30 november, 2010

Riina Rossa – Perapõrgu... Kes olid need mehed... ?! (2002)

“Päev oli suviselt soe – maikuu lõpp. Külast välja jõudes kuulasin lõo laulu, rohus siristasid sirtsud, sumisesid mesilased metsalillede peal. Oh, kui ilus suvine keskpäev see oli! Õitsesid juba toomingad kraavipervedel, sirelid alles hakkasid õide pakatama. Ja mis hääled ümberringi. Sookured kluugutasid kaugel soo ääres. Lidinat-ladinat oli õhk täis. Läksin kui väike murumuna, hüpeldes ja kareldes. Tükk maad käidud, väsisime. Ema oma suure ja mina oma väikese seljakotiga. Aga minna oli vaja.” (lk 4)

Kas saab olla midagi paremat kui raamat, kus on kokku 8 lehekülge? Avalehel on luuletus, mis paneb kahtlema enda mõistuses. Keeleliselt on raamat silmadele põnev litakas, selliseid lausekonstruktsioone ei kohta isegi enda postitustes.

Raamatu lõpuks selgub, et tegu polegi ilukirjanduse või unenäoga, see on hoopistükkis autori meenutus (kaanel on väga petlik määratlus “põnevik”!) - mida on mul raske mõistetavaks rekonstrueerida. No on viieaastane tüdruk kuskil Peipsilähedases talus, kellele meeldib maaelu ja kellele ei meeldi sugulastest suvitajad. Ühel maikuu päeval viib ema ta Perapõrgu nimelisse talukohta, kus nad saavad endile uue hobuse. Külaskäigu ajal juhatab Perapõrgu perenaine lapse majja, kus teda näidatakse voodites lamavatele haavatud meestele (metsavennad või?). Ning kutsutakse Inglikeseks. Tüdruk on vaatepildist šokeeritud ja ei räägi kellelegi nähtust. Aastaid hiljem läheb ta seda Perapõrgu kohta vaatama, mis nüüdseks mahajäetud. Ja ongi kõik. Lühidalt öeldes, kummaline raamat, täiesti iseseisev oma veidruses.

Kommentaare ei ole: