“Turpialide hääled meenutavad kurvameelseid hüüumärke, mis trükitud suvisel pärastlõunal, kui lõunast puhub roiutav lämbe tuul.” (lk 9)
Paar silpi Brautigani viimase romaani tõlkest. Avalehtede esmamulje on nagu mõni purjus vanamees plämiseks omaette (järelsõnast selgubki, et autor alkohoolik jne), ent õnneks see mulje peagi kaob. Jutt on siis üleskasvamisest 1940. aastate Ameerikas ja seda siis poor white trash või õigemini trailer park trash'i kontekstis (no vaevalt et autor kirjutades just seda vaatepunkti esmatähtsaks pidas). Ehk siis vaeste eluolu. (Kogu selle postituse mõtterikkus on mind hämmastav.) Lõtv jutustamine, eks Brautigan muidugi kirjeldab kõiksugu tavainimestest irdunuid tüüpe huvitavalt. Kui Sommer räägib järelsõnas huumorist, siis siin pigem ikka koomilised hetked muu omamoodi film noir õhustiku keskel (vihm!). Parimateks kohtadeks on vist hamburgeriintervjuu ja raamatu lõpus paksukeste omavaheline keskustelu. Huvitav, kuidas on originaalis väljend “Põrmu... Ameerika... Põrmu”?
“Emme, kus issi on?”
“Vahib tähti.”
“Emme, onju, sina ka vihkad issit?”
“Jah, kullake. Mina vihkan teda ka.”
“Emme, sa oled nii armas. Tead, mispärast?”
“No miks?”
“Sest et sa vihkad issit. Issit on äge vihata, onju?”
“Jah, kullake.”
“A emme, miks issi koguaeg tähti vahib?”
“Sest ta on sitapea.”
“Kas sitapead vahivadki alati tähti?”
“Sinu isa küll.” (lk 69)
“Kõigepealt suri üks ja seejärel teine ja siis oli nendega lugu läbi, kui välja arvata see, mis ma siin kirjutan, proovides rääkida seda väga keerulist lugu, mis läheb võib-olla veel keerulisemaks, sest ma otsin selles ikka veel mingit selgust ja ehk isegi osalist vastust omaenda elule ning kui ma elu edenedes surmale aina lähemale ja lähemale jõuan, liigub vastus aina kaugemale ja kaugemale.” (lk 81-82)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar