17 september, 2010

M. John Harrison – Pastellvärvide Linn (2004)

Esimese kokkupõrke hetkel pihkus rindejoonelt õhku hõre punane udu ja surijad hingasid sisse surnute ihu, elavad aga võitlesid selles udus, küsides endalt, miks nad küll olid oma töökodadest ja taludest ära tulnud. Paljud neist surid lihtsalt šokist ja jälestusest, kui veri nende kaaslaste purustatud soontest uskumatult kõrge kaarega üles purskas, ja õhku täitis lõhkiste sisikondade hais.” (lk 100-101)

Saare ja Colette'i kõrval on see raamat kirjanduslikult ikka üsna lihtlabane tekst. Aga – möll käib (ainult seks puudub) ja see on ju alati tore ja rõõmustav. Kangelased tapavad vaenlasi kümnete kaupa ja reeturlikkus on paha-paha, noh, selline mustvalge maailm on armsalt rahustav ja igati hariv. Harrison on kenasti omas ajas (kuuekümnendates?) kinni – nii esineb tekstis üks tehisaju, mis on “väikese linna suurune kompleks” (lk 146). Raamat on ühtlasi hea viis Mendelejevi tabeliga (taas)tutvumiseks, eelmiste tsivilisatsioonide prügi kannab igatahes kõlavaid nimetusi. Algul tundub tõlge kobav, natuke ootamatu, et tõlkija ja toimetaja on lokaliseeritav ühes isikus. Et siis selline tehnovidinatega mõõga ja mantli saaga. Ulmearvustajad arvavad siiski pisut asjalikumalt, nagu allviidatust selgub.

ulmekirjanduse baas
ekspress

Kommentaare ei ole: