kuivõrd on heameel, et Clarke nihu ennustas (nt lk 74-76).”
Ohhoo-mõtteke: “Clarke'i Kuu kui teaduskoloonia, Heinleini Kuu kui karistuskoloonia (tõsi küll, Heinlein ei kirjutanud Kuu algusaja koloniseerimisest vaid hilisemast marginaliseerumisest).”
Meeleheitlikult unine järeldus: “See ei ole kirjandus, see on teaduslik fantastika. Sama palju kirjandus kui käesolev blogipostitus pretendeerib arvustus olema.”
Viimane sidrunist mahlade pigistamine: “Kui Hubbardil möllas pidev actioni tulevärk, siis Clarke'lt voogab populaarteaduslikke laamasid, ikka püüab kirjeldada ja põhjendada oma fantastilist nägemust – omamata Hubbardiga sarnaselt eriliselt ligitõmbavat kirjanduslikku väljendust (nagu juba mitmel korral öeldud). Võibolla probleem selles, et tegemist on projektiga, tellimustööga?”

Vot selline väheinspireeriv raamat.

baas

22 august, 2009

Oskar Luts – Andrese elukäik (2008)


“Tihti hakkab mul elutoas igav, lähen vaatama, mis tehakse poes. Siis harilikult küsib isa: “Noh, Andres, mis head kuulukse?” Et mul aga pole teatada head ega kurja, siis astun vaikides akna juurde ja vahin tänavale. Umbes nii pikk ongi meie päevane jutt isaga.” (lk 7)

Jube haleda algusega lugu, ja loo edenedes haledus üha süveneb. Andres jääb vaeslapseks ning edaspidi saab ikka vastu päid ja jalgu; õudustäratavalt vääramatu orvulugu, üksikud rõõmuhetked tambitakse seitsmekordselt mutta. Paratamatult tekib endal küsimus, et kas see on mingi veider nali või? Kas sellist teksti võidi tõesti kirjutada veel 20. sajandil? (Iseküsimus, miks seda eelmisel aastal uuesti trükiti ja kas raamatule ostjaid-lugejaid leidub.)

“Kargan asemelt, hiilin läbi valvetoa, kus praegugi põleb lamp, seisatan klaasukse taga ja vahin apteeki. Näen, Baumann võtab taskust ühe võtme; avab kapi, kus on kanged rohud ja mürgid. Siis välgub üks valge purk ta käes.” (lk 56)

Mingis mõttes nagu üle pika aja üks selline raamat, mille puhul jääb karp lahti – et mille paganaga siin tegemist on? Andres kui Arno Tali ebaõnnesõdurist vend, kadunuks jäänud kaksik; üks pidev õnnetustejada rullub temast üle, kurjad inimesed teevad kurja ja head inimesed langevad loogu. See raamat võiks olla eesti õuduskirjanduse üks teerajajaid, või noh, apteegihorrori üksildane tuletorn (aurupunk, kantrinoir – blablabla).

“Eriti täna tunneb end väga hästi, ja mulle näib, et on muutunud veelgi jutukamaks. Tõuketooli kõrval väiksel laual on sigarikarp, ajaleht, ja pudel piiritus-desinfektsiooniga, sest pesta ja kuivatada käsi on nüüd siiski natuke tülikam kui enne. Võib-olla et pärastpoole, kui harjub, et laseb siis tuua ka pesukausi. Minu endine meister ja heategija ei pelga ühtki hädaohtu peale bakterite.” (lk 110)

Lugemissegadusest hoolimata tuleb tunnustada, et Luts oskab muidugi huvitavalt väljenduda, ikka see mõtteline dialoog Lutskirjutaja ja Lutslugeja vahel, mis vormub tekstiks. Nauditavalt stiilne ebastiil.

21 august, 2009

Waldemar Bonsels – India-reis (1928)


Pisut elus pettunud sakslane rändab indialasest teenri ja teiste kohalike saatjatega Indias ringi, puutub kokku nii lihtrahva, ülikute kui brahmiinidega. Elus ja eluta loodus, mis ühtviisi vaimustab ja muserdab keha ja hinge. Jutustaja on seline pooleldi koloniaaltüüp (omas ajas kindlasti eesrindlike vaadetega), natuke luulelisemaks küljeks on autori ja loomade kahekõned. Saksa asjalikkus põrkub kokku india elukorraldusega; see, et teenrid asju varastavad, on külmalt teatavaks võetud, eks siis vahel tule teenreid tseremoniaalselt karistada. Vahel annab raamatus tooni vaikne eksistentsiaalne filosofeerimine, aegajalt on raske aru saada autori mõttekäikudest – liialt vanamoeline või grafomaanlik või lihtsalt sogane tõlge? Ei tea.

Gunnar Press - XXIX olümpiamängud Peking 2008 (2008)


"1984 - venelased maksavad kätte, jättes minemata Atlantasse, ega luba sinna vasalle." (lk 5)

Einoh, epic fail, ja seda juba koguteose peatoimetaja eessõnas.
Sorry, aga selline algus ei kutsu lugema.

20 august, 2009

Daniel Woodrell – Häda ellujäänuile (2009)


“See oli sama selge, kui on lehmakoogid lumisel kaldal.” (lk 79)

(Ameerika kodu)sõja karune maailm, 19. sajandi koleduste nautijale sobilik teos. Soolikaid ja jäsemeid ja pooduid lendab sinna ja tänna ja kolmandassegi kohta. Hea sisseelamusega kirjutatud, krooniks õienupul on mõneti robustne kõnepruuk ja mõttemaailm, poeetiline segipööramine. Nii verise raamatu kohta ootamatu lõpp.

Kui hiljuti sai loetud aurupunki, siis peale selle raamatu läbimist sain teada järelsõnast, et Woodrell on kantrinoiri algataja (oleks kohe teistmoodi lugenud, kui enne teadnuks!). Raamatu lõppu lisatud selgitustest tuleb välja, et päris palju on tegevusel pistmist reaalsete isikute ja olukordadega. Igal juhul, tore lugemine, why not elamus.

19 august, 2009

NO80 / Eero Epner - Onu Tomi onnike (2009)


NO-teatris mängitakse augustist alates Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi lavastust "Onu Tomi onnike" - tükk on väga hea, näitab Ojasoo-Semperi teatrilaadi parimaid külgi, soovitan. Aga omaette oopus on lavastuse kava, mille on koostanud Eero Epner. Ligi 250-leheküljelist "kavalehte" võib kindlasti jumala rahus raamatuks nimetada. Mitmekesine ja väga hariv lugemine, mis koondub kolme kattuva teemakeskme ümber - Ameerika neegrid, töö ja orjuse suhted ning haakumised kohaliku Eesti probleemidega. Raamat sisaldab "Onu Tomi" vanaaegset koomiksit, Stephen Metcalfi analüüsi raamatu kohta, neegrianekdoote, Rein Paku naljapilte, Ameerika orjade jutustusi oma elust, ülevaadet neegrite veelgi komplitseerunud olukorrast pärast orjuse kaotamist (Jeremy Rifkin), Jüri Allik räägib neegrite IQ-st, Malcolm X'i kõne ning vestlus Paksude Valgete Meestega, Obama kõne, Lumumba kõne, intervjuu Toni Morrisoniga, Tõnis Kahu kirjutab Stagolee-stereotüübist mustas kultuuris, on kommenteeritud katke filmist "Be Cool", Ol' Dirty Bastardi ja Tõnis Mägi laulusõnu. Tõnis Arro räägib töö ajaloost, Paul Krugman kiidab odavat tööd, Rühm Kriis kritiseerib igasugust tööd, Iain Ferguson kirjutab neoliberalismist, Niall Ferguson valgete impeeriumist, Armin Kõomägi jutustab kapitalistiks-olemisest, Ahto Lobjakas arutleb ida-eurooplaste kui tänapäeva Euroopa "neegrite" üle. Eestit puudutavad Viktoria Ladõnskaja lugu siinete venelaste erinevatest saatustest kapitalistlikus Eestis, Andres Kure jutt "Maardu-foobiast", lugu Eesti Põlevkiviga lootusetut kohut käivast Olev Elmist ning intervjuu Tiit Hennostega Eesti post- ja enesekoloniseerimise teemadel. Raamatus leidub ka Marxi "Kommunistliku Partei manifest" ja lastele kirjutatud "Minu esimene shoppinguraamat", mis Saksamaal ära keelati. Nii et kirju tervik, mis on ühte seotud nii intellektuaalsel kui ka puhtkunstilisel põhimõttel.
Eraldi sümpaatne lugu on muidugi see, et etendust on võimalik nii emotsionaalselt kui intellektuaalselt nautida ka ilma kavaleheta - kumbki on head iseenesest, ja üheskoos on nad muidugi veel eriti head.

Kogu sellele komplektile lisandus hiljuti veel üks seik - 100 meetri uue rekordi tegija Usain Bolt on ühes oma intervjuus avaldanud arvamust, et Jamaica ja teiste Kariibi mere maade eriline sprindiedukus tuleneb just kunagisest orjusest; ilmselt lähtub ta Jamaica arsti William Aikeni teooriast, et nii jamaicalaste jooksuand kui mõned muud Jamaicale iseloomulikud statistilised näitajad jamaicalaste geneetikas tulevad sellest, et orjalaevade teekonnal oli Jamaica üks viimaseid peatuspaiku ning sinna jõudsid need neegrid, kes suutsid selleks ajaks ellu jääda, kõige vintskemad ja agressiivsema konstitutsiooniga inimesed. Nii et tänapäeva spordiäri suurstaarid on valmis vorminud orjade olelusvõitluses toiminud puhas darvinistlik looduslik valik.

Raamatu omandamiseks on kaks viisi - minna etendust vaatama ja osta 50-kroonine kava või laadida see pdf-na endale lavastuse leheküljelt

"Me pole liiga optimistlikud. Me ei tea, kas vabastamine õnnestub. On lahtine, kas töö allakäik viib töö mõiste ületamiseni või tsivilisatsiooni lõppemiseni." (Rühm Kriis, "Manifest töö vastu")

tyler durden

18 august, 2009

Priit Pärn – Kilplased (1977)


Originaalraamat näeb ikka palju rõõmsam välja kui neti skännitud variant. Lehmalugu on kihvt, aga lõppeb na traagiliselt. Piipu tegev jänes on raamatu cooleim tegelane. Orjastatud rähnist on kahju. Hundid näevad välja kui muinasjuttude õudused. Need kilplasi seiravad pisilinnud on armsad. Hea fantaasialend ikka...
Eks see kilplaste töötegemine on pisut allegooria ka nõukogulikule rapsimisele.

Bix Pokupoeg - Üks peiarijutt suurest sangarist, tema truust sõbrast, Haldjakestest, rändrüütlitest ja korradi Kuningatütrest (2009)


“ “Rahu, rahu!” püüdis Kolmas kuidagi olukorda lepitada. “Jänestega tegeleme siis, kui me oleme selle koeraga siin lõpetanud. Kas kellelgi on ideid, kuidas võiks üks peni mõõgavõitlusega suureks sangariks saada?”
“Siduge talle mõõgatera saba külge!” urises Esimene, vaadates, kuidas kutsikas meeleheitlikult saba liputades Haldjakeste tähelepanu võita püüdis. “Las liputab kõik ümberringi hakklihaks.”” (lk 16)

Teine väljalase Habemega Naine kirjastuselt, Eestis vist suhteliselt ainulaadne, et kirjastus võrdsustab teksti autori (Pokupoeg) ja illustreerija (Mõttus). Lugemisel tekitab kerget meeleheidet see, et otsekõne on sarnaselt esimese trükisega taas kaldkirjas – seda on ebamugav lugeda (hea küll, eks muidugi harjub veerimise jooksul, ent ikkagi, milleks küll selline tarbetu nõks?). Aga – raamatu tekstiväline pool on küll igati korralik, hästi teostatud kujundus ja päris huvitav šrift. Kena riiuliraamat. Illustratsioonidega on nii ja naa, selline arvutigraafika pole lihtsalt minu maitse. Kuna pole suuteline arvutist ilukirjandust lugema, siis igasugune kokkupuude ja eelarvamus selle autori loomingu suhtes mõnusalt puudub.

Lühidalt öeldes on tegemist toreda raamatudebüüdiga, sellist loetavat pooltellist igaüks kokku ei kirjuta. Pokupoega võiks ehk sildistada eesti Pratchettiks; mingid kaugemad sugulased siinsest kirjandusest oleks ehk Hargla, Kivirähk, Paju (aga need nimed on pigem meelevaldselt külgekleebitavad). Raamat on vast kerge huumorikirjandus või ehk lastekirjandus täiskasvanutele, noh, ühesõnaga heas mõttes tarbitav naiivne pillerkaar. Algul jääb mulje justkui lausete eesmärgiks on eelkõige kildu visata (suures koguses tuleb sellest teatavasti tülpimus peale), stiilinäiteks ehk selline lõik:
“Pärast seda sündmust veetis Keskmine Printsess suurema osa oma ajast lossi nurgatornis, oodates oma printsi (või mõnda vähegi kobedama väljanägemisega trubaduuri) valgel ratsul (hea küll, ka eesel oleks asja ära ajanud) akna alla serenaadi laulma (viisipidamine polnud kohustuslik).” (lk 51)

Kui algne killuviskamine ja sissejuhatus läbi saab ning lugu rohkem käima lükkub, tuleb ette päris naljakaid kohti ja situatsioonikoomikat. Selge nihkes muinasjutumaailm ja selle teadatuntud seaduspärasused (nihkes siis). Kui esimesed 100 lehekülge on päris särtsakas, siis raamatu keskpaigast hakkab jutt pisut tammuma, ehk läheb liialt tähelepanu sellele kuningaliinile ja õukonnakommete tutvustamisele? Iseenesest elusam on see kangelaskoera lugu. Aga noh, eks lugu jõuab omadega kenasti lõpuni. There will be blood.

raamatu blogi
baas

17 august, 2009

L. Ron Hubbard – Võitlustanner Maa 1 (1998)


“ “Miks sa seda mulle näitad?”
Terl haugatas hingamismaski taga naerda. “Et sulle kõiksugu tobedad ideed pähe ei tuleks. See oli planeedi peamine kaitsekeskus. Piisas vaid ühest viletsast psychlotankist, et seda mõne hetkega maatasa teha. Selge?”
Jah, Jonnie'l oli selge. Tal oli ka selge, et Terl polnud aru saanud hoonel ilutsevatest suurtest tähtedest. Seal seisis: Ameerika Ühendriikide Õhujõudude Akadeemia.” (lk 205)

Hubbardi avasõna raamatule on selline paras vanakool, nagu lastele mõeldud või noh, omamoodi elurõõmus.

Üsna algusest hakkas kummitama üks mõte – kas Hubbard pole kirjanduslikult hea väljenduja või tõlge lonkab, aga tekst on tuim. Või on siis tegemist ulmepohmelliga peale Powersi lugemist? Raamatu algus on üks pidev vastandamine – inimeste-elukate maailm (igituttav) ja psychlode maailm (mida Hubbard esitleb teose loogikast lähtudes igituttavana); roheline vs punane veri, õhk vs hingamisgaas, värvid vs lilla jne. Võiks näha autori järgi, milline võiks olla inimene teistsuguse olendi vaatepunktist. Raamatu teises pooles selline presentatsioon väheneb ning peatähelepanu nihkub actionile. Vahel võib ehk täheldada kerget ameerika patriotismi. Šotlaste valik maailmapäästmise stahhaanovlasteks on omaette pärl, millele võiks hetke mõelda.

Leiutan taas jalgratast – Hubbard on nagu ulme naistekas ehk näide sellest, miks ulmekauged lugejad peavad ulmet millekski teisejärguliseks kirjandusnähtuseks või lihtsalt meelelahutuseks – pole erilist kirjutamisoskust, aga tegevust treib tublisti kokku küll. See on nagu poolik lugemine – adrenaliini saab, aga see on ka kõik.

Tore, et nii laiahaardelised ja resoluutsed järeldused ehk mõtted alles esimest osa lugedes on, üksikust üldise järeldamine jne – see on tõesti tõene.

võitlustanner 2
võitlustanner 3

baas

15 august, 2009

Jean Ribillard – Isand M'saudi elu ja mõtted (1968)


Selles algselt esperantokeelses romaanis (tõlkinud Henrik Sepamaa) valitseva meeleolu koondab hästi lause raamatu keskelt: "Kõhud kõvasti täis, tänati viisakalt šeiki helde võõrustamise eest, röhatati nagu kord ja kohus – Allah olgu kiidetud! –, võeti oma turbanist piip ja hakati mõnusalt vestlema."

Esmalt, et esperanto! Mulle tutvustati seda millalgi põhikoolis, kui üks välis-eesti härra meile skautluse aateid tutvustas ja igasugu muud põnevat õpetas. Veidi arusaamatu tundus siis, et kui see on "väljamõeldud" keel, siis miks see just täpselt sellise arusaamatuna välja mõeldi? Mingit taustateadmist ei antud. Nüüd tean, et see rahvusi ühendama pidanud maailmakeel põhineb Euroopa keeltel ja et näiteks Georges Sorosele oli see lapsena üks kodustest keeltest, ehk siis emakeel. Hubase arhivaarse kurioosumina on see mu silmis koha leidnud – XX sajandil istuvad intelligentidest härrad kohvikus, loevad ajalehti (paberilt muidugi) ja peavad ideelisi võitlusi malelaudade taga, plaanides PEN-klubi ridades kirjutada esperantokeelseid petitsioone kolmandat maailma vallutava ebaõigluse vastu. Selline idealistidest härrasmeeste hobi.

Ehk oli üks selline härra mingil hetkel ka Jean Ribillard (1904-1962), kes teenis sõjaväelasena Prantsusmaad Põhja-Aafrikas ja vabal ajal huvitus muistsete rahvaste usunditest ja mõttetarkusest. Pärast erruminekut tutvus esperantoga ja hakkas kirjutama. Erumajor suri Papeetes, Prantsuse Polüneesias, olles avaldanud mõned värskendavalt vaimukad esperantokeelsed raamatud, mida nüüd kõrgemate esperantokursuste raames tavapärase pigem vähenõudlikuma lektüüri kõrvale lugeda sai.

"Isand M'saudi elu ja mõtted" on lõpetamata jäänud šedööver (viimasel leheküljel paneb pead vangutama, et kas tõesti ei lasknud surm isegi lauset lõpetada...). Ja tõesti, on jah köitev ja omanäoline teos. Siin on muhedalt vestetud elutargad tähelepanekud inimkonna askeldustest kõrvuti igapäevaelu pisikeste humoorikate juhtumustega. Vaimukused ja tarkuseterad, seiklused ja eksootilised kirjeldused. Tegevustik toimub kusagil muistse Babüloonia provintsi aladel konkreetselt määratlemata igifeodaalsel ajastul, kus valitsevad vanad kombed, tegutsevad vesiirid ja orjad, aga ilmuvad ka moodsa aja ajalehed ja näidatakse kino. Maailma loomise looga alustab ja paralleelselt oma elulugu jutustab lugejale... eesel. Eesel M'saud, kes parasjagu näiteks veab läbi oaasi koormat, pea kohal sihvaka palmisalu kuumavas keskpäevas nii päästev varjuandev sulgkatus. Oma seiklustes satub ta muuseas Mekasse, teenib Vahemere ääres ja mujal. Lõpu poole läheb nagu veidi juhuslikumaks, seikluste vahele tarkuseteri nii ohtralt enam ei külvata, põhiosa on kirjeldusel.

Aga millised kirjeldused, milline epiteedirohkus! Keel on mõnusalt lihtne ja lobisev, aga omamoodi kenitlev: esialgu on tunne, et ses loos on ilmselt rohkem võõrsõnu lehekülje kohta kui üheski teises tekstis. Alguses paneb imestama, aga mingi hetk märkad, et võõrsõnad ja muidu elegantne stiil on kombineeritud lihtsa keelekasutuse ja argieluliste situatsioonidega. Keel kannab endas lihtsalt idamaa eksootikat, kogu seda võõramaa võlu ja salapäraseid miraaže. Fraasid "luited kullakas apoteoosis", "kirglik arpedžo", "laineliselt tupruv baldahhiin", "nooriate kaeblikud ekloogid" kõrvuti fraasidega nagu "hübriidne rahvatõug", "äädikhapu röhatus" jms. Eks teadlikum lugeja saab vast eklektika üle muiata ka, kui sõbralikult on kõrvuti nii Lähis- ja Kaug-Ida kui antiikse Kreeka tegelased. Nagu mõne Türgi turismimeka turuletil. Camp-i selline liiasus ja totaalsus siiski ei laiene, aga eksootika pruukimise koha pealt on kõnekas redigeerija viide ühe sõna juures teksti alguses: "Kirjas on läbi kriipsutatud "kannikesi" ja "reseedasid" pliiatsiga äärele kirjutatud." Et kus vähegi võimalik, sinna ikka kulda juurde. Samas, selline rikkalikkus ju kuulubki "Tuhande ja ühe öö" maailma, mida Ribillard nii osavalt siin taasesitab.

Omaette huvitav on küsimus, kuivõrd "võõrad" tegelikult on võõrsõnad tehiskeeles ja kuidas neid tõlkima peaks? Äkki esperanto keeles on sõnad "sindrinahk", "šeik" ja "sübariid" ühtmoodi omad? Ja muud sellised küsimused. Ei, ikka väga huvitav nähtus see esperanto. Neil on oma lippki, (araabiapäraselt?) valges ja rohelises värvis.

Eesli vaade elule ja kaaskondsetele on muidu väga salliv. Eks too eesel lihtrahva allegooria ilmselt ole: lihtrahvas kui põline töörügaja, kui laiskleva eliidi armust sedasama eliiti teeniv klass. Siin ei ole kusjuures mingit klassivõitluse kibedust – Allah on asjad lihtsalt nii seadnud, igaühe kavalusest, pealehakkamisest ja õnnest, mida tihti rõhutatakse, sõltub, kui hästi hakkama saadakse. Osa tekstist moodustab onu Musa elutark kõne. Onu Musa on vana skeptik – kah eesel muidugi –, kes M`saudile õpetust on andma palutud: "Mida ma siit rohuaia kateedrilt sulle pean pakkuma, mu noor Telemahhos, kui mitte kogemuste mõrudest viljadest oskuslikult keedetud ja huumoriga vürtsitatud retoorilist marmelaadi?"

Peategelase valik, kompositsioon ja stiil viitaks nagu lausa humanismitraditsioonile oma allegoorilisuse ja kelmiromaani sugemetega. Isiklikult mul tekitab seoseid Cervatese ja Rotterdami Erasmusega, moodsamast ajast Calvinoga. Justkui pretensioonitu humoorikas-õpetlik jutuveeretamine, aga samas üsna tihe, erudeeritud, sõbralik ja kontseptuaalselt tugev. Kirjandus ühel parimal moel.

Simo Runnel – Viimsed päevad (2009)


Boring. Siseringi nali, tuttavatele kindlasti oi kui põnev.
R-autorid (Raudam, Raun, Ruben, Runnel jne), hmm.

14 august, 2009

Tim Powers – Anubise väravad (2009)


“Doyle silmitses mehe kõhna teravajoonelist nägu ning püüdis närviliselt ette kujutada, kuidas see mees teeb mingit meeldivat kodust asja, näiteks silitab kassi. See ei õnnestunud tal.” (lk 235)

Kuidas lugeda aurupungi raamatut aurupungist midagi teadmata? Lihtsalt, nagu järjekordset juhuslikku raamatut. “Sündmuste horisondi” sarjal seekord õnnestunud kaanepilt.

Raamatu iseloomustamiseks ei oskagi leida muud omadussõna kui mõnus. Ajalooga mängimine muutub mõnel hetkel jaburalt mõnusaks, ja kõike seda vürtsitab kergelt nihilistlik huumor. Lugemisel tabad end mitmel korral mõttelt, et no nüüd võiks lõpplahendus läheneda, aga ei, ikka veel oma 100 lehekülge lõpuni ning sündmuste keerdkäigud arenevad aina edasi. Kehavahetuste pillerkaar ning ajas ja ruumis ringi paiskumised. Ja nagu tagakaanel lubatakse, hämmastavalt vähe romantismusvärke, lihtsalt seiklused ja ports müstilisi juhtumeid. Coleridge'i oopiuminägemused on vast sel nädalal loetust naljakaimad leheküljed. Mõnus meelelahtus ehk seiklusjutt, igati hea lugemisvara.

Kardan järgmist aurupungi raamatut lugeda, arvatavasti saaks pettumuse osaliseks. Järelsõna järgi võiks veel nii mõnegi Powersi raamatu eesti keelde tõlkida. Hi5.

baas

13 august, 2009

Arthur Japin – Suur maailm (2008)


“ “Miks see küll nii on,” küsib Lemmy, “et igaüks tahab meid ikka lõbusana näha? Mitte sellistena, nagu me oleme, vaid nagu pärineksime teie fantaasiast.”
“Ah, teie tegelikkust ei suuda me ju ette kujutada,” vastab arst pehmelt, “mitte päriselt. Üksnes seda rõõmsamaks tehes oskame temaga veel kuidagi toime tulla.”” (lk 55)

Hale raamat kääbusekasvu inimeste elust, algselt mõtlesin öökapiraamatuna kasutada, aga esimeste lehekülgede haledus mõjus enne magamaminekut ärritavalt. Aga noh, masohhistlikult lippu kõrgel hoides tuli ikka raamat lõpuni lugeda.

Maailmasõdade vaheline aeg, kääbusekasvu Lemmy lapsepõlv ja noorus liikumas Ameerikast armastatuga Saksamaale ja püüd natside käest pageda. Kohandumine ümbritseva keskkonnaga – niivõrd kui silmatorkavalt erineval see võimalik on (ega hästi ei ole). Võib muidugi küsida, kas Japini kirjutatu mõjub “usutavalt” - eks kirjanik on vaeva näinud ja ehk ka hinge sisse valanud, aga siinkirjutajale ei hakanud see tööle, tavaline kohustuslik paine. On huvitavaid hetki, aga kokkuvõttes pole just kirjanduslikult särav teos. Minu arust on tuntav kirjaniku teatav eneseimetlus, et ta sellist teemat ikka käsitleb. Aga mulle meeldib eksida niisuguste arvamusavaldustega.