31 oktoober, 2010

Bernhard Roetzel, Claudia Piras – Hea stiil. 500 stiilinõuannet meestele (2007)

Iseenesest kordab see raamat väga palju Schultsi öeldut (no üllatus-üllatus), vahel suisa sõna-sõnalt. Küllap siis on olemas mingi müstiline stiilipiibel, millest kõik autorid ja tõlkijad üksüheselt šnitti võtavad. Et saksa autorid, siis mõneti alaväärsuskompleks inglise ja saksa dändide ees.

“28. Riietus lõhnab suitsu või toidu järele? Üks öö jahedas niiskes õhus, kas terrassil või rõdul (ilmastiku eest kaitstult) eemaldab ebameeldiva lõhna ja annab riidele tagasi värskuse.” (lk 19)
“56. Kui te teate, et teid mingil sündmusel pildistatakse, sättige oma välimus juba enne vastavaks. Vältige topeltruudulist mustrit (nii pintsakul kui särgil), sest selline muster tekitab pildil niinimetatud Moire efekti. Ka kõik teised rahutud mustrid ei tee silmale head. Parem riietuge selget värvi rõivastesse nagu helesinine võin antratsiit.” (lk 24)
“61. Bokserid või tavalised aluspüksid? See on ühelt poolt stiiliküsimus, teisalt aga kandja mugavus. Elegantsemad on bokserid, aga nendes tunnevad paljud mehed end ebamugavalt. Kompromissi võivad pakkuda ümberhoidvad lühikese sääreosaga aluspüksid. Need näevad head välja ja on mugavad.” (lk 25)
“109. Mis on ühist nahklipsul ja froteesokil? Neil kummalgi ei ole klassikalise stiili maailma mingit asja.” (lk 34)
“125. Ärge kandke kunagi Jeesuse stiilis sandaale, kui te ei ole messias. Kui teie jalad ilmtingimata värsket õhku vajavad, jookske paljajalu.” (lk 41)
“238. Kui soovite oma smokingivälimusele terake ekstsentrilisust lisada, tehke seda näiteks sukki kandes. Silmatorkavaimad ja siiski stiilsed oleksid näiteks täiesti tumedad violetsed.” (lk 73)
“252. Teil on tumedad rinnakarvad? Siis peaksite läbipaistvast riidest smokingisärgi all kindlasti kandma alussärki. Kui te endale särgid õmmelda lasete, võite lasta esiosa kohe kahekordse õmmelda.” (lk 76)
“270. Täiesti vale arusaam on, et mustriline lips ei sobi mustrilise särgi juurde. Ühte reeglit tuleb järgida: väikesemustriline lips sobib suuremustrilise särgi juurde ja vastupidi.” (lk 85)
“327. Kui teile ei meeldi tervitades kaabut kergitada, peaksite kandma baretti. Seda võib tervitades peas hoida.” (lk 101)
“372. Eri suunda vohavad kulmud jätavad kasimatu mulje. Aga neid ei pea valulikult pintsettidega vormi järgi ajama, juuksur võib need ka kääridega siluda. Kulmupliiatsiga joonistatud kulmud on meeste juures igal juhul tabu.” (lk 115)
“404. Kui ülikond, pintsak või püksid on reisil kortsunud, saab need uuesti korda aurusaunaga. Sulgege vannitoas aken ja laske dušist kuuma vett niikaua joosta, kuni ruum auruga täitub. Siis laske riideesemeid 20 minutit auru sees rippuda ja ongi kortsud kadunud.” (lk 127)
“496. Uusi kingi kandke alguses vaid oma elutoa vaibal. Niikaua kui nendel pole ühtegi kriimu, saab neid võimalusel veel ümber vahetada.” (lk 151)

30 oktoober, 2010

Ebe Padu – Murtud süda (2010)

On aasta 1975. Andero ja Jelena on mõnda aega abielus olnud ja neil on 3 tütart pluss veel Ester Jelena esimesest abielust. Nad elavad Haapsalus. Neil on Moskvitš. Andero kaevab majas keldrit ja katab hoolsalt aknaid ja õuele ilmuvad salapärased liivahunnikud. Naine ja lapsed ei julge midagi omapäi teha, vaid seda, mida kästakse – või muidu võib maapealne karistus tabada. Mees on pisut invaliid ja hull, paranoiku ehk, muudkui terroriseerib oma naist ja võõrastütart. Õõvastav algus, ema ja vanem tütar muudkui arutavad kartlikult (ja vihaselt), et kas isa lööb nemad maha või tapab tütar võõrasisa. Hirmus. Andero ja Esteri suhe tundub kahtlane, et kas ongi pilastamine või. Jah, on küll.

Tekst on kui omamoodi õuduslugu. Kõik see pingete kuhjumine, lõputu füüsiline ja psüühiline koduvägivald (mis jätab oma jälje tüdrukute hilisemasse ellu). Andero küll hoiab oma kolme tütart, aga ikkagi, see, milline on elu selles majapidamises, see ei ole üheski otsast normaalne. Mõnes mõttes on selline lugu hoiatuseks noortele naistele, et ärge saage lapsi, on pärast kergem elu, ei pea laste pärast mõnda raiska meest viimse piirini kannatama (kasuks oleks ka normaalse hariduse omandamine). Aga noh, siinse raamatu tegelased ikka sigivad ja jäävadki sigima (mitte et üldistaksin, aga tütredki liiguvad hilisemas elus multiemaduse suunas).

Kes arvab, et Lovecrafti ja Kingi kirjutatu on õudne, lugegu parem seda lugu, tõeline Teine Eesti nõukogude tingimustes, tumedad perverssused hallis argipäevas. Oma osa verdtarretava fooni loomises on autori lihtilukirjanduslikus väljendumises, ilustamata siirus või lapselikkus selle raju maailma edasiandmisel (raamatu keskpaigas nihkub minajutustajaks Merle nimeline tütar), teatavate tüüplausete pidev kordamine, lõputu haiglane vaimne terror – mingi hetk peaks põrgu valla pääsema. Aga ei pääse, puhastustuli jääb poolikuks, raamatu lõppki on täis tumedaid tunge. Ausõna, see lihtsameelne jutustamine teeb teksti painajalikuks (kui minna bipolaarseks, siis ühes otsas oleks Gaimani ja teises Padu raamat). Tõeline naturalism, paras maiuspala neofolgi austajatele.

“Nende kahe mehega tundmatute vool ei lõppenud. Õhtuti hakkas keegi käima köögiakna taga kobistamas. Jelena lukustas ukse juba üsna varakult. Pea iga õhtu oli trepil kellegi samme kuulda, sest puust trepilauad nagisesid. Siis kuuldi ukselingi katsumist. Kogu naispere seisis näoga köögiukse poole ja ootas vaikides, kuni kolistaja oli kadunud. Pärast seda ei juletud isegi peldikusse minna, sest sealt pääses kuuri ja kuurist õue. Kui kellelgi oli tõesti nii hädasti vaja minna, võeti Toki kaasa, kes siis rahulikult niikaua potilolija jalge ees lamas, kui vaja oli. Kui peldikusse läks mõni väike laps, seisis Jelena lahtise köögiukse juures, kirves käes. See oli ainuke relv, mida ta oskas kasutada.” (lk 90-91)

yuki lugemispäevik

29 oktoober, 2010

Marianne Harju – Talvehullus (2010)

Milline draama. Elad peaaegu kaheksateistkümneseks ja siis armud õnnetult ja lootusetult. Katastroof.” (lk 64)

Et siis, rikkurite järglaste talvised seiklused Tallinna korterites. Üheksanda ja kaheksanda klassi tüdrukud (lk 53), kes suitsetavad ja armastavad erinevaid alkohoolseid jooke (aga narkot ei tee) ja panevad vahel päevade kaupa pidu. Ja noh, kolm noormeest, kes nendega kokku puutuvad, on siiski pisut vanemad, nii vanuses 18-21 (no väkk, kui ma keskkooli lõpetasin, haihtus küll huvi keskkoolitüdrukute vastu, või veel hullem – keskkoolieelsed tüdrukud? Enam kui piinlik). Omaette ooper on neljateistkümneaastane Paulo, kes on ingel (aga hakkab ka viinakuradi poole liikuma).
Autoril päris loominguline lähenemine faktile, et Eesti taasiseseisvus alles 1991. aastal ja millalgi peale seda läksid piirid lahti, mitte varem; nii on mõnede lapsevanemate elulood lõbusalt nihkes (nt Heleni lugu lk 72-73; ja üleüldse, milliste kirjatöödega see ema küll kunagi raha teenis, ja millest selline naiivsus, et hakkab uuesti kirjandusega feimi ja sulli kokku ajama?). Ei taha kõlada erilise penskarina, aga raamatus on hämmastavalt kõikelubavad ja tolerantsed lapsevanemad, vanasti oli rohi ikka rohelisem ja pättusi tehti salaja jne (mõelda vaid, siis polnud netti ega mobiile).
Poole raamatu pealt ei saanud ikka veel aru, et kas kuskil on ka mingi sisuline konflikt (no vabandust, aga see armastuskolmnurk pole tõsiseltvõetav) või on tegemist olukirjeldusega anno 2008, mõni pärnitsalik tegelinski mõjuks tegevusele päris hästi. Vähemalt on palju dialooge, mis lasevad tekstil hoogsalt lennata.
Natuke veider on Roberti ja Krisi süvavendlus, kes juba üheksa- ja kaheteistkümneaastaselt hakkasid parimateks sõpradeks (lk 145), sutt võimatu tundub sellise vanusevahega nii noortel poistel suurem sõbrustamine. Aga noh, inimesi igasuguseid ja ehk tänapäeval on street cred (yo!) midagi muud.
Tõeline Euroopa Liidu vaimust kantud romaan – tahan, elan Eestis, tahan, elan Hispaanias või Saksamaal; nii need ajud välja voolavad (kel, tõsi küll, keskkool lõpetamata jne).
Noorsooromaanid on tõesti tekstid, mida peale 21. eluaastat lugema ei peaks. Aga tublid plusspunktid selle eest, et pole mesimagusat finaali. Ja kõik need joomised on loomulikud. Keelekasutus on igati normaalne, roppused enamvähem puuduvad, eks mõni dialoog on pisut ilukirjanduslikult puine, aga noh, juhtub noh. Kaldkirjas sisemonoloogid on muidugi lihtsalt loetavad, ehk järgmise raamatu puhul saab autor need orgaanilisemalt teksti sulatada – või oleks see noortele lugejatele liialt raskelt haaratav?
Ei hakka sisu ümber jutustama, sest lugeda tuleb ise ja töö kiidab tegijat.

Ja ma nägin just teda. Või neid, kui nüüd piinlikult täpne olla. Ja teate, mis? Väga fucking valus oli. Ausõna. Okei, ega ma ise ka päris normaalne pole.” (lk 146)

yuki lugemispäevik

28 oktoober, 2010

Neil Gaiman – Tähetolm (2010)

““Ja daami eest leides ei või sa teda hoopis aidata või siis rahule jätta? Miks teda oma nõmedustesse segada?”
“Armastusest,” selgitas Tristran.
Neid vaatas teda oma taevasiniste silmadega. “Ma loodan, et sa lämbud sellesse,” sõnas ta ilmetult.” (lk 105)

Tristran on hea näide sellest, et tiineka sugukihk on üks ilmatuma tugev jõud – seitsmeteistkümnene poiss, seksuaalselt frustreeritud ja suudluse eest nõus kasvõi kosmosesse ronima (lk 50-51). Või siis teisiti öeldes on ta kui Loll-Ivan, ausus ja selge eesmärk viib sihile. Noh, umbes nagu eestlane, keda me kõik võiks armastada.

Lugu siis sellest, kuidas kohtlasevõitu külapoiss (või noormees?) satub ilusa külatüdruku juuresolul ähmi ja lubab talle suudluse eest kasvõi langenud tähe tuua. Tüdruk, teadagi, saadab sellise rumala jutu peale poisi kuu peale. Noh, poiss lähebki võlumaale, mis asub muuseas sealsamas, müüri taga. Ja leiab mingis vormis langenud tähe. Mida omakorda jahivad nõidkuninganna ja süsimusta riietuvad kahtlased vennad. Juhtub seiklusi ja sekkuvad kõiksugu veidrad võlutegelased. Lõpuks Loll-Ivan, vabandust, Tristran viibki armastatule selle langenud tähe. Siis aga...

Igati muinasjutuline armastuslugu ja Gaiman on tõesti tore, peale lugemist jäi väga mõnus järelmaik meeltesse. Palju mõnusat huumorit, aga samas ka õudustäratavaid hetki, ja muidugi kõiksugu pisidetailid, mis tekitavad muhelust. Kihvt raamat.

“Ta avastas, et ta käed on peaaegu omatahtsi põimunud Tähe märgadesse juustesse. Ta imestas, kuidas oli arusaamine, kui väga ta neiust hoolis, ometi nii kaua aega võtnud, ja ta ütles seda Tähele, ning too nimetas teda idioodiks, ja tema vastas, et see on kõige kenam asi, milleks üht meest kunagi on nimetatud.” (lk 217)

27 oktoober, 2010

Mark Solonin – 22. juuni 1941. Katastroofi anatoomia (2009)

Solonin kirjutab popteaduslikult või, noh, demagoogitsevalt – ikka kirjapildis kõiksugu lapsikud rõhutused ja emotsionaalsed hüüatused ja vestlused kujutlusliku lugejaga. Ehk siis sutt kole ja naermaajav. Autori rõhutustele kaasa elades tekib pisut veider psühhedeelne lugemiskogemus, tahaks isegi hüüatada ja ohata ja lõpuks veel mõmiseda. Ja paratamatult mõjutab see raamatu tõsiseltvõetavust. Teada värk, et ajalooteoste autorid ei saagi lõputult umbisikuliselt ja neutraalselt rääkida, aga liigne semutsemine on ka liiast. Võiks mainida, et tore kui tõlget oleks vähe keeleliselt toimetatud, aga noh, et tegemist sellise kirjastusega, mis siis ikka.

Kui Musial väitis, et nõukogude sõjatehnika ja ettevalmistus oli läbikukkunud, siis Solonin arvab neist hoopis paremini, autori vaimustust nõukogude tankidest võiks nimetada hardumuseks. Põnevad kirjeldused sellest, kuidas Nõukogude tankikorpused olid igati üle oma Saksa ametikaaslastest, aga ometi hääbuti sõja esimestel päevadel saladuslikult (mis näib viimaks autorilegi omamoodi fantastikaromaanina (lk 33)). Tuul tehakse alla müütidele, nagu saksa lennukid ja tankid pühkinuks esimestel sõjapäevadel kõik elava eest – neil lihtsalt ei olnudki niipalju tehnikat ja võimalusi, et seda teha (mis tegelikult juhtus, on näha alltoodud tsitaatidest). Huvitavad on kõiksugu raportid jms “üldisest sündmuste keerisest” ehk neist ilmnevad kõlakad ja muu segadus ning Solonini tõlgendused neist. Samuti päris huvitav väide, et 1937. a. repressioonidega hävines vaid minihulk Nõukogude armee kaadrist (lk 275-277). Eks omajagu raskusi tekitab geograafiline orienteerumine. Nojah, kokkuvõttes huvitavate väidetega raamat.

“Seega on pealetungiva (ja seejuures vägagi edukalt, 20-30 km päevas) Wehrmacht'i ja kaitsva Punaarmee [inim]kaotused suhtes umbes 1:10. Sama paljuütlev on ka lahingutehnika kaotuste suhe. Nagu ülalpool märgitud, kaotas Punaarmee juba 9. juuliks 11,7 tuhat tanki, aga Wehrmachti tankidiviiside pöördumatud kaotused olid juuli lõpuks kõigest 503 tanki. Sellele arvule võib lisada veel 21 “ründesuurtüki” Stug-III kaotused. Võib lisada ka 92 tanketi Pz-I kaotused. Isegi sel juhul on pöördumatute kaotuste suhe 1:19.” (lk 250)

“Nõukogude-Saksa sõja alguses ei kohtunud lahinguväljal mitte kaks armeed, vaid ühelt poolt organiseeritud ja nagu kellavärk töötav fašistliku Saksamaa Wehrmacht ning teiselt poolt relvastatud juhitamatu inimmass. Armee ja inimmassi kokkupõrke resultaat ei saanudki teistsugune olla. Isegi tohutu kogus esmaklassilist relvastust ei aita inimmassil armeed võita. Ja oma lüüasaamise eest maksab inimmass kaotustega, mis mitmekordselt ületavad armee kaotusi. Just see sündiski 1941. aasta suvel.” (lk 270); “Punaarmee kõige paradoksaalsemaks fenomeniks tuleb tunnistada seda, et isegi kõige karmimad repressioonid ei aidanud karvavõrragi kaasa aruka korra, distsipliini ja minimaalse organiseerituse sisseseadmisele.” (lk 278)

“Ja nii juhtuski, et 22. juuni hommikul seisid mitmed tuhanded Punaarmee komandörid ebainimliku valiku ees: nad pidid valima mehe kohustuste, kes pidi oma naist ja lapsi kaitsma ning väejuhi kohustuste, kes vastutab talle alluva väeosa lahinguvõime eest, vahel. Jumal on neile kohtumõistjaks, kuid tuli välja niiviisi, et praktiliselt kõikjal jätsid Punaarmee komandörid oma sõdurid maha ja hakkasid tegelema oma perekondade päästmisega. Mitte meil ei tule nende üle kohut mõista, kuid nende inimeste tegevus on täiesti mõistetav, kuna nende pered osutusid peaaegu möödapääsmatus surmaohus olevaks – kui mitte Saksa pommi läbi, siis kohaliku natsionalisti kuulist.” (lk 304)

26 oktoober, 2010

Virginia Woolf – Lained (2008)

Olen üksi vaenulikus maailmas. Inimnägu on võigas. See meeldib mulle. Ma ihkan avalikkust ja vägivalda ja et mind otsekui kivi vastu kaljut raksataks. Mulle meeldivad vabrikukorstnad, kraanad ja veoautod. Mulle meeldib mööduv moondunud, ükskõikne nägu ja nägu ja nägu. Ma olen kenadusest tüdinud; ma olen omaetteolekust tüdinud. Ma seilan tormistel vetel ja vajun põhja, ilma et keegi mind päästaks.” (Rhoda, lk 132)

Ausalt öeldes ei oska raamatust midagi kirjutada. Ja parem oleks muidugi mittemidagiütlevate raamatute puhul bukahooliku moodi lihtsalt teose nimi vastavasse nimistusse kanda. Aga nojah. Hunnik ilusaid ja põnevaid ja löövaid lauseid, mis aga algul mingit tervikut ei moodusta, või noh, tervik on selline, mis paneb õlgu kehitama. Kui võrrelda Faulkneri ja Woolfi proosaotsinguid, siis ise eelistaks viskist Williamit, kes on nagu mitmekesisem ja teravama sulega. Kuidagi katkendlik tekst, mis lainetest targemad pead järelsõnas räägivad? Pigem vihmaveetorust allasorisev vesi, rabisemine, mu teadvus ei leidnud siit kaasakiskuvat rütmi (no vahel tõesti loed asju, millest ei saa mõhkugi aru, aga viis, kuidas see tekstina jookseb, on ikkagi nauditav – siin nii polnud). Justkui autori jõudemonstratsioon, mis jääb mittemidagiütlevaks, lihtsalt tõdemus, et “ahah, ta oskab ka nii kirjutada”. Proosa ilukõne, pealiskaudsele inimesele on see monotoonselt igav või ka tüütu, heal juhul akadeemiliselt mänguline. Aga maitse asi muidugi, ehk polnud tšakrad hetkel valmis selliseks proosapalanguks. Või tõesti on sopakirjanduse lugemine tuimendavalt mõjunud. Või nagu Mihkelson ütleb: lugemisoskuse lamendumine.

Raamatu viimane viiendik ehk Bernardi monoloog on midagi sellist, mida võiks traditsiooniliselt nimetada heaks kirjanduseks. Või siis tõepoolest lainetuseks (ehk loomulik voog?), mitte nagu see eelnev vihmaveetoru solin (või loomulik on etteantud, sisseharjutatud, kivistunud kogemus – et laused on tavalisest pikemad ja kõiksugu kordused ja mina vankumised ja teksti ilmestavad aegajalt seostamatud laused? Mis on loomulik sisemonoloog ja kellele milline omane, võõras tundub?).

Et aga panna teid aru saama, anda teile oma elu, pean teile loo pajatama – ja lugusid on nii palju, nii palju: lapsepõlvelood, koolilood, armastus, abielu, surm ja nii edasi; ja ükski neist pole tõsilugu. Ometi pajatame üksteisele lugusid nagu lapsed ja nuputame nende kaunistamiseks välja naeruväärseid, toretsevaid, ilusaid sõnu. Kui väsinud olen ma lugudest, kui väsinud olen sõndadest, mis maanduvad ilusti jalgadele! Ja veel, kuidas ma umbusaldan puhtaid elujooniseid, mida visandatakse poolele märkmepaberilehele. Hakkan igatsema mõnd nappi keelt, nagu kasutavad armunud, murtud sõnu, ebaselgeid sõnu nagu jalgade lohin sillutisel. Hakkan otsima joonist, mis oleks paremas kooskõlas nende alanduse ja võidujoovastuse hetkedega, mis aeg-ajalt vääramatult tulevad. Lebada kraavis tormisel päeval, kui on sadanud, ja siis marsivad üle taeva üüratud pilved, hatused pilved, pilvekahlud. Siis joovastab mind segadus, kõrgus, ükskõiksus ja raev. Suured alatasa muutuvad pilved, ja liikumine; midagi vääveljat ja pahaendelist ülepeakaela üles paisatud; kõrguvad, lohisevad, irduvad, kaduvad, ja mina olen kraavis, unustatud ja imetilluke. Loost ja joonisest ei näe ma siis jälgegi.” (Bernard, lk 204)

25 oktoober, 2010

Enn Ernits – Vadja haritlane Dmitri Tsvetkov (2009)

Tsvetkov elas aastatel 1890-1930 ja oli ainus vadjalane, kes mingeidki teaduslikumaid märkmeid oma keelest on tulevastele põlvedele talletanud. Et vadja on lähim sugulaskeel eesti keelele, siis kohe naiivselt mõtleks, et peaaegu nagu eesti kutid-mutid, aga võta näpust, eelmiseks sajandivahetuseks olid vadjalased juba niivõrd venestunud, et vaid kodus räägiti omavahel vadjakeeli ning põlati vanakesi, kel vene keel vähem suus. Tsvetkov polnud mingil juhul üksildane rahvusromantik, kes nutnuks taga vadja hiilgust vms – ei, ta oli realist ja pidas venestumist normaalseks ja oligi pigem venelane, loobus omapärast (nt lk 85-89). Et I maailmasõja järgselt sattus suurem osa Vadja aladest Venemaale, aga samas oli Tsvetkov võidelnud Punaarmee vastu, siis jäi ta Eestisse pidama ning keelehuvilise haritud mehena võimaldati talle õppida Tartu Ülikoolis, mille mõningase eduga ka lõpetas. Et ta oli omamoodi vadjalasest “imeloom”, siis siinsed keelemehed sundisid teda tasu eest vadja keelt üles märkima, mida ta siis mõnda aega tegigi ja mitte just suure pühendumusega. Aga asi seegi, eks.

Viis, kuidas Ernits kirjutab Tsvetkovi eluloost, on ikka päris põhjalik sisseelamine, saab ülevaate sugulastest ja kellest kõik veel, sellele infotulvale nagu polegi edaspidi midagi juurde lisada. Materjali on päris meeletult kasutatud (või siis tõesti viitab Ernits kõigele, mis ülinapiltki teemat puudutab?) ja siiski esineb aegajalt märkusi mingite tühiste seikade kohta, et küllap tulevikus tuleb selle kohta kellelgi teisel materjali leida jne – noh, see on juba pisut ülipüüdlik. Tsvetkovi eluloo põhjalik käsitlus on huvitav, ta annab hea pildi 1920ndatel Eesti-Ingeri küladest ja muidu ääremaade olukorrast, kuidas sealne mitteeestlane eksleb – et Eesti pole kodumaa, aga kuidagi tuleb hakkama saada, ja seda võimaluse korral omase kultuuri tingimustes (ehk siis täielik perifeeria – midagi muud kui praegu koolides õpetatav tolleaegse Eesti kultuurielu lugu). Mõneti valus on lugeda, kui huvitult Tsvetkov vadjalusse ja votoloogiasse suhtus – aga samas muidugi realistlikult. Natuke veider, et kui Ernits kirjeldab Tsvetkovi enesetapuga seotud asjaolusid, siis kaunistavad lehekülgi 80-81 piltpostkaartidest illustratsioonid Narva-Jõesuu rannaelust ja Narva jõe sillast – et noh, pisut kohatu võibolla?

Eelnev jutt käsitles vähem kui poolt raamatut – teine pool on pigem keeleteaduslik uurimus ja suurem osa sellest (lk 95-185) on mulle millegi kobisemiseks liialt ülejõukäiv, kõik see vadja sõnade uurimine ja võrdlemine – no Ernits on endistviisi põhjalik, uskumatult lauaulatuslik viitestik, raske uskuda, et tegemist polegi keeleteadlasega. Kõva töö, auväärt. Ahjaa, vadja pulmakombed (lk 236-242) on päris hullud.

“Kõikkaz vahvõp õnki-pagl tuõb opõizõõ ivusõss” - “Kõige tugevam õngenöör tuleb hobusejõhvidest” (lk 117)
“Čüläz perä süümize piäb ikosõll, se annõb peren-naizõlõ üva meelt” - “Külas peab pärast söömist röhitsema, see teeb perenaisele head meelt” (lk 119)

24 oktoober, 2010

Paula Schults – 365 stiilinõuannet meestele (2006)

Sügise rõhudes vallanduvad kaamoslikud mõtted ja soov stiilseks hakata.

“25. Kui esinete televisioonis, valige helesinine särk. See värv paistab ekraanil kõige ilusam välja.” (lk 14)
“46. Ärge kaelasidet kunagi üle õla taha visake, et ta supi sisse ei satuks. Samuti ei tohi seda särgi sisse pista. Olge süües lihtsalt tähelepanelikum.” (lk 20)
“69. Ükskõik, mida mood või suvised temperatuurid mõista annavad: sandaalid on Rooma riigi allakäigust saadik täiesti out.” (lk 30)
“84. Kas põlvikud ajavad higistama? Kahjuks jah. Kuid isegi suvel ei näe lühikese soki pealt piiluv karvane säär hea välja. Kandke imeõhukesi, eelistatult peenvillast põlvikuid. Need imavad kõige paremini niiskust.” (lk 34)
“110. Smart casual'iga sobivateks peakateteks on suvel pesapallimüts ja talvel kootud müts. Kui üldse tahate midagi pähe panna – kõige ilusam on kahtlemata paljas pea.” (lk 44)
“130. Ärge end kodus iial dressipükstes näidake, välja arvatud üksi olles. Hoidke oma kallimat sellise vaatepildi eest.” (lk 51)
“143. Fraki juurde kantakse valget kikilipsu, et vältida külaliste segiajamist teenindava personaliga (kelner kannab fraki juurde musta kikilipsu).” (lk 57)
“244. Kui kannatate juuste väljalangemise all, ärge kurvastage! See annab märku suveräänsusest, mitte vajadusest hõredat karvakasvu või kiilakaid kohti varjata.” (lk 95)
“256. Korrastage soengut vannitoas või üksi olles. Teie kaaslased on teile selle eest tänulikud.” (lk 99)
“303. Pükse ei tohiks proovida pärast rikkalikku söömaaega, sest nii ei ole värvel hiljem õige laiusega. Seepärast minge pärast sööki kõige varem kahe tunni möödudes sisseoste tegema.” (lk 121)
“308. Kui tahate näha müüja tõelist palet, öelge enne ostu sooritamist: “Ma mõtlen veel.” Kui reaktsioon on heasoovlik, peaksite tagasi tulema.” (lk 122)
“346. Ärge kunagi vahetult enne sulgemist poodi minge. Ainult siis, kui endale ja müüjale piisavalt aega varute, võite leida õige eseme. Pane tähele: mida hilisem kellaaeg, seda väiksem on müüja huvi teie välimuse vastu.” (lk 135)

23 oktoober, 2010

Juri Borev – Kurjast võimust vaevatud (2008)

Raamat koosneb siis juttudest, mida autor on kuulnud enamasti tuttavatelt ning kutsub seda haritlasfolklooriks. Igasugu värke – kuulujutte, luuletusi, anekdoote ja juhtumeid tsaariaja lõpust, nõukogude ajast ja praegusest omamoodi demokraatlikust Venemaast. Siia postitusse sai valitud lühikesi anekdootlikke kilde, sest noh, kes see ikka viitsib lugeda. Praegusele lugemisele on muidugi probleemiks, et ilma sügava nõukakogemuseta ei suuda paljusid siin raamatus mainitud tegelasi adekvaatselt idenfitseerida – niisiis, konteksti puudumine. Oleks muidugi kena näha daatumeid, millal on Borev haritlasfolkloori üles tähendanud, aga noh, tegemist pole just tõsiteadusliku väljaandega. Borev on iseenesest päris natsionalistlik, seetõttu päris lõbus (või siis mitte) lugeda, kuidas tulnuks N.Liidu lagunemist korraldada jne. Alates uutmisest läheb tekst igavaks ja halavaks, Borev räägib, kui sitt elu nüüd on ja kirub sealset, hmm, demokraatiat.

“Saadikud Kostromast.
“Nälg on, Vladimiri Iljitš. Kaera sööme. Varsti hakkame hirnuma.”
“Tühi jutt! Me sõime eile Nadjaga purgitäie mett, aga meie küll veel ei sumise!”” (lk 57)

“Stalin on Gorkis Leninil külas.
“Enesetunne on sant, varsti ma suren ära.”
“Siis andke võim mulle.”
“Ma kardan, et rahvas ei tule teiega kaasa.”
“Osa rahvast tuleb minuga, ülejäänud tulevad teiega.”” (lk 66)

“Lenini sajanda sünniaastapäeva puhul hakkas artell “Zaveto Iljitša” tootma kolmeinimesevoodit “Lenin on meiega”. Teine sama nime kandev artell aga laskis välja käokella: igal täistunnil sõidab välja soomusautol Lenin, sirutab käe ette ja karjub: “Revolutsioon, mille vajalikkusest on rääkinud bolševikud, on... ku-ku!”” (lk 73)

“Beria kannab Stalinile ette: “Koreas on vaenlane viiskümmend kilomeetrit tagasi löödud, vallutatud on viis linna, Zaporožstalis on tööle pandud kõrgahi, Stavropoli kolhoosnikud koristasid hea viljasaagi, luuletaja Leonidze, poeemide “Juhi lapsepõlv” ja “Juhi poisiiga” autor, on asunud uue poeemi “Juhi noorus” kallale.”
“Kuidas luuletaja Leonidzel korteriga on?”
“Meie andmetel on tal suur korter Thbilisis, suvila Suhhumis, suvila Gagras, väike maja Bordžomis...”
“Kuidas tal ordenitega on?”
“Meile teadaolevalt sai ta hiljuti Lenini ordeni.”
“Kuidas preemiatega?”
“Stalini preemia kõik järgud.”
“No aga mis ta must siis veel tahab?”” (lk 90)

“Stalinile kanti ette: Tšapajevi sugulased kaebavad, et ta ei ole filmis enda moodi. Stalin kõndis edasi-tagasi, vaikis ning ütles siis: “Valetavad nagu pealtnägijad.”” (lk 112)

“Kord pöördus Kozlovski Stalini poole palvega:
“Ma ei ole kunagi välismaal käinud, aga tahaks minna.”
“Plehku ei pane?”
“Mis te nüüd, seltsimees Stalin, koduküla on mulle palju kallim kui kõik välismaad kokku.”
“Väga tubli! Siis sõidagi oma kodukülla.”” (lk 121)

“1943. aastal Peakorteris toimunud nõupidamisel pöördus Stalin kindral Jerjomenko poole: “Ah teie, seltsimees, olete ikka veel vabaduses?”
Kindral tuli löödult koju, jättis naisega jumalaga. Kuid möödus päev, kaks, nädal – ja midagi ei juhtunud. 1944. aasta alguses kordus sama lugu. Sama aasta lõpus Peakorteris toimunud nõupidamisel sosistas Stalin Jerjomenkole taas:
“Mina ei saa aru, miks teid ikka veel ei ole arreteeritud?”
Ja jälle ei juhtunud midagi.
Võidubanketil aga ütles Stalin: “Ka kõige rängematel sõjapäevadel ei kaotanud me optimismi ja huumorimeelt, eks ole, seltsimees Jerjomenko?”” (lk 138)

“Mis oleks juhtunud, kui Hruštšov oleks surnud enne kui Kennedy? Onassis oleks abiellunud Niina Petrovnaga.” (lk 204)

“ “Tervist, Leonid Iljitš! Teie mind ilmselt ei mäleta. Mina olen Nadežda Konstantinovna Krupskaja.”
“Jaa, muidugi! Miks ma teid ei mäleta, Nadežda Konstantinovna?! Ja teie meest, seltsimees Krupskit, mäletan väga hästi. Nii südamlik inimene oli!”” (lk 208)

“Brežnev kohtas Karlssonit, kes elab katusel, ning tundis huvi:
“Kus on teie sõber Engelsson?”” (lk 208)

“Mis vahe on Jumalal ja Brežnevil?
Jumal on piiritult armuline, aga Brežnev on armutult piiratud.” (lk 209)

“Brežnev on Tretjakovi galeriis.
“Mis pilt see on?”
“See on peegel, Leonid Iljitš.”
“Aa, Tarkovski – ma tean.”” (lk 216)

22 oktoober, 2010

Indrek Hargla – Maris Stella (2003)

Tuchmani teos on kenaks eellooks sellele raamatule, sealgi pisut juttu Jeanne d'Arciga seonduvast. Võimusuhete sasipundar, Hargla meets Macchiavelli ja Kusnets ja Crichton ja kes kõik veel. Poole raamatu peal tekkis süüdimatu mõte, et paistab olevat autori üks ilukirjanduslikult ambitsioonikamaid tekste, mis samas pole nii huvitav kui ta paremad raamatud.

Huvitav ajaloofantaasia sellest, kui mingil moel eksisteerinuks keskajal Põhja-Ameerikas kuningriik, mis pidas end prantslaste teadmata end Prantsusmaa, hmm, vasallriigiks. Huvitav, kui vandenõuteooriate huvilised seda raamatut loeks, kas neil lööks tekstis esitatud mõttekäikude peale silmad särama? Kui raamat on keskpaigani üsna igav ja tasane, siis loo otste sõlmudes tekib kelmikalt jabur võimalik ajalugu oma järjekordse Jeanne d'Arci saatuse fantaseeringuga. Neitsi käib närvidele? Kupatame ta siis Siberisse – ahjaa, tol ajal oli Siber veel enamvähem avastamata – no siis kuhugi seitsme maa ja mere taha. Ehk saame teada, milline võinuks olla Kärgatav Kõu glamuurne esiema. Kokkuvõtteks, lõbus mõttelend.

21 oktoober, 2010

Peeter Volkonski – Volgi naljad (2008)

Järgnevat postitust ei sobi lugeda alaealistel ja nõrgemasoolistel. Või noh, üleüldse.

Abielupaar sõidab kooselu 25. aastapäeva tähistama samasse motelli, kus nad mesinädalaidki veetsid.
Toas küsib naine: “Kallis, mida sa mõtlesid, kui nägid esimest korda minu alasti keha?”
“Mõtlesin, et tahaks su ajud välja keppida ja tissid kuivaks lutsida!” vastab mees.
Naine võtab riidest lahti ja küsib: “Aga nüüd?”
“Nüüd tundub mulle, et olen head tööd teinud!” (lk 31)

Üks mees tahtis endale teleskoopi osta. Ta läks poodi ja palus müüjal seda endale näidata.
Müüja tõi teleskoobi välja ja ütles: “See on nii hea riist, et te võite näha isegi minu maja seal kaugel mäe otsas.”
Mees vaatas torusse ja hakkas naerma.
“Mis seal naljakat on?” küsis müüja.
“Alasti mees ja alasti naine jooksevad ümber maja,” vastas mees.
Müüja haaras mehe käest teleskoobi ja vaatas samui oma maja poole. Siis andis ta mehele kaks kuuli ja ütles: “Siin on kaks kuuli. Ma annan selle teleskoobi teile jumala muidu, kui te ühe kuuliga lasete mu naisel pea sodiks ja teise kuuliga sellel vennikesel riista küljest.”
Mees vaatas veel kord teleskoopi ja ütles: “Teate, mulle tundub, et piisab ühest kuulist.” (lk 52)

Elas kord kapten nimega Bravado. Ta oli vapper mees, kes ei tundnud kunagi vaenlase ees hirmu. Kui neid ründas piraatide laev, käskis Bravado alati tuua oma punase särgi ja tormas kõige esimesena lahingusse.
Ühel õhtul pärast järjekordset võitu küsis üks meestest, miks kapten võideldes alati punast särki kannab.
“Sellepärast,” vastas kapten, “et kui ma haavata saan, pole verd näha ja mu mehed ei hakka kartma.”
Järgmisel hommikul märkas meeskond, et neile läheneb mitte üks, vaid tervelt kümme piraatide laeva. Kõik vaatasid ootusärevalt kapteni poole.
Kapten vaatas jäise pilguga liginevat armaadat ja hüüdis: “Tooge mu pruunid püksid!”” (lk 90)

“Mees ärkab haiglavoodis ja karjatab: “Ma ei tunne oma jalgu!”
Doktor: “Sest me amputeerisime teie mõlemad käed.” (lk 111)

Instruktor õpetas noort spermatosoidi: “Kui sa sireeni kuuled, hüppa kohe tunnelisse ja hakka kiiresti ujuma, kuni jõuad niiskesse koopasse. Selle lõpus näed sa punast pallikest. Mine tema juurde ja ütle: “Tere, mina olen spermatosoid!” Tema vastab sulle: “Tere, mina olen munarakk!” Sellest hetkest alates hakkate tegema koostööd loote loomisel. Kui kõik on selge, siis edu sulle!”
Kaks päeva hiljem tegi spermatosoid parajasti just väikest uinakut, kui kõlas sireen. Spermatosoid ärkas üles, hüppas tunnelisse ja hakkas kiiresti-kiiresti ujuma. Ta teadis, et peab esimesena kohale jõudma. Kui ta selja taha vaatas, nägi spermatosoid, et tema võistlejad on kaugele maha jäänud.
Ta jõudiski esimesena punase pallikese juurde ja ütles: “Tere, mina olen spermatosoid!”
Punane pallike naeratas ja vastas: “Tere, mina olen mandel!” (lk 166)

Üks mees istub õhtul üksinda oma kontoris, kui äkki ilmub tema ette džinn ja küsib: “Ning milline on sinu kolmas soov?”
Mees satub segadusse: “Kuidas ma saan soovida kolmandat soovi, kui ma pole veel kahte esimestki soovinud?”
“Esimest sa lihtsalt ei mäleta,” vastab džinn, “sest sinu teine soov oli, et kõik oleks jälle endine. Nüüd on sul järel ainult üks, viimane soov.”
“Ma muidugi ei usu seda,” ütleb mees, “aga olgu pealegi. Tee nii, et kõik naised mind tahaksid!”
“Tehtud!” vastab džinn ja lisab igaveseks kadudes: “See oli, muuseas, ka sinu esimene soov...” (lk 171)

20 oktoober, 2010

Annika Põltsam – Rõõmsa meele käsiraamat (2009)

Pole just traditsioonilises mõttes käsiraamat, pigem siis reklaam erinevatele eneseabitreeningutele. Sihtgrupiks keskmine inimene ehk kontoriinimene, või täpsemalt öeldes ehk keskealistele naistele mõeldud – muuda oma elu ja saad parema abikaasa, välimuse, kodu ja töö (no ma ei julge neid tähtsusjärjekorda panna). Järgnevalt siis mõned tsitaadid naerujoogast (sest ei viitsi tervisevõimlemise ja mõttetreeningute osadest midagi välja tuua).

Meie keha ei oska vahet teha teeseldud ja tõelisel naerul. Kõik, mis juhtub kehas, juhtub ka meeles, ja vastupidi. Seega – kui teeskled naermist, usub su keha, et sul on tõesti lõbus, ning varsti usub seda ka meel. Enesetunne paraneb märgatavalt juba pärast kümne minuti pikkust naermist.
Hea enesetunde saavutamiseks piisab isegi sellest, kui hoida suunurki lihtsalt ülespidi.” (lk 13)

Stressis või halvas tujus inimese hingamine muutub kiiremaks, pindmiseks ja ebaühtlaseks. See tekitab hapnikupuudust ja suurendab süsinikdioksiidi hulka veres, mis omakorda lisab närvilisust ja pingeid ning võib viia haigestumiseni.
Parim viis parandada keha varustatust hapnikuga on kombineerida sügavat hingamist naermisega. Kui sa ei oska sügavalt hingata, lõdvestuda ja mediteerida, siis lihtsalt naera südamest.
Tõeline naer, mis tuleb kõhust, lõdvestab otsekohe nii keha kui ka meeled. Naer puhastab kopsud seiskunud õhust ning parandab keha varustatust hapnikuga. See toob kaasa rõõmsa tuju ning rohkem energiat.” (lk 16)

Igasuguse kehalise käitumise kordumine teatud aja jooksul tekitab sama emotsiooni meeles. Kui naerda pidevalt ja intensiivselt, siis toimuvad ajus muutused. Ajurakkude vahel tekivad uued seosed, juurde tuleb uusi rakke ning selline piirkond ajus laieneb. Rõõmsad ja eluterved mõtted omakorda muudavad meie keha tervemaks.” (lk 19)

19 oktoober, 2010

Isaac Asimov – Koidu robotid (2010)

Kõigepealt siis kollast teavet klatšihimulistele – raamatus räägitakse palju seksist või õigemini erootikast, vahepeal saab suisa lehtedepikkuse temaatilise ülevaate (lk 116-126) nö tulevikuerootikast ja seda läbi naise silmade (ehk siis ei mingi porr, vaid puudutuste ja meeliskluste salakeel). Selline erootikaküllus pani ausalt öeldes siivsalt üllatuma, robotid kui kumminaised ja -mehed (no mis naistel viga, kui käsu peale peenis sobivaks tuunitakse, viagra vast nii tõhus pole? Vaevalt et naisrobotid võiks samaväärset lõbu meestele pakkuda – või kes teab?).

Õige peatselt mõistsin, et mulle meeldib teda puudutada, ja tal ei kulunud kaua aega arusaamiseks, et mulle see meeldib. Ta oli väga hästi häälestatud robot, kes jälgis täpselt Kolme seadust. Naudingu mittepakkumine, kui ta selleks võimeline on, oleks mulle pettumust toonud. Pettumust võib tõlgendada kahjustamisena ja ta ei suutnud inimest kahjustada. Lõputu helluse ja tähelepanuga soovis ta mulle naudingut pakkuda ja kuna ma nägin temas soovi naudingut pakkuda – midagi, mida ma Aurora meestes kunagi ei näinud –, tundsin ma tõesti naudingut ja lõpuks kogesin täielikult seda, mida võib orgasmiks nimetada.” (lk 126)

Aga aitab klatšist ja paari minilausega raamatust – et siis kriminaalne lugu roboti tapmisest või täpsemini roboticide'st, suisa psühholoogiline põnevik... robotitest. Millegipärast torkas pähe Asimovi võrdlus Besteriga kui ulme kaks võimalikku äärmust (aga äärmusi on muidugi rohkem) – ühel intellektuaalne vestlus üldhuvitavatel teemadel, teisel tungiline mäslemine ja raev. “Koidu robotid” on naljaga öeldes ulmeUlysses ehk 350 lehekülge teksti mahub 3 päeva sisse, pole just palju romaane, mis ajaliselt nii kitsaste raamidega läbi ajaksid (hea küll, algul on ka reis Aurorale, kuid see möödub raamatu kontekstis üsna linnulennuna – ehk siis hüppena läbi hüperruumi (lk 43)). Kui üldiselt püsis huvi loo vastu üpris neutraalsel ja heasoovlikul alal, siis loo puänt on ootamatult tore ja paneb Asimovit takkajärgi igati rohkem respekteerima (võrreldes eelmiste Daneeli raamatutega). Ja tahaks nüüd teada, et mis veel neljandas raamatus saab.
Aga alljärgnevatest linkidest saab tegelikult teada, millest raamatus jutt.

Kaksainus (2004)




e.e. cummings

sinu südant kannan kaasas (lk 203)




sinu südant kannan endaga kaasas (kannan seda omaenese südames),
ma ei lähe kunagi ilma selleta välja (kuhu ma ka ei läheks, mu kallis,
ja mis asi mul ka teoksil poleks, ei ole see ainuüksi minu enda teha,
vaid on ka sinu teha, mu kallim),
                             ma ei karda
saatust (sest sina, musirull, oledki mu saatus), ma ei taha maailmast
kuuldagi (sest sina oma iluga oled minu maailm, mu tõeline maailm)
ja sina oled pealekauba see, mida rahvasuu kuuks kutsub,
ja kõik see, mida päike meile leelotab, oled tegelt sina
                              ja see ongi
kõige sügavam saladus, milleni keegi ei küüni (selles ongi kõige juurem
juur ja kõige pungam pung ja see taevaste taevas, kuhu sirutub
elu nime kandev puu, mis kasvab kõrgemaks, kui hing julgeb loota,
ja see kasvab nii kõrgeks, et mõistus ei suuda seda enam varjata),
ja see ongi see imeline vägi, mis hoiab taevatähed lahus,

ma kannan su südant endaga kaasas
(kannan seda omaenese südames).

sirp

18 oktoober, 2010

Kärgatav Kõu – Ühe indiaanlase autobiograafia (2010)

Maa Looja istus ruumis, kui ta teadvusele tuli. Kuskil ei olnud mitte midagi. Ta hakkas mõtlema, mida ta tegema peaks, ja lõpuks hakkas nutma. Ta silmist voolas pisaraid, need pudenesid tema istumise alla. Mõne aja pärast vaatas ta allapoole ja nägi midagi helkimas. Seal helkisid tema pisarad, mida ta ise tähele polnud pannud, ja millest oli tekkinud praegune vesi. Nendest pisaratest said tänapäeva mered.” (lk 22-23)

Selline on rahvalik variant maailmaloomise algusest ja alljärgnev on samast šamanistlik variant (vt lk 127)

Lugu maailma algusest
Meie ei tea, mille peal meie isa istus, siis kui ta teadvusele tuli. Tema silmist voolasid pisarad ja ta hakkas nutma. Aga ta ei jäänud kauaks mõttesse. Ta ei näinud mitte midagi, ja kuskil ei olnudki mitte midagi. Ta võttis midagi selle asja küljest, kus peal ta lamas, ja tegi sellest tükikese maad. Selle läkitas ta enda all olevasse ruumi, ja nägi sealt, kus ta lamas, et tema loodu oli muutunud kujult meie maa sarnaseks.
” (lk 71)

Indiaanivaimustus jäi teadagi algkooli aegadesse, selles suhtes on huvitav teha väike restart (ja kindlasti on soovitatav see raamat anda noorimatele lugejatele, kel olemas võimalik indiaanivaimustus, et siis seda kenasti edendada).

Raamat on omamoodi võitlus püha ja argise vahel (mis siis lõpuks leiab lahenduse mingilaadse sünteesina – ehk siis peyotekristlus). Ühelt poolt kõik need suured sõjameeste traditsioonid ja vaimud ja jumalad (pikad riituste kirjeldused!), teiselt poolt linnades ja taludes toidu, raha ja riiete kerjamine või näppamine (lk 57) või siis abirahadega sehkendamine (lk 84 jm). Argiselt õpetatakse tulevast meest, et ära lase naisel enne sind surra (lk 39), riituste seletustes lastakse rahumeeli naisel varem surra (lk 68), nõiavärk on ikka keeruline. Ühesõnaga, suurte nõiaannetega Kõu pettub Vägede Riituses (lk 81) ja muus sellises, ning hakkab hoopis tantsijaks, seejärel satub alkoholismi küüsi ning tegeleb edaspidi pätitempude ja naiste murdmise ja millega kõik veel – ent viimastel lehtedel peyotetamisega tekib mehele nagu mingi rahu (ja nõrgeneb side oma primitiivse religiooniga (vt lk 134) – mis on on muidu meiesugustele gringodele teadagi takkajärgi nii põnev, aga nüüd see uus jumalateenimine... palju lahjem). Et siis – paganlik kiht on suuresõnalisusest hoolimata üpris õhuke ja dekoratiivne (üllatus-üllatus), mõnuained ja potjomkinlus on ühtviisi esil nii nüüd kui sellal. Ja üleüldse, miks peab nii kindlasti eeldama, et põlisrahvaste usundid on nii tugevalt üksikisiku elus sees, ehk on see lihtsalt üks mänguruumidest, mitte algus ja ots.

Purjus inimest nähes varastasin temalt alati kõik, mis tal oli, sest minust oli saanud varas. Purjus naist nähes panin ta alati pihta, sest ma olin liiderdaja. Ennekõike otsisin naist, kellega kokku elada, sest siis sain endale kogu tema raha. Kui mõni naine minuga kokku elada tahtis, pidi ta kogu oma raha mulle andma. Nõndamoodi ma toimisingi. Tihti läks mul korda ahvatleda ühekorraga kaks või kolm naist minuga koos elama.” (lk 91)

Kui teose lugu algab ja kestab mõnda aega kui üks pühakiri (teatud apsudega muidugi – Kõu on juba noorest peast kõva naistehuviline jne), siis viimane kolmandik läheb ikka väga kriminaalseks ja liiderlikuks, ning omal moel humoorikakski – eks seda osaliselt põhjusta ka indiaanilik (?) jutustamisviis (mis jõuab meieni läbi kahekordse tõlke – winnebago > inglise > eesti; eks see tähenärimine ole, aga ju omad rõhuasetused olid Radinil inglise keelde kohandamisel ja ning nüüd Krullil oma Radini ja Kõu eestindamisel). (Korrektne oleks muidugi siinses postituses Radinit raamatu autorina nimetada (nt lk 130 jm); huvitav, kas Blowsnake'i originaaltekst on ka Radini lisandusteta inglise keeles avaldatud?) Mikroajaloona igati põnev lugemine.

Tulevikus on vast see raamat 2010. a Loomingu Raamatukogu heinsaardovlatovlik haruldus, et siis, käbedalt ostma ja tomahook käppa.

bukahoolik

17 oktoober, 2010

Dan Millman – Rahumeelse sõdalase tee (2010)

Matkasin graniidist mäetippude vahel üle alpiaasade, rajades endale teed läbi paksude männi- ja kuusesalude, ning jõudsin kõrgel mägedes asuvasse järvepiirkonda, kus inimesed olid haruldasemad kui puuma, hirv ja väikesed sisalikud, kes minu lähenedes kivide all silkasid.” (lk 217) – vaene puuma ja hirv.

Raamatu algus (ja üleüldse selle peategelase ülikoolispordiaastad) tuletab meelde, et meeste sportvõimlemine on kole sport (ka naiste sportvõimlemine on jube). Ühtlasi meenub, kuidas keskkoolis pidi ühel spordialal muudkui kolm aastat kooli esindama, aga kui talviti oli sportvõimlemise veerand, siis see paganama kooli eest higi ja vere valamine ei maksnud midagi ja vaat et kehalises kasvatuses sel veerandil ebarahuldavat ei saanud. Paneb imestama, miks üldse sai vaevutud võistlustel käima. Ja kui sellised mälestused panevad sisemuse kihvatama, siis raamatu lugemisest head villa ei saa.

Vaata, õnne saladus ei peitu rohkema tagaajamises, vaid vähema nautimise võime väljaarendamises.” (lk 184)

Veider, et sellist raamatut laenutati ilukirjanduse pähe, sest noh, kirjanduslikult lähenedes pole tekst just suurem asi. Või on äkki tegemist Castaneda jms parodeerimisega? Ei tea, pole tuttav selle temaatikaga, nii oligi endale tegemist omamoodi eksperimendiga – kuidas täiesti tuimalt lugeda mingit vaimset teost. Eks oma hinge päästmise nimel tuleb kõiksugu raamatuid lugeda.

Üdini ameerikalik tekst, ka tõlge vastav. Raamatu-Millman on selline laadna olekuga pläraläraleenu, kellest nagu ei oskaks oodata süvitsi minekut – küll aga parajat müügijuttu. Või samas, tühine inimene nagu me kõik oleme. Iseenesest isik, kes näeb Surma jms, pole just tavamõistes normaalne, pigem hüpohondrik või nii – no lõpuks peategelane saabki aru, et tegu on luuluga (lk 225). Ma ei julge arutleda, miks peategelane õpetajale Sokrates nimeks pani. Sisu ei hakka ümber jutustama, sest natuke ei viitsi. Ei õnnestunud oma kogemusi kirvega katki lüüa (lk 87) ja seetõttu tegemist täiesti sisutu postitusega.

Nojah, lugemise ajal leidsin ühe kihvti tsitaadi, mida oleks siinkohal lõpulõiguna kasutanud, aga raamatu happy end nullis selle õigustatud kasutamise ära. Ja armas vaimse tee otsija, kellele see postitus totra ja ebaõiglasena näib, vabandust, olen tuim ja halb inimene, ent hoian sulle mõttes pöialt.

15 oktoober, 2010

Lew R. Berg – Tants tulle (2000)

Lugu nagu niisugune, et transgalaktilisel laineril juhtub õnnetus ja Gorgonea nimelisele planeedile kukub kaks päästekapslit. Gorgonea on ohtlik koht, kus ökokatastroofi tagajärjel on valla pääsenud kõiksugu sissetoodud kiskjad ning muteerunud humanoidid ei hiilga külalislahkusega. Päästesalk eesotsas Remariga saadetakse võimalikke elusolevaid kapslitegelasi päästma. Ja puhkeb möll.

Romaan siis omamoodi näide sellest, kui “Reekviem “Galateiale”” lugusid pikemaks jutustuseks või romaaniks välja venitada. Selline tore seiklusjutt, ikka veidrad olendid ja küllaldaselt põmmutamist ja põgenemist pimedates käikudes. Bergi pikematele tekstidele mitteomaselt pole siin tegemist raskelt relvastatud sõjameestega, vaid pooleldi tsivilistinärudest päästetöötajatega, kel (teatud eranditega muidugi) puudub sõjaväeline väljaõpe ning kel tutvuse poolest selleks operatsiooniks mõned raskemad relvad kaasas. Finaalile lähenedes annab ikka mõistatada, kes neist päästjatest maha lüüakse.

“Puutumatu vabastas ka Remari jalad, too tõusis püsti ja samal hetkel ajas end põrandalt üles ka surnuks peetud Tulekummardaja, pakkudes kaunis košmaarset vaatepilti. Väljatilkuv aju ja voolav veri koos annihilaatorikiire energiast pea külge sulanud kiivriga moodustasid võika maski, mille taolist võis ette kujutada vaid kõige hullemas hirmuunenäos.” (lk 140)

Teksti võiks iseloomustada kui “vana hea ulme”, palju seiklusi ja veidrusi ja ei mingit peamurdmist, lihtsalt mõnus meelelahutus, pole küberpunki ega transhumanismi. Raamatu viimane põgenemine on küll päris, ee, ulmeline (või noh, natuke Indiana Jones). No lõpp on lõpp, autorile endale hakkasid vist lained üle pea käima ja tegi siis kirvehoobiga loole katkestuse. Printsessid said kenasti päästetud, aga ei mingit romantilist tasu selle eest. Nojah, naised.

14 oktoober, 2010

Tiit Sepa – Kodukäija (2010)

Jätkub siis Hinno ja ta lähedaste ja kasulaste ja sõprade ja eksnaiste ja tuttavate kommuuni saaga. Raskusi hakkab tekitama teose sahteldamine, tegemist polegi ehk enam põneviku või krimkaga, kogu vunk on läinud laia tegelasgalerii toimima panemiseks, vaid Epp lapsega jääb tahaplaanile (miks?). Sepa on ehk liialt armunud oma eelmiste raamatute tegelastesse ja seetõttu jääb lugu toppama jandiliku suhetekomöödia võrku, aga autor muudkui jätkab ja pillab naljakesi ja kõiksugu argitargutamisi, kohe nagu simman õhtujuhi saatel. (Takkajärgi selgub, et olen pea samasugust juttu varem kirjutanud.) Hinno romaanidest on siin vast enim rõhutud humoorikatele ja jantlikele olukordadele. Raamatu lõpus tuleb Sepa pisut meelemärkusele ning lööb tegelasgaleriid hulga õhemaks, ning see võib tulevaste Hinno seikluste puhul päästerõngaks osutuda, praegune olukord on sutt lämmatav. Ja samuti jääb küllaga lahtisi otsi, et jätkata ja jätkata.

Hetkeks ehmatasin, sest tundus, nagu vaataks mind hoopis keegi teine, mitte naine, kelle olin tuppa toonud. Siis mõistsin, et lihtsalt köögivalgus moonutas tema sääsepunnilist nägu.” (lk 51)

Ei teagi, mis edasi kirjutada. Sisu on raske kirjeldada, sest iseenesest on lool palju tahke (nagu ikka, kes on kelle laps ja kes kepib keda ja mõrvad ja naljad jne jne), aga seda peamist lugu ei taha nagu paljastada (väike vihje – kõik see Hinno palava armastuse jutt Synnest läheb päris naistekaks kohe), ja ausalt öeldes nüüd takkajärgi ei saanudki aru, kuidas loo kuritegelik külg lahenes (kas tõesti saaks võimalikus järjes sellele pihta?). Igatahes, käib üks tõsine ehitustöö ja kui viitsiks kaardilt uurida raamatus esinevaid Märjamaa ümbruse kohanimesid, saaks vast see kant rohkem tuttavaks.

Naljakas, kuidas möödaminnes lüüakse mõned tegelased maha (üks eksposeerija ja üks eksnaine, ei hakka nimesid paljastama) ja see nagu erilist traagikat ei tekitagi, iseenesest on need situatsioonid päris õudustäratavad (hullusehoog ja ootamatu külmrelv, vist) – ent eestlaslik love, peace & happiness kommuun õilmitseb ikka rahumeeli podinal edasi. Ja pisut jabur on aknast alla hüpanuga tegutsemine (lk 86-87, või üleüldse see salapärase maja piilumisaktsioon), et noh, käiakse siis salamisi surnut katsumas ja keegi ei märka nende nuhkimist ega midagi (või kuidas Meeli korraga selle loteriivõiduga nõustus ja mingid suva vandid ehitama laskis?). Veronika lugu on algusest otsani ausalt öeldes päris lembelik. Huvitavad tegelased on Angela ja Ülle, kelle autor korraks romaani toob ja siis lihtsalt ära kaotab – päris modern võte (samas poleks romaan suurt kaotanud, kui nad jäänukski teksti toomata – oleks vähe kompaktsem).

Nii lühikeseks meie taaskohtumine jäigi. Naine ei tulnud minu ellu enam kunagi. Milleks ta üldse siia ronis, seda ei saanudki ma kunagi teada. Surma ta kohe kindlasti otsima ei tulnud. Tal olid teised plaanid.” (lk 227)

Et Hinno on lõvikarja juhtiv alfaisane, siis kulub autoril suur hunnik arvutiklõbistamist kõige kenama lakaga lõvi kiitmiseks. Ikka leiavad hea sõnaga ohtralt meenutamist minevikusuhted kenade naistega ja praegusestki ligitõmbavusest, mistõttu ikka veel tiirlevad ta ümber ekssõbrannad oma võimalike Hinno-juunioritega (ja eks taustal figureeri ka naiste mõneti turris elukaaslased). Kõik need enesekiitmised muutuvad pisut korduvaks ja väsitavaks. Huvi pärast võiks keegi kokku arvestada, kui palju Hinno raamatu(te) jooksul tuttavatele ja võõrastele raha jagab (kuldketi kinkimine on eriti jabur), päris varimajandus kohe.

Siis sedapsi siis. Kui keegi tahab õnnelikku külaelu planeerida, siis õppematerjal selle romaani näol olemas.

13 oktoober, 2010

Lew R. Berg – Must kaardivägi (2005)

Võrreldes eelmiste Bergi raamatutega on autori areng olnud ikka hämmastavalt tähelepanuväärne, ikka mehine seitsmepenikoormasaabastega hüpe, nii selgelt omanäolist romaani just tihti ei kohta. Lugu siis sellest, kuidas sõjas osalenu Lex Rogan ei leia argielus rahu ja adrenaliini ning läheb palgasõdurina kuhugi endise sõjatsooni piiriplaneedile kolmeks aastaks korda looma. (Abikaasa seda just hõisates heaks ei kiida, aga no mis teha, noorte abielud.) Talisiumi nimelisel planeedil saab kõvasti actionit ja nagu ikka on palgasõdurid muust tsivilisatsioonist klaustrofoobiliselt eraldatud. Aga pole häda, selline see sõjameeste elu on (raamatu lõpupoole siiski hakatakse mõtlema, et kas ikka saadakse sellelt purukspommitatud rusuplaneedilt ära või peab igaveseks jääma). Ja nii siis ongi pea 500 lehekülge madinat Talisiumi allesjäänud populatsiooni ja veel ühtede olevustega. Kui oled Kunnase ja Anmanni sõjameheeepostega sõbramees, sobib seegi raamat lugemislauale.

Lex rabas kabuurist püstoli ja lõi sellega pealepassijale pähe, aga pealiigutuse tõttu läks löök veidi märgist mööda ning hooga langev püstoliraud sattus mehe kõrva ja pea vahemikku. Kõrvalest rebenes lahti, jäädes ainult nibuga pea külge rippuma. Haavast purskus verd, mees tõmbas õhku kähinal sisse ja kohe pidi kostma eelmisest veelgi kõvem röögatus, mille vältimiseks Lex uuesti virutas. Püstolipära raksatas lausa kuuldavalt vastase kuklasse, karjatus sumbus kusagil õnnetu pealepassija kurgus ja teadvust kaotades vajus mees otseti maha. Lex äsas talle igaks juhuks veel korra vastu kukalt, nii et pealepassija keha läbis tõmblus, hüppas siis oma karabiini juurde ja vaatas valvsalt ringi.” (lk 250-251)

Kahju, et Vahing omal ajal seda raamatut ei arvustanud, tema analüüsi Lexist lugenuks suure huviga. Berg on vast nihilistlikult hoiakult võrreldav Tänaviga, aga see on siiski midagi muud Tänavi mängulisusest (mitte autor ilmtingimata nihilistliku hoiakuga oleks, vaid seda lugeja vaatepunktist). Ei tule ette ühtegi autorit, kes nii neutraalselt vägivalda suhtuks (varasemad romaanist kirjutajad räägivad neutraalselt suhtumisest sõtta). Või õigemini võlutult, Bergile meeldib kirjeldada vägivalla koreograafiat – kuidas veri lendab ja vange pekstakse või kuidas surmasaanu pea ees trepilt alla lendab (lk 174) jne jne jne. See ei ole otseselt glamuurivägivald – lihtsalt osa autori loodud maailmast, sellele pole otsest hukkamõistu (kuigi liialt ülemäärane – kui see on võimalik – vägivald leiab Lexi mõttemaailmas teatud taunimist). Eks kergelt homolik see sõjaväemaailm on (nt lk 97), aga eks see ole paratamatu sellistes machokooslustes. Kui viimases kolmandikus ilmub Lexi kõrvale Yolanda, siis see on hetkeks kui mingi emafiguuri vilksatus, moondunud südametunnistus, aga peagi laguneb Lexi jaoks seegi. Digifotonduse ajal on pisut harjumatu, et tulevikusõdalased ei kasuta selliseid lihtsaid lahendusi töö hõlbustamiseks.

Ühesõnaga, huvitav ulmetellis. Ja kahjuks jääb järg tulemata.

Hüvastijätuks libistas ta pilgu üle kodumaja, kuid mõtetes viibis ta juba kaugel, teistel planeetidel, keset lahinguid. Ta oli taas leitnant Rogan, Esimese Koloniaalkorpuse võitleja, noor uljas ohvitser, kes koos oma kaaslastega võis korda saata tavainimestele mõistusevastasena tunduvaid tegusid.” (lk 504)

12 oktoober, 2010

Virgo Sirvi – Viini plika ja Mozarti kuldmuna (2008)

Istusin voodiservale ja mõtlesin veelkord öösel nähtud unenägude peale. Olen oma unenägude suhtes alati tähelepanelik. Eriti siis kui unenäos räägitakse. Seekord oli eriti imelik tunne, sest unenäo-draakon hoiatas mind.” (lk 27) – hakka või isegi unenägudest mõtlema, kui muudkui unenägudest kirjutatakse ja kui neis unenägudes midagi tähenduslikku on, tegemist ikkagi unenägudega ja unenäod võivad olla vägagi tähenduslikud, eriti need unenäod, kus unenägudes toimub midagi ootamatut võrreldes muude unenägudega, neid unenägusid pidasin silmas siis, mitte kõige tavalisemaid unenägusid.

Pole ammu Sirvit lugenud ja esmahetkel ehmatab päris ära lihtlausetega väljendumine, aga õnneks pole tegu lembelikult märatseva lihtlausemassiga. Raamat siis sellest, kuidas maatüdrukulikult uje (lk 22) ooperikriitik Andra (ah, süda hakkas verd jooksma, kui meenus Andra järgmine eluetapp) sattus Viini ja vaimustus salongilikkusest. Ent kõik, mis särab, pole kuld, ja juhtub teadagi mis. Mõrv. Mis teeb Andra? Petab Jaani? Võiks, aga ei, asub hoopis mõrvale lahendust otsima.

Teksti muudab pisut lihtsameelseks see, kuidas Andra muudkui Eesti kultuuriväärtusi võõramaalastele tutvustab, selline vaikne tüütu undamine nagu (aga samas raamatu alguse ekskursid kultuuriajakirjandusse on nostalgiliselt armsad). Mälu järgi tundub see Sirvi viiest raamatust nõrgim olevat, kuidagi ebausutav süžee ja tegelased (lausa lapsikud?), Andra on kui mingi hilistiinekast seikleja. Raamatu viimane kolmandik kisub eriti veidraks ja tobedaks, ikka kes magab kellega ja kui palju veidraid plaane välja mõeldakse.

Kuni saabub puänt, mis heastab kõik ja tekitas mõttes naerupahvaku. Tõepoolest, Sirvi üllatab ja kokkuvõtteks igati meeldivalt ning pean nii mõnegi eelmise lõigu kriitilise lause tagasi võtma. (Ehk siis siinne postitus illustreerib raamatu lugemiskulgu.) (Ja teatavasti ei tohi mõrvalugude puhul lahendusest kirjutada.) Sirvi on tore.

Lew R. Berg – Reekviem “Galateiale” (2004)


Kogemata sai valitud lühijuttude kogu, ja noh, ausalt öeldes on ikka põnevam pikemaid tekste lugeda; et lühem tekst paeluks, peab see ikka väga hea olema (mõttekas lause muidugi). Kirjastus võinuks raamatule sisukorra orgunnida, või kuidagigi tekste eristada, olnuks nagu lugejasõbralikum või nii... Berg on oma kosmoseooperites üsna merendussõnavaralemb (või meeleolult selline piraaditsev pigem), nii tossutab siin kapten piipu ja osalevad tüürimees ja pootsman ning sõiduriistaks suisa kosmosejaht. Põhimõtteliselt võiks siinse kogu 4 loost igaühe venitada jutustuseks või romaaniks, kui vaid soovi oleks, tegemist ongi kui kondikava või kildudega.

Nimilugu on ootamatult sentimentaalne (ja napi verekaotusega), suisa kobavalt õrn. Ja mis nii tundlikult algab, võiks muidugi ütlemata kurvalt lõppeda, aga võta näpust, noormees ja neiu lahkuvad koos tulevikku, hakka või Sun Ra'd kuulama. Igal juhul, üllatav looke.

11 oktoober, 2010

Milvi Lembe – Elukäänakud (2009)

Kuna tegemist on hullu tekstiga ja tahan selle vaid võimalikult kiiremini mälust kustutada, siis järgneb nüüd tavapärasest veelgi seosetum postitus (aga vähemalt puuduvad pikad tsiteeringud!).
Juba avalõikudest paiskub lugeja ette ekstaatiline kirjutusviis, vahel tulistatakse ikka lühilausetega (no pidevalt tegelt) ja vahel trummeldatakse hüüumärkidega (no pidevalt tegelt), tunnen kuidas endalgi hakkab seepeale veri vemmeldama ja tahaks pööraseks minna: “Mõtted sähvivad hiirekiirusel.” (lk 6), tõepoolest. Lehekülg 8 on juba selline litakas heasoovliku lugeja näkku, et vajasin tõesti hetke rahunemiseks (no tegelt panin raamatu käest ja mõtlesin valjult “wtf?”). Raamat algab uskumatult ja tahaks omaette “möh” öelda, ma tõepoolest eelnevalt arvasin, et nüüd saab midagi veidrat lugeda, aga et see nii... veider on, pani õhku ahmima.
Huvitav, kui pensionärid seda loevad, kas nad peavad igaks juhuks rahusteid võtma? Võiks küll! Esimestest lehekülgedest paiskuvad näkku sellised suhterägastikud ja kepivariandid, et noh, selge see, lööb oimetuks, de Sade muigaks kurikavalalt või nõutult.
Väga teleseriaalilik fiiling on, just nagu need, mida stuudiotes filmitakse – pidevalt kohtutakse jumal teab milliste tegelastega kontoris või toas või uksel, olgu siis päev või öö, vahet pole; seda kõike võiks lausa näitelaval etendada (kui leiduks hulle, kes suudaks osaleda). Vahel tekib tunne nagu oleks autor istunud teleka kõrval ja kirjutanud seebikatest mahlasemaid intriige maha, et hiljem need kokku segada (järjekordseks) raamatuks (kirjandusliku väljenduseta, ent siiski äratuntavalt Eesti oludes), lihtsalt üks pidev tegevus ja action ühegi variatsioonita, ei mingit õhku ega tuulevinet. Nüristavalt halb.
Uskumatult tiirane tekst (mitte et süüdistaks autorit tiirasuses – ta lihtsalt püüab nii lugejaid köita), ja muidugi kohustuslikud ühiskonnateemalised siunamised. Huvitav on lugeda Rüütli ja Keskerakonna kaitsmisest (lk 219-220), noh, igaühele oma, pole lihtsalt harjunud ilukirjanduslikes tekstides nii selgesõnalise poliitsõnumiga – aga muidugi, kus mujal saab vabalt väljenduda kui kirjanduses.
Üks hetk muutub lugemine nüristavaks, tööks, ehk peaks tegema mingi skeemi, missugused naised millist meest jagavad ja vastupidi. Tegelased on nii ühtmoodi jälgid, et lihtsalt paha on lugeda (no vabandage nii väljendumast, aga vahel ei suuda lõputult neutraalne või tolerantne olla). Ei saagi aru, mis motiveerib tegelasi tegudele, mingi jabur viha ja agressiivsus teiste inimeste vastu (kui palju kähvatakse üksteise peale!) või lõputu omandusiha, igatahes on see hirmutav maailm. Kas Katrin on idioot?
Raamatu moraal on vist see, et rahaahnus on halb ja halli pead austa – mis on igati tõsi ja annaks toetusallkirja ja vajutaks “meeldib” jne – aga kui jubedas vormis seda esitatakse. Lembel oleks mingi virvendav lähedus Lindiga oma sündmuste pöörasusega, aga Lind vähemalt kirjutab loetavalt ja kaasakiskuvalt, mitte lihtsalt hullumeelse järjekindlusega actionit totralt kokku toppides.
Teksti aegruum on täis väikseid vastuolusid, ei jaksa ja ei taha neid üles märkida, aga paar väikest märkust siiski, sest nende pärast hakkasin lehti lappama ja enda mälunatukeses kahtlema; nii jääb selgusetuks Liia vanus – algul nagu märganuks, et 21 (ei leidnud samas kinnitust, ehk tõesti eksin), hiljem selgub, et on juba 30 aastat emal juukseid lõiganud ning ema vanuseks suisa 76 ja ja isal 80 (lk 151-152). Raamatu lõpus selgub, et Kristel on oma mehe aasta eest maha jätnud (lk 248), kuigi eelnevalt oli juttu, kuidas Kaarli juures tööl vaeveldes on ta pidanud ülal pidama oma pool aastat töötuna olevat abikaasat (lk 114) – küll aeg lendab või kuidas.
Teksti lõppemine tegi lihtsalt tuju kergemaks, sai painest vabaks, nüüd vist tõesti rohkem ei suuda Lembet lugeda. Vähemalt lähiaastatel. Mingisugusest anarhilisest vaatenurgast oleks see Lembe teos kui üks mõnus näide kirjandusteose loomise vabadusest, aga millegipärast ei suuda hästi uskuda, et autor nii vabameelselt loominguline on. Lihtsalt tekst on uskumatult halb ja seetõttu oleks tõesti siiralt huvitav kuulda, miks lugejad Lembet tarbivad ja mida nad sellest tegevusest üleüldse saavad. Ja ma tõesti loodan, et autor ei kuule sellest postitusest, endal on piinlik nii negatiivselt kirjutada.

08 oktoober, 2010

Lew R. Berg – Tempel selvas (2001)


“Röögatus “häire!” ja üksik, samuti ilmselt äratuseks mõeldud lask tungisid pikselöögina ta rahulikku unne. Hetk hiljem oli Willard aseme kõrvalt Stari haaranud ja ühele põlvele toetudes laskeasendi võtnud. Lõkketule ja süüdatud taskulampide valgel avanes tema ees vaatepilt, mille võinuks esile manada palavikukrampides haiglane aju.” (lk 59)

Berg muidugi tegelastega ei üllata – kõik on klišeelikult just need, keda vaimusilmas harjunud sellisteks pidama, palgasõdurite kamraadlus enamvähem ruulib. Willardit võiks ääriveeri pidada nö klassikaliseks väliseestlaseks – et vanemateks on sõjapõgenikud ning poeg kasvanud möödunud sajandi Ameerika viljastavates tingimustes selliseks, nagu ta on; ehk siis mitte just tüüpiline kodu-Eesti (ja iseseisvusaegne?) raamatukangelane. Hämmastavalt naistevaba tekst, esimese jutustuse alguslehtedel mainitakse prostituuti, kelle teenetest Willard sõnatult keeldub, ja siis need koledad selvaeided, kellega ei tohi ülejäänud palgasõdurid sebida (ahjaa, ja muidugi Walkeri sekretär, kes mõlema jutustuse alguses tseremoniaalselt kas põlguse või imetlusega meest vaatab). Lugemine on kui puhastustuli, siin esineb igasugu nottimisi ja halastussurmasid raudse kindlusega (tekib küsimus, kui palju Willardil neid palgasõdureist kamraade tegelikult üldse kokku on, kui hulk pikaaegseist kaaslastest nende kahe jutustuse jooksul maha lüüakse). Bergil on veider komme ingliskeelseid väljendeid toorelt maakeelde tõlkida, mis on pisut veider komme.

Nimilugu siis sellest, kuidas palgasõdurid palgatakse turvama ekspeditsiooni salapärase templi juurde kuskil Lõuna-Ameerika džunglis, ja millised veidrad ja verised juhtumid sellega seoses juhtuvad. Kõlab uskumatult? Nii on. “Üle piiri” räägib sama firma poolt korraldatud satelliidi päästeaktsioonist Põhja-Venemaal, kus puututakse kokku vene sõdurite ja trollidega. Möllu rohkemgi kui pikemas jutustuses, 24 tunniga korraldatakse üks väike tundrapõrgu.

Tore lugemine, no future, let's destroy.

““Kõnge, raibe!” lausus Willard lühidalt ja vajutas päästikule. Kaks kuuli pähe saanud võõras jäi liikumatuks. Alles nüüd ennast julgemini tundev palgasõdur astus lähemale, takseeris surnukeha ja lõi püstolkuulipilduja õlatoega vastu tolle kihvu. Sama edukalt oleks ta võinud betoonseina taguda.” (lk 149)