“Sellest silmapilgust peale, kui osad on jaotatud, sünnib teatri seinte vahel kaks eri arvamust: üks, et tükk sisaldab suurepäraseid rolle, kuid need on halvasti jaotatud, ja teine, et tükk koosneb halbadest rollidest, millest pole head nahka loota ja millega pole midagi peale hakata, kui inimene ka naba paigast venitaks.” (lk 10)
Vist suhteliselt ajatu huumor (kahjuks ei oska arvata, kui palju nüüdisajal tehtav erineb autori kirjeldatust). Pole just Bulgakovi “Teatriromaaniga” ühel tasemel, aga naljakas ikka. Vähe vanamoodne lähenemine, et lavastus või film peab olema võimalikult tekstitruu (oh, kunagi olid ikka Undi lavastused... Olid ajad). (Tuletab meelde seda, kuidas mu vaesed vanemad ei saa enam ooperit-operetti vaatamas käia, sest need pole enam sellised nagu vanasti.)
“Sünopsis on idee lühike ümberjutustus, millest on välja jäetud kõik teisejärguline nagu ka kõik peamine; sünopsist nimetatakse ka skeletiks ehk kondikavaks, küllap sellepärast, et väljendada tavalist tapvat, surmavat ümberkäimist ideega. Sellepärast pääsebki kirjapandud elav sõna filmi alles pärast surma ning kuivanud kontide kujul; alles hoolikalt kupatatud ja kuivatatud skelett läheb edasisele kultiveerimisele, mille tulemuseks on treatment ehk stsenaarium. /-/ Teaduslikult väljendades – stsenaarium on mõttelise sisu tõlkimine kujundite keelde; praktiliselt seletades – stsenaarium on teatav ide vägistamise tehnoloogia, kusjuures vägistamise eesmärgiks on, et inimesed võiksid tulemust kaks tundi vaadata ega pruugiks sealjuures midagi mõtelda. Nimelt stsenarist peab mõtlema sellele, et stseenid vahelduksid sagedamini, sest vaataja tahab lakkamatult midagi uut näha, ja et nad ei vahelduks jälle liiga tihti, sest endastmõistetavalt ei anna dekoratsioone sulle keegi jumalamuidu, loodus, natuur aga õgib õudselt palju aega. Järelikult tuleb ka seda öelda, et stsenaarium on sihuke ideetöötlus, mille väntamine ei kestaks üle kahe nädala ega läheks kätte kallimaks, vaid maksaks täpselt nii palju, kui palju keegi on filmi tegemiseks assigneerinud.” (lk 90-91)
2 kommentaari:
haa, üks mu lapsepõlve lemmikraamatuid :) siiani on meeles, kuidas näitleja loeb proovis tekstist "must nuga jahtus", kuigi seal oli kirjas "mis sinuga juhtus"
jah, vahva raamat. sealt etendati katket ka tolles nügase ja noormetsade kursuse koolitükis, 'sorry, me oleme tulekul'. "härra Čelak tuli, armuline proua..."
Postita kommentaar