30 november, 2010

Riina Rossa – Perapõrgu... Kes olid need mehed... ?! (2002)

Päev oli suviselt soe – maikuu lõpp. Külast välja jõudes kuulasin lõo laulu, rohus siristasid sirtsud, sumisesid mesilased metsalillede peal. Oh, kui ilus suvine keskpäev see oli! Õitsesid juba toomingad kraavipervedel, sirelid alles hakkasid õide pakatama. Ja mis hääled ümberringi. Sookured kluugutasid kaugel soo ääres. Lidinat-ladinat oli õhk täis. Läksin kui väike murumuna, hüpeldes ja kareldes. Tükk maad käidud, väsisime. Ema oma suure ja mina oma väikese seljakotiga. Aga minna oli vaja.” (lk 4)

Kas saab olla midagi paremat kui raamat, kus on kokku 8 lehekülge? Avalehel on luuletus, mis paneb kahtlema enda mõistuses. Keeleliselt on raamat silmadele põnev litakas, selliseid lausekonstruktsioone ei kohta isegi enda postitustes.

Raamatu lõpuks selgub, et tegu polegi ilukirjanduse või unenäoga, see on hoopistükkis autori meenutus (kaanel on väga petlik määratlus “põnevik”!) - mida on mul raske mõistetavaks rekonstrueerida. No on viieaastane tüdruk kuskil Peipsilähedases talus, kellele meeldib maaelu ja kellele ei meeldi sugulastest suvitajad. Ühel maikuu päeval viib ema ta Perapõrgu nimelisse talukohta, kus nad saavad endile uue hobuse. Külaskäigu ajal juhatab Perapõrgu perenaine lapse majja, kus teda näidatakse voodites lamavatele haavatud meestele (metsavennad või?). Ning kutsutakse Inglikeseks. Tüdruk on vaatepildist šokeeritud ja ei räägi kellelegi nähtust. Aastaid hiljem läheb ta seda Perapõrgu kohta vaatama, mis nüüdseks mahajäetud. Ja ongi kõik. Lühidalt öeldes, kummaline raamat, täiesti iseseisev oma veidruses.

29 november, 2010

Jeanette Winterson - Tuletornipidamine (2006)

Üle pika aja üks tõeliselt ja päriselt hea raamat. Selline üleni ilus ja armas ja mõjus, ja selline teema ja lugu, et kui poleks Wintersoni stiili, oleks see piinlik raamat. Aga Winterson on hea, poeetiline ja kujundlik ja piisavalt lakooniline, et mõjuda.

Ma pole kunagi varem Wintersoni lugenud, ehk olen ainult umbmääraselt teadvustanud, kuid nüüd paar päeva tagasi leidsin raamatu vedelemas sõbranna diivanil, võtsin kätte, sirvisin, ja esimeste lausetega tekkis selline äratundmine, mida pole nii ammu olnud. Et seda raamatut tahan ma kohe väga lugeda. Kohe päris esimesed sõnad ennustavad lugemisväärsust: "Ema pani mulle nimeks Silver. Ma olen pooleldi väärismetall, pooleldi piraat."(lk 11) Ja edasi "Minu isa tuli merest ja läks sinnasamasse tagasi. Ta oli kalalaeva meeskonnas, mis randus meie sadamas ühel ööl, mil lained murdusid vastu kallast kui sünkmust klaas. Pirdudeks pekstud paat tõi ta kaldale piisavalt pikaks ajaks, et ankur mu ema sisse lasta.
Lastehordid võitlesid elu eest.
Mina võitsin."(lk 11)

Enamuse lugemise ajast pidasin seda armastuslooks. Siis hakkasin mõtlema, et äkki on see hoopis üks neist raamatutest, mis räägib paljust, kuid iga lugeja jaoks erinevast. Näiteks lugude jutustamisest ja kuidas inimesel on kaks poolt (nagu Jekyll ja Hyde). Ja noh, tuletornist ja imelikust lapsepõlvest ja isegi natuke Darwinist... Aga nüüd mulle ikka tundub, et tegelikult oli peateema ikka armastus. Ja on nii kena lugeda raamatut, mis räägib armastusest ja on hea. Sest tavaliselt on armastusraamatud sellised... tüütud ja ebamugavad.

Tähelepanek: peategelase (st minajutustaja, kes vist ikka on peategelane) soo saame teada alles leheküljel 105.

Kõige mõjusam on vist ikkagi Wintersoni stiil, mitte need teemad ja isikud. Nii mõjus, et laenutasin täna veel ühe tema raamatu. Ootan põnevusega.

Karel Čapek – Kuidas sünnib näitemäng. Kuidas tehakse filmi (1981)

“Sellest silmapilgust peale, kui osad on jaotatud, sünnib teatri seinte vahel kaks eri arvamust: üks, et tükk sisaldab suurepäraseid rolle, kuid need on halvasti jaotatud, ja teine, et tükk koosneb halbadest rollidest, millest pole head nahka loota ja millega pole midagi peale hakata, kui inimene ka naba paigast venitaks.” (lk 10)

Vist suhteliselt ajatu huumor (kahjuks ei oska arvata, kui palju nüüdisajal tehtav erineb autori kirjeldatust). Pole just Bulgakovi “Teatriromaaniga” ühel tasemel, aga naljakas ikka. Vähe vanamoodne lähenemine, et lavastus või film peab olema võimalikult tekstitruu (oh, kunagi olid ikka Undi lavastused... Olid ajad). (Tuletab meelde seda, kuidas mu vaesed vanemad ei saa enam ooperit-operetti vaatamas käia, sest need pole enam sellised nagu vanasti.)

“Sünopsis on idee lühike ümberjutustus, millest on välja jäetud kõik teisejärguline nagu ka kõik peamine; sünopsist nimetatakse ka skeletiks ehk kondikavaks, küllap sellepärast, et väljendada tavalist tapvat, surmavat ümberkäimist ideega. Sellepärast pääsebki kirjapandud elav sõna filmi alles pärast surma ning kuivanud kontide kujul; alles hoolikalt kupatatud ja kuivatatud skelett läheb edasisele kultiveerimisele, mille tulemuseks on treatment ehk stsenaarium. /-/ Teaduslikult väljendades – stsenaarium on mõttelise sisu tõlkimine kujundite keelde; praktiliselt seletades – stsenaarium on teatav ide vägistamise tehnoloogia, kusjuures vägistamise eesmärgiks on, et inimesed võiksid tulemust kaks tundi vaadata ega pruugiks sealjuures midagi mõtelda. Nimelt stsenarist peab mõtlema sellele, et stseenid vahelduksid sagedamini, sest vaataja tahab lakkamatult midagi uut näha, ja et nad ei vahelduks jälle liiga tihti, sest endastmõistetavalt ei anna dekoratsioone sulle keegi jumalamuidu, loodus, natuur aga õgib õudselt palju aega. Järelikult tuleb ka seda öelda, et stsenaarium on sihuke ideetöötlus, mille väntamine ei kestaks üle kahe nädala ega läheks kätte kallimaks, vaid maksaks täpselt nii palju, kui palju keegi on filmi tegemiseks assigneerinud.” (lk 90-91)

28 november, 2010

Ingel Kanarbik – Nurgas tolmub õmblusmasin. Kui kaua veel? (1992)

“Sõrmkübarat millegipärast eriti kasutada ei taheta ja sellest on kahju. Vaesed käed, nad saavad niigi iga päev kõikvõimalike tööde ja toimetustega valu ja vatti näha. Milleks sõrmeotsi veel nõelaga torkida. Pane sõrmkübar parema käe keskmisse sõrme ja kõiki tundeid maha surudes harjuta mõnda aega. Küll näed, harjud sõrmkübaraga nii ära, et imelik on ilma temata õmmelda, eriti, kui on tegemist paksemate ja tihedamate materjalidega. Võib juhtuda, et sõrmkübar on natuke suur, sel juhul võib sinna riidetükikese täiteks panna.” (lk 5)

“Õmblusmasinale meeldib puhtus, korralik õlitamine ja õrn kohtlemine.” (lk 6)

“Kui Sa märkad kerge ärevusega, et Sinu mõõdud ei vasta päris täpselt ühelegi tabelis toodud suurusnumbrile, ära tee sellest erilist probleemi. Peaaegu kõigiga on nii. Iga inimese figuuril on oma eripära ja selles pole midagi halba. Orienteeru ikka eelkõige rinnaümbermõõdu järgi ja kui Su puusaümbermõõt ületabki tabelis toodut, ära heida meelt. Anna puusajoonele vabadust juurde (laiemad õmblusvarud puusa piires). Väga palju oleneb ka mudelist.” (lk 10)

“Peatun pisut pikemalt taskuserva kantimisel. Näiteks teksapükste taskuservad on kohe esimesed kohad, mis kiirelt läbi kuluvad. Aga kui ajad neile nahast kandi serva, paraneb väljanägemine tunduvalt ja edasi kuluvad need taskuservad väga aeglaselt. Sellist kanti on käsitsi õmmelda kergem kui masinaga, sest seda kohta presstalla alla sättida pole lihtne. (Antud juhul pean ma silmas juba valmis ja kantud pükse. Kui Sa aga alles pükse õmbled, siis kandi taskuservad loomulikult masinaga.)" (lk 17)

"Mille üle võiks üks westmani mängiv poiss veel uhkem olla kui narmastega jaki ja pükste üle. Ja kui jakk ise polegi nahast, siis narmad võiks sinna ju sellegipoolest teha nahksed." (lk 17)

Toredalt muhe raamat. Suurt aru ei saanud, aga see on tavaline.  

27 november, 2010

Guillermo del Toro, Chuck Hogan – Allakäik (2010)

Päris hirmus raamat ikka, käib üks tülgastav ja morn tapatalg; tekst on piisavalt jälk ja põnev, et proovisin vahepeal leida hingetõmbepausiks muud lugemist, aga nojah, edutult. No ütleme nii, et öökapiraamatuks just hea valik poleks. Triloogia teine raamat jätkab siis, eks ole, esimest raamatut ehk siis pahade vampiiride kõige paham vampiir püüab maailma üle võtta – et inimesed muuta lihaloomadeks, kes siis nuumata ja seejärel verest tühjendada. Noh, sellest kurjast plaanist on inimestel võrdlemisi vähe aimu, sest vampiirid ja nende alamad saavad vaid pimeduses tegutseda ning seni püütakse nende tegude tagajärgi seletada epideemia vms. Aga on väike grupp tegelasi, kes võitlevad vampiirluse vastu ning kelle vastu võitlevad nii pahad vampiirlikud tegelased (sest on ka mõned mitte väga pahad vampiirid) kui ka valitsusasutused. Olukorra teevad hullemaks teadagi kõiksugu sugulussuhted heade ja pahade vahel. Millega raamat lõppeb? Tuumajaamade plahvatuste ja tuumapommide loopimisega. Vapustav. Miks see vajalik on? Sest nii kaob päiksevalgus tuumatalve varju ning vampiirid ja vampiirlikud käsutäitjad saavad vabamalt tegutseda. Vaikselt tekib küsimus, et millest siis veel triloogia viimases osas kirjutada. Kole on inimkonna saatus.

Ta tugines nüüd pigem loomalikele instinktidele kui oma hääbuvatele inimmeeltele. Koguni sügaval planeedi pinna all tunnetas ta erakordselt hästi päikese liikumist: teadis, et pea kohal on saabumas öö. Tema kehatemperatuur oli ligikaudu 323 Kelvini kraadi ehk 50 Celsiuse kraadi – 120 kraadi Fahrenheiti järgi. Maapinna sügavuses haaras teda pimeduse ja niiskusega kokkukuulumise tunne ning igatsus kitsaste suletud ruumide järele. Ta tundis end maa all mõnusasti ja kaitstult, kaapides päevaajal endale peale külma mulda, nagu inimene tõmbab peale sooja teki.” (lk 95)

Paar lühilauset veel. Autorite poolt on natuke lihtne lahendus, et kõiksugu elajalikud vampiirkurikaelad võisid kunagi natslikud sõjakurjategijad olla – nagu 20. sajandil olnuks vähe genotsiide. Gängimehed on muidugi mõnusad ja Hõbeingel Angel on kipa. Tuleb välja, et kasvuhooneefekt tekkis vampiiride mahitusel (lk 268), mis annab, teadagi, küllaga mõtlemisainet.

Mnjah. Tore, et tegemist vaid triloogiaga ja juba 2/3 läbitud. Hirmus, hirmus on see lugu.

segane maailm
ulmekirjanduse baas
lugemik

26 november, 2010

Terry Pratchett – Nähtamatud akadeemikud (2010)

Raamatu kohta viitamist otsides sai hoopistükkis avastatud uus eestikeelne blogi fantaasiakirjandusest. Igati meeldiv ja elav üllatus.

Tore on lugeda maailmast, kus praktiliselt tööpuudust ei eksisteeri – kui inimene ei sobi mõnele kohale, siis leiab ta endale uue töö. Romantiline. Nagu ikka, jutustab Pratchett rahumeeli asjadest, mis selles või mõnes teises raamatus enesestmõistetavalt eksisteerib – siinse raamatu puhul siis iidamast-aadamast Ankh-Morporkis eksisteeriv jalgpallifänlus (algul tundus kirjelduse järgi tegemist olevat hoopistükkis austraalia jalgpalliga) – aga millest varasemates raamatutes pole sõnagi mainitud. Nagu ikka, on raamatu algus täiesti jabur ja kui jätta see lugemata, ei kaotaks nagu midagi, vist. Nagu ikka, süveneb linnas turumajandus türanni hoole all. Nagu ikka, mitu erinevat tegevusliini ja on mõned südamed, mis hakkavad ühes taktis hingama (vähemalt pole autorilt üle keskmise poisilikku uh-ja-oh kõkutamist naiste teemal, mõnes varasemas raamatus on see tõeliselt tüütuks muutunud). Olendigaleriisse lisandub olend nimega “ork”, millist nime senini kohanud vaid tolkienlikes kirjatöödes. Et siis, viimaks võlurid mängivad jalgpalli, maailmalõpp jääb olemata, roheline mõtteviis ei leia järgijaid.
Ausalt öeldes ei oska midagi raamatust kirjutada, lihtsalt meelelahutus ja kõik.

“Igatahes ei pea me praegu reeglite pärast muretsema. Me peame igal juhul mängus osalema, niisiis me järgime reegleid, parimate sporditraditsioonide vaimus, kuni oleme välja mõelnud, kuidas neid endale kõige kasulikumal moel rikkuda.” (lk 128) 
“Ridcully oli uhke selle üle, et ta kohtles teenijaid hästi, ja seda ta tõesti tegigi alati, kui nende olemasolu talle meenus, kuid aruka lõbususe ilme selle matsaka tüdruku näol jahmatas teda – see oli sama hea, kui kana oleks talle silma pilgutanud.” (lk 131) 
“Viimasel ajal läks päkapikkude poodidel hästi, peamiselt seepärast, et päkapikud mõistsid kauplemise esimest reeglit, milleks on: Minul on kaupa ja kliendil on raha. Raha peaks olema minu käes ja kahjuks tähendab see seda, et minu kaup saab kliendile. /-/ Päkapikud mõtlesid: ma müün oma kaupa igal võimalikul viisil, välja arvatud füüsiline vägivald, sest kui ma oma kaupa ei müü, olen ma täiesti mõttetu.” (lk 174)

25 november, 2010

Ants Kargaja – Lühijutud (2004)

Et siis jutud vanemapoolsele lugejale, elu kodanliku ja maailmasõja ja nõukogude Eesti tingimustes, anekdootlikud mugandused igapäevaelust. Mõni tekst tundub kahtlaselt tuttav ehk siis nüüdisfolkloorina (nt “Tagalasangar”). Raamatu lõpulood on kurvad, teadagi, vikatimees võtab oma. Pigem tuleks neid jutte kuulata kui lugeda, otseselt kirjanduseks ei oskaks neid pidada.

Pidu peetud, parandati hommikul pead. Mõistmatud olid kolm autosid juhtinud meest, keda triangel hakkas tüütama ja kes rõhusid kiiremale ärasõidule. Asju hakati kokku korjama. Kahjudesse tuli kanda ühe mehe sonimüts, teise prillid ja kolmanda selli aluspüksid.
Müts jäigi kadunud esemete nimekirja, prillid küll leiti, aga nii hilja, et nende omanik oli jõudnud endale uued asemele osta. Aluspüksid avastas teine suplejatest nädala pärast. Ta oli need pärast suplust omadele peale tõmmanud.” (lk 57) – mis mõttes nädala pärast? Mustast pesust või? Nädala jooksul polnud pükse jalast võtnud ja ei õiendanud kehalisi vajadusi? Müstika.

24 november, 2010

Indrek Hargla – Palveränd Uude Maailma (2003)

Lühidalt öeldes on tegemist Hargla seni parima romaaniga. Mängud keskajateemaga pole just minu teetass ja ei kuulutaks seda romaani oma lemmikuks, aga kirjanduslikult võttes on see üle nii varasematest kui hilisematest romaanidest. Ja ausalt öeldes mõjus see raamat peale Bretti ja Pournelle'i harjumatult mitmekesise tekstina.

“Rahvaste ja maailmade saatused sõltuvad tihti vaid sellest, kuidas saavad kaks tavalist inimest omavahel läbi; keda ja millal armastavad. Ja armastus ei küsi, ta on pime ja rumal. Mis ei tähenda, et teda ei saaks kasutada.” (lk 422)

Lugu siis sellest, kes saab võtta süütuse maagiliste kõrvalekalletega neiu Grethelilt – kui seda teeb suvaline tatt Aidann, siis maagilised eripärad hävinevad. Kui aga maag Agrippa, siis... (lk 133). Ühesõnaga, järgneb üle kolmesaja lehekülje valmistumist üheks ja ainuõigeks süütuse rööviks (noh, tegelt see nii ei ole, eks). Teose maailm on pidevalt paisuv – külast saab linnake ja siis linn ja seejärel pealinn või terve riik ja lõpuks kontinent ehk Ameerika (jätkunuks raamat veel mõnisada lehte, oleks kangelased kihutanud kosmosesse). Autor on teksti kõvasti erinevaid ajaloovõimalusi pannud, kõige ohhoomaks osutus vast mauride Ameerika vallutus (no mind ajas küll itsitama, kui see tekstis esile kargas). Suhetesegadik on võimas, kõiksugu siniverelised ja prostituudid ja ports alamrahvast. Ja kuri koll Martin Luther. Wunderbar. Harglale mitteomaselt siin palju muhedust ei leidu, aga vaheldus seegi. Agrippa maailmadevahelise rändamise puhul võiks õrnalt viidata “Doanizarre udulaamale” ja Ameerika avastamine on häguselt seotud “Maris Stellaga”.

sirp

23 november, 2010

Enhard Musto – Lambakasvatusele rohkem tähelepanu (1980)

Paar teabekildu lambakasvatusest, ehk kulub ära.

“Praegu poegivad uted meil kord aastas. Tallede arvu suurendamiseks tuleb intensiivistada ka uttede taastootmist. Selleks on vaja, et uted poegiksid kahe aasta jooksul vähemalt kolm korda või isegi aastas kaks korda. Uttede intensiivse kasutamise esimesel etapil peaks iga utt poegima kahe aasta jooksul kolm korda ja andma poegimise kohta vähemalt 1,5 talle. Nii saadakse utelt keskmiselt 2,2-2,3 talle aastas. Teisel etapil peaks utt poegima kuni kaks korda aastas ja andma poegimise kohta kuni 2,5 talle. Nii saadakse utelt 3,7-5,0 talle aastas. Talled võõrutatakse uttedest tihendatud poegimise korral 2 kuu vanuselt. Uttedele, kes sünnitavad kolm või rohkem talle, jäetakse alla ainult kaks ning ülejäänud võõrutatakse 2-3 päeva vanuselt. Kui utt poegib kaks korda aastas, võõrutatakse kõik talled 2-3 päeva vanuselt.” (lk 12)

“Remontjäärade valiku tähtsamad nõuded on:
a) remondiks valitavad jäärtalled peavad põlvnema väljapaistvatest ja eranditult eliitklassi kuuluvatest vanemaist;
b) jääral peab olema hea tõutüüp, tugev konstitutsioon ja luustik ning heade lihavormidega kooskõlaline kehaehitus;
c) remontjäärad peavad arenema hästi ning nende kehamass peab kõikidel arenguetappidel ületama eliitklassi nõude;
d) jäära vill peab olema valge rasuhigiga, pikk, tihe ja katma hästi lamba keret. Villatoodang peab olema suur ning vastama lamba kehamassile (vähemalt 50 grammi saastasvilla ühe kilogrammi kehamassi kohta).” (lk 23)

“Jäärtalled kastreerib veterinaarvelsker 10.-15. päeval pärast sündi. Samal ajal lõigatakse nendel talledel, kes on valitud müügiks remont- või tõulammastena, sabad ära. Saba lõigatakse 3.-4. lüli juurest (arvestades sabajuurest) nii, et allesjääv sabaots kataks päraku ja häbeme. Lihatalledel tavaliselt sabasid ei lõigata.” (lk 31)

“Utt tunneb oma talle ära lõhna järgi ja võõrast talle ta imetama ei hakka. Enne võõra ute alla panemist tuleb anda tallele selle ute lõhn. Tall on soovitatav panna võõrasema alla kohe pärast poegimist, enne kui võõras utt on oma tallesid imetanud. Kui utt alles poegib, siis niisutatakse võõrast talle ute lootepõie vedelikuga. Pärast oma tallega harjumist ja tema imetamist on utte raskem harjutada võõra tallega. Sel juhul tuleb tall ute juurde panna ja lasta temaga harjuda. Utte tuleb takistada talle löömast ja anda võimalus talle nuusutamiseks. Kui see ei aita, pannakse utt koos tallega eraldi sulgu, et utt tallega harjuks. Mõnikord on vaja utt siduda suluredeli külge ja imetada talle lambatalitaja abiga.” (lk 35)

“Lammaste nuumamine annab häid tulemusi üksnes siis, kui jõusöödaannused on suured (400 g või üle selle päevas). Väikeste jõusöödaannuste (100-200 g) korral nuumuvad lambad aeglaselt ja söötmine läheb kulukaks. 2-3 kuud enne nuuma on soovitatav lambaid pügada. Pöetud lammaste ainevahetus on kiirem, söögiisu suurem ja söödaväärindus parem kui pügamata lammastel.” (lk 42)

“Et sugujäärade kasutamise intensiivsus oleneb paljudest teguritest, nagu paaritusviisist, vanusest, tõust jms., siis on nende sugulist koormust raske kindlaks määrata. Selle üle tuleb otsustada iga jäära individuaalsete iseärasuste järgi. Keskmiselt võib jääraga päevas paaritada 2-3 utte. Iga 5 päeva tagant tuleb anda üks vaba päev.” (lk 51)

“Palju tähtsam kui sulupinna suurus lamba kohta on sõime rinde pikkus lamba kohta. Kõik lambad peavad pääsema korraga sõime juurde. Selleks peab sõime pikkus sugujäära kohta olema vähemalt 50 cm, suguute kohta 40 cm ja remontnoorlamba kohta 30 cm. Kui sõim on lühem, ei pääse kõik lambad korraga sööma ning nõrgemad ja arglikumad tõrjutakse eemale. Need lambad jäävad kõhnaks ja nende produktiivsus langeb.” (lk 53-54)

22 november, 2010

Elem Treier – Anton Hansen Tammsaare kui saladus (1991)

“B.LINDE: Indrek laskis viis korda Karini pihta, ja proua Käthe Hansen teab, kes viis Indreku sellisesse afektiseisundisse.” (lk 63)

Seda dokumentaalnäidendit annaks küll paraja vaevaga lavale tuua, juba lugedes hakkab tegelaste pateetika pisut lämmatama, vaimusilmas võib kujutleda nende poose ja rauget vehklemist; võibolla olekski sobilik mingi maskiteater või midagi muud võõristavat. Noh, võiks arvata, et tekst käib üsna taasiseseisvumise meeleoludes, et saab tsiteerida kõiksugu mahavaikitud teemasid jne.
Päris morbiidsete huvidega teos – ikka Hanseni suremine ja tervisehädad ja ports klatši, Linde ja lese kukepoks. Näidendi lugemine paneb pisut kukalt kratsima, et kui palju on ikka sobilik autori eraelu uurida ja uuristada, millal see muutub liialt kõmulikuks. Noh, Treier just end tagasi ei hoia – või on see mingi tabamatult modernne vormivõte jms (lugejana on omamoodi lihtne kõiksugu autori mitteõnnestumisi hoopiski modernsusena hinnata). Samas hakkab tekst mingi hetk päris tööle, kujutlusse kerkib kergelt freaky lavastamine, maskid ja tossupilved ja undamine ja kõrgkultuurne diktsioon.

21 november, 2010

Jerry Pournelle – Falkenbergi leegion (2010)

Kui mind kaldast eemale aerutati, mõtlesin, kui rumal see olukord on. Mind aerutati kanuus, sõiduriistas, mis leiutati vähemalt kümme tuhat aastat tagasi. Kandsin valgustvõimendavaid seadmeid, mille leiutamise aluseks oli enne minu sündimist avastatud põhimõtted. Minu taga oli aurulaev, mis oleks võinud sõita Missouri jõel Custeri viimase võitluse päevil, ja ma olin sõitnud sellele planeedile tähelaevaga.” (lk 130)

Kosmosekauboilus ehk Bergi, Kunnase ja Spinradi (no see on ikka jube hea teos) austajatele sobiv raamat. Üsna üheplaaniline ulme, pole siin mingeid krutskeid ega autorivabadust (või noh, vabadus on – et just sedamoodi raamat kokku kirjutada). Autor pole kirjanduslikult just särav väljenduja (või asi tõlkes?), aga keda see huvitabki kui leidub actionit. Suurt vaeva pole samuti nähtud Falkenbergile elu sisse puhumisega, on teine selline ideaalne raidkuju, kelle kõik ettevõetud operatsioonid hiilgavalt õnnestuvad, hoolimata vastase kavalusest ja ülekaalust. Vaat mis tähendab õige juhtimine. Mõnes mõttes päris arutu militarismi kiitmine. Ja mis kiiks autoril nende torupillidega veel on? Kuidagi veidralt elutu raamat, käib madistamine ja intriigid ja vandenõud, aga sellel puudub... midagi.

20 november, 2010

Jüri Arrak – Panga-Rehe jutud (1975)

Õuduskirjandus lastele ja lastevanematele ja muidu kassiahastuses vaevlejatele? Deliirsed unenäod?Kindlasti on tegemist üldtuntud raamatuga, aga minu näppu see juhuslikult alles nüüd. Tegemist siis Arraku suvepuhkuse unenägude kirjeldustega. Üksikus maakohas. Metsas. Vana mõisahoone lähedal. Juba esimeses loos “Maiv” on Luugisulgeja, kes mul naksti jalust nõrgaks, selline möiram akendest sissepiiluja. “Ujuv kivi” - appi, ei taha enam ühtki veekogu näha. Kivi, mis kasvatab endale karvad ja hakkab mere poole libisema? Kaevus ehk joogivees roomav elajas (“Kaev”)? Saan aru, et need on hoiatuslood, et lapsed ilusasti ja turvaliselt käituks, aga millises õudustäratavas vormis teostatud, nii tekstide unenäoloogika kui illustratsioonide psühhedeelia mõjuvad kui moodsad õudusfilmid. Uppumine, kukkumine, mattumine ja üleüldine ahistamine (hea küll, tegelt Maiv on hea vaim). Kui seda raamatut unelugudena kasutada, oleks vast lapsel garanteeritud kompleksidega lapsepõlv ja täisiga (vanurina leevendab ahistust ehk seniilsus).

19 november, 2010

Nadine Gordimer – July rahvas (2010)

Depressiivselt hea tekst, lõikav painaja. Raamat siis sellest, kui 1980ndate Lõuna-Aafrika Vabariigis oleks puhkenud apartheidivastane ülestõus ja valgel vähemusel läinuks jalgealune vägagi kuumaks. Selle möllu eest on põgenenud viieliikmeline haritud valgete pere oma teenri July kodukülla kuhugi pärapõrgusse – sest mujale ei õnnestu pageda. Ja mis siis edasi saab. Noh, linnades käib ikka madin (või mida iganes katkendlikud ja ametlikud raadiouudised räägivad) ja pere jääb omamoodi pantvangi nö umbkeelsete aafriklaste külasse (no umbkeelsus valgete jaoks). Püütakse elukorraga kohaneda, või õigemini teise kultuuriga kohaneda (jube raske on sõnastada seda kaitsetut seisundit, kuhu nad kinni jäävad, raamatu lõpule lähenedes muutub ahistustunne üha umbsemaks). Aga, vähemalt sulanduvad noored lapsed üsna valutult kohalike laste hulka. Noh, kohalikud lüpsavad üsna tõhusalt nende paremad palad ära (auto, relv ja muu träni), jättes neile sisutu nö eriseisuse. Tulevikutus – kas on võimalik kohaneda või mingi aja pärast notitakse nad maha, ei tea. Ahistav. Ühelt poolt tunned inimlikult kaasa, et on selline masendav olukord, teiselt poolt mõtled, et noh, mis süsteemist nad tulevad – oma valgete ülemvõimu LAVist (olgugi et abielupaar ise on igat liberaalne jne). Ja muidugi Maureeni ja Bami ja July suhete kolmnurk, kus nüüd on jäme ots teenri July käes, Bam püüab vist kohaneda ja Maureen tahab mingitki normaalset tasakaalu külaühiskonnaga saavutada. Noh, edutult.

Karm psühholoogiliselt kägistav romaan, milles nagu ei oskakski üheselt poolt valida. Niiehknaa pole valgetel olnud LAVis mingit edukat tulevikku. Gardiner mängis ühe tulevikustsenaariumi läbi, mis olnuks omamoodi nö kiirem ja valutum lahendus selle kõige lõppemiseks. Mõni ime siis, et raamat oli omal ajal seal keelustatud. Ja nii segaselt see postitus lõppebki.

raamatumaailm
raamatukoi lugemislood
kiiksu lugemisarhiiv

18 november, 2010

Merike Jürjo – Pikad varjud teel (2010)

Päris kole küll, aga õnneks juhtus kindral Lill mööda minema. Tõsine ja asjalik, nagu ta alati on.” (lk 78)

Hargla on saanud konkurendi oma missioonis paljastada Tallinna must ja tülgastav ajalugu. Seekord avaneb siis Tallinna räpasus 1937-1938. aasta talvel, kui Päts oli riigipeaks ja õunapuud õitsesid. Tegevus toimub eesrindlikus seltskonnas, ikka Toompea korralikud daamed ja Kadrioru pilkupüüdvad neiud ja mehelikud sõjaväelased ja tõsised uurijad. Kuna ei taha üleüldse paljastada mõrvaga seonduvat (sest see on hea üllatus), siis ei saagi jutustada tegevustikust.

Huvitav raamat. Esimese kolmandiku jooksul kirusin autorit ja tema vanamoodsust (ehk nagu alapealkiri sedastab: “Vanamoodne kriminaalromaan”). Avapeatükk on üsna tappev dialoogijada, käib mingi õdede vaheline siivas ja erutunud arutelu ning üleüldine kauni jõuluilma kiitmine (kriitiliselt kohe haugatasin mõttes, et tol ajal oli alati kaunis ilm). Tundub, nagu vunk oleks läinud fassaadi loomisele ning liikumine autori poolt määratud tegevuspunktide vahel, seetõttu kirjanduslik väljendumine on kuhugi tahaplaanile jäänud. Tegelased räägivad kui ajaloolised kujud, mitte kui inimesed (jälle omaette juurdlesin – no pagan teab mis autor taotles, võibolla meeldibki paatoslikkus). Et olen igati dialoogide fänn, siis siinsed monoloogivõitu ülesastumised suhtluses mõjuvad pisut kastreerivalt, ei mingit voolavust või löövust või põrplemist (ja terve raamat koosneb peamiselt tegelaste suhtlemisest). Mõneti vanamoeline on sisekõne jutumärkide vahel esitada, et noh, võiks ikka vabamalt võtta. Ja see on siis esmamulje ootamatult pikast sissejuhatusest (tervelt kolmandik teose mahust), millele järgneb üllatav (oh lõpuks ometi!) mõrv – mis on, tuleb tunnistada, stiilne.

Ohoh. See on raamat, mis nõuab kohanemist või kaasaminemist (sest algus ju mõjus – vähemalt mulle – kummastavalt). Hakkavad kriminalistid tegutsema, siis see hakkab kohe vastama nö ootuste foonile. Aga kui naised tegutsevad, siis see on... ootamatu. Ja omamoodi vinge, et ikkagi... naiste vaatepunkt on teoses nii tugevalt esil (no hea küll, hiljem on ka meeste omi). On muidugi iseasi, kui vanamoodne Hilde just olema peaks, aga – miks mitte, las siis olla selline siivas ja rahvuslik silmarõõm. See, kui ajastutruu tekst on, ei oska öelda, aga igatahes mu asjatundmatute silmade ette on küll kõiksugu ajaloolisi nimesid ja sündmusi hulganisti ette söödetud (noh, vahel on natuke tunne, et ehk liialt palju ja kas see just peateemale väga palju juurde annab). Ja kena, et tekst ei maini Pätsi just harda südamevärinaga, ikka eluterve vaikne kriitilisus.

Aga – huvitav lugemisvara oma vanamoodsuses, mis muutub päris omanäoliseks, ja tagantjärgi vaadates on pikk sissejuhatus ja muu aeglus üpriski asjakohane, või noh, harjumuslikust teistsugune (ja see on teatavasti hea). Lugedes tuli igati meelde, kui vinged on stiilsed noored naised ja vanemad prouad (jeerum, inimesed, ärge olge ühepäevaliblikad, see on boring). Harva juhtub, et halb esmamulje moondub raamatu jooksul päris positiivseks. Ja mõnus on avastada teksti, millest pole eelnevalt mitte midagi kuulnud ja mis üllatab heasti.   

17 november, 2010

Kirill Jeskov – Viimane sõrmusekandja (2010)

“Nii et iga soovija võib rahuliku südamega kuulutada selle loo vanadusest ogaraks läinud orki sonimiseks, kellele on kõrges eas pähe tulnud Sõrmuste Sõja finaal ümber teha. Lõppude lõpuks memuaarid selleks välja mõeldud ongi – et veteranid saaksid kõik oma kaotused tagantjärele võitudeks muuta.” (lk 368)

Tõepoolest, raamat avab silmi Tolkieni triloogia suhtes, või siis rikub igaveseks selle sulni maitse – Peter Jackson peaks käesolevast raamatust, teadagi, oma triloogiale järje tegema.

Taas on põnev avastada, et vene autorid kirjutavad... kuidagi ühtmoodi laadna jutustamisega. Ikka üks semutsemine ja seletamine ja avar hing ja ülemused, Saruman ja teised tegelinskid on kui enam või vähem edumeelsed KGB ohvitserid oma jamade ja spioneerimiste ja põhimõtetega. Või noh, õigemini on tekstist tunda üheksakümnendate Venemaa hõngu. Kui Tolkieni tekstide puhul sai lähiminevikuga paralleele tõmmata üsna kunstlikult, siis Jeskovi jutustatu tuletab meelde kõiksugu hiljutisi sündmusi – kasvõi N.Liidu lagunemisest praeguse Iraagi jms sõjani (originaal ilmus teatavasti 1999. aastal), ehk siis kuidas vallutatud maal korda kehtestada ja võimumängud jne, ja noh, eks Keskmaa eri osade inimesed tuleta ikka meelde vennasvabariikide omapärasid.

Raamatu keskel olev Umbari spioonimäng on kuidagi tüütult pikk ja põhjalik, varasem kipub ununema selle tulva alla. Vahel läheb Jeskov hoogu kõrvallugude jutustamisega (nt Randori elulugu lk 293-300, no põnev ja kenasti illustreeriv, aga kas peab nii pikalt jahuma? Või on see Tolkieni jäljendamine?).
Aga, huvitav lugemine, hea kiiksuga tekst.

“Vaat sellisel juuretisel oligi kerkinud kuus sajandit tagasi Barad-dur – alkeemikute ja poeetide, mehhaanikute ja tähetarkade, filosoofide ja arstide imeline linn, Keskmaa ühtse tsivilisatsiooni süda, mis seadis oma panuse ratsionaalsetele teadmistele ega kartnud muistsele maagiale vastu seada oma vaevu verisulis tehnoloogiat. Barad-duri kindluse hiilgav tornitipp sööstis Mordori tasandike kohal peaaegu Orodruini kõrgusele, kui mälestussammas Inimesele – vabale Inimesele, kes viisakalt, kuid kindlalt keeldus Taevaelanike vanemlikust hoolest ja hakkas oma mõistuse järgi elama. See oli väljakutse juhmile agressiivsele Loojangule, kes tappis oma palkidest “lossides” täisid, kuulates skaldide retsitatiivset ulgumist Numenori võrratutest väärtustest, mida polnud kunagi olemas olnud. See oli väljakutseks omaenda tarkuse koormast kurnatud Päevatõusule, kus yin ja yang olid juba ammu teineteise ära õginud, sünnitades üksnes Kolmeteistkümne Kivi Aia peene staatika. See oli väljakutseks veel kellelegi – sest Mordori Akadeemia iroonilised intellektuaalid olid enese teadmata jõudnud juba selle jooneni, mida ületades tõotas nende võimsuse kasv muutuda pöördumatuks – ja juhitamatuks.” (lk 10)

16 november, 2010

Peter V. Brett – Maalingutega mees (2010)

Lugu siis sellest, kuidas inimesed ja deemonid jagavad elupinda ja mitte just üksmeelselt ja demokraatlikult. Päeval on deemonitu ja töine, pimeduse saabudes (natuke arusaamatuks jäi, kas on mingit vahet talvisel ja suvisel ajal, pimedus tundus saabuvat üsna staatiliselt) tõusevad maapinnast kurjad ja pahad deemonid, kes tapavad ja järavad inimesi ja muid jahiloomi. Ainus, mis aitab, on loitsumärkidest turvatsoon, kuhu deemonid sisse ei saa – kui loitsumärgid on 100% korralikult teostatud (aga noh, kui mitte, siis teadagi, tükkideks rebitakse). Pole hullu, päikse tõustes deemonid jälle lännu. Inimestel on müüte, et kunagi saadi deemoninuhtlusest lahti (arenenud tehnoloogia ehk loitsuülimärgid!). Aga toona jäädi loorberitele puhkama ja siis kolmsada aastat tagasi ründasid superhävitavalt deemonid ja kunagisest hiilgavast tsivilisatsioonist on järgi jäänud närused külad ja mõned kindluslinnad (mis kõik, muidugi, loitsumärkidega kaetud). Ja jutt ka selline, et kord tuleb aeg, kui Kalevipoeg, ei, Päästja tuleb järelejäänud inimkonda deemoninuhtlusest päästma – kui inimesed on küllalt kahetsenud jne. Nojah. Podiseb katel ja koorumas on hoopistükkis uued ja jumalavallatud kangelased.

Arleni lapsepõlv kehastab kenasti sama põhimõtet, kuidas Morrison laulis isast ja emast ühes oma laulus. Samuti jutlustatakse kergelt võrdõiguslikkust – ka naised (nagu Leesha) ja sandid (nagu Rojer) on (täisväärtuslikud) inimesed. Ja raamatu päris popiks teemaks on see, et kui noorelt ja kui palju kordi naine rase on, et ikka tittesid kõikjal vedeleks (miks see lause on kerges vastuolus eelmise lausega, ei oska nüüd öelda). Esimene märk peategelaste ristumisest on alles 394. leheküljel, eelnevalt tuleb siis rahulduda kangelaste dramaatiliste loomislugudega, või õigemini eriliseks küpsemisega. Tekst pole just alaealistele mõeldud põnev meelelahutus, nii on päris räige Leeshaga juhtuv üksildasel teel enne... enne... Maalingute Mehega kohtumist. Aga, möllu saab kogu raamatu jooksul igati normaalselt, ehk siis inimesi ja deemoneid lüüakse küllaga mättasse, lihtsad inimesed võivad olla kangelaslikud (või väiklased) ja kõrged aukandjad reetlikud (või üllad). Õnneks pole vist palju tähtsamaid tegelasi (nagu Martinil), keda järgmise tõlke ilmumiseni meeles pidada. Hüva meelelahutus.

“Kivideemonitega võrreldes olid liivadeemonid väiksemad ja nõtkemad, kuid sellegipoolest olid nad üks tugevamaid ja paksema soomusega maa-aluste tõuge. Kivideemonite suurte tuhkhallide plaatide asemel olid neil väikesed teravad soomused, mis määrdunud-kollastena ei paistnud luidetel peaaegu üldse silma, ning nad jooksid neljakäpakil, sellal kui kivideemonid seisid küürutades kahel jalal.
Ent näo poolest olid nad samasugused; koonukujuliste lõugade vahelt turritamas kihvaread, sellal kui pilusid meenutavad ninasõõrmed asetsesid tagapool, otse suurte laugudeta silmade all. Otsmikult kaardusid üles ja tahapoole jämedad luud, tungides teravate sarvedena läbi soomuse. Nende otseesised tõmblesid lakkamatult, kui nad langetatud päi tuhnisid tuule käes igavesti liikuvas liivas.” (lk 317)

Eelnevalt juhtis üks lugeja tähelepanu sellele, kui palju on tõlkija kasutanud sellist väljendit nagu “pulkas silmad” (ja erinevad silmade pulgatamised – mõneti meenutas see multifilmidest tuttavat ilmselgelt võimatut füsioloogilist nähet) ja tõepoolest, raamatu esimeses ja viimases kolmandikus on seda väljendit kasutatud huvitavalt ja harjumatult palju, mis paneb omakorda mõtlema, et kas originaalis on autor samuti ohtralt kasutanud mõnd kindlat keelevärdjalikku väljendit ja millist siis.
Nikluselt seekord hea kaanekujundus (natuke meenutab Besterit), samas ei oska öelda, missugust stseeni peaks kaanepilt illustreerima, maalingutega kutt sellist mordat tekstis ei kohanud (kui, siis enne maalinguid – või olin tõesti tähelepanematu).

“Mees pöördus järsult, pühkis sõrmed verest puhtaks ning marssis Rojerist ja Leeshast mööda. Leesha märkas nüüd ta nägu, kuigi selles oli vähe inimesesarnast. Tema pea oli üleni paljaks pöetud, tal polnud kulmegi, ning juuste asemel ilutsesid tätoveeringud. Need moodustasid sõõri ta silmade ümber ja katsid pealage, ääristasid kõrvu ja laiutasid põskedel, ulatudes koguni lõuani ja huulte ümber.
/-/
Mees viskas hõlsti seljast, jäädes niudevöö väele, ning Leesha nägi, et tätoveeringud ei piirdu ainult tema peaga. Loitsumärgid katsid ta lihaselisi käsivarsi ja jalgu keerukate mustritena, küünarnukkidel ja põlvedel olid suuremad loitsud. Seljal laiutas kaitsering ning keset jõulist rinda paistis veel üks suur tätoveering. Iga toll temast oli nagu elav loitsumärk.” (lk 436)

15 november, 2010

Priit Pärn – Tagurpidi (1980)

“Mida küll teha Antsuga?”
“Mina, tool, arvan, et ta peaks rohkem mind, tooli, eeskujuks võtma.” (lk 3)

“Ja kui te nüüd asjast õigesti aru saate, siis peate tahestahtmata järeldama, et ega Ants eriti rumal poiss polnudki. Kui te aga asjast aru ei saa, siis võite ka enda kohta ühe järelduse teha. Kui tahate.” (lk 10)

“Mina olengi lumivalguke – vana, paks ja kole...” (lk 19)

“Nüüd, kus midagi näha pole, tean ma, mis see on – see on vaatetorn! Tohutu sügav, ilma mingi väljavaateta – jah, see ta on!” (lk 25)

“Vajuski üle pea kaldasse. Nüüd on põhiline toimida aeglaselt ja järelemõtlematult.” (lk 31)

“Milline puhas õhk! Ja kuidas laulavad linnud!”
“Ning milline kõrvulukustav vaikus...”
“Kõik märgid näitavad, et oleme jõudnud tihedalt asustatud tööstusrajooni.” (lk 35)

Vapustav raamat, mida muud öelda? Pildid! Ja tuleb välja, et pilte võimalik netist vaadata.

päevaleht

14 november, 2010

Michael Crichton - “Andromeda” (1975)

35 aastat tagasi maakeelse tõlkena ilmudes võis see raamat nõukogude lugejale ikka hullu ulmena näida, kõik need arvutid ja muud tehnovidinad. Senini päris vinge tekst, igati tore meelelahutus, haarav lugemine.
Et siis lugu sellest, kuidas supersalajase sõjaväeprojekti käigus satuvad Maale mõned tundmatud bakterid vms ning enne kahjutuks muteerumist tapavad alevikutäie matse. Saladust asuvad lahendama neli teadlast ja armee, kel üle kivide ja kändude õnnestub ellu jääda ning mitte maapealset tuumaplahvatust põhjustada. Mis on igati tore.
Crichtoni lugemine on kui bioloogiatund, mis pole vahelduseks igav. Tõsi küll, sutt iganenud nüüdseks, aga mis siis, inimesega kohanemata bakterid on ikka ohtlikud. Eks.

13 november, 2010

Paramhansa Yogananda – Kuidas olla kogu aeg õnnelik (2010)

“Kas sa suudad oma peaaegu närtsinud eluroosi taas õitsema panna? /-/ Me tahame õitseda heade tegudega, lõhnata õnnest ja jääda igavesti puhkama nende mälestuses, kes meist lugu peavad. Me ei pea surema õgituina vaesusest, haigusest ja nukrusest. /-/ Me peame pidevalt kobestama rahumulda heategude labidaga. Peame hoolikalt kastma oma õnnetaime armastuse ja teenimise vaimuga. Kõige hullemad kahjurid, kes ründavad meie õnnetaime, on arengujanu puudumine, enesega rahulolu ja skeptilisus. Loiduse öökülm ehk Tõe taipamise kindla ja püsiva püüde puudumine on raskeim häda, mille käes kannatab meie õnnetaim.” (lk 31-32)
“Pärast kümblust unemaa rahuookeanis ärka õnnelikuna ja ütle: “Unes olin vaba tapvatest muredest. Ma olin rahukuningas. Nüüd, kui teen oma igapäevast tööd ja pean oma kohustustes lahinguid, ei alistu ma enam ärkveloleku kuningriigi mässulistele muredele. Ma olen rahukuningas unemaal ja jään kuningaks ka ärkveloleku maal. Kui ma väljun oma rahukuningriigist unemaal, levitan sama rahu ka ärkveloleku unistustemaal.”” (lk 34)
“See rahupreparaat on segu harjumusliku rahulikkuse ja nukrust tapva kerge õnne söövitavatest hapetest. Rahulikkuse ja kerge õnne happed tuleb valmistada enesedistsipliini ja pidevate katsumuste laboratooriumis.” (lk 41)
“Kui oled täitnud oma teadvuse ämbri rahupiimaga, hoia seda sedasi; ära puuri sellesse auke naljatamise ja tühja lobaga.” (lk 44)
“Kui istud lõunalauas ja härra Aplus ahvatleb sind sööma rohkem kui sulle kasulik ning üritab uimastada su enesekontrolli ja heita sind seedehäirete kaevu – siis jälgi ennast. Kui oled söönud õige koguse õiget toitu, ütle iseendale: “Rohkem ma ei söö,” tõuse laua tagant ja lase jalga. Kui keegi hüüab: “John, tule tagasi ja söö veel pisut. Ära unusta võrratut õunakooki,” siis hüüa vastu: “Ei tule.”” (lk 51)
“Saa naeratamise asjatundjaks ja nukruse arstiks ning ravi oma naeratuste röntgenikiirtega terveks kõik kurvad ja kurnatud südamed, millega kohtud.” (lk 63)
“Treeni end tulistama kurbi südameid palavate naeratustega. Iga kord kui kellegi kurba südant läbistab sinu naeratuse kuul, oled sa “tabanud märki”. Tapa nukrameelsus tarkusemõõgaga. Niipea kui silmad kurba südant, anna sellele tuld heasoovlike naeratuste ja lahkete sõnadega. Kohe, kui näed, et kedagi varjutavad murepilved, hajuta need pilved oma julgustavate naeratuste lakkamatu turmtulega.” (lk 83)
“Asjaolude kaikad võivad sind verele peksta, kuid ära lase pead norgu. Surm edu poole püüeldes on võit; ära lase endale ligi kaotamismõtteid.” (lk 100)
“Miks sa kardad? Pea meeles: sa pole ei mees ega naine. Sa ei ole see, kes arvad olevat. Sa oled surematu olend.” (lk 103)
“Kaitse oma hinge segaduse eest, mida tekitab sinu meeles tuskatekitava iha hullumeelne tants. Õpi ületama metsikut ja nurjatut iha. Mõista, et sa ei vaja asju, mis tekitavad masendust, sest kui sa otsid oma hinges, leiad sa sealt tõelise õnne ja kestva rahu ehk õndsuse. Nõnda saab sinust “õndsusemiljardär”.” (lk 128)
“Koguge jõudu, et olla üle segavast ahvatlusest, rüübates sageli sisemise rahu nektarit, mida inglikäed teile armastavalt ulatavad, samal ajal kui kasvate vaikselt Enesetõdemuse poole.” (lk 130)

Raamatut illustreerivad pildid on päris lõbusad – et siis guru portreed 20. sajandi esimese poole Ameerikas, mees on muhe (Carnegie oleks kindlasti kade).

12 november, 2010

Kurt Vonnegut – Jumal õnnistagu teid, mr Rosewater (2010)

“Klient, kes pidi kohe Elioti musta telefoni helisema panema, oli kuuekümne kaheksa aastane neitsi, kes oli peaaegu kõigi standardite järgi liiga loll, et elada. Tema nimi oli Diana Moon Glampers. Keegi polnud teda kunagi armastanud. Kellelgi polnud selleks põhjust. Ta oli inetu, loll ja igav. Neil harvadel juhtudel, kui tal tuli end tutvustada, ütles ta alati oma täisnime ning lisas sellele arusaamatu võrrandi, mis oli talle niivõrd mõttetult elu andnud: “Mu ema oli Moon. Mu isa oli Glampers.”” (lk 58)

See Rosewater on teisteski Vonneguti teostes, aga mälu on teatavasti üks nõrk värk ja käepärast pole ühtki muud teost. Imelik, aga vahel tekib tunne nagu oleks autor siin raamatus kuri või tige (jah, lapsik nii öelda, aga “nii kuum on tunne”). Elioti ja abivajajate telefonikõned on vahvad, iseenesest jumala tabavad. Kui raamatu algus mõjus mõneti tuimalt, siis Eliot ja Fred Rosewateri argielu kirjeldused on päris tragikoomiliselt särtsakad; mitte et kõrge ja madal kohtuks, vaid madal pulseerib oma juhuslikul lainetusel. Jube igav ja nüri on pidevalt öelda, et “oh see raamat nüüd küll midagi erilist ei ole”, aga noh, esimesed muljed küll endal suuremat vonnegutivaimustust üles ei peksnud.

“Leige vee ja seebivahu tehnika käis nii: naine otsis mõne kärbse, kes seisis laes, pea alaspidi. Ta asetas klaasitäie seebivahtu väga aeglaselt täpselt kärbse alla, kasutades ära asjaolu, et kui pea alaspidi seisev kärbes ohtu märkab, teeb ta kõigepealt kaks tolli või rohkemgi vabalangemist, enne kui hakkab tiibu kasutama. Ideaalis ei tunneta kärbes ohtu, enne kui klaas on otse tema all, ning langeb kuulekalt vangistava seebivahu sisse, tungib läbi mullide allapoole ja upub siis.” (lk 79-80)

Raamat kui sotsiaalporno – mida teha inimestega, kellega pole midagi teha, keda ei ole vaja, kes on üleliigsed (samahästi võiks küsida, milleks on vaja Eesti Vabariiki või eestlasi; aga see oleks muidugi soovimatu ja sobimatu teema edasiarendus).Vonneguti point on vist selles, mida räägib Kilgore Trout (lk 181-185), no kui püüda otsida tekstist midagi positiivset (kas peaks?). Iseasi, mida sellest Trouti sõnumist arvata, pigem on tunne, et hapnikukraane on veelgi enam kinni keeratud. (Äkki peaks riik moodustama kolooniaid, kuhu kokku koguda kõik pensionärid, et sellega hoida kulusid kokku (mõelda vaid, kui palju vaba raha lisanduks igasugu pensionisammastest loobumisest jne). Või iga 10 aasta järel (või mis iganes juhusliku ajavahemiku loosiratas võib valida) elimineerida kõik pensionärid, et ei oleks seda muret, et tulevikus läheb kogu aur sotsiaalhoolekandele.) Mis kasu on riigile sellest, kui kodanikud üksteist aitavad ja armastavad, sellelt midagi erilist ei teeni ja seetõttu ei saa riigiaparaati vajalikus mahus tööl hoida. Parem teha kodanikele potjomkinlust ja paar korda aastas kinnitada, kui tähtsad me teineteisele oleme, ja kui uhke ja hää ja eriline see on. Ja tehke lapsi (kellel pole tulevikku). (Mitte et kunagi mingit erilist tulevikku oleks, õnn seisneb väikestes rõõmudes jne.) Ja tundub, et võimalikust “positiivsest programmist” hoolimata on Vonnegut üpriski pigimusta nägemusega, võibolla seepärast tundubki lugemisel raamatus puuduvat muidu nii vonnegutlik mängulisus või naljakalt (mingis mõttes?) võõristavad hetked. Lihtsalt lame raskus, mis lähemal uurimisel lämmatab. Noh, aitab sonimisest. Minu arvates (who cares) pole see teos Vonneguti huvitavamate raamatute kilda kuuluv, aga kui väheke vaatepunkti muuta, siis leiab nii mõndagi mõtlemisainest.

Miks on juttu sellistest ajalehtedest nagu Ameerika Uurija ja Wall Street Journal (nt lk 98), kas ei peaks siis olema Müüri Tänava Ajakiri, et oleks nagu tõlkelt ühtlasem või nii?

11 november, 2010

Tommy Jaud – Lausidioot (2008)


Et siis meesautori naistekas meestest naistele? Vuorinen röhataks seepeale põlglikult. Aga siiski, alkoholi tarbitakse päris rajult ja purjuspäi tehakse kõiksugu ogarusi. Asi seegi, et tegevus toimub Berliini või Müncheni asemel Kölnis. Mingi hetk turgatas mõtteuid, et olen vist kümme aastat liiga vana selle raamatu jaoks.

Kölni mõlema suurbordelli ees on põrgu lahti. Peaaegu nii, nagu oleks täna kümme tuhat abielunaist oma mehed üheaegselt maha jätnud. Kui keegi tunneks rõõmu labastest sõnamängudest, mida on juba tosinaid kordi kuuldud, hüüaks ta rahvamassile “Pauguaeg” ja itsitab selle oh kui laheda nalja üle.” (lk 181)

Kuna asi pole siiski nii roosa kui alguslehekülgedel tundus, võib seda raamatut pisut meestekaks kraapida. Siit ei leia just vastuseid meid kõiki painavatele eksistentsiaalsetele küsimustele, aga teksti edenedes muutub see omamoodi humoorikaks meelelahutuseks ja lugemine ei tundu enam mahavisatud ajana.

Lugu siis sellest, kuidas Simon peale neiust lahkuminekut kuid hiljem pole ikka veel oma elukest rööpasse saanud ja meeleheitlikult püüab siis kas lihtsalt keppi saada või uut naissõpra leida (noh, bordellis tal pauk lahti imetakse, aga ei enamat). Nagu ikka, on siiski suurem rõõm alkoholis, ja nii siis purjuspäi ta tekitabki kõiksugu lollusi. Ahjaa, kainena käib ta vahel homode terviseklubis endale lihasmassi kasvatamas (kah mitte just õnnestunult). Sõpradega on suhted nii ja naa, üks tekitab talle rahalisi probleeme ja teise hetkeline õnne seisund rikub teadagi tuju. Ja siis on veel Marcia, vapustav müüjaneiu Starbucksis, kellele ta ei julge külge lüüa – kuni viimaks veedavad ühiselt aega kontserdil. Ahjaa, karma on bitch ja viimaks Simon vallandatakse oma müüjatööst. Ja siis? Siis tal täitub töötuna korteris töllerdades 30. eluaasta ja juhtub teadagi mis. Aga ei saa saladusi paljastada. On ikka heaoluriigis elu mõnus.

trakyllmaprokrastineerinj2lle

Betti Alveri kirjandusauhinna nominendid 2010

Facebookist kopeeritud selline teave (informaator B.Vaher):

Berit Renser, Terje Toomistu - Seitse maailma
Nirti - Ja anna meile andeks meie võlad
Donald Tomberg - Kazimir, Vladimir ja teised
Margus Karu - Nullpunkt
Siim Nurklik - Kas ma olen nüüd elus
Ott Kilusk - Oktoobrikuine tuuker
Aigi Vahing - Valik
Hänilane - Ma pühapääväpõllõ mõsi

23. novembril selgus majas. Võiks huvi pärast korraldada siin hääletuse, aga seda siis nädalavahetuse poole.

(eelmise aasta nimekiri)
(pilt võetud sellest blogist)

raamatudjafilmid
päevaleht

Ja võitis siis Nirti (nagu teatab ajaleht).
päevaleht

10 november, 2010

Indrek Hargla – Baiita needus (2001)

Võiks kergemeelselt öelda, et tegemist on kõige pretensioonituma Hargla teosega, aga ometi igati mõnus meelelahutus (viimati oli selline hea elamus vast Bergi raamatuga). Puhas fantasy, käib üks paras action ja niisama mölinale suurt trükivärvi ei raisata, tunded ja au, need me sõbrad kahekesi. Ja seekord pole Euroopa ajalooga mingit pistmist, vaheldus seegi. Kui Pähkel ja Martin kokku segada, saaks vast käesoleva teose.

Sisu umbes selline, et needusega kaetud ja ümbritsetud ja immutatud sõjamees armub lootusetult haavatud tumma neidu ja püüab kõrtsmiku ja hoora abil preilit ravida ja seejärel satub ametikohustuste täitmisel poliitiliste intriigide tõttu nirusse olukorda ehk peab spionaažis süüdistatuna poomist ootama. Aga pole häda, leidub tegelasi, kes selle üürikese aja jooksul on tundmatut sõjameest laikima hakanud ja peategelane pääseb vangitornist, olles nüüd ühtlasi relvastatud kannupoisi ja skorpionitega. Edasi põgenetakse ringi ja otsitakse avalehekülgedel kohatud unelmate neidu (salapärasel kombel on preili – nagu selgub – äravahetamiseni sarnane kohaliku printsessiga, olemata siiski printsess või salajane kaksikõde!), kes on, teadagi, hoolitseva hooraga jäljetult kadunud. Aga õnneks leitakse nõid Deomid, kes osutub heatahtlikuks keskealiseks meheks ning edaspidi ta päästab ja suunab otsijaid edasi, ikka edasi (võiks öelda, et võimas nõid on autori poolt kuidagi liialt kerge lahendus). Noh, kui see nüüd väga suure üllatusena ei tule, siis aidatakse maa peale rahu ja peategelane tutvub oma äiapapaga. Tulevane naine on vähe carte blanche, aga peategelane on õnnelik, saabki teha naisest selline nagu endale meeldib (o sancta simplicitas). Ja ongi needus läbi. Vist.

Nad viisid mu samasse vangitorni, aga enam ei koheldud mind interneeritud saadikuna, vaid surmamõistetud vangina. Niisiis kraadi võrra viisakamalt. Mitte et see palju oleks tähendanud, kuid natuke siiski. Sain kambri vaatega väljapoole, et enne hukkamist igal hommikul päikesetõusu jälgides mõistaksin, millest kõigest ma ilma jään. Või hakkan jääma.” (lk 38)

sirp

09 november, 2010

Mia Merge – Vargus (2006)

Raamat ei kuulu just proosa kullafondi. Lugu siis sellest, kuidas 3 sõpra otsustavad rikkalt ärinaiselt raha välja pressida. Sest ühele sõbrale tegi naine äriliselt liiga ja seetõttu vaja kuritegevuse sohu vajuda, loogiline ju. Etendatakse kohutav hukkamine, mille ärinaine äärmusliku ähvarduse tõttu peab justkui sooritama. Lõpuks moondub väljapressimine lihtsalt kurikavalaks pangakonto tühjendamiseks, mis sooritatakse pangaautomaadist raha välja võttes. Noh, ärinaine jääb siis kahest miljonist kroonist ilma ja kandib seetõttu oma kinnisvarafirmalt endale raha ümber ja siirdub Itaaliasse närve kosutama, kus satub omakorda sealsete ristiisade hoole alla (ahjaa, vahepeal jõuab naise ära võrgutada teda abistav detektiiv). Kõik on enamvähem rahulik kuni toimub tegelaste saatuslik ristumine Genova lennujaamas. Ärinaisele tõttavad appi ristiisad, kes lubavad naise eest kätte maksta, aga sellest oleks ehk juttu järgmises raamatus, mida pole senini ilmunud. Natuke segaseks jäi see ümberjutustus.

Nohjah, suurt nagu ei oska midagi muud kirjutada. Mingi võrdlusvõimalus Lembega, aga Merge läheneb ainesele siiski vähe inimlikult (ent teatud kerge jaburus säilub). Hea on see, et tegelased pole mustvalged, vaid ühtviisi vildakalt räpased, ei oska nagu kaasa tunda ärinaisele ja piinlik oleks kaasa elada kolme sõbra totrale rikastumisplaanile. Et siis selline mitmekesisus. Ei saa aru, miks ärinaise perekonnanimi ja ühe sõbra eesnimi peab Markus olema, aga samas, hea viis segadust tekitada. Näpukaid on palju, aga mitte just silmamurdvalt.

Kõik need kaks päeva oli Marian siunanud Markust, sest tegelikult oli ju Markus olnud see, kes nad sellele libedale teele meelitanud oli. Oli ära meelitanud, oli lasknud töö ära teha ja siis ise jalga lasknud. Nii mugav! Ise peesitab kuskil Kreekas ja teised las luristavad tema suppi! Markus oli lubanud, et midagi ei juhtu, et kuskilt ei saa kinni hakata – et neid ei ähvarda mitte miski. Ja nemad Robertiga, lihtsameelsed, uskusid.” (lk 145-146)

08 november, 2010

Tiit Aleksejev – Leegionärid (2010)

Zombinäidend? Autor annab lootust, et peale surma on elu? Karusoolik jutustamine? Pärnus oli vist hiljuti samateemaline lavastus?

Vanem naine kui mõistuse hääl (lk 39), vastupidiselt eelmise lehekülje, ee, kõnedele. Kokkuvõttes väga kurblik näidend (või noh, aines selline, millest on raske ülevat ja rõõmsat välja pigistada). Aleksejev on hoolsalt kõik tegelased kokku sidunud (natuke juhuslikkust oleks ikka tore), kui näidendi esimene pool (või vaatus – mitte ei mäleta enam) on kui Esimese ja Teise lugu, siis edaspidi muutub keskseks Kolmanda ja ta pere lugu (segaperekond, kelle üks poeg oli Eesti Leegionis jne), kuni lõpuks siis näidendi kurbliku ja kena finaalini (mis muarust on pisut liialt melodramaatiline). Vähe veidraks jääb, et teise pooles Teine täiega pildilt kaob, või siis peale tema stseene vene ja saksa ohvitseriga polnudki maamatsil enam midagi olemuslikku lisada? Ja mille pagana pärast Einar oma elamise kelladesse uputas? Aga Einari lugu on ikka hea, või noh, üldse teine vaatus. (Ja mille pagana pärast lugemise ajal ma teksti kaheks vaatuseks ei jaganud, kui palju segadust nüüd siin kirjutatuga.)

07 november, 2010

Antti Hyry – Ait (2010)

Mis ma selle aidaga õieti peale hakkan. Neid vajadusi, milleks ta on tehtud, ju ei ole.
Noh.
Võin sinna asju panna.
Võin seda vaadata.
Võin selle alla ronida.
Või seina ääres istuda, kui päike paistab.
On kaks võimalust, kas mul on see ait või mul ei ole seda aita, kumb on parem. See, mis toimub, on alati parem, sest muud võimalust ei ole.
Panen aida püsti, kas või veel sel sügisel.
Mis on see sügis.
Siis on aita hea vaadata, nii nagu ka selle suure hoone viiluotsa siinsamas, kaks sobivat akent sobivates kohtades, ja ka viiluots tõuseks maast just nagu iseenesest.” (lk 36)

Esmamulje on nagu loeks segu Lassila ja McCarthy tekstidest, selline meditatiivne voog. Raamat kui tõeline ulme, loed mingist maaelu askeldamisest ja mingit kontakti sellega ei ole (no aidaehitusest on vast veerand tekstist, muu on kulgemine ja suhtlemine põhjamaalastega ja tukastused ja nokitsused jne). Võib ette kujutada, millise ruraalse rõõmuga maalähedased inimesed seda raamatut kiidavad, tõeline õige eesti mehe lugemisvara (ja seda irooniata). Elu kui loomine? Millegipärast meenus jutt sellest, kuidas Soomes pea puuduvad ürgmetsad ja seetõttu seal liigirikkus väiksem kui metsikumates Eesti kohtades. Ja nii kerkib siingi lugedes silma ette selline korrapärastatud (või selle raamatu kontekstis – vana korda ihkav) maaelu, ugri ordnung. Aga jah, pole enam palju järel selliseid maal elavaid inimesi, käivad teised nagu minategelanegi valgetel aastaaegadel oma suvekodusi kõpitsemas ja möödunud aeg meenutamas. Igal juhul, kuldsete kätega vanad ruulivad.

Lõpuks on sügisel ikka nii, nagu pandaks inimese meele aknad suvemõtete eest kinni, pannakse topeltaknad ja klaaside vahele vati peale pohlavarsi, rohelisi läikivaid varsi ja punaseid marju.
Tuleb soe ja kaitstud tunne, kui neid vaatad.” (lk 96)

edetabel

88% Sina pead pühapäeva pühitsema.
87% Sina ei tohi Jumala nime ilmaasjata suhu võtta.
67% Sina ei tohi himustada oma ligimese naist, sulast, ümmardajat, kariloomi ega midagi muud, mis on tema oma.
64% Mina olen Issand, sinu Jumal. Sul ei tohi olla muid jumalaid minu kõrval.
62% Sina ei tohi varastada.
45% Sina ei tohi himustada oma ligimese koda.
40% Sina pead austama oma ema ja isa.
37% Sina ei tohi rikkuda abielu.
32% Sina ei tohi valetunnistust anda oma ligimese vastu.
16% Sina ei tohi tappa.

Kokku 79 hääletusjuhtu.
Mõned varasemad hääletuste tulemused selles postituses.



06 november, 2010

Meelis Friedenthal – Kuldne aeg (2005)

Seda võiks siis nimetada ehk intellektuaalseks või sotsiaalseks ulmeks? Düstoopia? Huvitav tekst, autor on loonud tulevikumaailma, milles ei tahaks üleüldse elada. Painajalik poolmaailm, mandunud geto.

Kõige olulisem on mitmekesisus. Dotsendid võivad ju kiivalt oma puhtas inimeses kinni olla, aga nii bioloogid kui ka kirjandusteadlased suutsid veenvalt näidata, et tegelikult oli kunagi liikide variatsioon palju suurem kui ainult putukad ja inimesed. Ta ei saanud muidugi heaks kiita Kronose salalikku tegevust, aga mõistis väga hästi tema motiive. Kronos oli tahtnud, et kõik oleks nagu Vanal Maal. Nagu nende piltide peal, mida raamatukogust oli võimalik tellida. Roheline ja kollane ning sõbralike loomadega.” (lk 53)

Et siis, vist, on selline maailm, kus tehisintellekt on mõnda aega ohje hoidnud. Ja inimesed on sellised hooldatava tasemel. Tehisintellekti tegelasi kutsutakse dotsentideks, ja mingil ajal on nad ise aretanud Kronose nimelise värgi, mis, ee, püüab tekitada uut Noa laeva – ainult et kuskilt pole bioloogilist mitmekesisust võtta (säilunud on vaid minevikutekste ja ehk piltegi), seega on Kronos näppinud inimeste geene või nii, mille tagajärjel sünnivad kõiksugu tiibade ja sõrgade ja karvadega olendid. Mis pole dotsentide ja inimeste arvates just esteetiline ja eetiline silmailu ning neid ebardeid püütakse siis vanglas tagasi normaalse välimusega inimesteks opereerida, kui vaid võimalik. Ausalt öeldes pole kindel, kas raamatus on üleüldse inimestega tegu. Nojah, päris hirmus. Või natuke võigas. Nokatu tuvi, karvutu kolmesajakilone meeslõvi, igavesed vusserdised teised. No need dotsendid samas ka tahavad, et inimesed hakkaksid oma maailma paremaks looma, aga samas ei taha ka. Ehk siis revolutsiooniline tupik – ühed ei jaksa ja teised ei taha. Sest, noh, meie vennad ja õed tulevikust on hingelt kärbunud, vist. Aga ikkagi, puhkeb mäss, sest silmitu ema võttis mürki. Nii on.

Autor mängib päris palju kõiksugu ajalooliste viidetega (mitte et tegelased seda suurt aduks – sest neile on minevik enam kui hägune). Pole vist palju meesautoreid, kes nii kindlameelselt kirjutaks kõiksugu emaduse värkidest. Nagu ikka, on allpool asetsevatest linkidest mõttekamat juttu lugeda.

lille ulv i en stor värld

05 november, 2010

Indrek Hargla – Hathawareti teener (2002)

Raamatut ei julgeks soovitada Hargla menuraamatute lugejatele, pigem jääb ikka fantasysõprade või andunud fännide lugemisvaraks. Ja kaanekujundus on halb (hea öelda, kui kujundus pole omamaine, muidu nagu kodumaiseid kujundajaid ei tahaks otseselt kiruda).
Nimiloo peategelane polegi üllataval kombel apteeker, vaid endine arst. Tegevuspaik klooster, meelad porgandpaljad nunnad, kes vanamehe selget meelt segavad (eks oma osa ka kloostris tarbitaval armujoogil). Aga siiski, endine arst ja ta teener lahendavad mõrvamüsteeriumi.
“Vend Rus” - tegevus taas kloostris, kitsad käigud, müürid, pimedus, nagu ikka. Õpetlik horrorlugu sellest, kui madal on inimene. Hetkeks oli lootust, et mingi paganlik värk, aga ei, ikka saatanlikud salasepitsused.
“Püha Graal – 1984” läheb siis pisut Koululugude kanti, maneerlikkus (aurupunk?) ja nihkes ajalugu, ehk siis kuidas Prantsuse kuningas saadab musketäride abil laiali templirüütlid. Ja seda siis aastal 1984 (ajalugu muutus nagu ikka 14. sajandil, lähemalt sellest nt lk 97 ja 106-107). Kahtlemata kogumiku parim tekst, puänt on hea, elagu Prantsuse jalgpallikoondis!

04 november, 2010

Richard Bessel – Saksamaa 1945. Sõjast rahuaega (2010)


Raamatu võib tinglikult pooleks jagada – sõja viimased kuud ja sellele järgnev segane aeg. Esimeses pooles jutt siis sõja lõpust ja kuidas eelnevate aastakümnete elukord segi pööras. Ehk siis üpris karm lugemisvara vägivallast ja inimsusevastastest tegudest ja lootusetusest ja juhuslikkusest. Sõjavangid, juudid, võõrtöölised, naised, lapsed, põgenikud, ühishauad jne jne.

(Nii, ja nüüd järgneb segane postitus.)

Et sõja lõpust on päris paljudes eestikeelsetes raamatutes juttu olnud, siis ongi huvitavam (avastuslikum?) lugeda hoopis Saksamaa sõjajärgsetest kuudest. Ühesõnaga, ei tasu naine olla (no vähemalt vanusevahemikus 7-77) ja tasub suitsupakke varuks hoida (mida rohkem, seda parem). Kui tavaliselt mainitakse lühidalt, et peale sõda toimus üks suurem rahvasteränne (ja rohkem ei kirjutata sellest midagi), siis siin raamatus võetakse nähtus suurema luubi alla; kurjad poolakad ja prantslased nüpeldavad ja riisuvad ja tapavad sakslasi ning maa-alade kaotuse tõttu pea kahekordistub asustustihedus, röögatu hulk inimesi kaotab juuri.

Autoril jääb Stalin ja selle suursaavutused üsna tahaplaanile, nii on ikka Natsi-Saksamaa moodsa Euroopa ajaloo kõige saatanlikum ja kannatusterohkeim kooslus (nt lk 33, 271), kasvõi Poola võiks öelda hei. Bessel vaatleb sõjajärgset 4 tsooni enamvähem ühtse riigina (ja vahel ka juttu aladest, mis kaotati N.Liidule ja Poolale), vahest ehk siiski suurem tähelepanu Ameerika ja Inglise tsoonide tegevustel (no eks see raudne eesriie polnud veel täielikult vormunud). Omamoodi naljakas lugeda, kuidas sõjajärgses õudustäratavates elutingimustes käib tavainimeste peade kohal mingi poliitiline podisemine ja parteikemplemine, sealsed uued saksad kraabivad võimu poole (nt lk 254-266), millegipärast kerkisid silme ette mõned siinsed jäledad nooremad poliitikud. (Oh, tore, kevadel tuleb siin riigikogu valimine.)

Aga igal juhul, päris hull ülevaade ühe tollase rikkaima rahva vaeseks kukkumisest. Vägivald, nälg, peavarju puudus, põgenikud, töötus, alandus, põrmustumine.