31 märts, 2010

poolelijäänud raamat

Kui raamatut iseloomustatakse sõnadega “Teos kuulub kindlasti Eesti väärtkirjanduse hulka /-/” (lk 2), siis see kahtlemata mõjutab lugemist... ärgitavana. Huvitav võte on raamatus kasutatav 1,5 reavahe, seda ei kohta just tihti. Autoril on lai ja huvitav sõnavara, aga kasutab seda kuidagi kuivalt. Tore, et timukaproua teab midagi geenide kokkusobivusest (lk 13). Ja millegipärast ei jõudnudki enam kaugemale kui 41. lehekülg. Vabandust.

looming

30 märts, 2010

Jakob Wassermann – Caxamalca kuld (2008)

Üks üleütlemata kurb lugu euroopalikust kolonialiseerimisest inkade valdustes. Nii hale, et sellest ei oskagi midagi arvata ja kirjutada. Öökapiraamatuks ei sobi, sest tahaks ju muudkui vaikselt tihkuda. Parem juba lugeda Todorovi “Ameerika vallutamine”. Või vaadata, mida Bukahooliku blogis kirjutati.

28 märts, 2010

Jacques Le Goff – Raha või elu (2001)

Paar lohutavat tsitaati võlgade maksjaile keskaja mõttemaailmast (“Pulp Fictioni” Marselluse medieval?):

“Liigkasu on lubamatu vahekasu, ebaseaduslik lisatulu.
Kõige paremini väljendab kiriku suhtumist liigkasuvõtmisse 13. sajandil tõenäoliselt Urbanus III dekretaal Consuluit (1187), mis on lülitatud kanoonilise õiguse koodeksisse:
Liigkasuvõtmine on kõik see, mida nõutakse tasuks laenu eest peale laenatud asja enese.
Liigkasuvõtmine on patt, mille keelab nii Vana kui ka Uus Testament.
Juba ainuüksi lootus lisatasule on patt.
Liigkasu tuleb täies ulatuses tagastada selle tegelikule omanikule.
Kõrgendatud hinnad järelmaksuga müügi puhul on enesestmõistetavalt liigkasu.” (lk 23)

“Teisal (näiteks ühe Goslari pereelamu fassaadil) võib aga näha liigkasuvõtjat, kes roojab tukatit. Psühhoanalüütilisest vaatepunktist võime seega täheldada, et keskajal seostatakse ebaõiglaselt teenitud raha oraalse või anaalse seksuaalsusega.” (lk 30)

“Liigkasuvõtmine on vargus, järelikult on liigkasuvõtja varas. Ja eelkõige, nii nagu iga varas, on ta omandi varas. /-/ Tõepoolest, mida ta müüb, kui mitte aega, mis jääb laenu andmise ja selle intressidega tagasimaksmise hetke vahele? Aeg kuulub üksnes Jumalale. Ajavargana on liigkasuvõtja Jumala pärandi röövel.” (lk 34-35)

Käsikiri 13. sajandist: “Liigkasuvõtjad patustavad looduse vastu, soovides panna raha sigitama raha, nagu hobune sigitab hobuse või muul muula. Seda enam on liigkasuvõtjad vargad (latrones), sest nad müüvad aega, mis ei kuulu neile; ja müüa võõrast vara vastu omaniku tahtmist on vargus. Pealegi, kuna nad ei müü muud kui raha ootust, see tähendab aega, müüvad nad päevi ja öid. Aga päev on valguse aeg ja öö puhkuse aeg. Järelikult müüvad nad valgust ja puhkust. Niisiis pole õiglane, et nad saaksid osa igavesest valgusest ja puhkusest.” (lk 36)

“Üks teine, kristlusele ja keskajale veelgi omasem kriteerium viitab seitsmele surmapatule. Võõrastemajapidajad, pesupaigapidajad, trahteripidajad ja žonglöörid soosivad prassimist; näljapajukit saavad tekstiilitöölised moodustavad prostituutide arvuka klientuuri. Nemad on hukka mõistetud iharuse tõttu. Ahnus iseloomustab kaupmehi ja seadusemehi, aplus kokka, uhkus rüütlit, laiskus kerjust.
Liigkasuvõtjat kui halvemat sorti kaupmeest süüdistatakse üheaegselt mitmes patus: eriti põlgusväärses rahaga manipuleerimises, ahnuses ja laiskuses. Sellele lisandub, nagu me nägime, hukkamõist varguse, ebaõigluse ja loomuvastase patu eest. Liigkasuvõtja paturegister on masendav.” (lk 41-42)

Selline on jutt muidugi teoreetiliselt, tegelikkus oli ikka inimlikum.
Aga jah, huvitav lugeda, kuidas “mõõdukas liigkasuvõtmine” leidis kiriku silmis mingisuguse õigustuse (lk 64-66), mis läbi siis hakkas idanema (riski)kapitalism. Või õigemini, kapitalism, see on puhastustule lapsuke (lk 80-81)

26 märts, 2010

Andrew Hussey – Pariis. Salajane ajalugu (2010)

Kihvt raamat, tõesti. Tegemist pole just teadusliku uurimustööga (no tegelt ikka), vaid populaarteadusliku või meelelahutusliku või esseeliku teosega; napil 450 leheküljel saab kapata läbi kahe aastatuhande, metropol ja selle raudne embus, mis pahatihti arusaadav vaid kohalikele. Pariisi-imetluse raamat, kiidulaul tunglevale või edasipüüdlikule või eksperimenteerivale mõtlemisele. Pariis kui ohtlik ja meelas ja pulbitsev ja rumal ja purjus seiklus või karje või unelm. (Huvitav, kui mõni lätlasest entusiast kirjutaks sarnase raamatu Tallinnast, siis kuidas sellesse suhtutaks?) Raamat on ehitatud igati lugejasõbralikult, lühikesed pea- ja alapeatükid ei sunni pikalt ühe koha peal tammuma (mis paneb paratamatult mõtlema sellele, et mõnda ajastut tahaks detailsemalt tundma õppida).

Tekst ei ole pedantselt kronoloogiline, sündmuste puhul viitab autor ka hilisemasse aega või tänapäeva. Igasugu klatši ja skandaale on kõriauguni (no tegelikult ka tõsisemat teavet) ning mingi hetk hakkab see päris meeldima – et mida veel, milliseid viise leidub rahuldusteks või amokijooksuks. Mida ajaliselt väiksem distants tänapäevaga, seda õõvastavamad katastroofid tunduvad autori arvates pariislasi tabavat; kui 2000 aastat jaguneb raamatus üheksasse ossa, siis tervelt üks (lühike) osa on pühendatud natside okupatsioonile – kuigi linna on varemgi okupeeritud ja julmalt rõhutud, mis selles natsivärgis suuremas mõõtkavas ikka nii esileküündivat on (muidugi, puhtinimlikul tasandil on mullegi tülgastav sealne juudijaht). Enda lemmikajastuks vast periood hiliskeskajast Bastille'i vallutamiseni, lihtsalt tollane ülikitsas privaatsuseta jõhker linnarisoom tundub harjumatu (ja eemaletõukav oma ebasanitaarsuses). Et ühena vähestest eestlastest pole ma Pariisis komberdanud, siis jääb muidugi raamatu linnageograafia päris tundmatuks.

Lõpuks tilgake tõrva. Toimetamata näpukaid on pisut palju. “Marseille'i olümpiameeskond” (lk 66) pole mingi salapärane okultne olümpiakamp, vaid üks teadatuntud jalgpallimeeskond. “Chicago kunstiansambel” (lk 438) pole samuti senitundmatu möödaniku kultuuripealinna projekt, vaid igati kõva jatsurühmitus. Ehk oli selliseid püüdlikke ületõlkimisi veel, aga jah, kohe torkasid silma need ja teadupärast pole just ilus nimesid maakeelde panna.

õhtuleht
raamatumaailm
kiiksu lugemisarhiiv

Eesti NSV jõgede, ojade ja kraavide nimestik (1986)

Riigitruu kodanikuna hakkas huvitama, kui palju võiks Eestis leiduda võõrakõlalisi... kraave. Neid leidub sellistel valgaladel ja jõgikondadel:
Pihkva järve valgala – Tuplevo jõgi, Belka jõgi, Patskovka jõgi, Metškovka oja, Lobotka peakraav (lk 7)
Narva jõe vasakkalda jõgikond – Gorodenka oja, Gluboki peakraav (lk 20), Soldina peakraav (lk 21)
Jõgikonnas Kasari jõest põhja pool – Höbringi oja, Österbi peakraav (lk 30)
Jõgikonnad Pärnu jõest lõuna pool – Biitmani oja (lk 41)
Salaca (Salatsi) jõgikond – Pužupe jõgi (lk 41)
Valik toimus 1755 nime (lk 5) hulgast, ilus oled, eesti keel. Enda lemmikuks on ehk Vana-Vorsti jõgi (lk 14) kuskil Põltsamaa kandis, seal kaldal vast kena piknikku pidada.

24 märts, 2010

Jacques Cazotte – Armunud kurat (2004)

Ühes Beckfordi lugemiselamuses mainiti seda Cazotte'i teost ja millegipärast jäi see kolusse kummitama, lisaks pooleliolev raamat on hetkel sarnases ajajärgus ja lähedases meeleolus (Pariisi salajane ajalugu!), eks siis tuli siuh-säuh lugeda.

“Pisarad on armastuse valdkonnas kahtlemata kõige suurem mõjujõud. Kõik minu kahtlemised, otsustavus ja tõotused ununesid. Püüdes selle kallihinnalise silmavee allikaid kuivatada, olin ma jõudnud liiga lähedale suule, mille värskus ühines õrna roosilõhnaga; kui ma tahtsin eemale tõmbuda, tegid tema käsivarred, mille heledust, pehmust ja kaunikujulisust ma kirjeldada ei suuda, selle võimatuks.
............................................................................
............................................................................” (lk 59 – öeldakse (ja see on tõsi), et mehed ei suuda pea kunagi naise nutmisse adekvaatselt suhtuda. Et vahel naine lihtsalt nutabki, aga mees mõtleb, et jumal küll, käes on katastroof ja ajab silmad pungi ja aju hallollus pidevas häires. Kuigi jah, oleneb muidugi olukorrast. Aga keda ei tee närviliseks naiste nutmine (ah, ikka leidub igasuguseid)?)

Näide (mitte et näide just eriline näide oleks) sellest, kuidas lugeda mingit okultistide lemmikteost nii, et okultismivärkidele tähelepanu ei pööra. Lapsik, aga mis siis, vahel võib rohkem või vähem naiivitseda (järelsõnas Udam sõnastuses kui “lihtsakoeline kunstmuinasjutu lugemine” (lk 72)). Selline kuradikultus on tänapäeva usukülmale inimesele parajalt naeruväärne, päris huvitava lavastuse võiks siit välja nuputada, mõnuga vaataks sellist kerget hüsteeriat. Hea sentimentaalsuselitakas, parem kui ladina-ameerika seebiooper. Okultismihuvilised on ikka veidrad, elagu mitmekesine psühhedeelia.

“Kas on siis võimalik alati olla iseenda peremees? Olen omaenda soovil naine, Alvare, kuid ma olen ikkagi naine, keda mõjutavad kõikvõimalikud meeleolud, ma ei ole marmorkuju. Valisin endale kehaks materiaalse elemendi, mis on äärmiselt mõjutatav, vastasel juhul poleks mul tundeid, te poleks mind endasse kiinduma pannud ja ma oleksin teid ruttu ära tüüdanud. Andke mulle andeks, et riskisin omaks võtta kõik minu soole omased küündimatused, soovides ühendada nendega, niipalju kui suudan, ka kõik mõeldavad võlud. Paraku on hullumeelne samm tehtud; sellisena nagu on mu loomus praegu, olen äärmuseni tundlik ja mu kujutlusvõime on nagu tulemägi. Tahan öelda, et mu kirgedel on jõud, mis võiks teid ehmatada, kui kõige jõulisem kirg ei seoks mind nimelt teiega, kui meile ei oleks teada selliste looduslike kiindumuste põhjused ja tagajärjed paremini kui Salamancas. Seal nimetatakse neid iseäralike nimedega, et neid üksnes lämmatada. Lämmatada taevalik leek, ainus vahend, mille varal hing ja keha võivad teineteist vastastikku mõjutada, ning seejärel püüda säilitada nende liit sunniviisiliselt! See on ju väga rumal, Alvare! Neid jõudusid võib juhtida, kuid sageli peab neile voli andma; nad ei allu sunnile ega lase end lämmatada, nad võidavad alati ja mõistus ei suuda nendega toime tulla. Ärge olge sellistel hetkedel minu vastu kuri, Alvare; olen elanud vaid kuus kuud, mind vaimustab kõik, mida kogen; kujutlege, et ainus teie keeld, ainus mõtlematult öeldud sõna haavab mu armastust, solvab uhkust, tekitab pettumust, umbusku ja hirmu; mida saan ma teha? Näen vaid oma lõppu, ja oma Alvare'i sama õnnetuna kui ennastki!” (lk 45-46 – ka sellelaadseid kõnesid juhtub tegelikult elu jooksul kogema, eks, et ikka ei mõisteta tunnete sügavust jne jne jne. Tõsi küll, kuradiga pole sellistel kõnedel suurt pistmist muidugi.)

baas

22 märts, 2010

John Updike – Jookse, jänku (2009)

Paar analüüsivaba ja mittemidagiütlevat lauset. Huvitav kokkusattumus, hakkasin raamatut lugema samuti päev enne kevadist pööripäeva (lk 21). Jänku ja Ruthi vahekorraks kokkuleppimine ja üleskütmine võiks mõjuda päris hea soovitusvahendina seksist loobumiseks (kui vahel tehakse nö tsitaadikogumikke erootilistest romaanidest, siis keegi võiks koostada kogumiku tsölibaadile tõukavatest tekstikatketest?). Updike'i kehalisus mõjub võõrastavalt, liiga lihalikult või hoopis neurootiliselt. Kui aus olla, siis selle raamatu lugemine kiirelt ei edene, sõitsin üle 2 tunni rongiga ja selle ajaga sai loetud vaid 90 lk, ja hiljemgi muudkui imestasin, et intensiivsest lugemisest hoolimata vahetuvad leheküljenumbrid tasapisi. Hoiatuseks tuleb vist mainida seda, et lõpupoole on juttu närviajavalt detailirohkelt titandusest. Kui raamatust film teha (võibolla ongi tehtud), võiks see õnnestumise korral küll Oscarile kandideerida – ikka parajalt hull peredraama oma mõõnadega (ei hakka üldistama jms). Kui raamat algab kui road movie ja keskpaik selline pooleldi humoorikas noorte meeste hirmudega tegelemine, siis lõpp osutub eelneva taustal ootamatult ränkraskeks või suisa hingematvaks. Kunagi peaks üle lugema, polegi tühipaljas auhinnatud americana.

trükimasin
ekspress
trakyllmaprokrastineerinj2lle
lugemislaud
kiiksu lugemisarhiiv

21 märts, 2010

William Beckford – Lugu kaliif Vathekist (2006)

Omamoodi põnev lugeda tõlkeraamatut, mille originaali ilmumisaastat pole ära märgitud, kuidas suhtuda teksti vanamoelisusse, on see poos või võte vms – kui poliitiliselt korrektne tuleks hinnangutega olla. Tegevus leiab aset ennemuistsetel aegadel Iraagi aladel, ja räägib tõsise ja kurja loo sellest, kuidas kaliif Vathak võimuhullusest saatanakummardajaks siirdus. Nüüd vist tasapisi mõistan, milline fantasy suurt ei istu. Päris shakespeare'lik draama kirest ja võimust, positiivseid tegelasi siin suurt ei leidu. Samas tuleb tunnistada, et tekstis edasi antud idamaine külluslikkus on päris muljetavaldav. Kui algul meenutas lugu pisut Crichtonit, siis lõpupoole hakkab tekst päris hughartlik tunduma.

“Dervišid vaatasid seda õudust liikumatult pealt ja hakkasid lõpuks nutma, kuid see kõlas nii kohutavalt, et Vathek käskis eunuhhidel nad tema juurest minema peksta. Seejärel laskus ta Nouronihariga kandetoolist maha ning koos sammusid nad aasale ja lõbustasid end lillede noppimise ning üksteise meelitamisega. Kuid mesilased, kes olid vankumatud moslemid, pidasid oma kohuseks kätte maksta isandate solvamise eest ja kogunesid nii innukalt seda täide viima, et kaliif ja Nouronihar leidsid rõõmuga üles nende jaoks püstitatud telgi.” (lk 88)

Ohhoo, ulmekirjanduse baasist selgub, et tegemist hoopis vana tekstiga. Respekt! Oleks varem teadnud, lugenuks kohe naudinguga. Pisut kahju.

18 märts, 2010

Donald Tomberg – Kazimir, Vladimir ja teised (2010)

Tombergi seni teadnud huvitava filmikriitikuna, nüüd hoopiski ilukirjandusega tegemist, ega siis saa näppe eemal hoida.

Raamat igati helgetest meeleoludest, ikka armumised ja melanhoolsused ja unistamised, pürgimused helgema elu poole, igati vastand Pärnitsaga ja seetõttu paralleelne (meelevaldne valik muidugi, aga eks sama kirjastus on kaks sellist autorit lähestikku välja andnud; ka raamatu kaanepildikujundus jätkab Pärnitsa hallust, aga sutt paremini teostatud (millegipärast ei saa siingi teada, kes kaane taga)). Selline boheemlaste või intellektuaalide proosa ehk, mõneti maagiline maailm ja selle toimimine ja autor mängitab teksti ja muudkui kinnitab, et kes teab kuhu jutt edasi jookseb ja kas üldse peakski edasi lugema jne – et noh, selline autori poos, uus on unustatud vana ja klassikalisus pole paha. Vahel meenutab teos mõnd Heinsaare laiaksvenitatud(litsutud?) juttu või siis Harmsi edasiarendust (nt lk 10-11 ja “Juhtum tubakapoe ees”). Või äkki mõelda Griškovetsi mõjust. Või miks peaks. Kiusatus siiski tasa susiseda, et mõningane vene avangardkirjandus on autorit vahel mõjutanud või südame hellusega täitnud.

Huvitavalt siivas-sõbralik keelekasutus, üks hetk mõtlesin, et kui räägitaks kõrgest vs madalast eesti kirjanduskeele kasutusest (aga ei saa rääkida, sest kirjakeel nii noor jne), siis käesolev võiks kuuluda ikka sinna kõrgema poole (nt lause “Igatahes käis kõva kolks.” (lk 61) irduks meelega sellisest... helgest keelekasutusest. Ei oska seletada, miks just plaksti seda lauset nähes sattus säändne tarbetu mõte pähe. Aga tuli, kolksti).

Sümpaatne, et vahepeatükid algavad teadaandega “Uus peatükk” - sest noh, iseenesest, mida muud peakski ütlema? Keegi ehk leiab seletuse, miks puudub raamatul I. peatükk (suvi siis?), aga minu hingerahu see ei häirinud (sügise roiskumisest kevade õidepuhkemiseni? Lumega võitlemine on sel talvel teadagi aktuaalne, lumevaestel talvedel mõjuks raamatu 5-tuisupäeva-juhtum belletristliku üleannetusena). Kahju, et “Maarja Jakovlevna kõne hiirtele” (lk 91, vist ainus tekstisisene pealkiri, seepärast jäi igati silma) nii õblukeseks jäi, hetkeks valmistusin tõesti mõne pikema kõne lugemiseks (MJ on justkui kaamoslik Amelie, arktilise hüsteeria puudutuseta). Tekst vast eeldab, et lugeja mõtleks aktiivselt kaasa, mitte et laseks end narratiiviga edasi kanda (vahel tekkis endal segadus, et kas esineb kaks anonüümset noormeest või ikka üks ja ainus), aegajalt tuleb tolereerida mõningaid kõrvalepõikeid (nt Hiinalinna rändur (lk 104-105) jms), aga las need siis olla, ju neil on sügavam illustreeriv väärtus. Sellised “inimesed udus” tegelased, askeldavad üldiselt omaette, püüavad suhelda, aga enamasti ebaõnnestunult, aetakse ideaale taga (hukatuslik üleüldine armumine esmakursuslasse!), raskustega kokkupuutudes toimib samas kenasti solidariseerumine, ka omakasupüüdlikest saadakse üheskoos jagu; ja kõik on nii helge, nii helge (kõige taga peitub raev?), hundid söönud ja lambad terved. Huvitav oleks lugeda selle raamatu arvustusi, mida siit välja loetakse.

“Ning noormees tõusis, astus akna juurde ja vaatas õue, kus askeldati ja aeti omi asju nii nagu ikka, ja noormehele tundus, et kuigi ta näeb midagi täiesti tavalist, näeb ta ka seda, mis on kordumatu, tabamatu ja järeleaimamatu nagu möödalendava linnu riivav tiivalöök. Ja noormees vaatas aknal veel kaua, vaatas, ega mõelnudki eriti midagi. Inimesed astusid ustest sisse ja välja. Keegi tõstis häält. Siin-seal süttisid akendes tuled. Keegi mees oli oma naise surunud vastu välisust ja kõneles kõva häälega armumisest, niikaua kuni naine nutma hakkas; tähed süttisid taevas üksteise järel ja särasid siis kirkalt.
Möödus aeg. Õrnalt ja hellalt nagu karjakella helin, mis kauguses kumiseb ja siis kaob, nõnda möödus aeg. Inimesed sündisid ja surid, kannatasid ja rõõmustasid. Olid uljad ja olid tagasihoidlikud. Nõnda möödus aeg, ja palju sellest jääb rääkimata. Kui armas lugeja leiab, et sellest kõigest peaks ikkagi rääkima, siis avagu ta mõni teine raamat või lugegu mõnda teist juttu – ka seal on räägitud sellest kõigest.” (lk 48-49)

Kunagi sai käidud perega Valdeku saunas (kuidas selliseid nõukogude aja ühiskondlikke saune kutsutigi?), hea koht oli. Ja muidu seal Valdeku kandis patseerimas, ahjaa, kullakallis lasteaed asus seal sauna lähedal, kutsuti vist Mai tänava lasteaiaks. Või midagi. Teised lapsepõlve saunad olid Kivimäe ja Silikaadi, aga just Valdeku millegipärast armsaimana meelde jäänud, kõik see pikk jalutuskäik läbi rohelise Nõmme, et sauna saada. Aga raamatus mainitav Valdeku pood asus (asub?) vist Vabaduse pst ääres? Ei mäleta, selline perifeeria polnud suurt huvitav. Mitte et ma eeldaks, et raamatu-Valdeku on sama mis päris-Valdeku, lihtsalt enda mälestused hakkasid millegipärast tööle. [Nädalavahetusel käisingi seal Valdeku kandis jalutamas, aga adekvaatsete fotode tegemiseks on nii endine saun kui lasteaed liialt muutunud.]
Jube ikka, kui head on Velvet Undergroundi esimesed albumid.

ekspress
sirp
kirjanduse ja keele ajaveeb

17 märts, 2010

Estonica. Heinrich Tiidermanni fotoalbum (2009)

 Üks tore raamat, kus on pildistatud põhiliselt 19. sajandi lõpukümnendi talurahvast ja taluelu. Heinrich Tiidermann on oluline selle poolest, et ta oli esimene, kes etnograafilist materjali hakkas Eestis süsteemselt üles pildistama: rahvariideid, talutöid, tööriistu jms. Ta oli nooruses vallakooliõpetaja, kuid hakkas fotograafiat harrastama, käis isegi ennast pisut Saksamaal harimas ja avas Tallinnas oma fotoateljee; kirjutas ka esimese tõsisema eestikeelse fotograafiaõpiku (ilmus 1899, aasta varem oli ilmunud üks lühiõpetus). See raamat on valminud ühe albumi põhjal, mille ta ise 20. sajandi alguses kolmes eksemplaris koostas ja kus peale ta enda fotode oli ka mahapildistusi teistest fotodest (põhiliselt eesti kultuuritegelastest) ja varasematest joonistustest, kus kujutatud rahvariides talurahvast.
Tiidermanni pildid jagunevad nelja “žanrisse” - taluelu ning talupojad nende loomulikus keskkonnas; rahvarõivais inimesed, keda ta oma ateljees pildistas; mitmel laulupeol üles võetud koorid ja orkestrid; ja lõpuks linnavaateid Tallinnast, Haapsalust ja Narvast.
Kõige huvitavam ongi vaadata tollaseid inimesi, mis näod ja ilmed neil ees olid - ega eriti teistsugused polnudki kui praegu. Vahest ehk mingit maainimese tüüakust on neis nägudes rohkem (ühe pildi peal on Viljandimaalt Tarvastust Tallinna laulupeole tulnud laulukoor, kus pilku püüab “matsinägude” hulgas leiduv eriti õrnade näojoonte ja unistavate silmadega tüdruk). Tiidermann on pildistanud vanamehi, kes noorena mässasid Mahtras ja Anijal, ta on seadnud erinevatesse jõukatsumis-poosidesse koolipoisse (pildi pealkirjaks “Külapoiste wöitlused”), pildistanud otse vallakooli klassitoas, kus lapsed istuvad kolme- või viiekesi pikkades koolipinkides (üks poiss on natuke sellist nägu, nagu ma ise lapsena olin - aga ta on ilmselt juba üle poole sajandi surnud). Leidub pilt härgadega kündmisest (pildi kommentaarist selgub, et Põhja-Eestis tõesti tollal veel kohati künti härgadega, mujal oli juba sajandi keskel hobustele üle mindud), erinevatest tarutüüpidest (need kastikujulised laudadest tarud, mida tänapäeval kasutatakse, olid tollal veel suhteliselt uudisasi, varem kasutati õlgtarusid ja pakktarusid), kartulivõtust (mis näeb välja üsna samasugune nagu tänapäeval) jne.
Raamatus on ka lisatekstid Tiidermanni elust, talurahva pildistamisest üldisemalt ja Tiidermanni fotoõpikust (kirjutanud Tõnis Liibek ja Merilis Sähka). Sealtki sain huvitavaid asju teada - näiteks et sõnad “ilmutaja“ ja “kinnitaja” olid juba tema ajal olemas (kui isegi mitte tema poolt välja mõeldud?), fotopaberit nimetas ta “tundepaberiks” (sest see paber oli negatiivi kujutise suhtes tundlik). Sain nt teada, et retušeerimine ei toimunud mitte ainult ilmutatud pildi peal, vaid ka juba negatiivi peal (peente pliiatsijoontega võis nägu “tuunida”, hiljem positiivi peal muutusid need kohad heledaks), üleüldse oli tollane fototegemine ikka kõva käsitöö, fotograaf tegi iga etapi juures midagi käsitsi, ei olnud nii, et negatiiv ühe hooga fotopaberile ja valmis, positiivi valmimisele järgnes veel pildi toonimine, mis oli vajalik tema paremaks säilimiseks, pildile anti käsitsi läiget või matti juurde jne.

Kartulikuhja pildi juures mainitakse kommentaarina pärimust, mille järgi ühes mõisas tahtis mõisnik talupoegade hulgas kartulit populariseerida, aga need ei tahtnud. Siis andis mõisnik kartulivõtu aegu kõigile kartulisuppi süüa, aga jättis oma kartulid mõneks ajaks põllule kuhja. Järgmisel aastal oli kõigil talupoegadel kartul maas - nad olid seemne lihtsalt mõisniku kuhjast varastanud; mõisnik aga oligi sellega arvestanud, kasutas kavalalt talupoegi ära, kes mõisalt otse midagi võtta ei tahtnud, aga varastada küll, oli nagu õigem tunne.
Mis meenutab ühte teist teksti, leedu kirjaniku Vaižgantase reisimuljed Eestist 1913. aastast, mis ilmusid hiljuti ajakirjas Tuna (2009/4). Ta kirjutab seal eesti talupoegadest: “Seepärast pole eestlane sunnitud mitte ainult kurja vaeva nägema, vaid ka kogu maailma ees alatasa silmakirjatsema, teeseldes, et on õnnetu, vilets räpakäi, ehkki mõned sajad sularaha peidetakse seinaprakku. Kõik ainult selleks, et mõisnik tema varast haisu ninna ei saaks ega kõiki tema mahlu välja ei imeks.
Ja nii on kujunenud eesti külainimese ebasümpaatne iseloom. Kavalust täis, kõvasüdamelised, norutajad, laule pole kuulda, kuigi neid on kogutud ehk rohkem kui teistel maailma rahvastel; kui nad ümisevadki, siis kuidagi veidralt, nukralt; ja nad on kättemaksuhimulised. ...
Mitte kusagil ei ole nii palju “noakangelasi kui Eestis. ... On teada juhus, mil eestlane pussitas eestlast selle eest, et too oli teda kümme aastat tagasi solvanud. ...
seesama nuga annab nende löömingutele teistsuguse iseloomu. Kui leedulased kaklevad väikelinnades, teevad nad palju lärmi, võtavad kätte malaka, aiateiba, puuhalu, pika roika. Niisuguste riistadega inimest ei tapa, ka haavad on teistsugused. Kui kakleb venelane, haarab ta kätte midagi kõvemat - kivi, rauakobaka - ja peksab surnuks. Eestlased pistavad üksteist kähku noaga ja asi ants. Surnuks torkavad harva.”
Eks neid Tiidermanni pilte võib ka läbi Vaižgantase pilgu vaadata, on veelgi huvitavam.

Varrak
Rahvusringhääling
Sirp
Üldiselt talurahva pildistamisest

Martin Amis – Surnud lapsed (2000)

Raamat, mida sai 8-10 aastat tagasi loetud ja tundus siis päris hea olevat, nüüd pisut ükskõiksem mulje. Mõrkjashapumagus lugemine, tead algusest peale, et lõpp pole just roosiline, ühtlaselt ja rõõmsalt füüsiliselt-psüühiliselt allamäge. Tegemist ehk tolleaegse lähitulevikuvisiooniga (raamat ilmus u 1971-1975, eri daatumeid näinud), ehk samas voolus “Kellavärgiga apelsiniga”, ainult et vähe reaalsemas võtmes versioon (millegipärast arvan, et esmalugemisel seda tähele ei pannud). Omamoodi kombekas (ei julge öelda moraliseeriv) vaatepunkt nihilistlikule noorsoole (no kõik algab kodudest, eksole, vanemate patud jne) – vaade sellest, kui kole on mõttetu vägivald, kombelõtvus ja mõnuainetega eksperimenteerimine (see muidugi eriliselt pealiskaudne kokkuvõte). Maailm, kus mõni hetk tundub normaalne ebanormaalse erutavana (lk 213-215). Järelsõnas nimetatakse seda raamatut võimalikuks “disainervägivalla” näiteks; huvitaval kombel mängis mälu jälle trikke ning arvasin siin leiduvat üht karmi juhtumist, mida siiski polnud. Autor on vahel liialt selgelt hinnanguline, peab üheselt aru saama, kui jube ja moraalitu selline võimalik maailm on (1980. aastad?), ja see pisut tüütu.

16 märts, 2010

Aleksei Turovski – Loomult loom (2004)

Vastu peagi algavat kevadet oleks hea teada, et saabuvaid kevadekuulutajaid-rändlinde tuleks lumiste-jäiste olude puhul abistada joogiveega; toitmisega pole vaja ülemäära muretseda, üldjuhul targad linnud on end lõunamaal eelnevalt end täis söönud (lk 128-129). Õpetlik teada saada, miks jaanalind “pea liiva alla peidab” (lk 10-11).Turovskil parajalt psühhedeelsed joonistused, ta võiks raamatute illustreerimisega lisa teenida. Igati hea ja muhe ja arukas lugemine. Et midagi asjalikku öelda ei ole, siis alljärgnevalt mõned tsiteeringud.

“Mäletan, kuidas ma kord üliõpilasena tulin juulikuus Tartust Tallinna ja tõin kaasa oma apelsinikarva kassi Murri. Murr käis Tartus vahepeal kuskil linna peal ja veetis paar nädalat ühes söekeldris, nii et ainult mina teadsin, et ta oli tegelikult apelsinikarva. Mul ei olnud aega teda Tartus pesta, pistsin ta seljakotti, tõin koju ja alles siis pesin. Murr lausa vastu ei hakanud, kuid nördimust avaldas üsna kõvasti. Enda meelest ma kuivatasin ta ära, aga tema meelest mitte. Murr läks diivani alla ning lakkus end seal kogu öö, ise urisedes. Kui ta hommikul välja astus, oli ta kaks korda ümaram, absoluutselt apelsinikarva ning säras enesega rahulolust, saba väärikalt vonklemas.” (lk 42)

“Paljudel koduloomadel pole esivanemate ürgsetest instinktidest peaaegu midagi säilinud. Kuid mõningad loodusliku komfortkäitumise momendid on siiski alles. Vaadake, kuidas käitub enne magamaheitmist kodukoer, hundi ning võibolla ka šaakali ja koioti kümneid tuhandeid aastaid tagasi kodustatud järglane. Ta teeb mõned ringid kõva põranda, parketi või vaiba peal mõnes soojas kohas, näiteks kamina ees, nagu oleks ta rohtlas, stepis, preerias või metsas, kus tuleb maha trampida lumi või kõrge rohi, nii et tekiks mõnus lohk. Ümberringi on rohi või lumi kõrgem, see koht, kus ta trampis, on aga madalam, see varjab teda vaenlaste eest, aga ka lume ja tuisu eest.” (lk 44)

Pornoõudusfilmi üks võimalikke hittstseene (mitte et seda näha tahaks):
“Paljud isased lutikad kopuleeruvad emasega väga pikalt – see on ju ainus võimalus tema elus. Kui näiteks šimpansi kopulatsioon kestab kõige rohkem 5 sekundit, kui korraline suguühe lõvidel ehk mõnikümmend sekundit, siis putukatel kestab see tunde ja päevi. Üks isane lutikas on aktsioonis, teised aga närivad tema sisse augu, tekitades talle otsekui tehissuguava ning üritavad temaga paarituda nagu emasega. See võib tunduda koletu ahistamisena, kuid putukate puhul see nii ei ole, sest seda isast, kes parajasti on emasega in copula, kasutatakse kui vektorit, kui kanalit või tunnelit oma spermatosoidide jaoks. Tihtipeale võime näha, kuidas putukad, tihti just lutikalised ja mardikad paarituvad niiviisi, et ühe emase peal istub 2-3 või rohkemgi isast, kusjuures emase peal on temaga kopuleeruv isane, tema peal teine isane jne. Teise isase spermatosoidid tungivad läbi kehasse näritud augu kopuleeriva isase hemolüüfi, jõuavad suguelunditesse ja edasi emase suguorganitesse, nii et sinna jõuab mitme isase sperma. Edasi sõltub kõik juba sellest, kelle spermatosoidid on kiiremad.” (lk 70)

“Me peame alati meeles pidama ja arvesse võtma, et loomad võivad kadedust tunda ja loomadele on see äärmiselt tähtis, et nende positsioon, nende väärikus inimeste silmis oleks kinnitatud ja ilmutatud võrdselt kõigi suhtes, kuigi inimese tähelepanu, mis on võrdselt jagatud loomade vahel, ei taga veel karja optimaalset juhtimist. Kui me kas või mainime ühe koera nime ja meil on kolm koera, on meie kohustus ütelda midagi ka teisele ja kolmandale või heita neile vähemalt pilk. Kui meil on vaja ühe koeraga midagi ette võtta, kuskile minna, me kutsume ta, kinnitame rihma otsa, viime minema, aga me ütleme kas või paar-kolm sõna koertele, kes maha jäävad. Mida see neile tähendab? Loomulikult ei saa nad aru, kui te ütlete, et ülehomme lähete ka nendega jalutama. Kuid te tegite nendest välja ja neil on kergem üle elada traumeerivat fakti, et nemad peavad koju jääma. Loomadega tegeldes ja suheldes tuleb selliseid asju alati meeles pidada.” (lk 105-106)

“Kas me saame loomade käitumist või inimpsüühikat uurides katsete, vaatluste ja uuringute tulemusena kindlaid, lõplikke vastuseid? Me teame, et lõplikku tõde ei eksisteeri. Loodusseadused ei seisa paigal, neil ei ole lõplikku kuju, nad arenevad. Ei ole liiki, mis seisaks paigal, käitumissüsteemi, mis ei areneks. Need arenguprotsessid on inimeluga võrreldes päris pikad, kuid nad toimuvad, ükskõik kui igavesti kindlaina käitumuslikud reaktsioonid meile ka ei paistaks.” (lk 177)

“Kui kass on ärritatud ja valmistub rünnakuks või enesekaitseks, lööb ta sabaga vasakult paremale. Koertel tähendab saba liputamine vasakult paremale aga positiivse märgiga erutust. Järelikult arvab koer, et kass tahab talle tere öelda. Kass aga näeb, et tema hoiatussignaali peale hakkas koer hoopis lähemale tulema. Muidugi läheb sõjaks. See on sõda arusaamatuse tõttu.” (lk 191)

za/um

15 märts, 2010

Anu Rebane – Elades kainelt (2010)

“Iga päev võid sa näha, kuulda või lugeda midagi, mis on ebaõiglane, muret tekitav või lauslollus.” (lk 59) – igati eluterve lipukiri (ok, see tsitaat on muidugi kontekstist väljakistud).

Raamatu puhul tekib küsimus, et mida autor teab nendest alkoholismivärkidest – kuskil pole märget, et tegu on arsti või alkohooliku või muu sellisega. Kuidas see Anu Rebane tunneb alkoholismi, mille pealt ta jagab selliseid fundamentaalseid elutarkusi? Ei tea, kiusu pärast ei hakka autori kohta guugeldama ka. Eneseabiraamatute lugemine on teadagi huvitav tegevus, et kas võtad infot vastu masendav-tõsiselt või läbi sarkasmiprillide. Nii meenutab siinne tekst vahel mingit elusõnaliste vms õpetussõnu, hästi ei suuda seda tõsiseltvõetavalt uskuda. Või vahel tuleb ärikoolitatud (lk 57) lillelapse tunne peale. Joomisest loobumine paistab olevat üpris kallis lõbu, asendustegevuste soovitused (lk 127-132) on sellised kenad keskklassi meeliskelud. Mis see Al-Anoni rühm (kirjapilt muutmata, lk 158, 160) täpsemalt on? Jälle mingi sekt või puhkusepakett Pakistani äärealadele? (Ok, muidugi arusaadav, mida see tähendab, aga ikkagi, millest selline väljendus?) Igal juhul, raamatu lõpuni ei saanudki aru, mille pealt autor maailmaparandamisega tegeleb, kui usaldusväärseks võib seda teksti hinnata (aga kui see tõesti aitab kedagi, on küll väga hea). Hea seegi, et nii mõnigi kirjeldus/tõlgendus paneb mõtlema.

Viimane uitmõte. Inimeste puhul paneb ikka imestama see, et peaparanduseks soovitakse või soovitatakse pits võtta – milline mõttetu loogika käsib pohmelli pikendada?

õhtuleht

14 märts, 2010

Italo Calvino – Palomar


See siin on veidi mõtlikum Calvino, kui see pöörane jutuvestja, keda näiteks „Olematus rüütlis“ kohtame. Nimitegelane Palomar – kodanik moodsas iidses Rooma linnas, mida altpoolt lagundavad maa-alused rotikarjad ja ülalt kaltsaksulelised tuvid (49) – tegeleb siin maailmas uudistamise ja mõtisklemisega. Eesmärgiga elada maailmaga toredas kooskõlas. Palomari tegevused ja mõtisklused jagunevad põhimõtteliselt kolmeks: (a) vaatlemine, kirjeldamine, visuaalne taju jms; (b) pisiseikade ja nähtuste antropoloogilised mõtestamised; (c) „mina“ ja oleva suhestamine, metafüüsilised avastuskäigud. Väidetavalt kombineeritakse sellist kirjeldavat, jutustavat ja mõtisklevat alget ka läbi kogu raamatu struktuuri (raamat jaguneb kolmeks osaks, mis jagunevad kolmeks, mis omakorda jagunevad kolmeks).

Ega ma lugedes seda kombinatoorset printsiipi ära ei tabanud ja ega sellest ka midagi väga ei olnud. Kahtlustasin küll mingit kombinatoorikat, aga milles asi, selgus hiljem lisainfot otsides. Esimene mulje oligi, et lihtsalt on kimp argiseid situatsioone ja nähtusi, mida siis mõtestatakse. Antakse näiteks lihapoe argisele külastusele sügavam perspektiiv ajaloolise, antropoloogilise, poeetilise tõlgendusega. Kõike seda uitleva introvertsusega, samas siiski täie täpsuse, võluva spekulatiivsuse, tähelepanelikkuse ja tibakese eneseirooniaga: „Ta küsib endalt, kas tema kirg maiuspalade järele pole mitte eelkõige vaimne, esteetiline, sümboolne. Kuitahes siiralt ta ka ei armastaks tarrendeid, ei armasta võibolla tarrendid teda. Nad tunnevad, et tema pilk muudab iga roa tsivilisatsiooni ajaloo ürikuks, muuseumieksponaadiks.“ (65)

Huvitav on nimitegelane selles loos. Ühelt poolt oleks tegu nagu omamoodi arenguromaaniga. Signore Palomaril on plaan, kuidas maailma eneseteadlikult tunnetada ja maailmas hakkama saada. Ja loo jooksul näeme justkui tema plaani modifitseerumise kulgu ja arenemist; äpardusi, kõhklusi, maailmaga tülli minekut jms. Ehk siis näeme justkui Palomari nö muutumist. Kõik see ei toimu aga mingis psühholoogilises võtmes, kogu lugu ei toimu tavapärases inimeste maailmas, suhetes. Ja ka ajajoon pole üldse oluline – et näiteks millal täpselt mingi seisukohamuutus toimus. Pole sündmustikku, milles muutused aset leiaks, iseloomud põrkuksid ja avalduda saaks. Palomar vaatab ja mõtiskleb ja lugeja justkui jälgib mõtte kulgu ja arengut Palomari peas, mitte Palomari ennast. Tegelase asemel võib näha pigem erinevate vaatamis- ja mõtlemisviiside kataloogi metoodilist lahtirullimist.

Esimeseks tutvuseks Calvinoga seda raamatut ei soovitaks, hoogsat tegevust ja uskumatuid kujundeid vms, mida ise Calvino juures hindan, siin ei ole – aga samas on ta lõbus skepsis ja iroonia essentsina siin täiesti olemas. Allpool mõned iseloomulikud tekstikatked. Lugege ikka raamatut ka, tervikuna üsna muhe ja omapärane lugemine.

***

Kui Palomar lõpuks taipas, kui umbkaudsed ja hõlpsasti ekslikuks osutuvad on mõõdupuud selles maailmas, kus ta oli lootnud leida täpsust ja üleüldisi tõekspidamisi, tõmbus ta aegamööda tagasi, et kujundada endale suhet maailmaga, mis seisneb vaid nähtavate vormide vaatlemises; kuid selleks ajaks oli ta juba niisugune, nagu ta tegelikult on: tema seos asjadega oli jäänud nõrgaks ja ebapüsivaks nagu inimestel, kes näivad alati pingsalt mõtlevat millelegi muule, seda muud pole aga olemas. /---/ Üksnes pärast asjade pealispinna tundmaõppimist,“ teeb ta järelduse, „võib asuda uurima seda, mis asub sügavamal. Asjade pealispind on aga ammendamatu.“ (50, 52)

Üha jälgides jooksvaid kaelkirjakuid, täheldab härra Palomar teatud keerukat harmooniat, mis tolles ebaühtlases trampimises valitseb; sisemist kooskõla, mis ühendab omavahel kõige silmatorkavamadki anatoomilised ebakõlad; loomulikku graatsiat, mis paistab välja neist kohmakaist liigutusist. /---/ miks talle meeldivad just kaelkirjakud? Võibolla sellepärast, et maailm tema ümber liigub disharmoonias, tema aga püüab kogu aeg leida selles mingit mustrit, mingit pidepunkti. Võibolla sellepärast, et ta tunneb, justkui tõukaksid tema enda kulgemist tagant hüppelised mõtteliigutused, millel ei näi üksteisega vähimatki pistmist olevat ja mida on üha raskem sobitada sisemise kooskõla mistahes mustrisse. (74)

Tegelikult ei tahakski ta niivõrd oma tõde kuulutada kui esitada küsimusi, aga ta mõistab, et mitte keegi ei taha oma mõttekäigust loobuda, vastamaks küsimustele, mis pärinevad teisest mõttekäigust, ning sunnivad samu asju teiste sõnadega uuesti läbi mõtlema, jõudes võibolla võõrale pinnale, kaugele ohututest radadest. (95)

Definitsiooni järgi on mudel midagi sellist, milles ei tule mitte midagi muuta, mis töötab täiuslikult; samal ajal teame hästi, et tegelikkus ei tööta korralikult ja logiseb igast kandist; järelikult ei jää muud üle, kui sundida sel, kas hea või halvaga, võtma mudeli kuju. /---/ Palomar, kes jõududest ja vastasjõududest ootab alati halvimat, jõudis lõpuks veendumusele, et tegelikult loeb üksnes see, mis juhtub nendest jõududest hoolimata: kuju, mille võtab ühiskond aegamööda, vaikselt, anonüümselt inimeste harjumustes, nende mõtte- ja käitumisviisides, nende väärtushinnanguis. (98-99)

Tavaliselt mõeldakse, et mina on keegi, kes silmadest välja piilub, nagu nõjatuks ta aknalauale ja vaataks sealt enda ees kogu oma mõõtmatuses laiuvat maailma. /---/ Või kui oletada, et maailm on nii siin- kui ka sealpool akent, siis pole mina äkki muu kui aken, mille läbi maailm vaatab maailma. Vaatamaks iseennast vajab maailm härra Palomari silmi (ja prille). (102)

Palomar, kes ennast ei armasta, on alati hoidunud sattumast silmitsi iseendaga; seepärast eelistaski ka pageda galaktikatesse; nüüd saab ta aru, et alustama oleks pidanud seesmise rahu otsimisest: universum saab võibolla niigi hakkama, tema igatahes mitte. /---/ Viimaks suudab ta pilgu iseenda sisse suunata. Mida ta seal näeb? Kas tundub tema sisemaailm talle helendava spiraali rahuliku ja mõõtmatu keerlemisena? (106-107)

Inimesele, kes tahab õppida olema surnud, ongi see kõige raskem samm: panna end uskuma, et tema elu on suletud tervik, kõik ainult minevik, millele ei saa enam midagi juurde lisada ega sisse viia perspektiivimuutusi üksikute osade vahelistes suhetes. (111)

13 märts, 2010

Nora Loorber – Sügismüsteerium (2009)

Esimeste lehekülgede mulje – igati kirjakeelne väljendumine, see teeb dialoogid pisut elutuks või kandiliseks-kondiliseks; aga sellega kohaneb muidugi. Tundmatu autor on kui akadeemilisem Virgo Sirvi ehk? Huvitav nõksatus on see, kui muidu nähakse kõike Anette'i silme läbi, siis peale mõrva haarab mõneks ajaks lugeja silmad Tõnu vaade, tõsi küll, mitte mina-positsioonilt. Hetkeks tekitas selline vahetus elevust. Psühholoogide koolis on (kohustuslikult?) pisut hämar õhkkond, raamatu edenedes tundub Martens olevat kui mingi sexy õudus inimeste seas.

“Ju siis mängib mu mälu minuga malet ja tahab mind seljatada. Ei kavatse ma talle nii kergelt alla anda, vananemisprotsess tuleb peatada! Otsustasin hakata tervislikule toitumisele rohkem tähelepanu pöörama.” (lk 17)

Meeldib see, et autor on kuidagi... selge ja turvaline, pole mingit grafomaanlikku õhinat või algaja maailmavallutust või püüdlikku kõmu; on lihtsalt tekst mis toimib oma loo raames, mõrvast hoolimata kuidagi tasakaalus tekstimaailm. Armas, et Anette'l sellised vanemad on.

“Tõnu hakkas juba kartma, et selle mõrva uurimine, mille üheks peamiseks kahtlustatavaks on kunagine sõber ja klassiõde, kahandab ta inimlikkuse raase kriitilise piirini ning võib panna aluse raskemeelsusele või mõnele muule vaimsele probleemile.” (lk 110)

Lõpupoole muutub mõrvar päris verejanuliseks, ootamatult hakkab pisut laipu kuhjuma, selline purskuv vägivaldsus teeb lugemisel nati nõutuks. Aga noh, juhtub see, mis juhtuma peab ja õiglus ehk võidutseb. Mõrvari ülestunnistus on pisut camp, kõik need koksamiste plaanid on suti jaburad (samas antakse sellele takkajärgi mõneti loogiline seletus). Oh, ja lõpuks armastus õilmitseb, aga millisega mehega just, tuleb ise lugeda. Mõnus chill out lugemine, olemata suurt kriminaaljuttude lugeja, võiks seda raamatut liigitada krimkanaistekaks.

sehkendamine

12 märts, 2010

Tommyboy – Aja Kiri (2010)

[Järgnev tekst on suvaline ja ei ütle midagi.]

Miks ma (eestikeelset) räppi ei kuula – noh, esiteks ei jaksa kõigest muusikas huvituda (ei hakka siin eristama räppi ja hiphoppi jms, loodetavasti ei saa selle eest kuuli pähe). Teiseks on probleem selles, et... lüürikat on kõrvule liialt palju. Kui võõrkeelse puhul jääb meelde mingi refrään või muidu esilekerkiv laulukoht (no tavakuulamisel ju ei istu pingsalt kõlari kõrval laulusõnu jälgides), siis eesti räpi puhul tunned, justkui kallataks sulle pangede viisi tuttavaid sõnu kaela, mida peaks nagu kuulama (ikkagi emakeelne!), aga peagi järgneb sõnaväsimus (ja pahatihti on lüürika üheülbaline mina mina mina meie meie meie), ei saa muusikat jälgida, vaid pead sõnu kuulatama. Võibolla lihtsalt ei oska sellist muusikat kuulata, või hoopis häirib, et muusika nii selgelt püüab kuulaja emotsioone kindlas vaos hoida. Nii võibki heameelega kuulata instrumentaalplaati (ohhoo, 1001 albumit mida tuleks kuulata), aga liigse sõnavahu puhul suurt ei viitsi. Ja no muidugi igasugu kommerts(k)räppi on nii üüratult, et “õige” muusika otsimiseks ei taha muudkui rehadel tammuda. Hea küll, aitab udutamisest.

Nagu viimasel ajal huvitavate tekstide lugemisel kombeks, ei viitsi/jaksa peale raamatu lõpetamist lugemismärkmeid kuidagi mõtestatuks muuta (pealiskaudsus & kannatamatus). Ehk siis jälle pea kronoloogilised lühimuljed, mõnede hilisemate kommentaaridega.

Selline tänapäeva neurootilise elukulgu (elukulu?) imiteerimine. (Midagi pidi ju alguseks ütlema, ja muidugi sõnamäng “elukulg-elukulu”.)

Probleem sama – liialt palju kokku lükitud, kõik toimib justkui sellega, et lugeja-kuulaja sõnalaviini alla lükata, panna õhku ahmima ja uskuma, et tegemist on millegi heaga. (Niipalju kui kuulnud olen, siis eesti räpplüürikal on aegajalt tendentsi pseudomõttesügavusi vallale lasta (väga üldistav järeldus). Kui palju on laulusõnadel üleüldse võimalik tegelikult mõttesügavalt mõjuda?)

Sellel räpivärgil on teadagi tähtis autori poos, mis peab lihtsalt silma torkama. (Mittemidagiütlev lause, mis öösel purjuspäi kirjutatud (nagu ka eelmine lõik), ausõna, hiljem kainena lugesin öised luuleelamused uuesti üle, ja leidsin ühe pärlikese, millele hiljem viitan lühidalt.)

Tekstid tegelevad ideaalmaailmadega, kõik on kas ebarealistlikult rikkalik või veidralt revolutsiooniline või mõneti apokalüptiline. Ikka mina ja meie, kambavaim, videolik kaasaõõtsumine, yo & yeah:
“Lava ees tunglevad fännid
õhus on revolutsioon
pimeda usuga mängin
aated ja korruptsioon
kui te vaid teaksite lambad
keda esindan päriselt
kõik teie pensionisambad
on ulpivad junnid mu sõprade äri sees
meil on sidemeid igal pool
opositsioon on illusioon
nad ammu mu palgalehel
ja asendiks on koerapoos
eesmärk pühendab abinõu
teilt saan ma raha ja jõu
püüan teid kinni mu võrku
hääli ja hingi te olete nõus!” (lk 51) – mingis mõttes suisa vandenõuteooriate levitamine.

Kas on olemas räppluulet, mis on mitteisiklik? Või suisa kodanlik, vanamoodne, midagi muud? Või lihtsalt tilulilulik – üks hetk tahaks sellest meiepainest vabaneda ja lugeda, et nt sõitsin bussiga maale ja kotis oli banaan ja mutrivõti ning läksin sõpradele appi maja ehitama; ühesõnaga, midagi täiesti argist, blingivaba hetk. (Blingivaba luuletus ehk lk 40, 71? Ok, tõele au andes Tommyboy muudab aegajalt tekstidega kogu rütmi, pole ainult ühtlane taram-param.)

Tekstimaailm kui adrenaliinivoog või häireolukord. Hmm, kui tavaluule lähtub minakogemusest, siis räppluule minameiekogemusest? (Segipööratud stalinistlik luule?)

Et raamat tööle hakkaks, peaks vist neid laule tundma (kõik luuletused pole muidugi plaadistatud). Sest noh, lugemisel omaette räppides (oeh) võid üsna monotoonselt kõlada. (Vähese kogemuse viga, arvatavasti. Või lihtsalt fantaasiapuudus.)

“Lillepidu” (lk 40) on kena loodusluule (ei hakka uurima, kui loomulikult selline visioon tekkida võis). Hea, et autor ei kirjuta mingit übermacho värki (no vahel ikka, aga mõistlikes piirides), kahju, et naiseilust leiab enim hindamist tagumik (lk 62-63), vaadata tuleb ikka tervikut (vt nt lk 60-61).

ekspress
imrekaas
naisteleht
vikerkaar

11 märts, 2010

Mati Soonik – Ravitseja-Leenu tarkused (2010)

Kes on Mati Soonik ja ravitseja-Leenu? Miks ma seda loen? Miks Eesti Raamat selle välja andis? Ei tea. Kust need lood pärinevad? Autori fantaasia või pärimus või folkloorikogudest? Ei tea, ei mingit märget, ju siis tegemist autori omaloominguga. Noh, omamoodi plussiks on murdeliste ja arhailiste sõnade kasutamine.

Järgnevate raviviiside kirjeldusi ei julge soovitada, ainult vaid Sooniku riisikol. Kui raksatab kevade esimene äike, siis tuleb kukerpall või kaks või kolm lasta, ei jää järgneval aastal selg haigeks (lk 8-9), noh, loogiline, kehakultuur argipäeva. Raudrohutee aitavat öösiti magama jääda (lk 9-10), hmm, peaks proovima. Kui jalad valutavad, tuleb leotada jalgu maarjasõnajalgadega kaunistatud vees (lk 23-24). Soonik-Leenul leidub vähki ennetavat moodus, tuleb kasekäsnatee jms abil veri vedelaks saada (lk 24-25). Arahnofoobid ei taha vist teada, et ämblikuvõrguga on võimalik haava verejooksu peatada (lk 26). Luksumise vastu aitab ehmatamine (lk 27-28), mis iseenesest on päris barbaarne viis probleemiga tegelemiseks; jube tüütu, kui magamamineku eel algab see luksumine, kui keegi tahaks siis ehmatada, saaks ta peale ilmatuma pahaseks. Mädapaisete vastu aitab see, kui saunas vaheldumisi viheldakse paisekohta ja jalataldu (lk 45), kindlasti on seda soovitatav sooritada saunavõõrastele välismaalastele. Koirohutee joomine parandab silmanägemist (lk 50).

Soonikul neid raviviise portsutäis, aga ei hakanud kõiki siin refereerima.

10 märts, 2010

Bogdan Musial – Sihikul oli Saksamaa (2009)


Mõned juhuslikud lugemismuljed käesolevast teosest. Põnev raamat, ise sain targemaks 1920. aasta Poola sõjakäigust, ja no muidugi algaastate sõda talurahvaga oli ikka hull, represseerimiste massiivse verdtarretavuse juures tekib tõesti (naiivne) küsimus, et kuidas üldse arvestataval hulgal elanikke edasisteks eksperimentideks järgi jäi. Või mis valemiga Ukraina rahvuslus 21. sajandini elas. Rääkimata sellest, kui ajuvaba on paari inimese fantaasiaartiklite põhjal riiki käigus hoida (nt lk 120). Parajalt hull vaade sellest, kuidas Punaarmee reorganiseerimiseks 1920ndatel hakati rasketööstuse nimel maarahvast jälle retsima ja kuidas 1930ndatel oli sõjaväe ettevalmistus tohututest pingutustest ja represseerimistest hoolimata totaalne epic fail, ja seda sageli inimliku hoolimatuse tõttu.


Nõukogude Liidu 1920.-1930. aastatel Saksamaa poole püüdlemisest võiks selle raamatu põhjal kuidagi psühhoanalüütiliselt tõlgendada, selline (ühepoolne) kiredraama, et hoia ja keela. Autorist lähtuvalt on huvitav teose Poola-kesksus, pole vast seni sattunud lugema raamatut, kus Poola-probleem nii tugevalt sees.

Omamoodi tunne nagu loeks või vaataks “Sõrmuste isanda” triloogiat, tead küll, et kõik lõppeb peategelastele hästi, aga kui mitmel korral ja kui kergelt võinuks kõik (vaenlase teadmata) taevasse lennata. Kihvt raamat – no niivõrd kui sellise teema puhul on võimalik sellist väljendit kasutada. Huvitav ülevaade põnevast materjalist ja sellest johtuvad mõneti tavapäratud järeldused tavalise ajalooteadvusega võrreldes.

sirp

09 märts, 2010

John ja Ljubica Erickson – Idarinne fotodel 1941-1945 (2007)

Paar pisimärget. Raamatus võinuks olla rohkem pilte ja vähem pilte, või õigemini küll pole teksti palju, vaid pildimaterjali olnuks tore rikkalikumalt esindatuna näha. Nõukogude poole pildid on pisut liialt domineerivad – või on need lääne lugejatele vähemtuntumad? Iseküsimus on propagandafotod ja fotolavastused, aegajalt on ikka siin-seal kirjutatud, kuidas see või too foto on hoopis lavastatud vms (no siin raamatus sellest ei räägita). Stalingradi pildid on ikka päris hullud, tollane põrgu immitseb suisa lehtedelt välja. Poodud inimeste nägemine on vastumeelne. Omaette ooper on fotodel talletatud nõukogude maainimese vaesus, selle taustal tundub päris uskumatu tööstuse olemasolu.

Väike eneseharimine – tundus harjumatult kõnekeelsena sellise väljendi nagu “häppijäämine” (lk 9) kasutamine. Aga hiljem Õsi (1999) vaadates selgus, et täiesti lubatav, põnev.

08 märts, 2010

Jerome K. Jerome – Õdusad õhtujutud (2007)

“Kus iganes kohtub jõululaupäeval tule ümber viis või kuus inglise keelt rääkivat inimest, hakkavad nad kohe üksteisele tondijutte rääkima. Miski ei paku meile sel päeval suuremat rahuldust, kui kuulata üksteist rääkimas usutavaid anekdoote kummitustest. See on sõbralik, pidulik hooaeg ning me armastame mõtiskleda haudadest, surnukehadest, mõrvadest ja verest.” (lk 8)

Avalugu on delikaatne kirjeldus ühest keskklassi õdusast joomapeost, kus muuhulgas räägitakse kummituslugusid. Päris naljakas ja õnneks hõlvab tervelt poole raamatu mahust, igati sobib “3 meest paadis” austajale. “Filosoofi nali” on üpriski mõtlemapanev lugu valikutest ja vananemisest. Ja kes sellele ei mõtleks. Üks lugu on siin veel, aga sel nii pikk nimi, et ei hakka seda siin ära tooma. No et siis selline väike tõlkejutukogu. Esimene lugu vana hea briti huumori austajaile, teine ja kolmas klassikalise lühiproosa sõpradele.

naistepäeva ja teised hääletused

Kui oled naissoost (no mida artikkel wikis), siis lubage Teid õnnitleda naistepäeva puhul. Naisteta kurb on maailm.

-

“Naistepäevaks sobib lugeda” küsitluse eelistatuim vastus oli Viani “Päevade vaht”, tõesti, miks mitte, armununa tore lugemine. Esimestel päevadel oli juhtpositsioonil Ellise “Ameerika psühho”, mis valmistas mulle pisut peavalu, ent õnneks Viani raamat ponnistas mööda. Rõõm näha, et leidus veel keegi peale minu, kes Austenile hääle andis, tunnustamisväärt hea maitse! Natuke hämmastas, et Garcia Marquez vaid ühe hääle sai, tegemist siiski võimsa raamatuga.

-

Eelnenud hääletusel sai teadagi vastata hingekriipivale küsimusele – kas oled elu jooksul mõne luuletuse kirjutanud? Hääled jagunesid nii:
jah 7
ei 1
muidugi 6
hmm 2

-

Ja esimesel hääletusel selgus tõsise sotsioloogilise küsitlusmeetodi abil Eesti ilusaim kirjanik – 9 eksperti tunnustas preili Tauli vastupandamatust, 3 õnnetut arvasid selle olevat klassikaline Koidula; ülejäänud nominendid jäid kaugele maha.
Elu on õiglane.

-

Parim aeg lugemiseks:
6 hilisõhtu
5 vahet pole
2 õhtu, öö
1 hommik, ennelõuna

-

Möödunud talvest jääb enim meelde:
13 lumi!
4 seks!
1 nohu-köha!

-

Ausalt, kas Krossi proosa on huvitav?

-

blogidest

-

kevad!

07 märts, 2010

Andrus Kivirähk – Jumala lood (2009)

“Ole tervitatud, ristirahvas!
Käes on esimene advent!
Kuused, pange ennast põlema! (See oli nali.)” (lk 89)

Kas Kivirähki selline jumalavallatus sünnitabki pärnitsalikku noorsugu? (See on nali. Ausalt.)

Et siis viimase välja pigistamine ilmunud ajalehelugudest. Raamatu puhul häda see, et alati ei kipu konteksti mäletama, aga noh, veel pigistab mälust mõndagi välja. Selliste tekstide puhul tekib aegajalt küsimus, kas (eluterve) naermine kõige üle on ühtviisi vastuvõetav – nii tundus näiteks mulle üsna mööda irvitamine rohelise eluviisi teemal (lk 83-86); mitte et ma paduroheline oleks, aga teatud tervemõistuslikkus ikka säilunud. Jumala maalimissoovitused (lk 65-67) on päris naljakad, samuti lihavõttejäneste munatamine (lk 181-184). Piiskop Põder ja Jeesus funktsioneerivad kui Vuorineni juttude Kristian.

Raamatu kujundus meenutab kahtlaselt JI raamatute omi, JI puhul on teksti font vähe inimsõbralikum, ei pea sigri-migri lugema.

“Jeesus nohises kurvalt. Ma vangutasin pead.
“Palun, katsu vähemalt edaspidi nende asjadega ettevaatlikum olla,” ütlesin ma. “Ära käi niudevöö väel, pane pikad püksid jalga, muidu arvavad naised, et sa oledki kogu aeg saadaval.”
“Mini on moes,” väitis Jeesus.
“Ole vait ja kata kintsud kinni! Paradiis pole lihalett!” (lk 72-73)

vikerkaar
trakyllmaprokrastineerinj2lle
orkaani südames on vaikus 

06 märts, 2010

Jules Verne – Viis nädalat õhupalliga (2000)

Viis, kuidas Verne stereotüüpseid tegelasi loob, on suisa armas. Üks hetk tabas hea meeldetuletus, kui väiksed olid 19. sajandi inimesed (ehk aastal 1862) – raskeim mees kaalus 65-70 kilo, kergeim 50-55 kilo (lk 19). Oh, ja maailm kus pole Suessi kanalit, Sansibari sõitmiseks tuligi ümber Aafrika purjetada (ja hiljem selgus, et millegipärast arvasin Sansibari paiknevat Etioopia kandis ning oh seda imestust, kui seiklejad püüdlesid ekvaatori poole, et põhjapoolkerale tagasi jõuda (lk 56)). Verne'i aafriklased on teadagi möirgavad ja arad ja salalikud ja verejanulised metslased. Teener Joe'd paistab vaevavat maniakaaldepressiivsed hood, tema tunneteskaala paiskub äärmuste vahel nagu piire mittetunnetaval põnnil (ja Joe kangelastegu lk 100 on, noh, juveeliks kroonil või nii). Läbinisti helge kolonialistlik maailmapilt, rõõm avastada ja allutada tundmatut. Peale mitmeid hädaohtlikke seiklusi jõutaksegi vist sihtkohta, nagu ikka, purupaljaste aga igati õnnelikena. Ühesõnaga igati lapsemeelne ajaviide.

Huvitav oleks lugeda, milline näeks välja Verne'i naiivsus tänapäeva martinliku fantaasiakirjaniku käes.

baas

05 märts, 2010

Mikk Pärnits – Hundikutsikaeetika (2009)

Iga peatüki algul on tsitaadid eri bändide lüürikast, igati sügavad ja väljendusrikkad jms; ausalt öeldes ise ei suuda huvituda nende bändide muusikast (hea küll, tõele au andes on tsiteeritud ka paar poolkuulatavat klassikut), on selline mingi noortele suunatud kommerts (piinlik oleks siin mainida lk 101 figureerivat bändikest). Tõsise audiokurjuse nautimiseks tuleb ikka klassikute poole pöörduda, mitte jahmerdada ansamblikestega keda kümne aasta pärast oleks piinlik meenutada.

Peale nii sügavamõttelist sissejuhatust oleks patt sügavamõtteliselt jätkata. Järgnevalt siis kronoloogilised lugemisreaktsioonid, mis ilmnesid teksti läbides (praegu on hommik ja ei jaksa sidusalt märkmeid kokku mähkida).

Jälle mingi koolilaste elu, aga hea küll, häguselt kuulnud, et oi mis tekst. (Täiesti esimeste lehekülgede reaktsioon, nägin varem pealkirju Sirbis ja Päevalehes.)
Autor on üks kahest satanistide raamatu tõlkijast. (No see selgus üllatuslikult kaanepilti otsides.)
Tiinekaangst. Hüüdlausete/loosungikirjandus, selles mõttes aus tekst, et üldiselt niisuguseid mõtteid-tundmusi toorelt raamatuks ei trükita. (Mis tuletab praegu meelde, et raamatu algus on sõnamängulisem kui järgnev tekst.)
Huvitav väljend “raketikirurg” (lk 35) – ehk siis pärineb väljendist “rocket scientist”, kuid millegipärast pööratud veidramaks, ja no miks mitte.
Uus Kõnts (lk 30-36 jm) on iseenesest päris tabav kanal2eestlaste kirjeldus. (Või ka sina ja mina ja teised meie tuttavad. Sõltuvalt vaatenurgast.)
Tõesti noortekirjandus, hämmastun siiski leht-lehelt edasi jõudes, noortele võiks see olla mingi ohhoo-efekt, aga nati vanemana ei pane suurt kulmu kergitama. Sest, noh, üllatus-üllatus, elu koosnebki igasugu jamadest. (Kui toredalt üleolev mõtlemine!)
Huvitavaks vastasäärmuseks võiks olla Seppardi raamat oma helgusega.
Tagakaane reklaamtekstiks sobinuks ehk rohkem see surnuaia pilastamine (lk 59-61), mitte mingi süütu kapsaste rapsimine. (Samas see kapsatöö on pigem omasem Andersile kui surnuaia rüvetamine, mis reklaami mõttes oleks filmitreilerlikult petlik. No igal juhul, looduse lõhkumine pole niiehknaa ilus tegevus.)
Avalik söömine (lk 81) pole tõesti esteetiline vaatepilt.
Kui Mishima puhul võis rääkida nö koolitulistaja vormumisloost, siis selle raamatu puhul on lihtsalt tiinekaangst ja oi kui põhimõtteline maailmaavastamine. (Ehk siis liialt äratuntav maailm.)
Tunnustamisväärt on jaks seda kõike kokku kirjutada.
Ühe lõigu puhul (lk 107-110) tekkis hetkeks lootus, et nüüd võiks toimuda mingi intensiivistumine või lagunemine või hallutsinatsioonidesse-assotsiatsioonidesse keeramine, aga ei, jäi samasugune ühtlane kirjutamine, uh, kahju – selles suhtes on kahju, et Pärnits jääb pea alati korrektväljendujaks või lugejasõbralikuks, ei toimu keele abil piiride katsumist või ületamist või mängimist või vabanemist. Rohkem vabadust, pimedusse pusklemist, enesekaotust või enesepiinamist või või või midagi muud. (Samas, miks peaks? Kui kellegi normaalsus on selline, miks seda siis “huvitavamaks” muuta?)
Mingis mõttes teeb selle teksti lugemine kurvaks, tunned justkui, kuidas energiat kanaliseeritakse mööda, aga noh, eks tegemist vist etapiga, millest ei saanud mööda minna (no ja muidugi kooliteema, mis mulle haigutamaajav); selline coitus interruptus, käib jutt ja loosungid ja kavatsused, aga edasi jääb astumata. Lõpus muidugi selgub, et mu siinne esialgne mõte oli ennatlik. (Aga tõepoolest, see Elvise juhtum on kuidagi suvaline, see tegu jäi mulle lugejana kuidagi kaugeks; enda eelarvamused jäävad ikka võidutsema, ehk kui teist korda raamat üle lugeda, siis esineks adekvaatsema väljendusega.)
Igati positiivne, et tekst on kergelt ja kiirelt loetav, kõik need lühikesed peatükid aitavad hubaselt raamatu lõpu poole võidukalt sammuda. (Tore, et pisut eespool kirjutasin sellest, et miks küll nii lugejasõbralik jms.)
Esikaas võinuks piirduda ühe “hundikutsikaeetikaga”, või õigemini küsimus, miks kasutada kaanel 2 erikirjalist pealkirja (ja miks autori nimi nii ametliku kujundusega?). No ehk olen maitsetu, võimalik.

Selline pilla-palla lugemine siis. Olen vist liialt tuim, et selline tekst hingelõõma ärataks, natuke üheplaaniliseks või monotoonseks jääb see raamat.

“Lõhkuda on luua on lammutada on ehitada on teha on tunda on keppida on mõrvata on sisse hingata on välja hingata on mõista on rahu on hirmutu elu on elu.” (lk 124)

ekspress
sirp ja ut videam
päevaleht

04 märts, 2010

Simon Hawke – Patrianide ülestõus (1995)

Nooruses sai peale kooli soome telekast Star Treki vaadatud, oh olid ajad, kõik need stuudiovõtted ja parajalt halenaljakad riided. Eks siis ilma suuremate ootusteta mõtlesin käesolevat tõlget lugeda. Noh, parajalt tuim tekst (õnneks palju dialooge, ei mingit jokutamist), raamatu viimane neljandik läheb samas päris põnevaks. Lõpp nagu ikka, sai jälle demokraatiat levitatud. Peale Star Treki fännamise ei oska kujutleda arukat põhjust, miks seda raamatut lugeda.

baas

03 märts, 2010

Leo Perutz – Rootsi Ratsanik


Selle raamatuga Te eksida ei saa, sest:
- Jäi haarangul raamatukogus näppu, kui „nauditavas stiilis kirjutatud lugu, milles on võrdselt nii hoogu ja põnevust kui ka filosoofilist sügavust“.
- Väidetavalt ajaloo keerdkäikudes seiklev, musta maagia, seikluste, iroonia ja stiiliviguritega flirtiv kirjanik.
- Enne Teist maailmasõda ülimenukas Austria kirjanik, kes vahepeal unustatud, kuid viimastel aastatel taas popimaks saanud, Prantsusmaal eriti.
- Borges promos teda Ladina-Ameerikas, Adorno on tema üht teost geniaalseks nimetanud, Hitchcock on temast inspiratsiooni saanud, Bondi looja Fleming on talle vaimustunud lugejakirju kirjutanud jne.
- Prantsusmaal nimetatud „pikareskseks kafkaks“ ja „salapärasuste meistriks“.
- Tundub vaimuka kelmiromaani ja terase ajaloolise romaani segu, kus varas ja deserteerunud aadlik vahetavad kohad ja mis siis kõik juhtub. Tõotab põnevust, huumorit ja turgutavaid mõtteterakesi.
- Ja lõppude-lõpuks on romaanis nimetatud meie oma linnakest nimega Reval.

Kõlab paljutõotavalt, äkki liigagi? Kui kedagi kiidetakse, et „nagu Kafka ja Borges ka“, siis see teeb mind juba ettevaatlikuks kui mittemidagiütlev hüüdlause. Ja paraku jah, ei midagi erilist. Jutt jookseb kenasti, aga sündmustik on kohati motiveerimatu. Kuidagi nagu tehakse asju, sest on võimalus lihtsalt. Valikuid eriti polegi. Juhtuvad ebatõenäolised sündmused, aga kõik laabub nagu muuseas, ilma erilise ohutundeta ja samas ka ilma erilise rõõmuta. Suhteliselt tuim fatalism: „Ja meiegi pole muud kui pallid, mida muutlik õnn vaid selleks kõrgele õhku viskab, et kukkumine tunduks valusam.“ Puudub ida usunditele omane harmoonia rahu, teisalt ei ole siin ka läänelikku seikluslikku hoogu ja asjaolude elurõõmsat ärakasutamist. Lihtsalt jumalata jäänud maailma resignatsioon, mis XX sajandi alguses ehk Perutzi jaokski hingetühjust täitis.

Lubatud stiilipillerkaar on ka vist tõlkes kaduma läinud – maakeel ju üsna õhuke või ühe tihedusega, nagu ikka pead vangutades muretsetakse (kuigi tihti liigagi mugavalt ja iseensesestmõistetavalt, mulle tundub). Igatahes ei ole tajutav eri rahvakihtide argoo jms, mida tegevustik kindlasti näidata võimaldaks.

Eriti müstiline ega õõvastav samuti pole, mõni vaim ja ingel lehvib ringi, aga sellisena oli see mõjus võibolla sajand tagasi, täna mitte. Röövliromantikat veidi ju isegi on – musketikuulid ja röövliplikad ja mõni kõrtsustseen.

Omamoodi huvitav oli hoopis pilk omaaegsele põllumajandusele, kuidas 18. sajandil ikkagi mõisad ja suurtalud toimisid, mida kasvatati ja miks, kes ja kuidas maal elasid. See, kuidas röövel küla poole kõmpides arutleb, pelgalt mõisa põldudel nähtu põhjal, oli üsna terane. Põldude olukorda vaagides jõuab tegelane nimelt üsna tabavate ja paljuütlevate järeldusteni mõisa võimaliku töökorralduse, olukorra, tulevikuväljavaadete ja lausa elanike omavaheliste suhete kohta. Tõeline induktiivse mõtlemise triumf.

Järelsõna lugedes ja veebist Perutzi kohta lisainfot otsides tekkis tunne, et võibolla juhtusin lugema Perutzilt vale asja. See on selline n.ö hilislooming, mida enesetsensuurist piitsutatuna kirjutatakse ja metoodiliselt silutakse aastaid; kus noorusaegade kift on juba lahtunud ja originaalsus paratamatult enesekordamiseks muutumas. Aga ehk ongi tegu lihtsa seikluskirjandusega? Mnjah... Lihtsalt loodan, et Perutzi pole vahepeal asja eest ära unustatud.

Täheaeg 4: Flööditüdruk (2008)

Kristjan Sander “Ei puhka sinus” - klassikaline lühijutt, põhimõtteliselt poleks vaja rõhutada, et tegemist ulmega – tõesti keskmine kirjandustekst. Omamoodi ohulugu, äraspidine selgitus sellest, kuidas üleloomulikke nähtusi või jõudusid tõlgendada. Hämaraks jääb kerade ajakäsitlus.
Õhtu rannal” - kas see ilmunud Sanderi viimases raamatus? Mälu järgi sarnane fiiling. Salapärane maailmalõpulugu, jääkamakast kosmoselaev külvab hävingut või õigemini veeuputust ümberringi. Ahistav ruumipuudus ja seosetu tapmine liha konserveerimise eesmärgil. Lugu lõppeb igati melanhoolselt, putukad kannavad osa ellujäänuid ära, kuhugi.

Taivo Rist “Sõnaga tapetakse enam kui mõõgaga” - algab kui tavaline mõrvalugu, tekst võiks ilmuda pigem mõnes krimkaantoloogias. Uurija on pisut marurahvuslik (mitte et eesti keele oskamine midagi laiduväärset oleks). Arvatavasti aegajalt jutus tegemist ulmeringkonna siseringinaljadega, mis mulle ei ütle midagi. Noh, autor mängib metavärgiga, poole loo pealt hakkabki vastav lõpplahendus kumama. Mingi lähedus ehk Palahniuki “Lullaby” ja Robbe-Grillet “Kummid” raamatutega, aga see muidugi meelevaldne võrdlus.

Veiko Belials “Kübaramoor” - lugu vähe särtsakam kui antoloogia esimesed tekstid. Pisut kivirähklik huumor ja saatanlik meeleolu. Paneb hämmastama, et pohmaka puhul on esmatähtis jääkülma vedelikku juua, mul kukuks seepeale hambad suust põrandale.

Indrek Hargla “Tontla metsas” - jälle tekst, mis võiks ilmuda kustahes, Loomingus või mõnes naisteajakirjas või mis iganes ajakirjandusväljaandes praegu ilukirjandust trükitakse. Taas krimilugu, seekord ristipuudega seoses (vt nt Kõivupuu). Kaks tegelast halavad ja on armunud, kolmas tegelane on kahe jalaga maa peal ehk haritud linnamees talupidajaks ning neljas tegelane on mõtlik ja tasane. Teispoolsus ja maarahva kombed, mis muu kui jaaniöö. Ühesõnaga, ärge tehke lõket ja ärge reostage metsa.

Dani Adler “Valutuli” - kogumiku esimene fantaasialugu, selline unenäomaailm oma freudistlike kiiksudega. Kui väljenduda eriti klišeelikult, siis selline võiks ehk olla tütarlapselikult impressionistlik fantaasialugu (pole aimugi, kes autor on). Natuke ebatüüpiline (minu jaoks) on kõiksugu masinate funktsioneerimine. Pealiskaudseks lugemiseks on see liialt ilulev tekst, kõiksugu detailid ja ülelibisemised ja loodusvaated. Kaugeks jäi.

Maniakkide Tänav “Kallis sa oled nii hale, nii et miks ei võiks ma su piinad lõpetada?” - ja miks selle loo juures puudub illustratsioon? Lühike ja lööv nekrofiili märg unenägu. Tänavi sõnastus tundub pisut rabe, võinuks ehk mõned konarused löövamaks või paremaks toimetada. Tahtmatul kombel omamoodi remix Adleri teksti lõpust.

Paolo Bacigalupi “Flööditüdruk” - elu tulevases orjanduslikus maailmas; midagi nüüdisajast, midagi minevikust ja ohtralt viise inimese ahistamiseks. Väike punt kõrgaadlit ja suur hulk neid teenivaid orje, maailma tundus reguleerivat aktsiaturg. Flööditüdrukute muusika tegemise viis tundub esmapilgul (ja hiljemgi) üsna perversne. Kehade vormimine ja arendamine, iseenesest selline helge tulevik (võrreldes morbiidsemate katastroofiteooriatega) tundub mingis mõttes võimalik olevat. Järjest lühitekste lugedes tuleb ikka parajalt sisutu tunne, ei peaks siiski antoloogiaid lugema, erinevate autorite vahel ümberorienteerumine on väsitav (eriti tõlgete puhul tekib küsimus, et miks just see või teine valiti). Jutt on loetav, aga peale selle skeletimuusika tegemise just midagi meeldejäävat pole.

Jeff VanderMeer “Balzaci sõda” - tuleb välja, et terve antoloogia on sisult tegelikult üks noortekas (vaid Sanderi esimene jutt on kõbiaineline). Tegelasteks on ikka kas lapsed, noorukid või elujõulised ennekeskealised (sellisteks võiks ehk pidada Risti ja Hargla juttude tegelasi); kõiki neid kiusatakse või satutakse sekeldustesse. Niisiis sedagi lugu alustades on kohe tüüpsituatsioon – 2 last tolgendavad kuskil ja hakkavad mingisse jamasse sattuma, no surprises here. Jälle tegemist katastroofijärgse maailmaga, jällegi painavad edasi vead ja eksperimendid kataklüsmile eelnenud ajast. Inimkond oma järjekordses viimases heitluses olemasolu eest. Biokoerte värk on päris õudustäratav, kõik see peade anastamise tehnoloogia ja tuhandejalgsus ja lupsatused. Ah, ja milline traagiline lõpp.

baas

02 märts, 2010

Oula Silvennoinen – Salajased relvavennad. Soome ja Saksa julgeolekupolitsei koostöö 1933-1944 (2009)

Autori sõnul on raamatu eesmärk näidata, et Jätkusõjas (ja varemgi) polnud soomlased nii puhtad poisid midagi, Jätkusõja ajal tegutsesid Põhja-Soomes Saksa politseiüksused, kellele pakkusid abi Soome kaitsepolitsei Valpo ning nende kaasaaitamise ohvrite arvuks u 500 sakslastele üle antud sõjavangi (lk 355) ning lisaks vangilaagrites sadu mahalastud vange (mu mõte jääb segaseks, aga neid mahalastuid nagu Silvennoinen otseselt ei arvestanud).
Mida täpsemalt tähendab Soome riigitegelaste küüditamine 1930. aasta paiku (nt lk 51, 55)? Mida need Lapua tegelased täpsemalt selle küüditamise mõistes tegid?
Kõrvalt vaadates tundub, et kuni Talvesõjani oli Soome ja Saksa kaitsepolitseide suhted mõnes mõttes siiski normaalsuse piirides, ega kumbki ei kippunud innukalt teavet jagama. Peale Norra okupeerimist Saksa poolt 1940. aastal läksid suhted muidugi tõsisemaks või fataalsemaks.
Iseenesest pisut naljakas lugeda, kuidas Soome julgeolekuametnikud vehkisid rusikatega Inglismaa, Ameerika ja N. Liidu aadressil (nt lk 209-210).
Üpris jäle pilt avaneb saksaaegsest Eesti puhastamisest (lk 253-255).
Huvitav, et Põhja-Soome ja Põhja-Norra puhul ei räägita saamidest, kuigi vahel mainitakse põhjapõdrakasvatajaid.
Vahel tundub, et autor on pisut vasakpoolsete vaadetega – no aga niiehknaa pole võimalik adekvaatne ajalookirjutamine (ja mitte et vasakpoolsus mul harja punaseks ajaks).
Soome ja Eesti hõimuvendlus on vist asi, mis puudutab vaid kultuurivaldkonna värke, muudel puhkudel käib suht pragmaatiline naha üle kõrvade tõmbamine.
Hiljuti oli Diplomaatias artikkel Valpo järglasest Supost.

“Riigipolitsei ja Soome sõjaväeametnike tegevuse pärast elas Soome õigusriik 1940. aasta suve ja 1942.-1943. aasta vahetuse vahelisel ajal üle kriisiperioodi, millele senini pole piisavalt tähelepanu pööratud. Riigipolitsei osas ilmnes kriis loobumisena õigusriigi tegutsemisnormidest ning rahvusvahelistest sõjaseadustest ja Soome poolt alla kirjutatud Genfi kokkuleppe põhimõtetest, mis käsitlevad sõjavangide kohtlemist. Politsei- ja julgeolekuametnikud ning tsiviiladministratsioonis ja kaitsejõududes töötavad soomlased mugandusid natsionaalsotsialistlike politsei- ja julgeolekuametkondade eesmärkidega ning võtsid üle nende töömeetodeid. Nad ei teinud seda surve all või sundseisus, vaid seepärast, et pidasid selliseid meetmeid ja eesmärke erakordsetes oludes põhimõtteliselt ja valdavalt vastuvõetavaiks.” (lk 358)

päevaleht

01 märts, 2010

Heldur Jõgioja – Neli naljakat näitemängu vanalt Liivimaalt (2009)

“Se Körrge Kochus” - lugu sellest, kuidas Rootsi ajal Tartus sõjameeste ja linnainimeste tülisid sõjakohtus lahendati. Jõgioja panustab naljakuses paljugi vana keelekasutuse ja kantseliitliku väljenduse imiteerimisele. Igati lihtsameelne huumor, tants ja trall purjus meeste vägitegude ümber; ei saa just ütelda, at autor (siin ja järgnevates näidendites) edendaks Eesti joomisvastast hoiakut – peaasi, et harrastusnäitlejad saaks laia joonega bravuuritseda ning publikule silma teha. Selle vaatamiseks peab vast isegi kõrgendatud meeleolus viibima, ilma oleks ehk raske laval esitatavas vaatamisväärset näha. Sometimes rather strong language.

“Sõnni Mats – eestlasest mõisnik” - päris sade'lik või tomoffinlandlik visioon üleannetult autorilt: “Mats tuleb laua juurde, tõstab suure tuhatoosi kürvale ja keerab kotiriidest pambu sisu lauale.” (lk 45) – jeerum küll, natuke ikka võiks teksti võõra pilguga üle lugeda ja ilmsed näpukad parandada; või kas tõesti külateatris peab keegi palja tilliga ringi vänderdama? Järjekordne aateline jämekoomika, mats mõisahärraks ja mis kõik veel. Jõgioja soovitab Mats Erdelli rohkem uurida, olnud teisel huvitav elukäik.

“Alatskivi Mäss” - suisa action, toimub kakelunge ja muidu praalimist. Päris palju kasutatud vene keelt, mistõttu jääb mulle vaegoskajana paar kohta hämaraks. Jõgioja jätkab oma rahvusromantiliste kujutelmadega, tõsi küll, jutt väljarändamisest Krimmi jms. Raamatu rohked kirjavead peaks muutma lavastamise muidugi põnevaks – kas ära parandada või hoopiski viskuda kirjavigadega kirevamaks tehtud maailma? Kas rääkida “staari kaardiväe ohvitserist” (lk 87) või “tsaari kaardiväe ohvitserist”? Jne.

“Mis maksavad need madalad majad!” - autor jätkab mõnuga vägisõnade pillamist, perssed ja kuradid vonkslevad tuulispasana ringi. Näidendite naised kipuvad kõik lõdva püksikummiga olema, olgu siis köögitüdruk või mõisapreili, ühtviisi vorstimaiad mõlemad. Lavastamise puhul saaks siin värskendava hetkena näha teise mehe peale kusemist. Ütleme nii, et viimane näidend on kõige bravuurikam või elumahlasem või jantlikum või keppimise teemaline palagan. Hakkab pisut piinlik.

Oeh. Huvitav ainese valik, kõik need mõisnikud ja sõjamehed ja matsirahvas ning milline veider elurõõm selle raamatuks kirjutamiseks, paras liivimaa24.ee. Vaimusilmas kujutaks ette näidendite lavastusi, mõni kooliteater võiks tõsist trashi näkku paisata, aga muidu, ei tea.