Tsvetkov elas aastatel 1890-1930 ja oli ainus vadjalane, kes mingeidki teaduslikumaid märkmeid oma keelest on tulevastele põlvedele talletanud. Et vadja on lähim sugulaskeel eesti keelele, siis kohe naiivselt mõtleks, et peaaegu nagu eesti kutid-mutid, aga võta näpust, eelmiseks sajandivahetuseks olid vadjalased juba niivõrd venestunud, et vaid kodus räägiti omavahel vadjakeeli ning põlati vanakesi, kel vene keel vähem suus. Tsvetkov polnud mingil juhul üksildane rahvusromantik, kes nutnuks taga vadja hiilgust vms – ei, ta oli realist ja pidas venestumist normaalseks ja oligi pigem venelane, loobus omapärast (nt lk 85-89). Et I maailmasõja järgselt sattus suurem osa Vadja aladest Venemaale, aga samas oli Tsvetkov võidelnud Punaarmee vastu, siis jäi ta Eestisse pidama ning keelehuvilise haritud mehena võimaldati talle õppida Tartu Ülikoolis, mille mõningase eduga ka lõpetas. Et ta oli omamoodi vadjalasest “imeloom”, siis siinsed keelemehed sundisid teda tasu eest vadja keelt üles märkima, mida ta siis mõnda aega tegigi ja mitte just suure pühendumusega. Aga asi seegi, eks.
Viis, kuidas Ernits kirjutab Tsvetkovi eluloost, on ikka päris põhjalik sisseelamine, saab ülevaate sugulastest ja kellest kõik veel, sellele infotulvale nagu polegi edaspidi midagi juurde lisada. Materjali on päris meeletult kasutatud (või siis tõesti viitab Ernits kõigele, mis ülinapiltki teemat puudutab?) ja siiski esineb aegajalt märkusi mingite tühiste seikade kohta, et küllap tulevikus tuleb selle kohta kellelgi teisel materjali leida jne – noh, see on juba pisut ülipüüdlik. Tsvetkovi eluloo põhjalik käsitlus on huvitav, ta annab hea pildi 1920ndatel Eesti-Ingeri küladest ja muidu ääremaade olukorrast, kuidas sealne mitteeestlane eksleb – et Eesti pole kodumaa, aga kuidagi tuleb hakkama saada, ja seda võimaluse korral omase kultuuri tingimustes (ehk siis täielik perifeeria – midagi muud kui praegu koolides õpetatav tolleaegse Eesti kultuurielu lugu). Mõneti valus on lugeda, kui huvitult Tsvetkov vadjalusse ja votoloogiasse suhtus – aga samas muidugi realistlikult. Natuke veider, et kui Ernits kirjeldab Tsvetkovi enesetapuga seotud asjaolusid, siis kaunistavad lehekülgi 80-81 piltpostkaartidest illustratsioonid Narva-Jõesuu rannaelust ja Narva jõe sillast – et noh, pisut kohatu võibolla?
Eelnev jutt käsitles vähem kui poolt raamatut – teine pool on pigem keeleteaduslik uurimus ja suurem osa sellest (lk 95-185) on mulle millegi kobisemiseks liialt ülejõukäiv, kõik see vadja sõnade uurimine ja võrdlemine – no Ernits on endistviisi põhjalik, uskumatult lauaulatuslik viitestik, raske uskuda, et tegemist polegi keeleteadlasega. Kõva töö, auväärt. Ahjaa, vadja pulmakombed (lk 236-242) on päris hullud.
“Kõikkaz vahvõp õnki-pagl tuõb opõizõõ ivusõss” - “Kõige tugevam õngenöör tuleb hobusejõhvidest” (lk 117)“Čüläz perä süümize piäb ikosõll, se annõb peren-naizõlõ üva meelt” - “Külas peab pärast söömist röhitsema, see teeb perenaisele head meelt” (lk 119)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar