Vinge, et härra doktor tore on. Tõesõna. Selline mõnus vana kooli lähenemine jalgpalli maailmameistrivõistluste parimatele hetkedele, dr Vahisalu top25 ajavahemikust 1966-1998. Mõnus austusavaldus jalgpallile, tegu pole just analüütilise tekstiga, aga hingesoojus on see, mis loeb. Sellistel raamatutel pole Eestis just turgu, aga ülitore oleks veel ja veel selliseid isiklikke ülevaateid lugeda, nii jalg- kui korvpallist (ahjaa, hetkel tehakse mingit “Eesti101” sarja, aga no vaevalt sealt midagi ligilähedast ilmub) – aga ei, pakutakse heal juhul tõlkeeduelulugusid. Jalgpallikommentaatorid Koort ja Järvela, paluks paberile trükituna Eesti meistrikate isiklikku ülevaadet.
Vahisalule võiks ehk ette heita seda, et liialt üldiselt heietab, võiks ikka järjekindlamalt mainida, kes värava lõi vms – nagu näiteks 1986. aasta finaal, löödi otsustav 3:2 värav, aga kes (lk 37)? (Mitte et seda raske oleks järele vaadata.) Mõned autoripoolsed fantaasiahetked jäävad sutt fantastiliseks. Aga mis siis.
Mõned isiklikud uitmälestused. Raamat algab 1966. aasta tiitlivõistlusega, millest Hololei kirjutanud päris toreda raamatu (ainus sellelaadne eesti autorilt?). Lapsepõlves lugesin raamatut Pelest ja seepeale alati Brasiiliale pöialt hoidnud, kuigi jah, tuleb tunnistada, et tegemist pole just kõige fairplaylikuma meeskonnaga. Esimesed mingidki enda mälestused on 1986. aastast, aga selgemad ikka 1990. aastast – ühel hetkel sai oldud spordilaagris ning seal sai vahest mänge teiste lapssportlastega vahitud (millegipärast on meeles, et samuti kuulasin taskuraadiost öörahu ajal Kameruni võitu kellegi – Kolumbia? - üle, vist itaalia keeles). Ja enne spordilaagrit sai telekast lindistatud audiokassetile soomlaste ülekannet nt Saudi-Araabia mängu kohta (ei tea miks, ju meeldis emotsionaalsus? Või lihtsalt mingi ajuvaba hetke? Kahju, et lindistust alles pole). Ja 1990. aasta finaal jäi endalegi meelde kui üks paha nüridus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar