17 veebruar, 2010

Daniil Harms – Maaõlm (1996)

Sinine vihik nr. 10 (lk 23)

Elas kord punapea, kellel polnud silmi ega kõrvu. Tal polnud juukseid ka, nii et punapeaks kutsuti teda tinglikult.
Ta ei saanud rääkida, kuna tal polnud suud. Ka ei olnud tal nina.
Tal ei olnud isegi käsi ega jalgu. Polnud tal kõhtu, polnud tal selga, polnud tal selgroogu ega mingeid sisemisi elundeid. Polnud midagi! Nii ei saagi aru, kellest ülepea jutt.
Parem, kui me temast rohkem ei räägi.
(1937)

-

Juhtumused (lk 24) 
Kord sõi Orlov üleliia herneputru ja suri ära. Ja sellest teadasaanud Krõlov suri ka ära. Aga Spiridonov suri lihtsalt ära. Ja Spiridonovi naine kukkus puhveti otsast alla ja suri ka ära. Ja Spiridonovi lapsed uppusid tiiki. Ja Spiridonovi vanaema jõi ennast põhja ja läks laia ilma kondama. Aga Mihhailov lõpetas juuste kammimise ja läks kärna. Aga Kruglov joonistas pildi piitsaga daamist ja läks hulluks. Aga Perekrjostov sai postiga nelisada rubla ja läks nii uhkeks, et peksti töölt minema.
Muidu head inimesed, aga ei saa jalgu alla.
(1933)

-

Pudenevad mutid (lk 25) 
Üks vanamutt pudenes liigsest uudishimust aknast välja, kukkus alla ja lömaks.
Teine vanamutt ukerdas aknale, et allakukkunut näha, ja pudenes ka liigsest uudishimust aknast välja, kukkus alla ja lömaks.
Siis pudenes aknast kolmas mutt, siis neljas, siis viies.
Kui kuues vanamutt alla pudenes, sai mul nende vahtimisest villand, ja ma läksin Maltsevi turule, kus kuulu järgi olevat ühele pimedale kingitud villane sall.

-

Midagi mittemidagiütlevat Harmsist. Riiulit näppides selgus, et see on üleüldse esimene LR, mille olen ostnud. See on õige tõlke-Harms, Martsoni tõlgitu (2002) on kuidagi puine (võrdluseks on lugude juures lingid Martsoni tõlgetele). Harmsi võlu on see, kuidas lood lõppevad – noh, oli midagi, ükskõik kui traagiline või absurdne, aga aitab kah, rohkem ei viitsi kirjutada (või – milleks kirjutada, kui niikuinii ei avaldata?), jutt on muidugi pikematest tekstidest kui need eelpool olevad. Ja muidugi pisiasjad ja väiklus ja egomaaniad. Üks kihvtimaid teatrielamusi on olnud Pepeljajevi Kineetilise Teatri etendus Harmsi ainetel (oli mingi lugu telliskiviga vastu pead saamisest, seda pole eesti keelde tõlgitud).

“Siinkohal katkestan ma ajutiselt oma käsikirja, mis on minu arvates niigi juba pikale veninud.” (lk 104)

4 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Ma ei tea, kas Pepeljajevi kasutatu (pole seda etendust kahjuks näinud), aga üks Harmsi lugu tellisega pähe saamisest on eesti keelde tõlgitud küll - viimases ajalehe Epifanio numbris (11). Mehis Heinsaare poolt. http://www.epifanio.eu/nr11/est/daniil.html. Sealsamas veel pikk artikkel Harmsist ja muidki Harmsi tekste, mh väga naljakas lugu "Püüa hetke!"

kolm ütles ...

Jah, peakski olema see "Juhtum tubakapoe ees", hägus mälestus, et etendusejärgselt sai seda venekeelsena veeritud.

Hea link.

kolm ütles ...

Tegelt ikkagi "Viis muhku", etendusest jäänudki meelde see, kuidas Pepeljajev "koperdas" laval ja rääkis "Olen... olen... olen... Kes ma olen? Olen vist unustanud, mis mu nimi on. On aga lugu! Mis mu nimi siis on? Vassili Petuhhov? Ei. Nikolai Sapogov? Ei. Pantelei Rõssakov? Ei. Kes ma siis olen?"

Uh, hea, et enda mälu korda sai.

valper ütles ...

Saluri tõlge on tõepoolest parem.