28 detsember, 2010

Antony Beevor – D-päev. Normandia lahing (2010)

Raamat siis Prantsusmaa vabastamisest natslikust ikkest (tekst lõppeb küll Pariisiga). Legendid naissnaipritest olid popid tolgi ajal (lk 135-136 jm), seekordsed femme fatale'd oleks siis natside kallikestest prantslannad dessantlasi tulistamas. Prantslastest jääb üsna mõttetu või tühine mulje, on lihtsalt sellised tseremoniaalsed tühikargajad. Aga jah, teksti inimsuhete ja lahingute rägastikku on päris põnev läbi närida. Poolakaid, nagu ikka, notiti nii tahtmatult sõbralike ja tahtlikult saksa vägede poolt.
Tõlkija on eestindanud päris huvitavaid militaarväljendeid - “suurtükiväelased annavad häirivtuld” (lk 374) jne – aga ehk see kõik on erialases kirjanduses eksisteeriv. Igatahes pommitamiste eri variantide nimetusi leiab siit tõlkest küllaga.

Sakslased teadsid hästi, et parim hetk Briti või Ameerika sõdurite ootamatuks ründamiseks on vahetult pärast seda, kui nood on pealetungil jõudnud Saksa positsioonidele. Just sellel hetkel õnnestus neile tavaliselt tekitada rohkem kaotusi kui rünnaku enda ajal. Liitlasvägede sõdurid ei kiirustanud sissekaevumisega ning enamasti piirdusid lihtsalt vastase laskepesade või kaevikute hõivamisega. Need olid aga pahatihti püünismiinidega varustatud, pealegi olid need alati eelnevalt ära märgitud Saksa suurtükiväe tuleplaanides sihtmärkidena, mille pihta anti tuld niipea, kui oma mehed eemale olid tõmbunud. Liitlasvägede sõdurid langesid ikka ja jälle sellesse lõksu. Rünnakust kurnatud ja edust rahulolevad sõdurid ei pidanud uue laskepesa kiireloomulise kaevamise mõtet kuigi ahvatlevaks. Läks vaja ohtralt aega ja palju mõttetult hukkunud Briti ja Ameerika jalaväelasi, et õppida järgima Saksa armee põhimõtet - “higi säästab verd”.” (lk 208)

Laibad pundusid palava ilma tõttu üles. Üks 4. diviisi meeskondi selgitas, et “surnukeha gaasist tühjendamiseks” tuli see kõhuli keerata ja põlvega seljale vajutada. “Kõht muutub nii kiiresti kõvaks,” märkis ta. Teine täheldas, et “inimsurnute iiveldamaajav lehk” oli kokkadele raske taluda – neid rakendati laipade kokku korjamisel, mille järel tuli neil minna tagasi süüa tegema. Kõige võikam ülesanne oli tõenäoliselt tankimeeskonna idenfitseerimatute jäänuste eemaldamine tühjaks põlenud tankitornist. “Nii võigas, kui see ka ei tundu, aga välinõude kruus ja lusikas olid selle töö vahenditeks.”” (lk 232)

Ainuüksi Manche'i departemangus arreteeriti “collaboration sentimentale'i” eest 621 naist. Mõnes kohas aeti pead paljaks mõnel mehel, kes oli vabatahtlikult töötanud Saksa tehases, ent see oli erandlik. Peaaegu alati olid esmaseks sihtmärgiks naised. See oli moraalseks meelepahaks maskeerunud kadedus. Kadedust tekitasid peamiselt toiduained, mida naised olid oma käitumise eest saanud. Lihtsalt väljendudes olid need noored naised kõige kergemad ja nõrgemad ohvrid, eriti meeste jaoks, kes soovisid varjata omaenese mitteosalemist vastupanuliikumises.” (lk 359)

Rambouillet' linnas üllatusid Leclerci ohvitserid, avastades hotellist La Grand Veneur põneva seltskonna, kes oleks sobinud mõnda näitemängu. Suurem osa neist olid ajakirjanikud, kes kannatamatult Pariisi vabastamist ootasid. Ajakirja Collier's ametlik sõjakirjasaatja Ernest Hemingwayle meeldis põhitegevusest hoopis rohkem mängida kohaliku vastupanuliikumise partisani. Ta kandis avalikult suurekaliibrilist püstolit, kuigi mittesõjaväelaste puhul oli see täiesti ebaseaduslik. Ameerika luureohvitseri John Mowinckeli sõnul oli Hemingway tahtnud üle kuulata üht haletsusväärset Saksa sõjavangi, kelle tema uued sõbrad vastupanuliikumisest olid kohale lohistanud. “Ma panen ta rääkima,” praalis ta. “Võtke tal saapad jalast. Põletame küünlaga ta varbaid.” Mowinckel käskis Hemingwayl põrgusse kerida ja lasi poisi vabaks; oli täiesti selge, et too ei tea mitte midagi.” (lk 394)

Kommentaare ei ole: