30 mai, 2010

Lauri Sommer - Kolm yksiklast (2010)

Kui luuletaja proosat või prosaist luulet kirjutama hakkab, siis on ikka selline tunne, et no mida tema sellest teab, jäägu ikka oma liistude juurde, see proosa või luule on pooletoobine (see on muidugi ülimalt lihtsustatud lähenemine, aga pahatihti peab siiski paika, eks?). (Võib muidugi pöidlaid keerutada ning jõuda mõttele, et pahatihti otsivad kirjanduslike ambitsioonidega inimesed end noorukina luulekeeles.) Sommeri puhul on kindel lahterdamine tiba keeruline – on ta luuletaja või muusik või Masingu uurija? Kes langenud proosa eksiteele. (Ja eks me kõik teame, kuidas lahterdamine ärritab.) Väga-väga lõdvalt ta raamatut kolmeks raiudes võiks öelda, et “And” on kui luuletaja, “Sisepiiril” kui muusiku ja “Hilised lemmelehed” kui uurija poolt kirjutatud. Aga tegelikult pole nii, lugude puhul on nii üht kui teist ja kolmandat hõngu (hea küll, Drake'i lugu langeb oma reportaažlikkuses pisut ansamblist välja). Ühesõnaga, siin on proosa oma eri väljendusvõimalustega – mille pärast lugemine võibki olla igavesti tore tegevus.

Kui ma vaid oskaks oma uitmõtete segapudru arusaadavaks teha. Mitte et neid mõtteid suurt oleks.

Juba esimestest lehekülgedest tundub pisut üllatav, et autor väljendub nii palju lühilausetega. Ja “And” puhul jääb mulle arusaamatuks nii mõnigi setu mõiste. Enamasti eestikeelne, vahel setukeelne ning harvem jaguneb lause suisa pooleks: "Keväjädsel aol tull palost tsirguhellü ja sattõ toomõ häiremit, kassid pidasid pulmi, hobused hirnusid koplis, lehm ammus täis udarat ja kanad kõõrusid õhtusel õrrel." (lk 48) – hea, et tegemist pole mõne murde eest võitlejaga, vaid asja võetakse vabalt, nii ehk jookseb vaba olemine. Darja kerkib silme ette naturalistliku otsekohesusega, lihalik naine kujutatuna meesautori poolt. Kui “And” on pingeline ja kuidagi isiklik (vahel seguneb autor ise teksti, lõpuks selgub, et suguluski olemas), siis “Sisepiiril” on hulga lobedam lugemine ja mõneti nagu... kergemeelsem (selles mõttes, et lugu Drake'st ei poe krae vahele, ei leia enamat kui nooruse angsti ja kohanematuse). Naljakas, et tollases kontekstis on John Cale vanake (lk 82), kõigest 6 aastat vanem (või mõtles autor, et Cale juba staar jne?). Põhimõtteliselt võiks lihtlabaselt väita, et Drake'i lugu on hea hoiatus sellest, kui halb on narkootikumide tarbimine. Vist esmakordselt adusin seda mõtet, et enesetapp on tõesti vastikult isekas tegu, hüvastijätukirjad on vaid (endiste) lähedaste piinamine, kas on õigust selliselt teisi häirida. Ühesõnaga, suitsiid kaotab glamuursust. (Teine asi on vist kane'lik ammendumine.) (Jeerum küll, Nirvana fännid võivad tõesti tüütud olla.) “Hilised lemmelehed” - reaalsete inimeste puhul on vist parem unustada, et tegemist... reaalsete inimeste lugudega. Eha hingesuuruskõne (lk 143-146) on pisut ülepakutud, arvan naiivselt. Pole Masingu loomingu ja eluga kursis, et tabada siinseid finesse, autori tekst on muidugi selline, et minusugusel teadmatul on päris raske ree peal püsida. Noored naised kui vananevate meeste energialaks ja tuunimine. Masing jääb ühtviisi tumedaks rünkaks nagu eelnevate eelarvamuste puhul olen arvanud. Raamatu viimased 10 lehekülge on päris vägevad, nö finaali vääriline.

Raamat kui eesti kvaliteetfilm, parajalt depressiivne ja lohutu ja voogav. Mulle tundus pisut ootamatu, et autor (luuletaja-muusik-uurija, kes?) nii palju jutustab, oodanuks nagu rohkem trikitamist loo rääkimisvõimalustega, sest pooleldi naljaga öeldes pole ju tegemist tõsiuskliku prosaistiga; tõsi küll, kolmas tekst on teistest süvanägemuslikum ja vallandub midagi sellist, mida ehk eelnevalt eelarvamuste piires ootasin. “And” on mulle ehk kirjanduslikult huvitavaim lugu; “Sisepiiril” on kõige ligipääsetavam, mõistetav ja mingil moel meelelahutuslikum lugu; “Hilised lemmelehed” on siis arvatavalt see, millest jäädakse raamatu puhul kõnelema, essee ja kaemus üheskoos. Sommeril on kena viis olla aegajalt otsekohese ja ropu väljendusega, vahetu ja lõikav. Mis mind ikka ja jälle imestama pani, oli autori kasutatud lühikesed laused, mis moodustavad siiski hea voo (no aga inimene ei suhtlegi segaliitlausetega teiste või endaga), ei mingit rahutut hakkimist. Pikalt mõtlesin, kuidas seda kirjeldada – et oleks kui piitsahoobid, aga mitte plaksumise või valu mõttes, lihtsalt siuh-säuh tume podin. Või äkki hoopis vihma trummeldamine. Või palavikulisus. No ei ole kõnekeelsus, pigem isikupärane väljendumine, oma pärane. Igal juhul, tavapärasest proosa (ilukirjanduslikust) keelekasutusest erinev. (Ja missugune on tavapärane proosa keelekasutus, eksole. Lihtsalt üks sõnastamatu kujutelm.)

Kummastav ja valus raamat. Tagakaanel esitatakse küsimusi: “Kuhu unistused meid viivad? Milline on suurim lähedus ja eraldatus? Kas inimese elu määravad aeg ja tavad või miski muu?” - millele pole siinses postituses kuidagi tähelepanu pööratud. Pinnapealse inimese värk. (Kuidas vastaksid neile küsimustele raamatut lugemata?)

Kujundaja on kasutanud põnevat tähešrifti, punktid kui tillukesed ristid. Vist on märgiline, et Darja-Drake'i tekste ilmestab aegajalt vastavalt risti ja kitarri kujutised, ent Masingu oma läheb puhta voona, vaid paar fotot on tekstis.

Nagu huvitavate raamatute puhul ikka, tuleb seda kunagi uuesti lugeda, ja siis ehk järgmist moodi arvata. Ja vaadake linke, seal palju ilusat juttu kirjutatud. “Köngerjönks” on tore album.

kronotoop
sehkendamine
viivud
kirjanduse ja keele ajaveeb
jutte ja triipe
za/um
teatritasku
südamelähedaselt
sirp
päevaleht
aru anded
tõde minemisel

29 mai, 2010

Rohan Candappa - Stress. Väike käsiraamat (2000)

Meelerahu on mömmidele.
Võta elu nii, nagu see on.
Ole stressis.
*
SÕBRAD

Otsi endale sõpru, kes sulle ei meeldi.
*
ÕHUTA VAENULEEKI

Sekku alati tülidesse.
Proovi ka muid inimesi neisse segada.
*
JÄLLE HILJA

Kui sul tekib füüsiline suhe uue mehega, lase sel kesta paar nädalat ja siis teata talle, et sul jäid päevad vahele.
Kõige parem on see sõnum jätta automaatvastajasse.
*
RAHUSTAVAD PISTED

Torgi inimesi nii tihti kui võimalik.
Eriti sõpru.
*
HELI PEA SEES

Salvesta hambapuuri heli.
Mängi seda enne magamaminekut.
*
ELU KEERULISEKS!

Mida rohkem asju sa elus tegema pead, mida rohkem asju sa omad või juhid ja mida rohkemate asjade eest sa vastutad, seda rohkem asju võib viltu minna.
*
OLE JÄME

Harjuta jäme olemist. Mitte ainult selleks, et teised end halvasti tunneksid, vaid ka selleks, et sul endal halb tunne oleks.
Võit tuleb koju igal juhul.
*
ÄRA KUNAGI ANDESTA

Andestamine on märk nõrkusest.
Inimesed põlgavad sind selle pärast.
*
HAUDUMINE ON HEA

Haudu oma pahameelt. Kui sa seda ei tee, lahtub see ära ja inimesed, kes sulle pahameelt on valmistanud, pääsevad karistusest.
*
KITSAMAISKI KOHAS

Peereta väikestes kinnistes ruumides. Aga ainult siis, kui seal on ka teisi.
*
ÄRAÜTLEMINE

Kandideeri töökohtadele, kuhu sa oled absoluutselt sobimatu. Hoia äraütlevad kirjad alles, et saaksid neid lugeda alati, kui sa endaga rahul kipud olema.
*
KAOTATUD ARMASTUS

Tee nimekiri inimestest, kes on sind kunagi maha jätnud.
Otsi nad kord aastas üles ja püüa uuesti suhet alustada.
*
KAS LATT ON LIIGA MADALAL?

Sageli on raske elada endale seatud eesmärkidele vastavalt. Kuid vahel see siiski õnnestub.
Et seda kunagi ei juhtuks, esita endale pidevalt aina suuremaid nõudmisi.
*
PINGELINE PÄEV

Pinguta kõik oma lihased.
Püüa olla nii kogu päeva.
Kui see ei õnnestu, on sul jälle üks imelihtne asi ebaõnnestunud.
*
LOO DEPRESSIOONIPANK

Kogu mälestusi, mis sinus tõsist depressiooni põhjustavad. Meenuta neid, ela uuesti läbi, mõtle neile. Sobita need oma igapäevasesse elurütmi.
*
PIRIPILLID EI MEELDI KELLELEGI

Ära kunagi nuta. Nutmine on nõrkuse märk. Ainult mömmid nutavad. Palju parem on koguda õnnetus enda sisse ja lasta sel seal kasvada nagu hiidseenel kõdunevas puutüves.
*
PÄIKESETÕUSU NAUTIMINE

Koidik on väga nõiduslik ja innustav aeg. Aga kui sa oled kogu öö üleval istunud, et seda näha, on sul selleks ajaks kõigest juba selline siiber, et sa mõistad, kui tüütult igapäevane asi see päikesetõus tegelikult on.
*
PUUDUTUSE MAAGIA

Väldi füüsilist kontakti inimestega. Karju kõigi peale, kes püüavad su isikuruumi siseneda.
*
ERANDLIK PUUDUTUS

Kedagi puutuda võib ainult juhul, kui sa oled täiesti kindel, et talle ei meeldi füüsiline kontakt.
*
ÄRA ARMASTA, VAID SÕDI

Püüa armatsemine asendada vaidlemisega. Ja kui vaidlused hakkavad rutiinseks muutuma, proovi neid vürtsitada vaieldes erinevais paigus.
*
ABIELUNÕU

Abiellu nii sageli kui võimalik.
*
AGA MA JU ARMASTAN TEDA

Vali alati vale partner. Ja kui asi untsu läheb, pöördu lohutuse saamiseks alati ühe ja sama sõbra poole.
*
LEMMIKLOOMAD

Uuringud näitavad, et lemmikloomi pidavad inimesed elavad kauem. Ära hangi endale lemmiklooma. Ja püüa aidata sõprade ja tuttavate lemmikloomadel jalga lasta.
*
VIIMANE SÕNA

Tee alati nii, et viimane sõna jääks sulle.
Asja parandab tunduvalt, kui see sõna on "sitapea".
*
MILLEKS SIIS SÕBRAD OLEMAS ON

Laena sõpradelt raha. Unusta võlg või lükka selle maksmist edasi nii kaugele kui võimalik.
*
LOE KOKKU OMA ANDED

Milleks? Sul ju pole neid.
Loe parem kokku oma probleemid.
*
RUTIIN

Rutiin on hea. Hangi endale rutiinseid toimetusi ja pea neist nüri järjekindlusega kinni. Keeldu kategooriliselt neid muutmast, ükskõik kui mõistlik see ka poleks.
*
NAER - HALVIM RAVIM

Naerda võib ainult juhul, kui puutud kokku teiste inimeste ebaõnnega.
Aga ka siis ainult nende juuresolekul.
*
ÕHTUNE LUGEMINE

Koosta oma murede nimekiri.
Loe seda enne magamaminekut.
*
VARAJANE LINNUKE

Solvu niipea kui võimalik.
Nii säästad aega.
*
KÕRGENDA HÄÄLT

Karju inimeste peale vähemalt kaks korda päevas.
*
KANNATUSTE RADA

Ära eksi kannatuste rajalt. Sest see on neile, kes lõputult kannatavad. Ja olgem ausad, selline sa ju oled.
*
SÕPRUSE LÕPP

Püüa leppida vääramatu tõega, et sõber pole muud kui vaenlane, keda sa pole veel välja vihastanud.
*
SISEMINE LAPS

Leia oma sisemuses peitub laps. Mitte see, kes vaatab maailma imestusest pärani silmadega, vaid see, kes ukerdab, jonnib ja nõuab pidevalt tähelepanu.
Tutvusta teda oma lähikondsetele.
*
AEG ON VABA, AGA VABADUST EI OLE

Tegele hobidega, mis sul hästi ei õnnestu.
*
TÜHJAD OOTUSED

Anna oma lähikondsetele pidevalt lootust, et sa parandad ennast. Ja siis kasuta iga võimalust, et neid ootusi purustada.

28 mai, 2010

Roger Zelazny – Amberi veri (2010)

Et kaanekujundus ei anna rahu, siis selle raamatu puhul tuleks märkida, et igati normaalne.
Hea, et teksti algul meeldetuletus eelmisest raamatust, kõik puha unustatud.
Nähes, kui tihedalt on seosed eelmise üllitisega, tekib paratamatult küsimus, et miks küll autor ei viitsinud neid kahte õhukest romaani koos ilmutada (hea küll, vaja raha teenida jne).
Zelazny tekstis on üldiselt elav dialoog, aga samas aktsioon mõjub lugemisel roiutavalt.
Klassikalises mõttes pole tegemist romaaniga, vaid jutustusega või suisa järjejutuga, pole just erilist sügavuti minekut.
Võibolla mäletan valesti, aga siin raamatus on Merlini sisemõtlus kuidagi lobedam või kalambuuritsevam, ikka püüdlik killuviskamine ja nii.
Igal juhul, päris psühhedeelne lõpp. Amberiverelisi muudkui tilgub juurde, loodetavasti lõppeb kõik verepulmaga.

baas

27 mai, 2010

Lauri Pilter - Retk Rahemäkke (2010)

Kunagi proovisin Pilteri esikraamatut lugeda, aga ei saanud soonele, olid mingid arutlused juutlusest ja see tundus igav. Kuna arvatavasti käesolev raamat saab igati positiivseid arvustusi, siis võib siin rahumeeli mitte nii positiivselt toksida, väike tõrvatilk ei tähenda midagi. Nagu laiskuse puhul ikka, kukuvad lugemismärkmed kronoloogilises järjekorras.

Selline on siis ilukirjandus. Nihukeste tekstide puhul tekib vahel tunne, et loeks kasvõi luulet, aga sellist kujundlikku tekstimassiivi nagu ei viitsiks. Või tuleb meelde, kui armsad ikka dialoogid olla võivad.
Ülerulluvad sisekaemuslikud looduskirjeldused (mida selline klišee tegelikult tähendab?) on liiast. Äbarikluse poeetiline (ülem?soigu?)laul. Laaneots saadaks sellised autorid kabinetirindele.
Jutustaja paikneb ühtmoodi tegelastes, ei saa aru, mis neid eristama peaks, ühtmoodi poeetiline joru. Vahepeal selgub, et tegu mingite koolikaaslastega nagu, aga nagu pagan sellest miskit aduks.
Raamat siis kõrgkirjanduslike huvidega lugejale.
Arutlused juutlusest on (kahjuks) sellised, mis voolavad minust lugedes mööda.
Kunstproosa võib olla ikka mitmesugune - kui Filimonov on mänguline ja kaasakiskuv, siis Pilter selline külm ja naba silmitsev. Igaühele oma.
Allasurutud lihalikkus või erootikagi (nt lk 116) immitseb tekstis ringi?
Mingis mõttes hirmutav raamat, õigemini lihtsalt ei kuulu raamatu sihtgruppi. Ent ikkagi hirmutav.
"Waldsteini sonaat" on mulle ehk raamatu huvitavaim lugu, mõningane rituaalsus ja kohati pilvelik jutustamine.
Tahaks soovitada Keiji Haino laialdasest diskograafiast midagi kuulamiseks.

"Tema, Norel, vaene juudi naine, peab nüüd põgenema hävingu eest Rootsi, kus teda ootavad kõigi heade ja kristlike hingede kaastunne ja hoolitsus, puhas, hooldatud korter, tema võludele kergesti ja kiirelt alluv ja teda alati teeniv meeshing, tähelepanu ja ligimesearmastus, nagu igaõhtune värskust ja aroome õhkav soe vann; mina, privilegeeritud aaria mees, pean vihatuna ja surma väärivana täitma oma mõrtsukaosa Ostlandi rõskes, vinges sügises ja lõdisema ajavas talves, lirtsuvates soodes, ainsaks armupakkujaks deemonid või deemonnaised, kes mul korraks vererõhku kõrgendavad, mind mõneks juhusehetkeks uskuma panevad, et kui mitte mu südame, siis vähemalt mu näärmete olemasolul leidub veel mõtet, leidub mingi mõte." (lk 143)

trakyllmaprokrastineerinj2lle
ekspress
päevaleht

26 mai, 2010

Chris Wooding – Alaizabel Cray painaja (2009)

Peale Veskimeest tundub selle raamatu algus paraja titekana – püüdlik film noir ilmastik tilgub igalt lehelt silma, selline vägivaldne noortekas, lihtne ja selge klantskirjandus. Ja veel need lapsikud sortsid, jeerum-jeerum (ok, lõpus sai sellele tegelt normaalse seletuse – lk 324-325). Igasugu õuduste lugemine on vahel sobimatu ja tüütu, ja esimese kolmandiku peal oli tõesti plaanis raamat nurka visata, tundus liialt ajaraiskamisena. Aga noh, tekkis vaba aega.

Omamoodi lahe, et tegelaste nimed on pisut nihkes. Lõpp läheb muidugi põnevaks, apokalüptiline madin ja usin tegelaste harvendamine ja üleloomulikkus ruudus ja nii. Meelevaldselt võiks arvata, et Woodingi esilemanamata jäänud koletised (lk 312) oleks pärit parvelikust (oh, ei tea, mis teises osas juhtub!) ookeanisügavustest. Tõepoolest filmilik raamat, kõik need agulid ja allmaakäigud ja katedraalid, ja kui toredaid monstrumeid veel saaks arvutiga luua. See, millised on Woodingi loodud maailma eripärad, on kirjas allpool viidatud tekstides.

Ei olnud mingit virvendust kohas, kus olend end ohvrile nähtavaks tegi. Ei mingit järkjärgulist lahtimähkumist nagu ilmub kuu pilvede tagant. Ta lihtsalt oli seal; oli tühjus, ja järgmisel hetkel sööstis miski naise poole, hiiglaslik ja hirmus kogum küüniseid ning metalseid hambaid. Naine tundus tillukese kääbusena, kui olend end ta lõhkirebimiseks välja sirutas.” (lk 183)

baas
sex, drugs and great books
segane maailm
yuki lugemispäevik

25 mai, 2010

Siim Veskimees – Sümfoonia katkenud keelele (2010)

Et siis ei hakka lugemismärkmeid korrastama ja lähevad käiku kronoloogilises meeleheitejärjekorras.

Jälle selline wtf kaanekujundus – miks küll? Miks see noor naine nii õudustäratavalt ilmetu peab välja nägema? Mis roosid ja puhmakesed? Milleks selline pildiline kakofoonia? Isegi Veskimeesi esimese väljalaske kaanepilt on harmoonilisem sellega võrreldes. Ei taha olla ülekohtune, aga vahel olen.
Esimestel lehtedel tekib suti tunne nagu oleks pisut tegemist hommage'ga Verne'le ja teistele eelajaloolistele ulmekirjanikele (hiljem see tunne lahtub edukalt).
Viis, kuidas Ingrid leitud käsikirja põnevust kiidab, on ühtlasti justkui ka autori enesekiitus – ehk siis tekiks (kui oleks) kiusatus kiusliku lugejana öelda, et pole nii põnev ühti. (Aga hiljem selgub, miks Ingrid nii teeb.) (Naised! Ükskõik mis olekus.)
Suur töö ja ehitamine, aga puudub kirjanduslik sära? Veskimees kirjutab eesti keeles ja palju, aga ma ei saa aru, mida need laused sisaldavad (seda olen vist siin blogis pea igas kirjutises ta kohta öelnud, veidralt abitu tunne on ta tekste lugeda). Eri maailmade ehk autori kõnepruugis lõimede segunemine, minevik on olevik on tulevik, sest nagu Veskimees “Täheaeg 4” artiklis teada andis, peab aeg kulgema erinevalt eri maailmades, ja nii ka siin romaanis.

Romaani teisest osast alates (“Sõja kaja”, niisiis) läheb tekst nagu korraga jooksma – võrreldes esimese osa (“Vana käsikiri”) segapudruga. Igal juhul hoiatus ulmekaugele raamatuga tutvujale, esimesed 66 lehekülge on paras piin või kadalipp, aga sellest läbides saab raamat korraga kirjanduslikuks ja huvitavamaks (aga detaile ei suuda ikka jälgida).
Veskimeesil nõrkus noorte neidude kehavõlude suhtes, millest on nagu pisut piinlik lugeda.
Romaan lõppeb prauhti ja äkitselt, ehk siis järge oodata. Pisut seebiooperlik see perekonna kohtumine on, eks oma võlu selleski.
Ja tore ikka, et tegevus baseerub tänapäeva Eesti eluolul. Ühe paralleelmaailma keelekasutus on päris põnev (keda siis ei huvitaks, kuidas võisid väljenduda Ümera mehed?), eesti-soome-vene segakeel mõningase anglomekiga.
Ja olen liialt madalalaubaline hard SFi lugemiseks (kuigi paar kuud mõelnud, et peaks Veskimeesi tellised uuesti läbi lugema, ehk suvel). Ja omamoodi on tegelikult huvitav, millise tulemuse on andnud autori tuumasõjahirm, seda teadmata ei oskaks raamatu taustaks midagi sellist kahtlustadagi.

raamatu tutvustus
baas
nerdland
sirp

24 mai, 2010

Georges Simenon - Saint-Pholieni kiriku poodu. Leskemand Couderc (1976)

Pole Georges Simenon’d just palju lugenud ning seega olin veidi üllatunud komistades „Mirabilia” sarjas võrdlemisi mittepõneviku otsa. Eriti veel, kui käesolevas raamatus on kaks romaani, millest esimene Maigret’ lugu. Siinkohal, kui juba Mirabiliat mainitud sai, siis miks see sari tundub nii... kergemeelne? Sest ta ei ole seda vähemalt poolenisti, kuid ometi on sellega esimesena seostuv mõte, et kerge kirjandus. Kas peamiselt ulme- ja krimikirjandusele orienteeritus tekitab niisugust eelarvamust? Aga õigus jah, need kaks ei ole ju päris kirjandused (koos lastekirjandusega).

Nii palju kui minu kogemus näitab, kujutab Simenon võrdlemisi lohutut inimolemist. Inimesed liiguvad, tegutsevad, täidavad kohust ja olelevad puhkehetkedel, aga alati nagu mingi sünguse loori sees. Kerget ja puhast rõõmu ei ole ma kordagi kohanud (aga ma olen ka lugenud tema loomingust vaid 6 erinevat lugu!). Inimesi paneb liikuma kohusetunne, mitte nauding või tegemise rõõm. Nad elavad, sest peavad, sest nii on õige ja paratamatu, nad käituvad vastavalt oma loomusele ning sellele vastu ei saa, ei püüeldagi. Sellest tulenevalt suhtub ka autor oma tegelaskujudesse lugupidamise ning austusega ega mõista kedagi hukka. Autor oleks justkui puhas kõrvaltvaataja, faktide nentija ning kirjapanija. Ei ole hinnangut ning vähe on arutlemist. Kibestumuse maik on kõikjal juures, mis omakorda võibki tuleneda emotsioonitust kirjastiilist. Ja samas teeb Simenon jutustustes tohutult mõnusaid tähelepanekuid. Näiteks kirjeldades rikast ärimeest: „Taskust rahakotti võttes tegi ta liigutuse, mida Maigret oli sageli näinud temataolistel ärimeestel, kes börsi ümbruses aperatiivi joovad, jäljendamatu liigutuse: rinda kummi ajades ja lõuga rinnale surudes kallutas ta end taha ning avas siis rahuloleva hoolimatusega selle pühaduse – paberrahadest pungil nahktasku.” (lk 17, „Saint-Pholieni kiriku poodu”)

Selguse huvides täpsustan veel: käesolevas köites on kaks romaani: „Saint-Pholieni kiriku poodu ” (1931) ja „Leskemand Couderc" (1941). Miks nad kokku pandud on, ja miks teine neist Mirabilias on, seda ma ei tea. Esimene on Maigret’ lugu, teine aga pole krimi ega ulme, vaid täiesti „päris” romaan. Arvestades autori tohutut kirjanduslikku produktiivsust (ühe eluga üle 200 romaani!), võiks muidugi kahelda tulemi kvaliteedis, kuid ilmselt ei pea Simenon' taset kommenteerima. Käesolev on võrdlemisi arvestatav, mõnus teos. Sotsiaalsed probleemid, veel rohkem aga inimsuhete probleemid, erinevate taustatega inimeste kokkupõrked ja siis teema, mida on kõige lihtsam nimetada armastuslooks, kuigi minu meelest seguneb see liiga palju eelnimetatuga (kokkupõrked!) selleks, et öelda lihtsalt „armastuslugu”. Aga lihtsalt ütlemine ju tähendakski, et tegu on pealiskaudsusega.

Põgus ümberjutustus: üks mees nimega Jean vabaneb vanglast, kus oli istunud mõrva eest. Juhtub elama lesknaise Teti juurde, kus on midagi sulase ja armukese vahepealset; nagu ikka suhetega, ühesõnalist definitsiooni pole. Elab seal kokku nädalat kaks. Selle sees juhtub asju. Lapsega naabrineiu Félicie tekitab mehes huvi. Ta vaatab naist kaugelt ja hiljem (nojah, ütleme lauseehituse ilu tõttu, et) lähedalt. Tetil löödi teise nädala algul naabrite juures pea lõhki ja vedeleb voodis, pea paistes (Simenon kirjeldab muidugi selgelt: „ta oli enam kui kohkunud nähes Teti moondunud nägu, naise silmad olid peaaegu kinni paistetanud, suu kõverasse kiskunud. Ta pea näis kaks korda suurem ja peeglisse vaadates sosistas ta õudusega:
„Mul kogub vesi pähe...”” (lk 174-175)). Ja hüüab järjepidevalt Jeani järele „Jean... Jean... kus sa oled?” (päris mitmel leheküljel).

Ja sel ajal, kui Teti oli voodis, hiilis ja püüdis Jean majatoimetuste vahepeale vaikset ja mitte eriti arukat naabrineiut, kelle vastu kadus iha juba teisel korral (no muidugi, kui „Félicie oli lõtv, nagu teadvusetu” ja ta „sai teda vaevalt puudutada, kui Félicie ta käte vahele vajus, niiske suu surutud vastu ta suud.” (lk 208) Jutustuse vahepeal selgub, et Jeanil on rikas isa. Kogu see aeg, kaks nädalat kummitas Jeani teadmine, et vangistuse asemel oleks ta tookord pidanud surma mõistetama, et ta oli seda väärt, seaduse, aga ilmselt ka tema enda moraali järgi. Igal surmamõistetul raiutakse pea maha kummitas, Sunnitööle mõistetuid kasutatakse..., Inimese tapmine, samuti löögid ja kehavigastused.... ketras peas edasi-tagasi, kadus ja naasis uuesti. Ja viimane asi, mida lugejad näevad, on järjekordne mõrv.

Ilmselgelt on ümberjutustus liiga pikale veninud, aga loodan, et mu edasised järeldused (mhmh, kirjanduskonspekti tasemel) on selle võrra selgemad. Jean, kuigi võis olla intelligentne, vaimselt võimekas ja andekas, aga võis ka mitte olla, oli kokkuvõttes eikeegi. Juhuslik, eneseteostuseta, isegi eneseteadvustamiseta, kuna selleks polnud võimalust olnud algusest peale, kui algkooli õpetaja oli öelnud oma arvamuse „”Ma arvan, et teid on vist tarbetu küsida?... Härra Passerat-Monnoyeuri poeg on liiga rikas, et ta tarvitseks ülalpidamist teenida ja talle pole tarkust tarvis...”” (lk 156). Ja arvamus osutus tõeks, mitte sellepärast, et õpetaja oleks arvanud õigesti, vaid tema arvamus peegeldus tagasi, muutudes tõeks, sest järgnevatel aastatel Jean „ei õppinud. Ta teadis, et see on edaspidi tarbetu. /.../ Ta oli käega löönud katsetele üldse midagi teha. /.../ Mõnikord tundis ta ängistust: mis saab, kui?... Mitte midagi! Temast ei saa mitte midagi. Ta oli käega löönud. Oli liiga hilja.” (lk 157) Teoses kajastatud kahe nädala jooksul Jean jõudis juhuslikult kuhugi, mingisse maailma, kus oli võimalus suheteks ja keegi olemiseks, ning selles pisikeses, vaeses, teokarbisuuruses maailmas püüdis paigutuda, leida kõiki vajalikke inimolemise tahke, armastus ja kodu ja pere ja tööd ja toimetused, ja muidugi pettus. See oli poolik, piiratud, pärsitud ja näiline, ettekujutatud. Tema kirg esimese ettejuhtuva neiu vastu (nimetatud „armastuseks”) kadus asendudes tühjusega; oluliseks muutuma pidav vanem naine Teti ärritas, ja see ei klappinud ettekujutusega inimlikust hoolivusest.

Jäi mulje kui oleks peategelane juhtunud järjest ja järjest, algkoolist peale valesse seltskonda, olematu ensehinnangu ja –teadvusega lihtsalt kandunud juhuseid mööda, arvestamata valikuvõimalustega, vajanud olukordadest, veel rohkem aga inimestelt enamat, kuid taipamatu seda nõudma. Sest ta ju teadis, et temast ongi saanud eikeegi. Ja ei saa ju leida turvatunnet, lugupidamist, väärikust ja kõike muud inimesena äraolemiseks vajalikku igasuguseid nõudmisi esitamata.

*

Teosest on ka film tehtud.

23 mai, 2010

Rodric Braithwaite – Moskva 1941 (2010)


“Nende üllatuseks ei lastud neid maha, vaid saadeti Saksamaale. Järgnevatel aastatel viidi Mištšenko ühest laagrist teise, ta töötas mitmes Saksa tehases ja välitöödel, tegutses aeg-ajalt tõlgina, lükkas tagasi katsed värvata teda sakslaste loodud “Vene Vabastusarmeesse”, põgenes vangilaagrist ja saadi kolme nädala pärast kätte, veetis kuu aega Saksa tsiviilvanglas, saadeti mõneks ajaks Buchenwaldi koonduslaagrisse, oli Leipzigis, kui kuninglikud õhujõud seda pommitasid, põgenes kevadel uuesti, kui teda koos teiste sõjavangidega pealetungivate venelaste eest ära viidi, sattus ameeriklaste kätte, keeldus pakkumisest minna Ühendriikidesse ja anti venelastele üle. Nagu sajad tuhanded sõjavangid, arreteeriti temagi, kuulati NKVD-s üle ja saadeti Gulagi, kust vabanes alles 1956. aastal. Seejärel sai ta uuesti kokku oma naise Svetlanaga, tuli tagasi Moskva ülikooli ja töötas kolmkümmend neli aastat Tuumafüüsika Instituudis.” (lk 214)


Huvitav oleks lugeda mõne vähetähtsama linna esimese sõjaaasta kroonikat, tagalas või rindejoontel – et kuidas elati, mis toimus, milline oli väikelinna vms sõjaajarutiin, mida tegi miilits ja sõjavägi ja millised kuulujutud jne jne. Muidu ikka Moskva ja teised kangelaslinnad.

Põnevad on raamatus ära toodud rohked elulood ja päeviku- või kirjakatked (no et pahatihti tegemist moskvalastega, siis teadagi, keskmiselt paremad kui tavalised nõukogude kodanikud, ikka ballett ja ooper ja kuldkalakesed), annab nö näo jõhkratele inimkaotustele. Tasakaalustamiseks võinuks ehk võrdluseks olla enam Saksa poole tollaseid mälestusi. Autor paistab olevat kultuurihuviline diplomaat ehk siis tuttav Tolstoi loominguga, nii ilmestavad teksti paralleelid “Sõda ja rahu” ja “Anna Karenina” teostega.

Teos on ehk asjalikum kui Nagorski raamat, teksti suudavad elavdada samuti tõlkija huvitavad keelekasutused:
Raskova hukkus lennuõnnetuses 1943. aasta jaanuaris. Ta maeti Kremli müüri.” (lk 117)
Tema päritolu oli vähelubav: ukrainlasest vanaisa oli tsaarirežiimile vastu hakanud ja vanemad lasid bolševikud kodusõja ajal maha.” (lk 123)

sirp - Merridale'i on ju eesti keelde tõlgitud?
raamatumaailm
lugemispäevik

21 mai, 2010

Mihkel Raud – Sinine on sinu taevas (2010)

Romaan võinuks alata hoopis 3. peatüki avalausega: “Ploomikastmes pehmeksmooritud sealihatükk sulas suus sõna kõige otsesemas mõttes.” (lk 24) – sest avalause võiks olla, teadagi, lööv (no võrdluseks näiteks Tänavi litakas lugeja näkku). Raud on väljenduselt igati kirjanduslikum kui nt Sanglepp või Tapver, mürki ja tatti pritsib ühiskonna labasuste kohta päris agaralt. Päris hea ja ülbe viis, kuidas autor minajutustajat ära kasutab, selline libeda kala värk (hea õppetund neile, kes kipuvad minategelast ja autorit samastama). Omaette küsimus on, et miks nii palju päevakajalistele sündmustele ja meedia ühepäevaliblikatele viidatakse, see teeb raamatu mõneti hooajakaubaks, kes pagan neid mullikesi mõne aja pärast mäletab, liialt krüptiliseks jääb.

Miks peavad mitteparempoolsed terroristid või teisitimõtlejad just ilmtingimata amoraalsed värdjad olema? Viimasel ajal olen ikka mõelnud, et eesti McVeigh on pigem kristlaste perest sirgumas, vahel valdab õud kristlaste ja marurahvuslaste blogide postistuste pealkirju lugedes (eks paratamatult anna seegi raamat kõiksugu armsatele vandenõuteooriatele ainest).

Ma kuulasin nende vestlust ja armastasin oma riiki järjest enam. Mulle meeldisid vandenõuteooriad. Ma uskusin mõtet valitsusest, mis oma räpaseid asju ajades võimalikult banaalselt ning läbinähtavalt manööverdas. Jälgi just nimme niimoodi segas, nagu vandenõuteoreetikud valitsust seda tegevat uskusid. Sest kui keegi pärast asjale jälile sai, oli teda lihtne hulluks tembeldada. Aga et tegelikkus Nõmme raadio paranoilistest reportaažidest veel labasem oli, ei suutnuks isegi Jüri Lina uskuda. Anu Saagim saab kapo käest rahva tähelepanu hajutamise eest palka? Geniaalne!” (lk 171)

Täiesti tähtsusetu, aga pikka aega arvasin, et Röövel Ööbik (lk 30) on huvitav bänd, aga enam ei jaksa, tegelikult on neil vaid üks hea plaat - “Psychikosmos”.
Millegipärast jäi koheselt ja stabiilselt hamba vahele komissar Kaselaane vanus: kuidas saab kapos kiirelt karjääri tegev noormees olla vaid 23-aastane (lk 66) – enne jõudnud veel ülikooli cum laude lõpetada (4 aastat? Nüüdisajal ikka 5 aastat), ja seejärel Ameerikas täiendõppel olla ning siis veel pidanud kuidagi kapos kiiret karjääri tegema? Nii peaks Kaselaan nt keskkooli lõpetama pigem 15-16-aastasena (või veelgi nooremana). (Ühes kohas (lk 168) veel viide, et noormees olnuks 1994. a. alles esimeses klassis.) Ok, tegemist muidugi ilukirjandusliku vabadusega.

Vahel tekkis tunne, et tekst võiks vähe kompaktsem olla. Suht mõttetu pisarakiskuja on Kaisa-Joosepi liin, tore on, invaliid ja nunnu tütar. Ja mustlased, avapeatüki järgi oodanuks nagu vähe mõttekamat rolli, aga on selline külgepoogitud kaunistus. Ja Gunnar-Birgitta on pisut “vägivald vägivalla pärast” asjandus, hea küll, Birgitta-värk andis kuhjaga amoraalsust ja uue mõõtme hilisemale vallavanem Madissoni karjäärile, aga ikkagi kuidagi ülepaisutatud. Ja Hirmus Ants, milleks seda veel sousti lisada, ajalooline taust muutub nii vähemalt minu jaoks tiba totraks. Liiga palju.

Hea küll, lõpetuseks igati positiivne meeleolu. Tore, et autor pakub romaanis juhtuvaga lahtiseid otsi ja ümbermängimisvõimalusi (nt lk 151 oli selline ohhoo-efekt). Ja hea, et raamat pani mõtlema, eelnevalt oli suht vähesed ootused. Ja kel meeldib ilkuda avaliku elu tegelaste üle, siis noh, siit saab sellist anekdootlikku materjali. Maavillane Glamorama.

““Mul on palju lihtsam lahendus,” ei lasknud võmm end Kaselaane irooniast segada. “Teeme surnukehast foto ja saadame selle MMS-iga kõikide Eesti mobiilsideoperaatorite kõikidele klientidele.” Sisekaitseakadeema värske vilistlane oli asjad läbi mõelnud. Kui moodne tehnoloogia võimaldas üheainsa näpuliigutusega miljoni inimese taskusse üks ning seesama pilt toimetada, siis ehk oli ka politseil tagumine aeg kahekümne esimest sajandit tervitada.
“Mis me juurde kirjutame? Head vabariigi aastapäeva soovib Eesti Politsei? Noor sõber, te olete tõeline romantik.” Kaselaan polnud nüüd juba tumelillaks kiskunud korravalvurist kuigi palju vanem. Ent see ei takistanud teda kogemusteta tainapäid noorteks sõpradeks nimetamast.
” (lk 213-214)

sehkendamine
rada7
ekspress
õhtuleht
südamelähedaselt
päevaleht
ekspress
mmx
arvustus.com
elamuslood
maaleht
iseseisvuspartei
obesega riiga
raamatuklubi
loen ja kirjutan

20 mai, 2010

Manuel Arboleda Roca Perez – Mälestuste otsija (1992)

“Ilmutus” on ehk päris hea tekst – kuidas Lima tänavakaubitseja otsustab muuta usku peruulikumaks ja selle läbi ühtlasi rikkamaks saada, mis ka kenasti õnnestub. Raamatu lood jagunevad ehk kaheks – kas siis kõrgharitud keskklassi keskealiste ametnike ja ärimeeste elu või siis vaesemate tänavakaubitsejate püüdlik maailm, kes sooviks keskklassi kuuluda oma peruulikul moel. Või ka siis progressiivse keskklassi otsingud Peruu elu parandamiseks. Või siis kõrgharitute keskeakriisist 1980.-1990. kümnendivahetuse paiku – 70ndatel sai ülikoolides vasakpoolsete ideaalide eest võideldud, siis tuli aeg töö leida ja pere luua ning sukelduda argiellu ja noorust taga nutta. Rutiin, kas pole.

Manuel ja Juanito lugesid nüüd parteist üksnes ajalehtede poliitikaveergudelt, selle juhid ei redutanud enam põranda all, vaid istusid parlamendis, paljud kaasvõitlejad olid teele maha pudenenud nagu nemadki, loobunud parteilisest tegevusest mitmesugustel põhjustel. Juanito Pamela ja perestroika, Manuel kirjanduse pärast. Mõned olid asutanud kreoollikke öölokaale ja avanud restorane Barrancos; neist olid saanud laupäevaõhtuharitlased.” (lk 14)

On muidugi tore, et tol ajal verivärske tekst tõlgiti (originaal ilmunud 1991), aga noh, peale Kolmanda Maailma eksootika see raamat suurt muud ei paku. Nojah, või samas mingi lähedus kauboikapitalismi mentaliteediga. Ja paarilehelisi jutte lugeda on päris mõnus.

19 mai, 2010

Terry Pratchett – Rahategu (2010)

Et siis jutt Ankh Morporki järjekordsest moderniseerumisest – võetakse kasutusele paberraha. Juhtroll pole raamatus õnneks nõidadel või võluritel, vaid Vetinari maailma õnneotsijalikul tüübil nimega Niiske (olen varasemat raamatut lugenud, aga pea midagi ei mäleta). Raamat pole just värskest huumorist või seiklustest pakitsev, autor on nikerdanud teksti ilmestamiseks hulga detaile, mis peaksid naljakad olema, aga on suht tuimad (ehk selles süüdi enda viimaste päevade nüristav magamatus). Ei oskagi nagu esile tuua, mis kohad raamatus head on, ehk golemiüllatus (aga milline just, ei ütle). Ja tuleb välja, et tegemist viimase Pratchetti raamatuga.

baas
fantaasiajuttude muljed
õhtuleht
arvustus.com

18 mai, 2010

Alona Kimhi – Kuuvarjutus. Õudulaul ehk Mor Alkabetsi äpardunud võõrutus (2010)

Minul pole vana heebrea nime, mul on vana vene nimi: Anastasia. Isa leidis selle nime minu jaoks. Veel enne mu sündimist. Kui ma oleksin sündinud poisina, oleks mu nimeks saanud Innokenti. See oleks võinud minuga juhtuda, kui ma poleks sündinud tüdrukuna. Nii on mul siiski pisut õnne olnud.” (lk 15)

Esimene lugu on huvitav pilguheit väikse tüdruku ellu (nagu juudi Paddy Clarke?), kõiksugu salajased otsused jne, mida lapseaju võib toota (nt: “Hiljem, kui vanaema oli tagasi tulnud, läksin ma kööki, võtsin natuke piima ja kraapisin oma tõotuse vedrunõela abil paberitükile ning peitsin selle sügavale lillepotti. Nõnda oli otsustatud, et tagasiteed ei ole. Just nimelt.” (lk 24)).
Vabameelne (rikkumata?) ja aloogiline vaade või tõlgendus ümbritsevast, vahel jääd isegi mõtlema, kas lapsed tõepoolest liiguvadki sellises vabas kujutlusmaailmas. Nagu võõrasisade puhul vahel juhtub, läheb lõpp vist pervoks.

Teise loo puhul jäin millegipärast algul mõtlema umbes selliselt – kui tõlke keelekasutus on tavapärasest kirjanduskeelest erinev, siis tekib vahel küsimus, et kas tõlge on tegelikult õnnestunud või tegemist tõlkija plätserdusega (no siin kahtlustan ikka esimest võimalust). Meesterahvale pole see tekst just mugav lugemine, kui nüüd terminiga ei eksi, siis tegemist irriteeriv-mõnusalt võrdõigusliku tekstiga, buliimiku individualistlik hingemöire (sellest rahvuslased ei loeks). Ei osanud ühtki tsitaati otseselt välja valida, teksti edenedes tekib üha tugevam särtsumine, oksendamine vs vaba naine olemine. Naissoost lugejad, keda huvitab teave vahekorras olemise kohta, võiks lugeda lk 76-79, mõtlesin, et ei hakka sealseidki mõtteid siin tsiteerima. Sellest jutust võiks mõni ärksam teatritegelane monoetenduse teha, siin on head rituaalsust ja kõnekust ja hullumeelsust. Respect tõlkijale, et ta selliseid töid ette võtab. Kui blogis oleks silt “poole kuu raamat”, siis lisaks selle siinsele postitusele.

sehkendamine
ekspress
raamatuklubi

17 mai, 2010

Katrin Reimus – Kus tramm ei käi (2008)

Et siis armastusromaan või lihtsalt naistekas. Peale purunenud suhet lahkub kultuuritöötajanna Margot linnast ja peagi armub maakohas ühte tegusasse vallaametnikku, kel nimeks Ragnar. Kirg puhkeb aeglaselt ja väärikalt, mees kui tammekänd võrreldes eelnenud linnavuhvaga (Bert!). Tekstis ei puudu ka sotsiaalsed alatoonid – purjutavad vanemad ja nende kannatavad vanemad. Juhtub häid (jalgpall!) ja halbu (Bert!) hetki, aga tegusa vallaametniku kindel käsi ja kaine meel juhatab Margoti viimaks voodisse. Armas meelelahutus, nalja ja kõike.

Et ma sugugi ei teadnud, mida oodata, olin riietevalikuga päris jännis. “Luusimine” ei tähendanud kindlasti linnarestorani. Ilmselt ei pidanud ma üldse arvestama kusagil sees olemisega. Veidi kõhelnud, võtsin kapist kena ja minu arust ka seksika tumepunase avara dekolteega topi. Siis ajasin jalga kitsad lühikesed rebitud otstega teksad. Natuke küll häiris, et need olid ka Berti arvates minu kõige “isuäratavamad” püksid, kuid Bert ei puutunud ju enam minu ellu. /-/ Meik sai tagasihoidlik ja “looduslähedane”, vaid veidi ripsmetušši ning natuke huuleläiget. Lõpuks võtsin kapist madalad sandaalid ning takseerisin ennast peeglist. Olin täiesti rännuvalmis.” (lk 101) – lühikesed rebitud otstega teksad on üks maitsetumaid naiste riietumisviise. Olen tagasihoidlikult aastaid arvanud.

lääne-virumaa keskraamatukogu
õhtuleht
virtuaalkass
minu tegemised

16 mai, 2010

Mart Juur – Jamasuutra ehk 29 kentsakat poosi (1991)

Raamatu pärliks on “Kevadpidu” ehk Juure töötlus “Kevadest”, seda siis disko võtmes. Kõik see 80ndate nõukogude elu kadakasakslus Lutsu tegelaste soustis, päris naljakas ja virgutav (keegi võiks teha kogumiku “Kevade” paroodiatest, pea kõik huumoriproovijad on selle kallal sulge teritanud). Oleks põnev teada, kas praegused koolilapsed üldse jagaks sealseid kilde. Mõnusalt äraspidine lause:
Järsku märkas Arno Teelet, tüdrukut, keda ta armastas, kuid kellega ta veel vahekorras polnud olnud.” (lk 4) – ja samas on Arno enamvähem samasugune möku nagu originaaliski.

Aga iseenesest muud tekstid on omas ajas kinni, naljakust pole just suurt säilunud. Soovitav oleks tuttav olla kirjandusklassikaga, näiteks mulle oli kahtlaselt tuttav “Suur põud” (lk 16), aga mitte ei tulnud pähe, mida võidakse parodeerida (no võibolla tegu autori originaaliga?). Juur on pigem suuline esineja kui huumori kirjutaja, kuidagi monotoonselt sarnased kipuvad tekstid siin raamatus olema. Huumor on ikka selline nagu Heinleini marslane sellest lõpuks aru sai – ehk siis naer teiste valuaistingute üle. Mis tekitab melanhoolse tuju.

14 mai, 2010

Margus Sanglepp – Maksuametniku surm (2004)

Nagu pealkirjast näha, on tegemist siis kriminaalromaaniga. Tegevus toimub Tallinnas ja nii mõnegi kõrvaltegelase puhul võiks ehk isegi aimata reaalseid eeskujusid. Mõrvasid mahub nappidele lehekülgedele küll pisut liialt hoogsalt ja lõpplahendus on nagu on, ent hoopis lõbusam on jälgida, kuidas vallalised töörügajad omale paarilise leiavad ja suhet arendavad.

““Nii ilus mees, aga nõnda juhmakas,” mõtleb Annely ja tunneb, et talle kuluks üks külm dušš ära. Aleksander oli lühikese kohtumise jooksul tahtmatult suutnud kõik tema naiselikud ihad üles äratada.” (lk 25)

Omamoodi on põnev lugeda eesti tundmatute autorite tekste, sest need võivad julgelt esitada olemist, mida muidu peavoolu kirjanduses suurt ei kohta – või oleks nö hea maitse vastane (muidugi on ka tundmatuses tekste, mis on lihtsalt lootusetu saast – aga õnneks mitte see raamat!). Ja eriti ikka suheteplaanis, mis võib olla naljakalt vanamoodne või kõhedalt intrigeeriv või mis iganes, ühtmoodi värskendav või pelutav. Nii on siin peategelaste ajakirjanik Annely ja uurija Aleksanderi flirtimine kui häbelike ja tiiras mammutite ühepoolne kukepoks, et nagu peaks flirtima – sest vastassooline on ehk huvitav ja ise õhtuti üksik – aga samas vaja ka tööasju ajada jms. Näiteks vaatame noorte tõlgendusi selles, kuidas möödus esimene kohtumisõhtu (kohtinguks oleks seda patt nimetada).

Aleksanderi vaatepunkt:
Mees on ikka veel segaduses. Ta rüüpab suure sõõmu veini ja hakkab kogenud moel tainast segama. Pannkoogidki on tema arvates poissmeeste roog, mille valmistamine käib kiirelt. Poole tunni pärast on esimesed valmis ja veel veerand tunni möödudes kutsub Aleksander naise lauda. Pea terve tunni on Annely lehitsenud ajakirju, vahetamata ainsatki sõna.
/-/
Aleksander helistab taksofirmasse. Naishääl telefonis palub kümme minutit oodata. Mida kõike jõuaks veel kümne minutiga? Mees aitab Annelyle mantli selga ja haarab ta embusesse. Naine lükkab ta eemale.” (lk 63-66)

Ja sama Annely vaatepunktist:
Korraks meenub naisele eilne õhtu. Aleksander oli teda kõvasti kallistanud ja seejärel taksole saatnud. Mõte politseiuurijast kallimast ei olegi enam nii põnev, kui alguses tundus. Aalberg on mees, nagu mees ikka. Oma seisukohtade kaitsmisel näitab üles põikpäisust, armuasjades aga suisa argust. Annely ootab ellu suurt seiklust, kuid kahtleb, kas Aleksander suudab seda pakkuda. Siiski otsustab naine, et proovib mehega lähiajal tõsisemaid suhteid luua. Midagi paremat pole niikuinii silmapiiril.” (lk 73)

No kui ma selliseid kirjeldusi loen, siis sulan heameelest ja mõnust ja pea kohale valgub hetkeks nimbus. Armas ja veider ja nurgeline. (Samas, inimestega juhtubki igasugu veidraid asju, ju siis võimalikud ka sellised suhted.) Ühes suunas tegutsedes jõutakse viimaks voodisse (no mulle tõi see silme ette mingi lõbusa masinliku riieteloopimise, nagu kombainiga viljalõikus või nii):
Annely sirutab käed ümber kaaslase kaela ja suudleb teda kirglikult. Mees võtab naise õlgadelt mantli ja laseb sellel maha vajuda. Nüüd tegutsevad mõlemad ühes suunas, heites riideesemeid üksteise järel üle õla põrandale.” (lk 122) ja nii loodetavasti regulaarselt (lk 123).

Igal juhul, viimase aja üks lõbusamaid-positiivsemaid camp-elamusi.

John le Carre – Kõige tagaotsitum mees (2010)

See võib olla mu esimene le Carre'i raamat (aga ehk mitte) ning esimestel lehekülgedel näris pettununa igavus, kuni lõpuks julgeolekutegelaste ilmumisel saab lugu hoo sisse. Jutt siis sellest, kuidas üht segaverelist tšetseeni-vene noormeest peetakse Venemaal ja Türgis ja Saksas veendunult terroristiks (aga tegelikult lihtsalt hammasrataste vahele jäänud kutiga? Issa minevik jäi vähe hämaraks igaljuhul) ja muidugi on maailmalõpp, kui angloameeriklased ei saa selliseid vangilaagrites pinnida. Nö väike inimene vs luureteenistused ja terrorism ja rahapesu. Õiged eurooplased on mitmesugused, on idealistlik advokaadineiu, on viimast korda armuv pankur, on tore saksa julgeolekumees, on halastamatu briti spioonimängur jne. (Kui järele mõelda, siis Bachmann on päris elus karakter, võibolla kui oleks selline mahlakas ameeriklane, käiks närvidele, aga selline ebateutoonlik sakslane on värskendav.) Raamat lõppeb paraja aplombiga, suured tõllas ja väiksed võllas, kohe kahju hakkab mõnest.

Le Carre on ehk kirjanduslikum kui Forsyth ja Clancy (ja kedagi ei notitagi maha!). Autori loojavabaduse järgi toimus Tšetseenias madistamine nõukogude (või vene?) armeega juba 80ndate keskpaigas, või mille pagana pärast peab Issa 23-aastane olema, võiks vabalt 8-10 aastat noorem olla. Mõneti häiriv on autori rõõm dialoogides kaldkirja kasutada.

13 mai, 2010

loterii külastajate uuring

Et selle blogi eesmärgiks on, teadagi, tulevasi reklaamiandjaid lüpsta, siis on tulnud mõnda aega tegelda nõuetelevastava külastajauuringutega (eelmiste küsitluste tulemused siin), sest millegagi tuleb reklaamiandjatel kott pähe tõmmata ja muu selline brändi- või tooteesitluse bla-bla-bla.

Peale viimast küsitlust hakkab tekkima meeleheide – no kuidas seletada reklaamiandjatele sellist tulemust (mitte et see varasemate küsitluste taustal ootamatu tunduks, aga siiski), kui vaevalt 13 külastajat vaevus vastama sooküsimuse kohta ja mida need õnnetukesed endast arvavad (võimalus oli valida mitu varianti, vastavalt südametunnistusele!):
olen meessoost – 7
olen naissoost – 5
olen hämmeldunud – 4
tahan olla naine – 3
i wanna be your dog – 3
tahan olla mees – 2

Et siis sellised lugejad. Mõnus. Ei kurda.

-

musketäride küsitlus
meelepäraseim kirjandusväljaanne
maailmalõpp, meie
tahaks ühe päeva olla

12 mai, 2010

Vladimir Sorokin – Opritšniku päev (2009)

Salvav ja painav vaade võimalikku tulevikuühiskonda, heal juhul tilgub pragudest pigimusta huumorit välja, aga ikkagi üpriski eemaletõukav groteskne (võimalik) tulevik, 16. sajand 21. sajandi kastmes. Riik kui altkäemaks, mõnudes ja surmas peeretav ühiskond, elagu kraanide kinnikeeramise mentaliteet. Wtf neid koerapäid limusiinide kapotile vaja on? Olen üle ööpäeva mõelnud, et kas midagi veel lisaks kirjutada, aga kuidagi tühi tunne on.

Meie silmist loeb Batja, et pole mingit kahtlust – sünge briljantsiilist sõrmusega krahv on ei keegi muu kui krahv Andrei Vladimirovitš Urussov: Valitseja väimeespoeg, õigusteaduse professor, Venemaa Teaduste Akadeemia tegevakadeemik, Tarkade Koja auesimees, Ülevenemaalise Ratsaassotsiatsiooni esimees, Lennuabiühingu esimees, Vene Rusikavõitluse Ühenduse esimees, Riigikassa idaregiooni esimehe asetäitja, Lõunasadama omanik, Izmailovski ja Donskoi turgude omanik, ehituskooperatiivi Moskva Ehitustööd omanik, ettevõtte Moskva Tellis omanik ja Lääne raudtee kaasomanik.” (lk 44-45)

päevaleht
hannesrumm
baas
trakyllmaprokrastineerinj2lle

11 mai, 2010

Frank Schätzing – Parv 1 (2008)

Kuna see raamat oli vist üks 2008. a. paremaid lugemiselamusi (viis, kuidas esimese raamatu tekst lõppeb, võiks ühtlasi olla iseenesest romaani väga hea lõpp – totaalne häving ja küllaldaselt lahtisi otsi – no kas lugejal poleks hea edasi endamisi kujutelmadega meeliskleda?) ja kuna lõpuks on ilmunud romaani teise osa, siis mõtlesin enne selle lugemist mälu värskendada (üleüldse tuleks hakata vist ülelugema loteriieelsel ajal loetut, sest mälu on nagu on).

(Kes küll õpetaks selgelt väljendumist.)

Vahel on saksalik põhjalikkus päris mõnus, teooriate ja kirjelduste tulevärk on muljetavaldav, aga igati loetav. Merebioloogia puhul ei tea, kui palju autor fantaseerib, aga igal juhul avaneb põnev maailm (selge see, et kalu jms ei tohiks süüa). Kui nüüd õieti aru sain, siis asuvad raamatus senitundmatud looduslikud olendid rünnakule inimtegevuse vastu ja seetõttu mingid müstilised helenduvad kogumid tunduvad veeolendeid hullutavat (no peab ikka teist osa lugema), värisevad laevad ja lagunevad ookeanid, uurimata veemaailm on... uurimata. Autor on isegi pisut ilukirjanduslik, mida muidu selliste tehnopõnevike puhul ei eeldakski, mõnigi tegelane pole üheplaaniline.

Viis, kuidas raamatu lõpuosas tegelasi hävineb, paneb muidugi mõtlema, et kes siis teises osas eurooplastest järel on – ja kas äkki toimus mõni imeline pääsemine või kloonimine. Kas saab olla midagi põnevamat kui “it's the end of the world as we know it (and i feel fine?)”? Peale nii hiilgavat esimest osa on muidugi suur kahtlus, et teine osa lörtsib praeguse hea mulje ära – pole lihtsalt võimalik nii head taset lõputult hoida (aga see kahtlus näris pidevalt ka Simmonsi puhul ja ometi olid nood tellised lõpuni vinged).

Lõputult ei saa kiidulaulu siristada ja selle põhjuseks on tõlke näpukarohkus. Ja huvitavad väljendid nagu pallast või batareid või effekt.

Kõik need sündmused olid laevasõidule ja offshore-tööstusele nagu kehastunud luupainaja. See, mis tollel pärastlõunal Põhjamerel aset leidis, oli igal juhul rohkem kui erandlik tõeks saanud õudusunenägu.
See oli apokalüpsis.
” (lk 482)

ekspress
baas

10 mai, 2010

Stuart M. Kaminsky – CSI: NY. Uputus (2008)

Eesti kanalid näitavad vist 4 CSId, ise olen vaadanud seda esimest (Las Vegas?), mis oli üpriski tore. Miami on Caruso poolt solgitud, hämmastav, miks teda pannakse nii esinema (või tuleb öelda “näitlema”?). NY'i vahel öösiti poole silmaga näinud, aga ei enamat. NCIS on ka sama või? Igatahes sellest pole suutnud huvituda. Võibolla hakkan vanaks ja konservatiivseks muutuma, aga enam ei kutsu igasugu lahangud ja surmavigastused pikemalt telekat vahtima, et noh, aitab juba.

Kui tavaliselt on ühes teleosas 2 mõrvajuhtumit, siis siin raamatus vist 3 (lõpupoole oli kirjas, et nagu 9 laipa kokku, ei hakanud üle lugema, lihtsalt üks rodu sarimõrvu ja pommipanekuid). Tegevusliinide jälgimiseks tuleks vast tõesti telesarjaga tuttav olla, et noh, nimed paika saada või nii, mul lugemisel ikka see probleemike, et mitte ei seostanud nimesid telenägudega. Välja arvatud muidugi Stella, aga noh, lõunaeuroopaliku välimusega naised on pahatihti pilkupüüdva välimusega ja seetõttu telest meelde jäänud. Iseenesest on muidugi huvitav jälgida, kuidas raamatu autor püüab tegelastele konteksti luua, tegemist pole enam anonüümsete teletegelaste vaid suisa sügavamõtteliste newyorklastega (seda eelkõige siis kõrvaltegelaste puhul). Peategelased on teadagi pooleldi kangelased (jeerum, milline võiks välja kujuneda ekraaniCaruso tegelaskuju vastavas raamatus... Õlgu paneb võdistama), head ja vead pungitsevad kõikjal esile.

naisteleht

09 mai, 2010

Kersti Kivirüüt – Okultismiklubi (2009)

Kas Vana-Kuuste on see koht, kus on vorstivabrik? Raamatu algus äratas pisut ebalust – see keldivaimustus (lugege de Linti) pani pisut õlgu kehitama ja üleüldse nagu liialt vana, et kaheksanda klassi õpilaste seiklusi ja hingevärinaid tõsiselt võtta. Et siis lõimitakse kokku keldi müstika ja tänapäeva maakoha õpilased, selline huvitav segapudru. Aga – mingi hetk tekibki päris põnevus, poole raamatu pealt kisub asi suisa fantastiliseks, üleloomulikud juhtumid möllavad täiega. Raamatu lõpus toimuv Iiri ajaloosündmuste sidumine Vana-Kuustega on päris ülemeelik, aga et tegemist kirjandusega, siis selline hoogsus igati tervitatav. Ühesõnaga, heas mõttes rõõmsalt lapsemeelne teos.

Omapärane, et paaril korral arvestatakse kaugust jardides (lk 57, 119). Loogika tätoveeringu tegemiseks (lk 132jj) on tõesti tiinekalik, aga noh, eks ohusituatsioonis vahel vist tulebki kummaline olla.

Minu jaoks on see ka imelik, et Kõivussaarega igasugused õnnetused seostuvad. See vaim... või kes iganes... ei olnud mingi kuri deemon. Pigem ingli moodi. Ilus, hea... Tark ilmselt mitte, sest ta ei olnud suutnud tuhande aasta jooksul eesti keelt selgeks õppida...” (lk 79)

koduvald raamatuesitlusest
baas
koduvald

08 mai, 2010

Rein Vahisalu – Pikk tribling Londonist Pariisi (1998)

Vinge, et härra doktor tore on. Tõesõna. Selline mõnus vana kooli lähenemine jalgpalli maailmameistrivõistluste parimatele hetkedele, dr Vahisalu top25 ajavahemikust 1966-1998. Mõnus austusavaldus jalgpallile, tegu pole just analüütilise tekstiga, aga hingesoojus on see, mis loeb. Sellistel raamatutel pole Eestis just turgu, aga ülitore oleks veel ja veel selliseid isiklikke ülevaateid lugeda, nii jalg- kui korvpallist (ahjaa, hetkel tehakse mingit “Eesti101” sarja, aga no vaevalt sealt midagi ligilähedast ilmub) – aga ei, pakutakse heal juhul tõlkeeduelulugusid. Jalgpallikommentaatorid Koort ja Järvela, paluks paberile trükituna Eesti meistrikate isiklikku ülevaadet.

Vahisalule võiks ehk ette heita seda, et liialt üldiselt heietab, võiks ikka järjekindlamalt mainida, kes värava lõi vms – nagu näiteks 1986. aasta finaal, löödi otsustav 3:2 värav, aga kes (lk 37)? (Mitte et seda raske oleks järele vaadata.) Mõned autoripoolsed fantaasiahetked jäävad sutt fantastiliseks. Aga mis siis.

Mõned isiklikud uitmälestused. Raamat algab 1966. aasta tiitlivõistlusega, millest Hololei kirjutanud päris toreda raamatu (ainus sellelaadne eesti autorilt?). Lapsepõlves lugesin raamatut Pelest ja seepeale alati Brasiiliale pöialt hoidnud, kuigi jah, tuleb tunnistada, et tegemist pole just kõige fairplaylikuma meeskonnaga. Esimesed mingidki enda mälestused on 1986. aastast, aga selgemad ikka 1990. aastast – ühel hetkel sai oldud spordilaagris ning seal sai vahest mänge teiste lapssportlastega vahitud (millegipärast on meeles, et samuti kuulasin taskuraadiost öörahu ajal Kameruni võitu kellegi – Kolumbia? - üle, vist itaalia keeles). Ja enne spordilaagrit sai telekast lindistatud audiokassetile soomlaste ülekannet nt Saudi-Araabia mängu kohta (ei tea miks, ju meeldis emotsionaalsus? Või lihtsalt mingi ajuvaba hetke? Kahju, et lindistust alles pole). Ja 1990. aasta finaal jäi endalegi meelde kui üks paha nüridus.

07 mai, 2010

Brigitta Davidjants – Ida läänepiiril (2010)

Türgis puhkamiseks on sobilik selgeks õppida tervituslause: “Anne, ben lezbiyenim!”, ja kevad tulvab kõigi südamesse. Igal juhul, autori (heas mõttes) lobisemine on igati mõnus ja parajalt humoorikas, kuigi käsitletavad teemad pole just kergekaalulised – naiste roll ja õigused või siis erinevate vähemuste eksisteerimine seal Euroopa ja Aasia vahelisel alal. Eelkõige Türgi elu, aga sekka ka Armeenia ja Gruusia olusid (näpuotsaga Iraanigi) ja muidugi nõukogude kultuuripärand meis ja mujal. Et siis, tore raamat, hea silmaringi avardaja.

ekspress
päevik
cafe hmsx
jutte ja triipe

06 mai, 2010

Jelena Rževskaja – Sõjaväetõlgi märkmed (2010)

Üldiselt mälestusteraamatuid ei loe, aga noh, seekord siis sedapsi. Autor siis nõukogude sõjaväetõlk, kes liikus sõjaväega Moskva alt Berliini. Tinglikult võttes jagunevad sõjaaja mälestused kolmeks perioodiks – Rževi lahingud, Poola aeg ning Berliini vallutamine ja järgnev okupatsioon. Raamatu alguses ja lõpus on 2006. aastal salvestatud jutuajamised lapselapsega, mis mõneti kordavad ja selgitavad esitatud mälestusi. Ma ei tea, seda raamatut võib vist nimetada inimlikuks vaatepunktiks sõja(olukorra)le, üheaegselt sündmuste keskel ja samas sellest irdumine inimsuse külge. Huvitav on lugeda sõjajärgsest vahetust nõukogude okupatsioonist Saksas (no Poola puhul räägib autor muidugi vabastamisest jne) ning sakslaste vangide ja nõukogude sõjaväelaste jms elude keerdkäikudest peale sõda. Kummaline ja pisut südantlõhestav on lugu poola prostituudi ja belgia töölise armastusest (lk 106-108, 122), Barbara Cartland võinuks sellest romaani kirjutada.

See, et pea pool raamatut pühendatud Hitleri enesetapule ja sellele järgnenud trallile, on nagu igav, et noh, kaua võib (aga siin pigem küsimus, et ennast see värk ei huvita). Omaette ooper on jälgida seda, kas autor oma mälestustes pöörab tähelepanu nõukogude poole sõjakuritegudele ja puhastusaktsioonidele. Alles Berliini puhul märgib autor sõdurite riisumistest ja purjutamistest, aga kohalike puhul mainib paaril korral, et saksa naised olid “hirmunud” (raamatus “Ivani sõda” on huvitavalt välja toodud, kuidas valikuliselt sõda mäletatakse). Lõpus toodud intervjuus autor siiski räägib, millist tülgastust temas äratasid nõukogudelaste vägistamised (lk 337-338).

Raamat pole just raskekahurvägi, aga vaatepunkt on kahtlemata huvitav – vaade nomenklatuurist, mis on siiski inimlik või ka õiglane.

“Saksa Riigipanga kohaliku esinduse hoonest leiti kulda, mida lahkujad polnud jõudnud kaasa võtta. Kogukas sepisnurkadega kirst tassiti teisele korrusele, minu väiksesse tuppa. SS-väelase vormikuube toolileenil ega Hitleri õpetussõnu seinal enam polnud. Olid sohva, laud, tool ja riiul ning sellel tselluloidkutsikas, mida kui elutut olendit siiski ei saanud hitlerismimeelsuses süüdistada.
/-/
Nii et Poznanis magasin ma mitu ööd kullahunniku otsas, kuni Moskvast tuli käsk varandus pitseeritud kottides teatud aadressile saata. Toona usaldati mind ilma pikemata. Pärast sõda, ülikooli lõpetamise järel aga ei võetud mind tükk aega kuhugi tööle, takistuseks oli nn viies punkt. (Ankeedi viiendas punktis küsiti selle täitja rahvust. Kirjutasin sinna, et olen juut.) Siis tuli see sohva mulle meelde.” (lk 138-139)

õhtuleht

05 mai, 2010

Aravind Adiga – Valge tiiger (2009)

Et siis raamat samast liinist nagu Swarupi “Miljardimäng/Rentslimiljonär”, ehk pisut kirjanduslikum ja vähem meelelahutuslikum, aga ehk mitte. Kui kaks kolmandikku raamatust on selline laadna tänapäeva hittromaanitoodang, siis viimane kolmandik kisub päris intensiivseks ja huvitavaks, mõttevoog ja nägemused on päris kujundlikud, tekib tunne, et autor polegi nii tavapärane. Munna on äraspidine Raskolnikov India moodi – tapab oma heategijast tööandja, võtab ta raha ja omamoodi kasutab seda nö headel eesmärkidel, ehk siis loob kohalikele ausavõitu töökohti (poleks vist eriti ilus majandussurutist selliste meetoditega ületada). Alltöövõtt ruulib, olgu need siis Ameerika või Skandinaavia firmadele.
Tore, et tekst on päris näpukavabaks toimetatud.

Mitte iial inimkonna ajaloos ei ole nii vähesed nii paljudele võlgnenud, härra Jiabao. Käputäis selle maa inimesi on drillinud ülejäänud 99,9 protsenti, kes on igas mõttes niisama tugevad, andekad ja intelligentsed, virelema igaveses orjuses, nii tugevas orjuses, et neile võib vabaduse võtme pihku pista, aga nemad viskavad selle seda ära needes tagasi.
Te peate ise siia tulema ja seda oma silmaga nägema, et uskuda. Iga päev ärkavad miljonid koidikul, seisavad räpastes tuubil täis bussides, lähevad isandate uhkete kodude juures maha, pesevad põrandaid, rohivad aedu, toidavad isandate lapsi, masseerivad isandate jalgu – seda kõike näljapalga eest. Ma ei kadesta Ameerika või Inglismaa rikkaid, härra Jiabao: neil seal pole teenreid. Neil pole õrna aimugi, mida tähendab hea elu
.” (lk 147)

Kuldjuukseliste välismaalaste – ja neid on Bangalore tänapäeval täis – nägemine on mind veennud, et valged inimesed on välja suremas. Nad kõik näevad välja nii lahjad, nii nigelad. Pole näha ühtki, kellel oleks korralik kõhuke. Selles süüdistan ma Ameerika presidenti: ta tegi pederastia oma maal täiesti seaduslikuks ja mehed abielluvad seal meestega, mitte naistega. Seda räägiti raadios. See viib valge mehe allakäiguni. Valged räägivad liiga palju mobiiltelefoniga ja see hävitab nende aju. See on teada fakt. Mobiiltelefonid põhjustavad ajuvähki ja närvutavad mehelikkust; jaapanlased leiutasid need, et hävitada valge mehe aju ja munad ühekorraga. Kuulsin seda õhtul bussipeatuses. Seni olin oma Nokia üle väga uhke olnud, olin näidanud seda kõigile kõnekeskuse tüdrukutele, kellesse lootsin nokka kasta, aga siis viskasin selle kohe minema. Kui te mulle helistate, siis peate helistama lauatelefonile. See on ärile halb, aga mu aju on liiga tähtis, härra: see on ainus, mis mõtleval inimesel selles maailmas on.” (lk 250)

lugemissoovitus
love asia
toomasvint
orkaani südames on vaikus
naisteleht

04 mai, 2010

Retk hämarusse (2003)

Aleksei Kalugin “Mona Lisa portree juhtum” - pealkiri ütleb kõik. 22. või 23. sajandi inimestel käib kemplemine ikka feimi ja sulli nimel. Et sel ajal on võimalik ajas rändamine, otsustab üks kunstirühmitus kasutada “Mona Lisat” valitsuselt toetuse väljapressimiseks. Ja samaaegselt elab siis 16. sajandil Leonardo keset oma pulbitsevat loomeelu (keda külastavad ajarändajad, eks). Pole just üllatus, et jutustuse lõpuks selgub maali saladus. Kalugini tegelased on päris venelikud, aga noh, eks see lisab eksootikat. Päris hea tekst, igati lugemisväärt ka ulmekaugetele lugejatele.

Karen Orlau “Kelmid ja kangelased” - jällegi annab pealkiri adekvaatset teavet. Lugu algab kuidagi segaselt, tegelaste ja kohanimede ja rahvanimede segapudru teeb teksti väga kirjuks (ausalt öeldes esines hiljemgi segadushetki). Ja muidugi hämmeldus, et mis soost tegelased on (mitte et imestaks, vaid et ei saa kohe pihta). Poole loo pealt saab tekst vähe selgemaks ja asi muutub põnevaks (ning mõttes tuli korrigeerida ühe tegelase soolist kuuluvust – see on ikka vinge, et eesti keeles pole he/she/it kasutamist, selle puudumist on kuradi hea ära kasutada). Tee mis tahad, aga naisautor oskab muidu üsna meheliku (või õigemini poisiliku?) teema päris vimkalikuks keerata, traditsiooniliste meherollide pea peale keeramine jne (vabandan, kui see on ulmes tavaline teema, ise pole senini just tihti maakeelsetes raamatutes kohanud). Kihvt tekst, kui lugu vähe pikemalt lahti kirjutada, võiks tegemist olla päris seiklusliku ja kavala romaaniga.
Vahi keha kilbina kasutades pöördus Ilves segaverelise varitsuskoha poole, kuid märkas siis, et too seisab endiselt laisalt kivimüüri najal, vibu sõrmede vahel, silmakoopast paistmas viskenoa käepide.” (lk 87)

George R.R. Martin “Liivakuningad” - otsisin kaanepilti ja kogemata kombel sattus ette teave, et Martinit on varemgi tõlgitud ning sel põhjusel sai käesolev antoloogia ette võetud. Simon Kress on selline hull vägivalla vuajerist; nö Patrick Bateman, kes ei tapa ega vägista, aga naudib teravate elamuste nägemist (no tegelt tapab küll, aga niimoodi juhuslikult). Või noh, iga inimese unistus olla jumal, see, kes jagab ja võtab valu. Liivakuningad on sellised putukalaadsed olendid, kes on teadagi tavalisele inimmõistusele eemaletõukavad (no tõesti on) ja käituvadki igati nii, et inimmõistusele õuduseks olla. Lugu on kokkuvõttes hirmus ja õudne ja painajalik, vaatan nüüd kõiki putukaid ettevaatliku pilguga ja ei tee sääselegi liiga. No oli alles kole tekst.

Kokkuvõtteks – ootamatult huvitav lühiantoloogia, kõik ilukirjanduslikud tekstid igati head.

baas

02 mai, 2010

Amélie Nothomb – Jahmatus ja värinad / Ryū Murakami – Misosupis



Sain korraga kätte kaks Jaapani-teemalist raamatut. Et Jaapan on mu jaoks ikka olnud üks vastuoluline ja uudishimu äratav teine planeet, siis kirjandusest siin väga juttu ei tulegi, järgnev ongi pigem nope teemal „Jaapan ilukirjanduses“ vms. Lisaks tegevuskohale, Tokyole, on enam-vähem sama ka tekstide kirjutamisaeg: umbes 80ndate lõpp/90ndate algus, globaliseeruva majanduse ja turismi elavnemise periood.


I Nothomb

„Ma ei teadnud, mida vastata, ega öelnud midagi. Lasksin pea ja õlad longu ning tõdesin, et olin oma Yumimotosse saabumise päeval sõnakestki lausumata juba esimese kümne minuti jooksul endast halva mulje jätnud.“ (6)

Sellise aplombiga juba romaani esimestel lehekülgedel algab Jaapani suurettevõttesse tõlgiks tööle läinud belglasest neiu mitmeastmeline allakäik karjääriredelil. Nii et terane, empaatiavõimeline, haritud ja teaotahteline minategelane lõpetab oma aastakese ses ettevõttes „tualettruumide operaatorina“. Kõigekülgse šovinismi ja autoritaarse kollektivismiga tembitud Jaapani (korporatiiv)elu kommete ja tõekspidamiste nähtavaletoomisega see paradoksidesse takerduva eurooplase lugu tegelebki. Väike näide:

„Te tekitasite tänahommikusel koosolekul kohutava meeleolu: kuidas oleksid meie partnerid saanud end kindlalt tunda ja meid usaldada, kui seltskonnas on valge, kes saab aru nende keelest? Nüüdsest alates te enam jaapani keelt ei räägi.“/---/
„See on võimatu. Sellist käsku ei saa täita mitte keegi.“
„Alati on võimalik käsku täita. Sellest peaksid ka Lääne ajud ükskord aru saama.“
„Käes,“ mõtlesin enne, kui jätkasin: „Jaapani aju on võib-olla võimeline sundima end keelt unustama. Lääne ajul puuduvad selleks vahendid.“ (14)

Peategelasele kaasa elades ei tea kohati, kas nutta või naerda. Imelik, on tõesti täiesti loogiline, et suurim pahe on reeturlikkus individualistlikel pragmaatilistel kaalutlustel. See ilmneb näiteks initsiatiivi, heatahtlikkuse või ettevõtlikkuse ilmutamisel kollektiivis; kõik see pole muud, kui jälk kuritegu, mille kirjeldamiseks puudub omakeelne nimetus (nagu tegelikult uskumatult paljudel nähtustel) ja peab kasutama sõna „sabotaaž“, vastavalt pahe päritolule, Läänele. Väärikus ja autunne kannab iga korralikku jaapanlast. Pikem ülevaade naise ja mehe positsioonidest ja võimalustest, paratamatust võimatusest tunda end väärtuslikuna isegi kõiki väärtusi järgides, on üsna masendav. Teksti lakooniline ja vaimukas stiil, omapärane musta huumori ja helguse kooslus ulatub siin sugestiivsuseni, mis tekitab oma lohutuses mingi vaat et elusalt maetu ängistuse. „Seepärast kuulutangi valjuhäälselt oma sügavat imetlust iga jaapanlanna vastu, kes pole enesetappu sooritanud. Tema poolt on ellujäämine vastupanuakt, mis on kantud omakasupüüdmatust ja suursugusest julgusest.“ (68)

Eriti haruldane tegelane on öeldut silmas pidades minategelase otsene ülemus, üks väheseid naissoost kõrgemale positsioonile ronida söandanu, vibujalt nõtke ja pikk kaunitar, imekaunis Fubuki Mori. Imestusega peab lugema, et peategelane ei kahetse tegelikult hetkegi ses põrgus töötatud ajast – kuna ta on lihtsalt esimesest kohtumisest alates olnud armunud oma vankumatult väärikasse ja halastamatusse ülemusse. Võib väita, et romaanis peitubki üks üsna omapärane armastuslugu, mida siiski lahti ei ole kirjutatud. Selles lühikeses, laia reavahega laotud romaanis kontsentreerutakse ikkagi jaapanlaste kollektiivse hulluse paljastamisele. Kusjuures huvitav, mis tundega loevad seda raamatut tavalised jaapanlased? Vaikse nõustumise, solvumise või lihtsalt mõistmatusega?

„Selles suhtes ei pääsenud ma reeglist: igale välismaalasele, kes soovib Jaapani ühiskonda integreeruda, on tähtis austada keisririigi tavasid. On märkimist väärt, et vastupidine väide oleks absoluutselt vale: jaapanlased, kes on šokeeritud, kui keegi nende koodidega ei arvesta, ei näe teiste sündsuspiiride ületamises midagi taunitavat.“ (9)


II Murakami

Nojah. Aga vaatame nüüd kriitikameelt omava jaapanlase pilguheitu moodsa Jaapani ööelule ja sisekosmosele. „Misosupis“, millest siin blogis on juba ka juttu olnud, kohtame tegelasi, kes on sellest teisest, autute ja vääritute põhjakihist, kes on loobunud pingutamast, kel on juba kõigest kama. Loo minajutustajaks on Lääne seksituriste giidiv noormees, kelle sõbraks tikub üksildane USAst ilmunud sarimõrvar, nagu põnevusloos tasapisi selgub. Tol on motiiviks muuseas ka just selliste jõetute, allakäinute eemaldamine inimsoo fenotüübist.

Musterkodanik Fubuki Mori laadseid ülimalt väärikaid ja eesmärgile pühendunud isiksusi siin ei leidu, tegelaste moraal on hoopis lõdvem ja positsioon ühiskonnas ambivalentsem (Murakami maailm on üldse väheke realistlikum, mitte nii teravalt groteskne, kui Nothombi tekst):
„Igaüks neist võinuks olla lõbutüdruk, aga samahästi ka tavaline kontoritibi. Päris korralikud naisterahvad sellisess kohta muidgi ei tuleks, samas tundub, et päris korralike naiste liik hakkab Jaapanis juba kaduma.“ (90)
„Enamik Jaapani prostituute ei müü oma keha mitte raha pärast, nad põgenevad üksinduse eest. /---/ Ja veel ebanormaalsem on see, et sellist suhtumist keegi ebanormaalseks ei pea ja et säärasest eluviisist kõnelevad täiskasvanud „asjatundjad“ panevad tingimata süü teiste õlule.“ (128)

Moralistina kõneleb Murakami minategelase suu läbi moodsa Jaapani põhiprobleemidest: „Ei ole mõõdupuud, mis asi elus kõige olulisem on. Täiskasvanud elavad ainult raha, mingite kindlaksmääratud väärtusega asjade, brändikaupade ja muu sellise nimel. /---/ Ütlevad küll uhkelt, et elu ei ole ainult raha, aga kui nende eluviisi vaadata, tuleb kohe välja, et midagi muud neil mõtetes ei ole.“ (169) Murakami piitsutab ignorantsust, harimatust ja silmakirjalikkust, sest asjadest lihtsalt ei räägitagi: „Välismaalaste arvates on Jaapanis ebanormaalset omajagu, mina enamasti seda selgitada ei oska. /---/ Seletada ei oska ma mitte sellepärast, et ma loll oleksin. Vaid seepärast, et neist asjust lehtedes ja ajakirjades ei kirjutata ja telekas ei räägita.“ (41) Murakami manitseb konkreetselt kõiki ühiskonnakihte, ministrist saket rüüpava lihttööliseni. Nothombi kui ikkagi kõrvaltvaataja, uudishimuliku välismaalase kirjeldatud maailmast läheb see juba üsna lahku, tema Jaapanis on justkui väärtused paigas tegelikult – lihtsalt need väärtused on Lääne inimese jaoks pahatihti ülimalt iseäralikud ja kombed loomuvastased.

Üldiselt arvab jaapanlane endast ja Läänest nõnda: „Kui laias laastus ameeriklaste häid külgi nimetada, siis on nendeks avalus ja lihtsameelsus. Jänkide halb külg on aga see, et nad ei suuda ette kujutada muud maailma peale Ameerika ega muid väärtushinnanguid kui nende omad. Jaapanlastel on enam-vähem sama puudus /---/ Kokkuvõttes öeldes on nad [ameeriklased] lapsikud ja kas mitte seepärast polegi nende naeratus nii võluv.“ (10)

Jakob Hein – Avaldus alaliseks väljasõiduks (2010)

Et siis raamatuke endise Saksa Demokraatliku Vabariigi (linna)müütidest, või õigemini vested idabloki elust, ei hakka pead vaevama sellega, kui palju siin tõelisi juhtumeid kajastub. Ikka suhted läänega ja nõukogude süsteemi jaburus ja SDV vastavad omapärasused ja bürokraatia ja potjomkinlus ja sotsialistlik hoogtöö ja plaanimajandus ja kõik muu, noh, tüüpiline. Päris mitmed lood on päris humoorikad, näiteks kuidas Stasi agendid püüdsid haritlastest naistele salaja tittesid teha ja kuidas peale eksperimendi lõppu vajasid Romeod psühhoteraapilist abi – äraütlemised mõjusid muserdavalt (lk 41-43). Pole just nõudlik tekst, seega hea laadna lugemine. Eks neid anekdootlikke juhtumeid ole ka siinse nõukaaja kohta kuulnud, seega pisut äratundmisrõõmu.

01 mai, 2010

Ian McDonald – Solomon Gursky päevad (2002)

“Möödunud armastused. Kui palju elusid, kui palju maailmu, kui palju kujusid ja kehasid, kui palju armastusi. Nad olid eksinud, nemad tookord alguses, kes ütlesid, et armastus ei ela surma üle. Tema oli eksinud. Igavik oli see, mis tappis armastuse. Armastus oli miski, mida mõõdetakse inimeluigades. Surematus andis sellele piisavalt aega ja ruumi, et muutuda, saada millekski, mis oli enam kui armastus või sellest ohtlikult erinev. Miski ei jäänud kestma. Miski ei saanud kestma jääda. Surematus oli lõputu muutumine.”
(lk 126)

Raamat kui pisut minimõõtkavas “Accelerando”, ainult et kõvasti hoogsam. Ehk siis tulevikunägemus, mis võiks ulatuda miljonite aastate taha, märksõnaks on surnust ärkamine ja selletõttu armastuse kaotus ja mutantide aretus on moes (iseasi, mis on mutant millises kontekstis). Teadusliku sõnavara tihe kasutus kirjandustekstis on selline fetiš, mis pole mulle just ligitõmbav. Tore on, et autoril on hea fantaasia ja tugev nägemus, aga see jääb kaugeks; mõneti nagu lööksõnade kirjandus, visandatakse kiirelt pööraselt arenenud eluvorme ja mida kõike veel. Aktiivse kaasamõtlemise tekst, tegevus ja uued olud vahetuvad mühinal, pole just aega olukorraga tutvuda (mõneti nagu unenäoloogika, eksole). Autor kui jumal, kuratlik rõõm uusi maailmu luua ja siis hävitada (no ikka sõna otseses mõttes, iga “päev” algab uue, ee, taevakeha või, ee, tähe lõpu ootusega).

baas