20 mai, 2010

Manuel Arboleda Roca Perez – Mälestuste otsija (1992)

“Ilmutus” on ehk päris hea tekst – kuidas Lima tänavakaubitseja otsustab muuta usku peruulikumaks ja selle läbi ühtlasi rikkamaks saada, mis ka kenasti õnnestub. Raamatu lood jagunevad ehk kaheks – kas siis kõrgharitud keskklassi keskealiste ametnike ja ärimeeste elu või siis vaesemate tänavakaubitsejate püüdlik maailm, kes sooviks keskklassi kuuluda oma peruulikul moel. Või ka siis progressiivse keskklassi otsingud Peruu elu parandamiseks. Või siis kõrgharitute keskeakriisist 1980.-1990. kümnendivahetuse paiku – 70ndatel sai ülikoolides vasakpoolsete ideaalide eest võideldud, siis tuli aeg töö leida ja pere luua ning sukelduda argiellu ja noorust taga nutta. Rutiin, kas pole.

Manuel ja Juanito lugesid nüüd parteist üksnes ajalehtede poliitikaveergudelt, selle juhid ei redutanud enam põranda all, vaid istusid parlamendis, paljud kaasvõitlejad olid teele maha pudenenud nagu nemadki, loobunud parteilisest tegevusest mitmesugustel põhjustel. Juanito Pamela ja perestroika, Manuel kirjanduse pärast. Mõned olid asutanud kreoollikke öölokaale ja avanud restorane Barrancos; neist olid saanud laupäevaõhtuharitlased.” (lk 14)

On muidugi tore, et tol ajal verivärske tekst tõlgiti (originaal ilmunud 1991), aga noh, peale Kolmanda Maailma eksootika see raamat suurt muud ei paku. Nojah, või samas mingi lähedus kauboikapitalismi mentaliteediga. Ja paarilehelisi jutte lugeda on päris mõnus.

Kommentaare ei ole: