17 veebruar, 2010

Jüri Kolk - Barbar Conan peeglitagusel maal (ja mis ta seal rääkis) (2009)

Üks viimatise Alveri-auhinna nominentidest - ja mu meelest täie õigusega, hea raamat. Kõigepealt muidugi välimus - köide ja kaanekleebise trükk on pärit Pärmivabriku trüki- ja köitekojast.
Raamat ise kuulub laias laastus tollesse Tartu eksp-värki, meenutades kohati Erkki Luuki, kohati Kasparit, mõni asi Harmsi (nt "Seitse" lk 73-75). Aga täitsa oma nägu on ikkagi ka. Mul on selliste tekstidega alati see, et kui asi läheb puhtalt naljaviskamiseks, muutub asi igavaks. Sellised tekstid on enamasti naljakad ja nali on pool kogu asja mõnust, aga kui ma tajun, et see nali pole kirjutajale endale üllatav ja ta on otsekui ette arvestanud, et "siia nüüd panen puändiks sellise nalja", siis ei viitsi. Ma tahaks, et nali oleks kosmiline, natuke (veel parem, kui palju) ebaturvaline, mingi põhimise semantilise läbikukkumise jälg. Tegin väikest arvepidamist tekstide üle ja sain tulemuseks, et kui mul oleks hästi karmid toimetajaõigused, viskaksin siit raamatust välja umbes pooled tekstid, et saada enda jaoks piisavalt kange kraam. Aga eks see oleks üsna subjektiivne ja ei pruugiks teiste jaoks midagi öelda.
Aga minu ideaal-"Barbar Conan" koosneks sellistest tekstidest: esmajärjekorras "Ooper" (lk 12), "Tervis, äkiline ese" (29), "Taevapõdra rahvas 1" (35), "Maailmalõpukohvik" (38), "Koletu kopp" (43), "Herakles kaalub psühholoogikarjääri" (56), "Ripplagi" (66; siin on see eriline juhuslik õnnestumine, et Solarise laevaring annab luuletusele lausa ajastut üldistava nüansi), "Tervisejooksja hajamõtted" (68); ja tippu toestavana tekstid "Suumanlik, loogilisevõitu jada" (17), "Tähenduslik" (18), "Hernepõllul" (25), "Keelevägi" (40 - aga ainult "lõhnakuusiku" pärast), "Rapuntsel lasi patsi alla" (42), "Pehmeloomuline poees Mephistotelese ainetel" (47), "Karjäära tähtkuju 1, 2, 5" (48-50), "Jõuliselt optimistlik poees" (54), "Magab" (58), "Loomine on kohustus, privileeg" (61), "Luule, raisk, puhub üle välja 2" (63), "Mõrtsuksai" (76), "Statistiline" (82), "Suur Peeter ja Väike Peeter" (90). Ja võib-olla mõned päris lühikesed tekstid täiteaineks veel juurde. See, mis välja jääks, oleks siis vähem pingeline naljatlemine ning niisama udutamine.
Nii et jah, tore raamat. Ega midagi erilist rohkem ei oskagi öelda, kuulub nende raamatute hulka, mida aeg-ajalt sirvin, kui vahel muude asjade hulka väikest ajulühistamist vaja läheb. Kui lisa tuleks, poleks paha, isegi kui tuleks koos muu räbuga.

Augeias, vaeseke, ei saa õhtuti und
vähkreb voodikeses
pea paska täis

Kolgi blogi
Kolgi pilt
kirjastuse tutvustus ja esitluse pildid
Mario Pulver
Kivisildniku kiidung
Ivar Sild Sirbis

Kommentaare ei ole: