01 juuni, 2010

Edgar Hilsenrath – Nats ja juuksur (2010)

1907. aastal sünnivad pea üheaegselt saksa Max ja juudi Itzig ühes Saksa linnas. Satutakse elama vastakuti, juuksurisalongidesse, üks on edukas Itzigi isa salong ja teine mitteedukas Maxi poola-saksa võõrasisa juukselõikla. Poisid sõbrunevad aja jooksul ja Itzigi isa õpetab saksa poisile osavat juuksuritööd, Itzigil pigem sakslase ja Maxil pigem juudi välimus. Maxi kasuisa kuritarvitab poissi jne, ema püksikumm on aegajalt peab olematu. Siis kerkib Hitler ja sakslastel rõõmupidu ning Maxi ja Itzigi sõprus lõppeb. Või noh, viimaseks piisaks ehk see, et SS-lane Max hukkab koonduslaagris arvatavasti nii Itzigi kui selle vanemad. 1945. aasta polnud saksa sõjamasinale just teatavasti kõige õnnestunum aasta, suisa kaotati see II maailmasõda ja seni elus püsinud Max püsib põgenikuna elus igivana vägistajast Poola nõiaeide juures. Aga lõpuks lähevad asjalood nii, et nõia juurest pääseb ta pakku ja saabub tagasi Saksamaale ja peale pikki arutlusi otsustab kümme tuhat juuti hukanud Max juudiks hakata. Noh, hakkabki Itzigiks, laseb peenist lõigata ja asub mustal turul erineva eduga kauplema. Sest massimõrvaril on seljakotitäis juutide kuldhambaid, mida saab vajadusel rahaks teha jne. Kuni lõpuks laseb end ümber veenda Palestiinasse ümberasumiseks. Jõuab kohale, ei viitsi maatööd teha, saab viimaks taas juukseid lõikama, leiab pontsaka tibi ja ühtlasi jutlustab Itzig-Max juudi maailmavallutusplaane (sest jutustada talle meeldib!) ja seletab ajalugu ja satub sionistidest vabadusvõitlejate hulka. Ja sündis iseseisev Iisrael ja esimese iisraellasest sõdurina jõudis Itzig Suessi kanalini ja nii edasi ja nii on, ja nii on. Selline on siis väga skemaatiline kokkuvõte raamatust (vabandust, tavaliselt ei jutusta raamatut ümber, aga noh, raamatu tagakaanel pea sama jutt lühidalt kirjas), igasugu tobedaid ja rajusid ja ränki ja perversseid ja hingekriipivaid juhtumeid jäi siin mainimata.

Jumalast vinge raamat, soojalt soovitatav igale eluterve mõtlemisega inimesele. Ekstaatiline ja kaasakiskuvalt häbitu jutustamine, kordused ja lõugamine ja hüüatused ja lugejate moosimine-peedistamine; ehk vaid juut ise suudaks sellist musta huumorit kokku segada ja vürtsikalt esitada, rajult klišeede üle irvitada. Vaimustav stiil, kiitus tõlkijale. Huvitav eksperiment võiks olla lugeda samaaegselt Lassila ja Hilsenrathi raamatuid. Igal juhul, vägev lugemiselamus, eelmine aasta oli midagi sarnast Rushdie lugemisel.

“Esimeste sõjanädalate ajal koosnesid meie tankikolonnid suuremalt jaolt vanadest autobussidest, mis mõistagi olid natuke maskeeritud terasplaatidega, ohtlike vaateavadega ja kiiruga peale monteeritud kuulipildujatega; meil olid ka veoautod, eraautod, taksod... kõik samaviisi maskeeritud... ja meie tankikolonnide eesotsas enesestki mõista Nudelmann & Co kiired piima- ja meeautod. Piim ja mesi olid meid kord siia meelitanud ja kui sümbolid rindele sõidavad, siis on kibe tõsi taga.” (lk 330)

kiiksu lugemisarhiiv
õhtuleht
marcalt maailmale

Kommentaare ei ole: