29 aprill, 2010

Maiju Lassila – Tuletikke laenamas (2002)

“Ta ootas, et Maija Liisa pakub end ehk koduhoidjaks, kuid Maija Liisa omalt poolt ootas, et teda selleks palutaks.
Nii nad istusid ja ootasid. Üks ei julgenud paluda, sest tal polnud kohvi pakkuda, ja teine ei pakkunud ennast, arvates, et Anna Liisa ei pea temast lugu.” (lk 57)

Raamat algab kui ugridrone – dialoogid venivad ja venivad, tegelased tukastavad ja mäluvad öeldu kallal, tõeline mäletsemine. Ja no algul on nimed kõik nii sarnased, et alatihti lähevad sassi. Aga mida lehekülg edasi, seda kindlamaks saab veendumus, et tegemist on hea tekstiga. Saunastseen (lk 30-34) on ikka tõsine andmine, sellest peaks välismaalastele tutvustava video tegema – vot et selline on ugridrone, vaadake ja õppige. Või ehk meenutavad dialoogid siiski regilaulu, korratakse ja vaikselt varieeritakse öeldut (sest tähtis on õige vormel või rituaal!) ning tasapisi keritakse jutulõnga edasi (hea näide reeglite rikkumisest on need kahed kosjatamised Makkoneni lesega). Iseenesest väga viisakas kõnepruuk – ollakse nii kenad ja hoolivad teineteise vastu.

Selles on omamoodi jandilikku elurõõmu, kuidas keskealised lesed muudkui kosjatavad, saaks aga vaid tallu naist tööd murdma. Soomlaste kohvihullus on päris muljetavaldav ja ühtlasi hea näide sellest, kui kahjulik on kohvisõltuvus. Mõned Lassila tegelased meenutavad pisut “Rehepapi” talutöllusid. Ja jutustus lõppeb igati igati sulnilt, kõik, kel vaja, saavad küljekondi. Ja muidugi on meeltülendav lugeda, kuidas peale Ihalaineni plahvatust ja kodus raevutsemist hakkab külaühiskond taas tasapisi ühtselt toimima, jagatakse põrsaid ja kirstulaudu ja riideid. Hea raamat, Lassila huumor kui tasa loksuv merelaine, pikaldane ja mõjus.

“Nii nad elasid ja kannatasid. Kumbki ei rääkinud teineteisega sõnagi. Mõnigi päev läks Antti metsa ja möirgas seal Tohmajärve vallesmani häälega ning õhtuti vihtles tublisti.
Kuid viimaks hakkas niisugune vaikimine Anttit rõhuma ja ta mõtles ning haudus, kuidas Anna Liisaga juttu alustada. Kaks päeva mõtles ta jutu algust välja, kuid viha ja tigedus ei tahtnud niipalju järele anda, et oleks jutu alguse kätte leidnud.
Kuid kolmandal päeval jõudis ta siiski jutuotsale. Kui ta oli paar tundi vaikides istunud, piip suus, ja ühtelugu vargsi Anna Liisa poole vilksanud vaadata, hakkas ta süda pehmenema, sest Anna Liisa paistis oma voki ääres kurb olevat. Ta sülgas mõtlikult ja ütles pominal:
“Jussi Vatanen leidis seal Joel põrssa.”
Anna Liisa muutus rõõmsaks. Ta jättis silmapilk ketramise pooleli ja hüüatas:
“Tohoh!... Või põrssa leidis!”
“Põrssa neh!” urises Antti sülitades, ja kohe ruttas Anna Liisa kohvi keetma.” (lk 180-181)

Huvitav, kas selle raamatu väljaandja on varasemast väljaandest teksti sisse skänninud ja nii raamatu uuesti avaldanud, päris mitmel puhul on “ii” asemel “ü” või “l” asemel “t”.

28 aprill, 2010

Robert A. Heinlein – Võõrana võõral maal (2010)


“Viimaks taipas ta, et Mees Marsilt ei ole rivaal, vaid Jilli patsient – ja kes põetajaga abiellub, peab arvestama, et põetajad suhtuvad oma hoolealustesse emalikult – sellega arvestama ja seda tunnustama, sest kui Gillianil polnuks iseloomujooni, mis tegid temast põetaja, poleks Ben teda armastanud. Asi polnud tema pringi tagumiku täiuslikus õõtses, kui ta kõndis, ega lopsakas vaatepildis, mis avanes eestpoolt – Ben ei olnud lapsik tüüp, keda huvitab üksnes piimanäärmete suurus! Ei, ta armastas Jilli ennast.” (lk 193)


Tagakaanelt: “Satiirilises vaimus kirjutatud teose teemadeks on isiku- ja seksuaalne vabadus, isemõtlemine ja vastutus ning organiseeritud religiooni mõju.” - siia nagu ei oskakski midagi lisada. Mulle jäi raamatu puhul eelkõige pinnuks silma teose esimeses pooles kirjeldatud fosteriitide kiriku tegevus ja ülesehitus. Mis on õõvastav. See, et Föderatsioon on selline nagu ta on, pole tänapäevasele pilgule just ehmatav või üllatav. Aga vot see kõike imav kirik on õudne ja arvatavasti ka vägagi võimalik. Marsimehe sekt jääb liialt utoopiliseks, et sellele tõsiseltvõetavat tähelepanu pöörata.

“Ma grokin inimesi. Ma olen inimene... niisiis oskan seda öelda inimkeeli. Ma avastasin, miks inimesed naeravad. Sellepärast, et neil on valus... sest naer on ainus asi, mis valule lõpu teeb.” (lk 328)

Veel paar lühilauset. Heinleini kõnekeelne lähenemine on päris mõnus, tekib selline elurõõmus ja pisut üleannetu tekst. Humoorikas, et autor nimetas marslaste ühe kasvufaasi olevusi nümfideks (lk 99 jm). See, et Marsi Vanemad otsustasid peale Maa uurimise lõpetamist kunsti huvides maakera ära kärsatada (lk 394) on mõneti kooskõlas hiljuti taasesitatud Hawkingi mõttega. Jubal on muidugi supervinge tegelane. Üpris lihalik tekst, aga otsest andmist siivsalt vähe.

“Mike'i sõjaväelise karjääri tipphetk oli, kui ta ühe loengu järel pruukis küsimusteks ettenähtud aega, et jutlustada vägivalla tulutust (lisades juurde, et liigset rahvaarvu oleks soovitav kärpida kannibalismi abil), ning pakkus ennast katseloomaks mis tahes relva vastu, tõendamaks mitte üksi vägivalla tarbetust, vaid ka selle võimetust hea enesekontrolliga isiku puhul.” (lk 336)

baas
lihtsad katsetused
raamatumaailm
kruusatee
õhtuleht
mr costello - kangelane

26 aprill, 2010

Leida Rohtla – Üksinda öös (1991)

Oligi väike tahtmine lugeda isamaalist luulet, noorus ja sõjad ja ellujäämine/püsimine. Autor sündinud 1911.a ja tundub, et elu jooksul ikka palju näinud. Mõned luuletused kui võitluslaulud, mõned kui itkud. Mingil moel tunnen lugejana rõõmu, et autor sai oma mõtted ja tunded ikkagi raamatuks vormistada, tõesti loodan, et see pakkus talle mingisugust rahuldust.

“SINU MULD

Mulle kuulub terves ilmas kõige suurem varandus,
sündimisel sülle langend hindamatu pärandus.

Geenidega anti kaasa eesti jonn ja eesti meel.
Hällis juba pandi suhu selle ilma kauneim keel.

Eluaeg on nüüd mu oma iidne eesti hõimu maa,
Läänemere laineist tõusnud Kalevite pärusmaa.

Siin mu hellad esiemad vaesusega võitlesid,
sünnilt sitked esiisad sõjatandril sõitlesid.

Siin on võõrast iket kandes verd ja higi valatud,
kalleid manalale andes kaotusvalust halatud.

Higis, veres, pisarates tasutud, mu maa, su hind,
igaveseks eestlastele lunastatud püha pind.

Ainult sinu pühal pinnal suudan hinges kanda tuld -
selle kustudes et kataks mustund süsi SINU MULD.” (lk 37)

“Naerudes, nuttudes
rõõmudes, muredes
pagevad aastad
mind raisates, puredes.

Võitlen kui meeletu
olesklusvaludes.
Siiski, ent siiski
veel pikendust paludes.” (lk 43)

“KUTSE KÜLVILE

Soojad vallatud tuuled.
Vetevoogude rutt.
Metsade kevadmüha.

Seemet ootava künnimaa
sosistav jutt -
kutse külvile, harras ja püha.

Kevadpäevade kullendav
päikesemäng
tulvil ruttamist,
rõõmu ja lootust.

Põllu põuest on pagenud
talvine äng.
Õhk täis õnne
ja ärevat ootust.” (lk 49) – eelmisel nädalal sattusin korraks maakohtades sõitma ja tuli välja, et mingi külv oligi toimunud. Pisut häbi hakkas, et põllumajandusest midagi ei jaga. No mis teha.

Õie Reintam – Usaldan (1996)

“Aprilli algul

Vihma ju tibutab,
sajule seab.
Tuulehoog puude peal
raagusid veab.

Arukasel kiiguvad
veetilgad reas,
pilkuvad silmad seal -
oksade peal.

Puupungad paisunud,
puhkemiseas. -
Tahaksin olla seal
piiskade seas.” (lk 9) – psühhedeelne. Maailmalõpp, mis muud.

“Ravi

Lokkiskarvalisel Muril
väiksed kirbud turja tulid.
Peni niuksus, oli viril -
kirbud torkasid kui sulid.

Riputasin Muri kaela
kirbupulbrist valge kee.
Peni hüples veidi aega
valge rohupilve sees.

Pulber kiirelt kirpe sihtis,
koerapoju tänulik.
Niiske ninaga ta pühkis
valu minu südamest.” (lk 18) – päris müstiline tekst. Algab kui lihtne lasteluuletus ning lõppeb kui novell.

“Nokturn

Nii hea, kui silud mu pead,
siis puniku tunne on peas.
Mõtted lendavad hanereas -
olen tiivasulgede seas.

Vaikus -
päevaväsimus,
sarm -
soojust õhkav tundekarv.
Peast taandub päevane tarm,
puhkan sinuga
arm.

Kui hea, et silusid pead,
puskleva puniku tunne nüüd peas.
Haihtund päevasündmuste read,
hästi väsinult sängi end sean.

Head ööd!
Ami!” (lk 23 – mis tunne see on, kui “puniku tunne on peas”? Päris värskendav lembeluule.


“Muutus püsib

Muutub Maailm,
muutub Maa,
muutub väikene
Isamaa.
Muutub isa,
emakeel.
Muutub ajas
meie meel.

Püsib: muutuv
püha vaim,
Meie Isa
ja ka Kain.” (lk 38) – jälle mõneti huvitav luuletus, sinine esmaspäev hakkab vaikselt deliirseks kiskuma.

“Tiirased stringid

Need pepuvahe püksid,
need prigupüksid,
need G-stringid
tulid välismaalt.
Need pepuvahe püksid,
need piugpüksid,
need prigupüksid -
pole rahvuslikud nad.
Need pepuvahe püksid,
need prigupüksid,
need G-stringid -
viivad rahvuse ka.
Stringid ründamas koole
ning räämas tagahoove.
Põlvkond noor -
kas valib nad?
Vast tuleb neid tiiraseid seirata
kaitsemeetmeid mitte eirata?” (lk 40) – nojah, maitse asi, oleneb inimesest, kes stringe kannab. Alati tõesti ei sobi või nii.

autori koduleht

Sirje ja Viivi Tõnis – Tuules kõndija... (1996)

Tsiteerides klassikuid: “my heart is broken / the world is boring” (albumi 2 esimest lugu on ikka kuld, muu on maitse asi).
No igal juhul, siin mõned Sirge Tõnise luuletused (algselt plaanisin trükkida siin ka “Pohmelli” ja “Lootusetust”, aga noh, liialt pikaks läheks).

“Sa lehvid elus
kui pesu nööril.
Mida tuulisem ilm,
seda rohkem lehvid...
... kui ei oleks tuult
ei paistaks sa
üldse silma.” (lk 24) – vaat sellise mentaliteediga ei tahaks nõustuda.

“Väljund

Vahel takerduvad
aeg ja ruum
mu ümber,
nagu lõngakerast
piiluma sealt pean,
sirutama ette käed
ja hüüdma häälel
selgel, ma tahan
välja, tahan välja
sealt
MAA...” (lk 27) – mõni romantilisem bänd a la Vennaskond võiks seda laulda. Või hoopis kujutleda sellist noise'i värki, kus lõpuks plahvataks apokalüptiline puhastustuli.

-

Viivi Tõnise ei teki niipalju mõttehaakumisi kui nooremaga, liialt poeetilise väljenduse poole püüdlevad teksti, väljenduskergusest jääb pisut (minu jaoks) puudu. Aga pole häda.

“Varajane tramm
äratas hommiku.
Hommik ringutas,
hõõrus une silmist,
viipas ööle
nägemiseni!
Sirutas käe
tervituseks
päevale vastu.
Hommiku õde
Päike riidles
pilvedega:
“Ärge nutke
mu kleiti märjaks!”
Pilvedel hakkas häbi,
nad sõitsid
tuuletrammiga ära.

1966” (lk 45)

25 aprill, 2010

Veiko Märka – Tühja aju korinad (1997)

Suurusehullustuses hauakaevaja
võib isegi hakata
karjääri tegema. (lk 18)

-

Miks mitte
otsida juuri,
kui ladvas niikuinii midagi pole? (lk 19)

24 aprill, 2010

Leonie Swann – Glennkill. Lambakriminull (2009)

“Kui üldse keegi midagi rohusöömisest mõistis, siis olid need lambad. Loomulikult tekkis lugematul hulgal lahkarvamusi, kuid see tegi asja ainult huvitavamaks. Miss Maple eelistas magusat ristikut ja lilli, Cloudile meeldisid kuivade, kuid vürtsikate pööristega kõrrelised. Maude oli päris hull pigem lääge maitsega rohu järele – lambad hüüdsid seda hiirerohuks. Ta oli veendunud, et see on kasulik haistmismeelele. Tegelikkuses oli vastupidi: vaid erakordse haistmismeelega lammas üldse suutiski silmapaistmatut hiirerohtu isuäratavate ürtide lõhnavaibast välja nuuskida. Sir Ritchfield sõi eelkõige võrgutava välimusega suurelehelisi rohttaimi, ja kui nende hulka sattuski paar-kolm hapuoblikat, siis see teda ei häirinud. Sara kartis hapuoblikaid. Lane armastas vürtsikaid madalakasvulisi, nagu näiteks villast nõianõgest ja paraguai suhkrulehte, Cordelia, kes ei kummardanud meelsasti, sõi kõigepealt ära kõrged tuulekaerad. Mopple pistis kõik ilma valimata nahka. Kui nad pärast pikemat vahet taas teisele karjamaale jõudsid, võis üksnes värskete söömisjälgedele pilku heites üpris täpselt öelda, kes kust söönud oli.” (lk 83-84) – mitmest otsast rohu raamat.

Tuttav lambavärk on see multikas, mida vahel hommikuti kedrati (Shaun?); mõningane sarnasus multikaga on, ainult et raamat mõeldud ikka eelkõige täiskasvanutele. Igal juhul, üle pika aja üks teos, mida oli mõnus lugeda, aprill on senini uskumatult puine olnud, isegi head aimeraamatud ei pane isuga lehti edasi lappama. Juba algusest peale sündmustik keeb ja torgib, lambad ei saa rahu ei päeval ega ööl (mitte et nad ise omasoodu südanttarretavaid ehmatustegusid ei teeks). Melmoth rammustab lambamütoloogia päris tüsedaks, omaette mõnusus on ka alkohoolikust Fosco. No ja üleüldse kõik need rohtu armastavad lambad, kildu rebitakse täiega, rääkimata amatöörteatrist. Vihjetest hoolimata olin nii sinisilmne, et sain alles lõpupoole aru, millega see George tegeles (tulevikus oleks huvitav raamatut teist korda lugeda, et teksti selgemalt aduda). Ja lõpus olid lambakesed nii armsalt elevil, et peale “Vihurimäed” hakatakse neile ette lugema “Voonakeste vaikimist”... päris huvitav oleks näha nende reaktsioone (aga see vast võimalikus järjes). Ühesõnaga, igati mõnus lugemisvara.

Ja üleüldse, linkidest saab raamatust selgema ülevaate, ei hakka ega oska ratast leiutada:
õhtuleht
ekspress
maaleht
bukahoolik
raadioteatri järjejutt
päevaleht
industrial snowflake
tõnise lugemispäevik
kiiksu lugemisarhiiv

23 aprill, 2010

Rolf-Dieter Müller – Wehrmachti rivis (2010)

Ehk lisame ka saksapäraselt pika alapealkirja: “Hitleri välismaised abilised ristisõjas bolševismi vastu aastatel 1941-1945”. Raamatut ajendas eelkõige lugema see, et endale on jäänud segaseks Kesk- ja Ida-Euroopa natsiliitlaste tegevus, tavaliselt pööratakse sellele tähelepanu paari lausega. Nii oli uudiseks see, et Saksa liitlastena valmistusid Ungari ja Rumeenia ühtlasi sõjaks teineteise vastu (Slovakkial mure Ungariga senini mingil moel säilunud; go soome-ugri!). Kõik välismaised Saksa abistajad olid lihtsalt kahurilihaks ja pigem probleemiks kui aitajaks. Augutäide, asendajad, kelle mass aitas idarinnet nii ulatuslikuna hoida. Leedu ja Läti pogrommitamine on ikka koledus, vähemalt II maailmasõja kuulus Eesti pigem põhjaeuroopalike alade hulka, mitte nende pogrommitavate idaeurooplaste massi (raamatu ühed jäledamad pildid pärinevad leedulaste (lk 181) ja ukrainlaste (lk 202) “vägitöödest”). Nojah, selge, et nii õhuke raamat ei saa anda just enamat baasteadmistest. Natsifännid arvatavasti pettuvad autori kriitilisest suhtumisest natsivärkidesse.

Tõlkel on kaks probleemi. Esiteks, miks jäeti kaardid maakeelde tõlkimata? Tegemist pole illustratsioonidega. Teiseks on tõlge pisut omapärase keelekasutusega, ei julge öelda, et saksalik, aga mitte just kirjakeelne ka. Ja muidugi näpukad. Aga noh, arvatavasti militaare ei koti pisut arusaamatu keelekasutus (kuigi järele mõeldes on see mõneti omapäraselt kirjanduslik, kõik need nihkes ütlused ja pööramised-käänamised).

militaar.net

22 aprill, 2010

Krišan Tšandar – Taevas on selge (1964)

“Ishak oli kohanud tütarlapsi, kelle mõistus pani mõtlema abielule, kuid välimus enesetapule.” (lk 25)

Päris armas romantiline looke, parajalt naiivne tekst segatud mõnetise riivatusega. India rahvaste paabel ja sotsiaalne ebaõiglus ja soov maailmarahuks ja armastus ja mahajätmine ja kõikevõitev armastus. Raamat jaguneb nagu pooleks – esimene pool kui selline mängulisevõitu realism ja teine pool kui Indiasse imporditud sotsrealism. Südamevalust saab klassivõitlus. Kui esimene pool kõlbab igati lugeda, siis teine pool muutub plakatlikuks udutamiseks. Mitte et mul midagi sotsiaalse võrdsuse vastu oleks.

Teisiti kokku võttes – lugu nagu lugu ikka – mees ja naine armuvad, ilus armastus, naine jätab mehe teise mehe pärast maha, mees otsustab nädala elada ja seejärel enesetapu sooritada, aga satub hoopis õigele teel ehk klassivõitluse rajale. Nagu ikka.

21 aprill, 2010

Kaarel Kivi ja Klaara Kivi – Ajakirjaniku surm (2010)

Nii, postituse lõpus ütlen ära, kes lõi malmpanniga Hans Oja paradiisiaeda. Pole Kivide raamatuid varem lugenud, paistab, et siin paar lõtva viidet vähemalt ühe eelmise mõrvaraamatuga. Lühikesed peatükid teevad teksti päris lugejasõbralikuks; öökapiraamatuks sobib siis, kui oled kahe käega raamatust kinni hoidja (no ise eelistaks öösiti sellist lõdvemat käetehnikat). Tallinnaromaan, suhteliselt klišeelikud tegelased või õigemini tüübid. Võileivakoefitsent teisel või kolmandal levelil, campi dosimeeter tiksub esimesel tasemel ehk pea märkamatult.

Peategelased on selline kirjanik-tõlkijast abielupaar, hiliskeskealine nunnu paar, istuvad kodus ja nokitsevad oma tööd teha ja jalutavad ja maiustavad ja aitavad onupojal mõrvu lahendada. Kalev on pisut Holmes ja Diana pisut Watson (või kes iganes krimikirjanduse klassikaline iqpea-udupea paarike). Tegevust nähakse eelkõige Diana silme läbi, kes on selline meheümmardaja, et pisara võtab silma. Diana mõtteid ja tundmusi nähes võiks edasi järeldada, et naine on selline vanameelne (elutervelt konservatiivne?) kultuuritädi, kes on ühtlasi selline... keskmine eestlane, a la pedofiilid ja mõrvarid (nt lk 132) tuleks omakorda kasti lüüa jne, selline vanatestamentlik kitsarinnalisus. Ühesõnaga, inimene, kellega suurt ei tahaks suhelda, jutud jõuaks ikka mingite rassistlike, homofooblike, antisemiitlike jne vandenõude ja muu oksejamajäreldusteni. Abielupaar harrastab ka väikseid nöökeid Eesti kirjastusilma ja nüüdiskultuuri vastu, mis on kriminaalromaani puhul kindlasti huvitavad nüansikesed, aga mulle tundusid selliste mõttetute näpuviibutamistena, tavapärane sisutühi argiklišee. Aga noh, kindlasti on inimesi, kellel selline mõttemaailm mahla keema paneb.

Et siis selline kodumaine taskukrimka. Eelnevatest sapistest märkustest hoolimata tuleb märkida, et on võluv lugeda niisugust eesti kirjandust, lihtne ja sirgjooneline meelelahutus. Malmpanni viibutas mõrvar.

20 aprill, 2010

Stasys Kašauskas – Meie, Aadama lapsed (1985)

Näide siis nõukogude leedu huumorist või irooniast, vist. Juba mõnda aega mõelnud lõunanaabrite kirjandusi lugeda, aga kättesattunud raamatud pole kutsunud edasi lugema. Nüüd siis poolvägisi läbinärimine, omamoodi põnev on lugeda teksti, kus jutt jookseb ja samas akommunikatiivne, ei saa täpselt aru, millele viidatakse. Alkoholism ja bürokraatia ja asjadekultus ja mis kõik veel on paha, ja edasi? Ju siis olin ikkagi toona liiga noor, et kogu seda nõukogude eluolu tulevärki praegu endale adekvaatselt lahti mõtestada. Ja võibolla suisa tegu varjatud dissidentlusega! Ei tea.

Raamat defitsiidist – kaupade defitsiit, materjalide defitsiit, hingede defitsiit, süsteemi defitsiit. Muidugi on osa defitsiidist üldinimlik või õigemini tuttav praegusel ajalgi. Päris omapärane jutuke (lk 26-31) sellest, kuidas toonased leedulannad võõramaalastega abielluvad ja milline probleem see autorile tollal oli – mida ta nüüd tunneks? Kašauskas on vist päris sapine või liialt didaktiline, see teeb kirjutatu pisut eemaletõukavaks, selline sunduslik nö kommete komöödia. Ehk oli Nõukogude Leedule eriomane, et päris palju viidatakse kõiksugu kristlikule atribuutikale.

Kokkuvõttes jabur lugemiskogemus.

19 aprill, 2010

Tiitus – Hr. Kenonen. Tema elu ja arvamused (2010)

Väike kokkupuude vanema soome huumoriga. Lugude valik on pisut petlik – esimesed lood üsna nürid, siis läheb vahedamaks. Täpsemalt valiku esimesed 5 lugu on selline 19. sajandi laadi puine huumor (a la proovige lugeda sajandivanuseid anekdoote), ent I maailmasõja meeleolude ja sellele järgnevaga muutuvad Tiituse kirjutised tänapäevasemaks ja naljakamaks. Kui härra ja proua Kenoneni suhted on suht klišeelikud, siis isa ja poegade nagistamised on päris värskendavad. Et siis, vana kool. Aga jumal küll, sellist heatahtlikku huumorit (tagantjärgi tundub heatahtlik?) või pila tänapäeval just palju ei kohta, seega puhkus agressiivsusest.

18 aprill, 2010

George Mikes – Kuidas olla võõramaalane (1994)

Igati sobilik raamat neile, kel plaan esmakordselt Londonit külastada. Tegemist siis 1946. a. ilmunud eneseabiraamatuga, kuidas võõramaalasena inglastega suhelda ja toime tulla. Ühesõnaga, ärge rääkige inglise keelt ja olge muidu eksentriline. Vahet pole, keegi ei armasta sind seal.

Või siis sobilik raamat neile, kes hindavad vanamoelist inglaslikku huumorit. Midagi siin on, kuigi mitte just suurejooneliselt.

17 aprill, 2010

William Marsden, Julian Sher – Põrguinglid. Tsiklimeeste kuritegelik impeerium (2009)

Et siis raamat sellest, kui kuritegelikud on tegelikult Põrguinglid ja teised mootorrattagängid. Selline puhas kõmuraamat, pole just tegemist tekstiga, mida võiks kasutada uurimustöös või nii. Vaade seadusesilmade poolt ja suurt nagu ei igatsegi kuulda pahade poiste kaitsekõnet (võiks sedastada, et tegemist igavusega). Raamat kui pikendatud ajakirjauurimus, esitatakse hulk juhtumeid Ameerikast, Austraaliast ja Euroopast, aga sellest jääb ajalise distantsi vähesuse tõttu suur pilt moodustumata (mitmel puhul kirjas, et kohtuprotsess pole veel alanud vms) – no hea küll, tegemist ülemaailmse kurja impeeriumiga jne, aga nii pealiskaudse järelduse võinuks kümne lehega kokku võtta. Aegajalt on tõlkija kasutanud huvitavalt kõnekeelset sõnavara, nii tegeldakse “kitumisega” ja üks liik põrguinglisõbralikkust on “kaasajõlkujad” jms. Noh, igati rahvalik raamat siis.

15 aprill, 2010

H.P. Lovecraft – Charles Dexter Wardi juhtum (2004)

Pinge kruttimine esimestest lausetest peale, vihjatakse eiteamillele ja ometi ei öelda midagi selget. Lugejana käid kui kass ümber pudru, sibulat kooritakse ja õõvastatakse, vihjed kõiksugu teispoolsuse jälkustele ning muidugi 18. ja 20. sajandi eluolu.

Olen fantaasiavaene mats, aga selline maneristlik üleloomulike jõududega jändamine ei paku siiski pinget või huvi (mis ei tähenda, et ei saaks aru, miks lugejaid selline tekst lummab; lihtsalt pole õuduskirjanduse fänn) – kui pole muidugi tegemist selliste mänguliste tekstidega nagu de Lint, Powers, Hughart või Gaiman; nende kõrval tundub Lovecrafti romaan küll kuiva tekstina – igati huvitavalt teostatud, aga jätab külmaks. Parem lugege ulmekirjanduse baasi muljendusi, arukam kui siinne postitus.

“Aga Marinus Bicknell Willett kahetses, et ta uuesti vaatas. Kuigi ta oli kirurg ja lahkamistubade veteran, pole ta pärast seda enam endine. On raske seletada, kuidas vaid üksainus pilk käegakatsutavalt ja mõõdetavalt olemasolevale olendile võib niimoodi meest raputada ja muuta. Me võime vaid oletada, et teatud piirjoontes ja olendeis on sümboolsuse jõudu ja sisendusvõimet, mis mõjub tundliku mõtleja arusaamadele hirmuäratavalt ja sosistab jubedaid vihjeid hämaratele kosmilistele suhetele ja nimetutele reaalsustele tavaarusaama kaitsvate illusioonide taga. Selle teise silmapilgu jooksul nägi Willett sellist kuju või isikut, et mõne järgneva hetke jooksul muutus ta kahtlemata sama märatsevaks hulluks kui ükskõik milline doktor Waite'i erahaigla patsient.” (lk 113)

baas
need read

13 aprill, 2010

Arvi Tapver – Apelsin kellavärgis (2010)

Ehtne eesti meestekas. Esimestest lehekülgedest autoril jutt ja tegevus jookseb, vahel ta küll kipub mõttetult katkestama oma jutuvoogu igasugu seletustega, aga noh, eks seegi omamoodi jutumehelik viis. Tapver tahab olla lugejatele huvitav ja pakub kergelt idenfitseeritavaid tegelas- ja firmanimesid, noh, vaevalt et keegi auhaavamise pärast kohtusse kaebab. Ja no muidugi pidev alkoholi ja narkotsi hämu, ikka on naised kas prostituudid või lihtsalt lihahimulised, mobla vittu (no seda juhtub küll kord ja meenutatakse palju) ja hei hopsti järgmise pudeli manu (no seda juhtub pea igal teisel lehel).

Tekst pole niivõrd ropp (nagu esikaanel vihjatakse), kui vaid pigem labane, lihtilukirjanduslik (vahel on tunne nagu tekst oleks kerges joobes kirjutatud). Tagakaan lubab huumorikat lugu, aga noh, huumor on üsna äbarik ja ühetaoline, põhiaur ikka klatšilikul krimilool; justkui suuliselt jutustatud, mitte kirjalikult jutustatud – kindlasti autor “müüks” oma teksti paremini lavakoomikuna vms. Balti jaama külastus ja sealsed kriminaalid (lk 66-78) on vast raamatu parim osa, suisa kirjanduslik, tekitas usku, et kokkuvõtmise korral võib autor huvitavalt keskkonda esitada. Aga muu, jah, selline üheksakümnendate-nullindate kokkusegatud hämaram elu, allmaailm ja altkäemaksud ja sünged politseinikud. Raamat lõppeb nii, et iseenesest võiks kõne alla tulla järje kirjutamine, cop killa vol2.

“Ma tundsin, et keegi oli mu selja taha ilmunud. Just hetkel, kui ma kõne lõpetasin. Mees võib voodis naisele mõne võõra lipaka või oma eksi nime kogemata kõrva sosistada, aga parfüümis ta ei ei eksi. Vähemalt mitte see mees. Catrini silmad olid vapustavad – laiali voolanud meik nende ümber tegi need veelgi pandamaks. Pandavamaks, tahtsin öelda.” (lk 94-95)

Teksti võinuks ehk keeleliselt toimetada – mitte et häiriks kõnekeelne väljendumine (eesti meestekas ju), aga aegajalt tehakse lapsikuid õigekirjavigu - “atendaat” (lk 20 jm), “backround” (lk 35 jm), “vitumaija” (lk 79). Lihtsalt et jääks autorist viisakam mulje.

ekspress

12 aprill, 2010

Henry Hobhouse – Kuus taime, mis muutsid maailma (2004)

Kõiges on süüdi hiniin, mis aitas eurooplastel jõuda suhkru ja muu sõltuvussaastani. Hiniin aitas malaaria vastu ja seetõttu said eurooplased troopikaaladel ja mujal oma visiooni valgenahkade tsivilisatsioonist levitada (ja ühtlasi teisi malaaria käes kannatajaid – nt India, Hiina – orjusse ravida). Saadi ohtralt kulda ja hõbedat ja teed ja suhkrut ja kohvi ja kartulit ja puuvilla ja muidu põnevaid narkootikume. Hobhouse'i järgi võinuks hiniin avastamata jääda ja see aidanuks populatsiooni reguleerida ja lasta ellujäänutel suhteliselt, hmm, talutavalt elada.

“Potentsiaalses malaariapiirkonnas järgneb ülerahvastatusele kiiresti palaviku-alatoitluse-letargia nõiaring, ning kuigi see kõlab julmalt, peab ütlema, et see on sama loomulik rahvastikukontrolli meetod, kui hootiste põudadega piirkonnas on näljahäda. Teotahteline ja ettevõtlik renessansiaegne valitseja võinuks võtta kasutusele või taaskasutusele vee ärajuhtimise ja parandada hügieeni ning muuta paiga majanduslikult elujõuliseks ja poliitiliselt mõjukaks. Sellele oleks järgnenud ülerahvastatusest põhjustatud hukatus ja kordunud allakäik.” (lk 25)

Polegi varem endale teadvustanud, et suhkrusõltuvus sama hull kui nikotiin-alkohol-narkootikumid. Lugedes tundus suhkrusõltuvus nii kole, et otsustasin maiustuste jms asemel kartulikrõpse krõbistada. 2,5 päeva suutsin suhruta olla kuni lõpuks kohvikus lisasin automaatselt lusikatäie kohvile (peale seda liigutust vandusin mõttes). Aga peale seda taas “puhas” (kuigi mõtteid täidavad kujutelmad magusa tarbimisest).

Paar sõna raamatust. Hea ülevaade viimase 500 aasta ajaloost, tõsi küll, Euroopa vaatepunktist, mis tugeva briti hõnguga. Autori inglaslik vaatepunkt, lähtumine eelkõige Briti koloniaalimpeeriumist ning kuningriigi arengutest ja kitsaskohtadest. Igatahes Iirimaa ajalooline taak ja tänapäev sai natuke selgemaks. Ja raamatus muidugi ohtralt orjusest ja muude mitteeuroopalike tsivilisatsioonide kohtlemisest. Omamoodi armas oli lugeda Hobhouse'i siirast muret teejoomise allakäigu pärast (lk 162-165), tõsi see on, teekotikestega jahmerdamine on piinlik.

09 aprill, 2010

M.J. Eisen – Eesti vanasõnad (1993)

Aeg on õnne asutaja. (lk 14)
Endine ei aita, kui praegune ei kõlba. (lk 15)
Aasta teeb mehe vanaks, kaks lapse kavalaks. (lk 17)
Parem aasta oodata kui kaks kahetseda. (lk 17)
Täna kuld, homme muld. (lk 21)
Kes kõik pühad ära peab, see kõik näljad ära näeb. (lk 21)
Inimene läheb aasta vanemaks, kaks targemaks. (lk 23)
Inimese nägu ununeb, teod ei unune. (lk 23)
Kes ei tee silmi lahti, peab kukru lahti tegema. (lk 24)
Parem suuga paluda kui käega võtta. (lk 25)
Kellest süda täis, sellest räägib suu. (lk 25)
Väimees puuakse võlla, kui naiseema majas. (lk 28)
Kui last karistad, siis ära pärast kahetse. (lk 29)
Laps, kes kasvab üles hirmuta, sureb auta. (lk 29)
Mehe ilu ja koti jämedus on üks. (lk 30)
Mehi ei pea loetama, vaid kaalutama. (lk 30)
Mees nägusam, kui piip suus, naine nägusam, kui laps süles. (lk 30)
Mees saab naise, aga lapsed ei saa ema. (lk 31)
Kes mees siin, see mees seal, see mees igal pool. (lk 31)
Olgu mees ühe jalaga ja ühe silmaga, naise saab ikka. (lk 32)
Hea naine vaese varandus. (lk 32)
Kes naisterahvast pahandab, see eluõnne kaotab. (lk 32)
Kaasavara kaotab naise vead. (lk 32)
Nisuleib ja tütarlapsed ei seisa kaua värsked. (lk 34)
Pillajast saab ori, kokkuhoidjast kuningas. (lk 36)
Parem üks sant toita kui üheksa. (lk 37)
Oma eit eidekene, võõras eit raisk. (lk 40)
Jumal loonud lollikese, loob lollikesele ka mollikese. (lk 47)
Au ei anta asjata ega tarkust tasuta. (lk 59)
Roppus ja uhkus kasvavad ühe juure peal. (lk 65)
Mine otsi õnne, kui õnn sind ei otsi. (lk 67)
Päeviti ela, aasta mõtle ette. (lk 76)
Kes palju kõneleb, palju võltsib. (lk 78)
Kõnele muudega vähe, enesega palju. (lk 78)
Kes hoiab, ei õhka. (lk 83)
Homseks hoia leiba, aga mitte tööd. (lk 86)
Kui tööd teed, tee, et tänatakse. (lk 86)
Töö tehtud, hea hingata. (lk 87)
Kes tööd teeb, on rikas ja nõid. (lk 88)
Naise näpp ja mära mokk ei seisa iialgi. (lk 89)
Rohunina tärkab, künnimees ärkab. (lk 92)
Pillimehed lähevad põrgu, tantsijad takka järele. (lk 92)
Tantsib ikka täis kõht, ei hüppa uus särk. (lk 92)
Väsib andja, ei väsi võtja. (lk 93)
Väsib äkiline, pikaline peab vastu. (lk 93)
Kes magab, on vaene. (lk 94)
Rikas see, kes vähega läbi saab. (lk 97)
Viletsal visa hing, õnnetu kaua elab. (lk 99)
Laena niikaua teistele, kui ise laenama lähed. (lk 100)
Mesi peiul, viha naisemehe suus. (lk 105)
Kõht isand, sina ta sulane. (lk 107)
Söö seni kive, kuni kännud kasvavad. (lk 107)
Söömata magamata, löömata üles. (lk 107)
Varjus jahedam elada. (lk 109)
Ahju peal ei saa kindraliks. (lk 118)
Metsa ja magajat ei või uskuda. (lk 118)
Metsa läheb mehitu naine, sohu ohjata hobune. (lk 118)
Ükski kivi ei tõuse ilma tõstmata. (lk 119)
Kaeva mulda, siis saad kulda. (lk 120)
Lehm igavam lüpstes kui tappes. (lk 123)
Kes kassile kala või vaesele viina annab. (lk 128)
Ronk ja ronk on kokku kaks ronka. (lk 133)

08 aprill, 2010

Philipp Blom – Pöörased aastad. Euroopa 1900-1914 (2010)

Järjekordne “linnuke kirjas” postitus ehk siis “lugesin raamatut, aga pole suurt midagi öelda” ehk siis ohtralt akommunikatiivseid tsitaate (see, et need pärinevad raamatu viimasest kolmandikust, tähendab muidugi seda, et üks hetk tekkis paanika – ühtki lugemismärget pole teinud, aga ometi tahaks grafomaanlikult linnukese kirja saada või nii) ja võimaluse korral viide mõnele asjalikumale raamatukäsitlusele (ausõna, lisan viiteid ka tagantjärele). No mis teha, üheksal juhul kümnest on heal juhul lugemisrõõm, ülejäänud harvadel kordadel ehk sähvatab pondunud ajus mõni tuhmunud lambike. Milline mõttetu sissejuhatus... (“Ta astus tüdruku juurde ja vaatles teda teraselt. Siis tõmbas ta tema hõlma ja kaisutas, ja nad astusid abiellu. Ei tea, kuidas käib nende käsi nüüd, ja eks ole see ka ükskõik.” - Muinasseiklusi. Rahvamuinasjutte mitmesuguste muinasjuttude järele (1928), lk 9)

Blom väidab kohe sissejuhatuses, et toonased aastad on sarnased praegusele aastatuhandevahetuse järgsele (kokku-lahkukirjutamine täna ei õnnestu) ajale, et kõik muutub ja oleksime justkui mingi prahvaka ees (no seda just ei öelnud). Siis sai näo 20. sajand, nüüd siis 21. sajand. Miks mitte, oleme küllalt vanad, et mitte näha praeguse sajandi pikemat arengut. Maailma lõpus on, teadagi, kohvik, kus kunagi kohtuvad, teadagi, kõik. Mis raamatu puhul enim meeldis, on see, et autor on aegajalt mõnusalt irooniline ja viskab vahel päris head kildu kahepalgelisusest. Hea raamat harjutamaks inimlikku mõtlemist ja vaatepunkti. Pildimaterjalist plaksatas silma Kubini “Sõda” (lk 366), vägev, selline oleks kena ulmeraamatu kaas. Natuke pani kukalt kratsima, et aegajalt viidatakse tõlkes värvitahvlitele (nt lk 301, 319, 352, 353, 366), aga mitte ei suutnud leida neid. Ju siis raamatukoguraamatu viga, kuhugi kaotsi läinud.

“Tehnika oli loonud uue hiiglaste rassi ja võiduajamise – selle sõna (race) mõlemas tähenduses – ja muutnud koguni arusaama ruumist ja ajast. Suurema kiiruse mõjul vähenesid vahemaad ja reisimine tundus üha lihtsam. Kui vahemaa näis kahanevat, siis aeg aga venis dramaatiliselt, andes üha väiksematele ja väiksematele ajalõikudele suurema tähtsuse, olgu tegu siis Taylori ja tema süsteemiga või ajalehtedega, kus trükitakse ära uudiseid kogu maailmast ja fotosid sündmustest, mis leidsid aset kõigest mõni tund varem, spordis otsustavad võidu või kaotuse aga sekundikümnendikud.” (lk 310)

“Niisugune uus statistiline tarbijamaailm võttis standardiseerida nii toodangu kui ka tarbijad. Mõõdulindi, arvutuslükati ja statistika abiga tehti kindlaks standardne inimkeha ja selle kõige levinumad suurused, et töösturitel oleks võimalik toota kõige paremini sobivamaid valmisrõivaid. Kui elukindlustuste arv läänes taevasse tõusid, palkasid kindlustusseltsid kohe tööle kindlustusstatistikud ja väljaõppinud matemaatikud, et arvutada välja, kui palju nende kliente võib saada viga või surma ja kui palju tuleb neile hüvitist maksta ning kuidas koostada sobivad kindlustustingimused. Liikluse ja linnade planeerijad kasutasid statistika andmeid, et kavandada kõike, olgu teid või kanalisatsioonisüsteeme, trammiistmeid või vanglate mahutavust. Selles uudses maailmas olid nii mehed kui ka naised kõigepealt arvud ja alles seejärel isiksused.” (lk 388)

“Nende muutuste mootor, tööstus koos oma masstoodangukaupadega, oli inimeste igapäevaelus kinnitanud kanda diskreetselt, aga hirmuäratava jõuga, muutes tihtipeale mitte niivõrd asjade välimust kuivõrd nende olemust; sõna otseses mõttes kehtib see valmisriiete ja kingade kohta. Härra ja proua Keskmise maitse polnud 1870. aastast saadik arvatavasti kuigi palju muutunud – õigupoolest võis seda ajalooliste uusrenessanslike või uuskeskaegsete fantaasiate suunas edasi viia ühiskonnas aset leidnud muutustest põhjustatud ebakindlus –, küll aga oli muutunud nende ihalusobjektide kättesaadavus ja hind. Paljud võisid nüüd lubada enesele tagasihoidlikku luksust ja valida meeldivaid kaupu kataloogidest või kaubamajadest, nad võisid osta ajalehti ja kinopileteid ning viia pere nädalaks puhkama mere äärde. Mis puudutab nende igapäevaelu, siis neist oli saanud osa ülemaailmsest majandusest, ahela viimane lüli: nad lugesid samu ajalehti nagu miljonid teised samasugused, sõid Uus-Meremaalt või Argentinast sisse veetud liha, Venemaalt ja Kanadast toodud leiba, jõid tööstuslikult töödeldud piima ning kolooniatest pärit teed ja kohvi.” (lk 393)

“Kui naised end üha enam maksma panid ja üha uusi rolle omandasid, olid mehed ühtäkki surutud kaitsesse. Freud on see, kes kirjutab, et nagu näitavad tema uuringud, pole mees “enam omaenese majas peremees”, ning see oli tõsi rohkem kui ühes mõttes. Masinad, mida võisid juhtida isegi lapsed, tegid meeste kehalise jõu mõttetuks ja kuna nii muutused ühiskonnas kui ka ebakindlus seksuaalelus lõid nende seisundi ühiskonnas kõikuma, taandusid mehed liialdatud mehelikkust rõhutavatele positsioonidele. Ajavahemikus 1900 kuni 1914 peeti rohkem duelle kui eelnenud kolmekümne aasta jooksul, tänavail liikus rohkem mundrikandjaid, rohkem oli üha suuremaid vuntse, üha suuremate lihastega atleetvõimlejaid ja aina võimsamate suurtükkidega lahingulaevu. Tekkisid võidusõiduautod ja püstitati kiiruserekordeid, sündisid spordikangelased ja lõputult reklaamiti elektrilisi vöösid ja muid vahendeid kaotatud “meheliku elujõu” taastamiseks. Pole siis mingi ime, et uhke, kiire ja võimsa Titanicu uppumine 1912. aastal kujunes otsekui kogu ajastut iseloomustavaks sümboliks.” (lk 476)

ekspress
raamatumaailm
päevaleht
sirp

07 aprill, 2010

Paul Pajos - Igipaha seiklused Estomaanial (2005)


Kuna praegusel keerulisel ajal on võimalused piiratud ning seda eelkõige kirjanduse alal, siis tuli ette võtta selline põnev raamat nagu pealkirjas ning kõrvaloleval pildil näha. Eelnevalt olin paar korda teose kätte haaranud selle üle naermiseks (proovige ise: võtate kätte, teete keskelt lahti ja loete paar lauset nagu näiteks "Projektijuht Peeter pööritas lugu kuulates silmi. Ehmatus vajus raske triikrauana talle peale. Ta ajukäärud võtsid raskelt omaks tõsiasja, et pidutsedes ununesid sõbrad raskel hetkel saatuse hoolde. Aga teisest küljest - mis oleks temagi saanud mõrtsukputukate ja nende tuututajate vastu?" lk 63).

Aga nagu piltlikult öeldakse, häda ajab härja kaevu ning viimaks tuli teos siiski tõsiselt (st algusest lõpuni lugemiseks) ette võtta.

Esimese päätuki lugesin "pikkade hammastega" aeglaselt läbi, püüdes nautida iga hetk saabuvat võimalust "vaimukalt" ironiseerida. Tõsi, teatud alged olid muidugi olemas (näiteks üks tegelane haises ja peeretas nii et maa mürises, ja ta nimi oli Igipaha), aga ma ei saanud päris hästi aru, kas see nali on hästi halb või sellest natuke hullem, st oma halbuses täitsa naljakas. Esimene peatükk ajas segadusse pea 30 lk ja siis toimus pöörang.

Läksin väikesele suitsupausile. 

Teise peatüki kallale asudes olin paar lõuatäit kohalikku lahjat alkoholi manustanud. Kuid see oli ilmselt vaid jää sulatamiseks. Lk-lt 31 algab teine peatükk pealkirjaga "Kirbunella baaris" ja see oli juba midagi konkreetsemat hinnangu andmiseks. "Boa-Roocist allapoole laiutas Port Gaapsalu Estomaania äärealadel sinise okeaania kallastel ja see oli lemmikkoht igasugustele juhuse-, õnne- ja seikluseotsijatele. Ka nõidadele, maagidele, pisipududele, terviseseppadele, silmamoondajatele, toruabistajatele, tibulibudele, seelikuküttidele, mullipuhujatele ja muudele mitte niivõrd heas kui mustas nimestikes figureerivatele isenditele. /.../ toidud tehti siin head, vürtsised. Seda aga mitte ligimesearmastusest, vaid seetõttu, et peremees kartis kehva toitu pakkuda. Põhikülastajad olid ju universat näinud mehed, kes ei kartnud kedagi ega löönud millegi ees risti-rästi." (lk 31)

Siis tuli hirmus palju seiklusi. Hästi ebaloogilisi muidugi. Vahepeal laused longavad. Näiteks ""Hull munk!" karjatas Kapten Tramm, sest tema see oligi, joobnu nõrga imestusega." (lk 36) Aga see vist on rohkem toimetaja teema.

Ma ei oskagi öelda, mis asi see raamat oli. Natuke nagu Frenchi ja Koulu teemasse (seega alternatiivajalugu vbl kah), aga hirmus palju tobedam ja pealiskaudsem. Aga ma ei ütleks, et see tobedus oli halb tobedus, see oli selline üleni tobe tobedus, millegi paralleelselt liikudes saab naljale pihta. See polnud päriselt halb raamat. Nagu koomiks. Just! Nagu koomiks!

06 aprill, 2010

Robert E. Howard – Pimeduse rahvas (2002)

“Ma polnud kunagi varem mingit tähelepanu pööranud mustale või pruunile naisele. Kuid see kvarteroonitüdruk erines neist, keda olin varem näinud. Ta näojooned olid korrapärased nagu valgel naisel, ja ta kõne polnud tavalise maatüdruku oma. Siiski oli ta metslaslik, tema naeratuse avaliku ahvatluse, silmade sära, meela keha häbitu näitamise tõttu. Iga zhest, iga liigutus, mis ta tegi, muutis teda teistest naistest erinevaks; ta ilu oli taltsutamatu ja reeglipäratu, mõeldud pigem hullutama kui rahustama, tegema meest pimedaks ja segaseks, äratama temas kõiki ohjeldamatuid kirgi, mis ta on pärinud oma ahvidest esivanematelt.” (lk 37-38)

Noh, tegemist olevat sword & sorcery klassikaga (siinsed lood pigem õudusjutud?), aga minust ikka pole Howardi austajat, paar aastat tagasi sai püütud “Punast kantsi” lugeda, ent ei läinud alla. Arvatavasti olen liialt ulmekauge ja poliitilise korrektsuse tõvest haaratud, aga nii mõnedki autori kolmekümnendatel ilmunud lood on praegusest vaatepunktist mõneti rassistliku meeleoluga. Saan aru, et tegemist mängumaailma ja meelelahutusega jne, aga no ikkagi, kas on vaja tõlkida iganenud tekste (või noh, miks üldse tõlkida lühijutte, eksole). Või olen kaotanud igasuguse lapsemeelsuse.

“Kivikalme neemel” on omamoodi samas jões Gaimani ja de Lintiga, Odin saab taaskord mahalöödud ja iirlased ruulivad. Väike Rahvas võiks selle mongoliidse teooria põhjal (lk 122) väga hästi ka proto-soome-ugrilased olla. Aga ega ikka tegelikult ei ole ka.

baas
päevaleht

05 aprill, 2010

Gaius Suetonius Tranquillus – Keisrite elulood (2009)

Omamoodi kurb raamat. Alates Galbast mulle tundmatud keisrid, seetõttu endal huvitav lugeda (eriti hea võrdlusvõimalus on see ligi 200 aastane kronoloogia raamatu lõpus). Genealoogiafännidel on kindlasti suur lõbu ja seiklus jälgida keisrite erinevaid sugulusvõrke – mina neid jälgida ei suutnud, liialt palju tundmatuid nimesid või naisi või lapsendamisi. Ei hakka risustama netiavarusi oma suvalise arvamusega, mõttekam on lugeda Lotmani järelsõna, saab hea ülevaate Suetoniuse teksti ülesehitusest. Ahjaa, hea, et kasutatakse joonealuseid märkusi, mitte pole viidud märkusi raamatu lõppu nagu viimasel ajal kombeks.

Mõned viited klatšihimulistele:
“Siiamaani oli jutt valitsejast, edasi tuleb rääkida koletisest.” (lk 198)
“Need osalt laitmatud, osalt isegi üsna suurt kiitust väärivad teod olen kokku kogunud selleks, et eristada neid tema kõlvatustest ja kuritegudest, millest ma nüüd rääkima hakkan.” (lk 281)
“Võimu teostamisel näitas ta end mõnda aega muutlikuna, pahede ja vooruste võrdse osakaaluga, kuni pööras ka voorused pahedeks; nii palju kui võib oletada, muutis vaesus ta vastu tema loomust röövellikuks ja hirm julmaks.” (lk 395)

päevaleht

03 aprill, 2010

Michael D. Gordin – 5 augustipäeva (2008)

Raamat kummutab siis klišeed, et USA tahtis Jaapani vastu piirduda 2 aatomipommiga ja milline oli ütlemata üllatus, et Jaapan nii äkitselt kapituleerus. Huvitav vaade (või noh, natuke igav ka), kuidas nüüdisajaks on tollast aatomipommindust nii müütiliseks muudetud – kui tegelikult oli see tavaline õnnestumiste ja mitte nii õnnestunud juhtumite jada, alles Jaapani enda reaktsioon hakkas siis pommitegijate ja valitsejate silmi avama.

Pommitegemisel polnud võimalik kiirgusoht just eriliseks huviobjektiks:
“Sihtkomisjon arutas radioloogilisi mõjusid, kuid ainult pommituslennukite pilootide suhtes, kes neid relvi sihtmärkideni toimetasid. Otsustati, et pommitajad ei tohi kiirguse tõttu olla plahvatuskohale lähemal kui 4 kilomeetrit (kuigi tegelikult oleksid lennukid pidanud lööklaine eest pääsemiseks olema veel kaugemal) ja et pommitusjärgse vaatluse lennukid ei tohi lennata läbi tekkinud pilve. Samal ajal arutasid Groves ja komisjon võimalust teostada kohe tuumarünnaku järel süütepommirünnak, kasutades argumenti, et kuna jaapanlaste tuletõrje on pärast esimest pommi hõivatud, võib järgnev rünnak tekitada veelgi suuremat kahju. See plaan lükati tagasi, kuid mitte eeskätt selle tõttu, mis praegu näib kiirguse enesetapjaliku eiramisena, vaid pigem nõudis Groves ainult tuumapommitamist, et oleks võimalik hinnata selle mõju omaette nii purustusvõime osas kui ka teaduse seisukohalt.” (lk 79)

“Teisest küljest pooldas Marshall ettevaatlikult üksikute tuumamissioonide peatamist, et võimaldada pommide taktikalist kasutamist novembriks plaanitud sissetungil Kyushu saare lõunaossa. Kaks erinevat tunnistajat meenutasid, kuidas Marshall avaldas pärast sõda mõtteid üheksa pommi kasutamisest dessantide toetamiseks: kaks pommi kolmele invasiooniarmeele sillapeade puhastamiseks ja siis igaühele üks lisapomm Jaapani reservide hävitamiseks kohapeal. Mõte saata Ameerika väed läbi seenpilvede Jaapani rannikule tundub praegu uskumatu, kuid tollal olid USA valitsusringkondades teadmised radioaktiivsusest üsnagi piiratud ja see ettepanek oli kindlasti mõeldav.” (lk 136)

“Peaaegu kohe pärast kapitulatsiooni asus Ameerika meedia looma väga lihtsat lugu sellest, kuidas “pomm lõpetas sõja”, mis erines märkimisväärselt 1945. aasta jooksul ohtralt ilmunud kirjutistest võimalike sõja lõpu variantide kohta; tingimusteta kapitulatsiooni muutmine, Nõukogude Liidu sõttaastumine, tugevdatud blokaad ja süütepommitamine. Fakt, et kõik need pakutud Jaapani kapituleerumise ajendid olid nagu aatomipommidki tegelikult mängus, tuhmus peaaegu kohe pärast kapitulatsiooni.” (lk 151)

sirp

02 aprill, 2010

Marko Kompus – kapiuks jaan oksa (2009)

Blogi turundamiseks tuleb teadagi käia lugejate sünnipäevadel ja muudel avalikel kahtlase kuulsusega üritustel. Eilsel brändireklaamimisel-veinijoomingul tuli seetõttu esmakordselt mängida scrabble't (oh mida kõike tuleb teha, et enam klikke saavutada!), kes võitis, ei tea. Tõestamaks, et mõned eilsed sõnad on vägagi võimalikud ja loomulikud (heeliuminäu?, köiepoelesed?), otsustasin Kompuse luulekogu toredate liitsõnade nimel sirvida (ühtlasi võib siinset nimekirja kasutada spikrina, kui kellelgi soovi). (Kirjapilti pisut muudetud y>ü.]

koerhuulsed, maakihlus, sumoahv, porgandikraanid, kohvikuhambaid, põsemuusika, öömajavembukas, baobabiigatsus, sülekoermetsad, suhkruratsur, poolunevennad, teemeistrinohu, soolakuub, pulmaööööked, humalalapsed, timukakõrned, külviulg, anaaldieet, serenaadmööbel, välguhirm, rõõmukulp, partrooste, mälukae, ananassrahvad, tuumulmne, klaverinööbid, pasteettomahookide, kaugplaksutajad, merikarpkuub, rindpimik, kulmkajakas, hakklihavirmalised, rangluupurgid, tsikaadipiim, esmaabikakand, kontdelta, rinnaltpäästjad, kopsutraktor, tolteegipirn, kambüüsjuuksed, sakepoks, patsutuskontor, torumesi, kelgupisar, selleripistik (lk 3-5)
piimagiljotiini, oliivviipav, pompelmuusika, kärumeeshapnikku, kreissaeorkester, puljongikompvek, hapnikukastrul (lk 6)
kiivitajatreppidel, verepoid, põrnikatrummide, sünnitunnistustangidega, soolaukamõruda, teretuslahing, kaimanvoodites, muskuslabidad (lk 7-8)
martsipaniriidlev (lk 8)
heraklesvabrikus, telefonkopsud, kärbsenäppvaremeil (lk 9)
salamahlana, inimkodarad, hullusärkärkvele, külmvõõras, emakeelvapralt, silmapilkhapnik (lk 12)
poolmiljonilinnatuul, pirukavuntsid, klavessiinbussis, välkametnikud, kontnõlvne, keksukastkurbust (lk 13-14)
kioskiallergia, laiskloomapisar, armastusfüürer, bumerangvõtit, unekäharat, tsepeliinvõras, plekkkoeravuntsid (lk 14-15)
paberjaanuar, kakaduuköömneid, sündikaatahjud, tubakakorter, tõrvalillkohvrid (lk 16)
silmapilkpõlved, gnuurusikad, siidiussranges, lapsepõlvtoorelt, vihmagnuud, vormileibkristuse (lk 17)
jäätisesosinat, daamjahust, kaaviarireha, rebasekortsud (lk 20)
karmarõõmne, meeleolukindaid, tikrikloostris (lk 21-22)
pärlkanatubadest (lk 23)
esmatarbenauding, liblikaproteeside, albatrossistmel, mürkseenemootor, rohujuurrasvaselt, pisaranuustik, umbusukomisjon (lk 26-27)
liblikataksost, labürintkaupluse, küüneviha (lk 27)
leidlapsekeelne, emakasuudmete, roosärjejuukseid, klaarõunavaatega, taevaokslik (lk 28)
oidipusravi, gurmaanbarrikaadidel, naeratuspüssid, esmasöönu, kontbardlik, pistrikukirmet (lk 30)
tulemesinikud, inimnuuksatus, spioonkarvased, meearmee, pääsukesemesi, paushuulsed, sõbratarpringid, kerberospeatuses, jupiternööril, joovikacoitused, kimalasmedaleid, kuukalaukselt (lk 31-32)
kortsuvahetus, rikošettpuud, paplipäised, maitsmispungi, näovoodis, vihmalill, talvsõrmseid, kangelaspalavikes (lk 32-34)
kuujäätist, puusepapoegse, pisarakiskja, kuldnokalõike, mälulünkaias, patsutushälve, pangvanaemad, kingmaastikul, tipptunniliha, vihmasuhkrut, vihmausssuhkrut, nõidpäevalehed (lk 35)
varblasejuuksed, prometheusvannis, ümisejapõuast (lk 38)
keskpäevakummid, ulukidžässi, naeratuskuullaagritel, ööliha (lk 38-39)
tõuguveranda, kajakamahla (lk 42)
südamevagunis, hellituskauplused (lk 43)
lumememmpimedal, liblikatüves (lk 46)
koolibripalgal, leidlapselonksu, musträstanööbid, külmkapipilved, siisikeseleiba, vaevakaskkeha, molekulteki, kärbsehoop, rabarberisuuga, unimütstornist, palavikautot, katedraalravi, tiigrikõrvne (lk 50-51)
malekasvandus (lk 51)
öökorrusel, klaverihobune (lk 54)
vabarnakuradid (lk 55)
lapselapsvastust, puhkpillijalgu, ülikondtunnel (lk 55-56)
äädikakuller, kaktuseaevastust, konthommikul, presskannusohver, tõmblukukündjaid, kogersõnnikust, ehmatussabatähtede (lk 58)
tikkkontsatsüklon, redisekeelsetes, kukesuppvalgetes, brigadiriripsmetes, kummardusselgetes, kaevurmannas (lk 59)
baritonlumi, kaunitarmaastikul, inimmööblis (lk 62)
mägitilk, tuulejunn, paberlapsed (lk 62-63)
soolahümn, marmelaadarmeed (lk 63-64)
ufoooteputka, lumepurdel, kabinetnoppiv, tsikaadrindne, muskelaukne, hüppenöörseebist, veeuputuskogelev, mustsõstrapreesterlik, elevantharva, tõuksügist, torsodoonoriks, druiidsinkne, vaagnaluukaevur, bumerangleidva, hakklihaarve, väriheinamäluga, kükktantsuakendega (lk 65-66)
kammeljaorkester, öökullipruute, jalamatthaigus, palvekirves, osmoosmetsade, lambamuusika, karpkalamäed, kambüüshamlet, mesipuuhuulne (lk 66-67)
teerullijumalale, risoomriided, vaimutigu, alimentperse, kannatusmoosi, koraanauto, sõnnraamatu, kalmaartissid, iserasedad, pihlakakodarad, konkistadoordoonor, uusaastanuustik, timukanuustik, väriheinkätega, heinamaatuba, sääskhäältes, albatrossroosid, klaveriveriseid, üdilüps, lesemeened, sibulakontsert, küürvaalapõldu (lk 70-71)
nisukünkal, humalavihmas, palvekoer, palavikkoer, roosisamovarid, puuõhtu (lk 72)
klaarõunameri (lk 72)
meevurrivalvur, politrukroostene (lk 73-74)
omnibusspealsed (lk 74)
ükssarvekoturnidel, inimvihmperse, frikadillselge, vainukäonöörist, taburetraskelt (lk 75)
kogerülikonda, tuisuvõrseid, tikrikõrv, kuubussist (lk 76-77)
suupistesufi, kalaladvul, köhapaguneist, macchiavellipiduritega (lk 77)
väävelsuuskadega (lk 78)
puukuurjad, allveekiirabivanker, hapnikukaevandusi, südamenagi (lk 78-79)
raudhangedes, vaskhangedes, hõbehangedes, kuldhangedes (lk 80)
rukkilillpirukaid (lk 80)
ülasemuusikat, trepptiibseid, haikalakõrgel, tabalukkkuller (lk 82)
veoautoselge, kükktantsuaknal (lk 83)
paakautomeri, liblikamundrist, halvaamalet, lehedressis, lumelusikat, unenäopääsuke, eunuhhtramne, ringutusjänes (lk 86-87)
meisterroostetaja, kuupkäised, maajakasvandustes, maarjakasvandustes, haikalaistikuid (lk 90)
ülikondsaatust, vagelkirik, morfiinvaatidega, hüü[u?]märklonksu (lk 90-91)
püromaankõrge, magdaleenajagav, liblikakätega, porgandtabalukud, kilekottpõskedega, piiskopümarat, halvaajuuksed, kamprisõrmed (lk 94-95)
õhuauguistanduses (lk 97)
kuldkalakellad, käokellahullus (lk 98)
nööpjuursed (lk 99)
kärnkonnmustad (lk 99)
saarmalippu (lk 100)
bandiitdiivanil (lk 102)
mozzarellavarbad, ruutuemandapõld, ulmnuiav, jonnipunntilk (lk 102)
mesilasummikust, munainstruktor, märternäiduk (lk 103)
ametnikkurb (lk 104)
vööloomapuhkust (lk 104)
tsikaatlipsne (lk 105)
nutupuhkust (lk 105)
kinnistähtpintsak, haigrurindne (lk 105)
voodikeeglit (lk 106)
guevaraseep, täiskuuköömneid, kammloomaorkestreid (lk 108)
nahkhiireoras, haigutusjoogat (lk 108)
võileivatrepil, muiduuitav (lk 109)
üksilduskolin (lk 109)
pisaravasar (lk 109)
lumekakköeldis, poksisoomust (lk 111)
kriminaalhaiku (lk 112)
reedemootoriga, karusmarjatraksidega (lk 113)
kivišampanja (lk 114)
sopranimääret (lk 115)
tailihamundris (lk 116)
harakatuhar (lk 117)
gurmaannööri, nukupühadeks (lk 118)
tuviaadel (lk 119)

Elevantharva vist enda lemmikuks. Milline kujuteldav harvus! Kuigi kambüüshamlet kõlab kah päris melodramaatiliselt.

01 aprill, 2010

P.I. Filimonov – Mitteeukleidilise geomeetria tsoon (2010)


“Teiste sõnadega, avaldan teile nüüd ühe saladuse, milleni olen oma peaga jõudnud – mõtisklemine on mulle loomuomane.” (lk 8)


Kui viimasel ajal loetud proosa pole just huvitav olnud, siis Filimonovi teos mõjus nüüd kui sõõm värsket õhku, jube mõnus ja naljakas tekst. Selline hiliskahekümnendate või varakolmekümnendate vanuses inimeste rohkem või vähem kummaline elu – igati aktuaalne niisiis; minategelase järgi võiks seda nimetada ka poissmehe- või õigemini vanapoisiproosaks (no see muidugi tuimalt raiuv üldistus – Vint ja Ekspress mainivad raamatu sügavamaid hoovusi, aga mulle oli see siiski lihtsalt hea nalja- ja pulliraamat, igaühele oma, vaevalt et autor pahandaks). No võibolla need elud polegi nii kummalised, lihtsalt minategelase vaatenurk laseb neil sellisena paista, ehk siis argiabsurd.

“Siis istusin ma suurele kivile selle üle järele mõtlema, mis maailmas toimub, ja suitsetama. Maailmas toimus aga seesama, mis alati – nurjunud kommunikatsioonikatsed, kus igaüks räägib oma asjast ja selle tulemusena on keegi, ei saa välistada, et kõige alahinnatum neist kõigist oma-asjast-rääkijaist, sunnitud istuma külmale kivile selles olgugi et soojas öös ja rõõmustama, vaikselt rõõmustama selle üle, et ta pole naine, ta ei pea sünnitama, ja tähendab, ta ei saa mingil moel oma munasarju ära külmetada, ja elu on vähemalt selles osas korda läinud. Pluss veel see, et võib üsna piiramatult suitsetada, muretsemata oma imidži pärast osavõtmatu maailma ja poolilma silmis.” (lk 44-45)

Raamatu vestlusi ja juhtumisi on raske kirjeldada, neid peab ise lugema. Ikka mingi tavaolukord, mis hakkab kiiva tõmbama ja minategelane avastab end lõpuks keset segadusi, ikka korteriolengud, mis lõppevad kuskil tänaval põgenemisega (loodetavasti kodu sooja rüppe, aga täit kindlust just pole). Kui esimestel lehekülgedel oli kartus, et tegemist filoloogilise romaaniga (mida üldiselt väldin), siis see õigupoolest avaldub alles viimases loos, esimesed 2 lugu (eriti “Meie”!) on ikka puhas huumorikuld. Võibolla kolmanda loo puhul see erinevus, et kui muidu toimuvad korterijutuajamised Hamsuni ja Harmsi eeskujul (lk 11, 57), siis siin hoopiski Kafka toimel (lk 109). (Mitte et ma seda väga tõsiselt mainiksin.) Samas kolmanda loo lõpp on muidugi veel jaburam kui eelmistel puhkudel. Aga noh, raamatu lõpp ka.

“Nii et moodsal underground-kunstnikul seisis taas ees rodu kannatusi, mis teatavasti rikastavad loomingulisi natuure ja annavad neile põhjust luua uusi surematuid teoseid. Näib, et võiks nagu rõõmustada – aga ei, miskipärast muutuvad nad depressiivseks ning kalduvad suitsiidsete impulsside ja tendentside poole.” (lk 79)

Filimonovil (või täpsemalt tõlkel) on selline mittekategooriline või lodev väljendus, minajutustaja ikka ei mäleta või on muidu ebalev (välja arvatud oma sisemiste veendumuste puhul – mida samas ei oska väljendada) või muidu sõnaline laisklemine, stiilne logelemise proosa, selles on stiili, eksole. Seda lihtsalt peab lugema, jään jänni mootori kirjeldamisega (aga aru nagu saaks). Igatahes, noore abielunaise Tanja võrgutavad silmad jäävad kummitama. Või võltspeyotetamine. Seiklus Galinaga on lõpmatu naerupahvak. Lugege ise, tegemist pole reklaami või aprillinaljaga (kuigi hindan raha ja nalja).

“Sellepärast mäletan ma filmi ähmaselt, oli mingi verine lugu, keegi lõikas seal kellelgi midagi ära, ja see, keda lõigati, ajas siis kogu filmi jooksul taga seda, kes lõikas, et kätte maksta ning lõigata tollelt ära absoluutselt seesama, mis temalt endalt oli lõigatud, ja taastada niiviisi ajalooline õiglus. Selline ihnevõitu ida filosoofia.” (lk 99)

Enne kui üldse lugema hakkasin, tekkis selline napp mõtteuidang – kas võib rääkida mingist ühest (mis ei tähenda üldist) venelikust stiilist, mis kohe esimesel lugemishetkel või raamatu lappamisel silma torkab (nt ka Presnjakovid, Kantor, Zotov)? Et selline lihva-lohva aga ometi mitmekesine semulik kristalliseerunud jutustamine jms. Või tuleks mõelda sellele, et millegipärast eesti tõlkijad teevad vahel (või üpris tihti) sellestiilseid tõlkeid – aga see on enam kui väheusutav.

“Nii juhtuski, et selle kummalise õhtu lõpus olin ma ikka veel väljaspool oma kodu. See tähendab, alguses olin ma ju kodus, kuid mitte üksi. Aga kui sa oled oma kodus, kuid mitte üksi, siis pole tunne ikka päris see. Isegi kui sa oled seal koos preiliga, kellest huvitatud oled, pole see ikkagi see. Isegi kui ta käitub ideaalselt õigesti, nõnda, nagu huviväärsele preilile ette nähtud, ikkagi pole seda vabadust. Kuigi võimalik, et ma tegelen siin mõttetu tähenärimisega. Asja tuum on ju hoopis selles, et minu uneaeg soojas voodis lükkus määramata ajaks edasi.” (lk 149)

sehkendamine
toomasvint
veel üks raamatublogi
ekspress
vikerkaar
päevaleht
kohustuslikult vabatahtlik kirjandus
trakyllmaprokrastineerinj2lle