31 detsember, 2010

aasta parimad raamatud



Lugejad reastasid hääletusel 2010. aasta eesti autorite parimad teosed nii:
ja teised, aga seda saab pildilt vaadata. Osales 58 hea maitsega lugupeetud hääletajat, ja nüüd siis võite meeleolukaid hüüdlauseid kribida auhinnatud teostesse.

Asjatult ja segaselt lisaks siia omalt poolt möödunud aastal ilmunud raamatute edetabeli.
1 Hilsenrath “Nats ja juuksur
2 Vargas Llosa “Tädi Julia ja kirjamees
4 Pilv “Ramadaan
5 Martin “Mõõkade maru 1
6 Burleigh “Kolmas Reich. Uus ajalugu
7 Gordimer “July rahvas
8 Colette “Vagabund
9 Kusnets “Hundipäikese aeg III
12 Bulõtšõv “Perpendikulaarne maailm
13 Irving “Neljas käsi
14 Palma “Ajakaart
15 Nurklik “Kas ma olen nüüd elus

30 detsember, 2010

Terry Pratchett – Tõde (2007)

Raamatut inspireeris taaslugema hiljuti nähtud “Postiteenistuse” telefilm, kus oli see ajakirjanik, keda kehastas teadagi kes (mitte ei mäleta, kas filmitegelase nimi oli Sacharissa, vist ikka oli). Kahju, et filmis trolle ei näidatud, nende välimust olnuks põnev näha, ikkagi kuulu järgi ühed kivikamakad, golemeid kujutati seejuures nagu adekvaatselt.

Lugu siis ajakirjanduse tekkest, mis on pealegi vaba ajakirjandus. Ehk siis meelelahutus massidele. Vähemalt ei paku sealne ajakirjandus rahvalikku meelelahutust (“kuuldes sõna kanal2, haarab käsi kabuuri järele” jne). Selle raamatu puhul võiks ennatlikult järeldada, et postiteenistus töötab kuidagiviisi ikka (nt lk 132). Ankh-Morporki elanikud on suuresti minevikus elamas – ikka ärplevad legendidega, mis kunagi juhtus (või ei juhtunud), kõik see kaunis vägivaldsus (sõnades). Pratchetti paharetid ja Pehhovi paharet on üpriski erinevad (kasvõi suuruselt), ühel kui üleskeeratavad mänguasjad ja teisel kui väljasurev liik. Ah, Sacharissa lopsakas ilu... pole ime, et see tekitas hetkeks Ottol verdimevaid tundeid.

29 detsember, 2010

Olimar Kallas – 3 lugu (1979)

Huvitaval kombel polegi seda raamatut varem lugenud.
“Toomas ja Krahv” - millest selline viha rästikute vastu? Saaks vaid nottida ja selle eest raha, no on alles Toomas. Lugu on jaburalt lihtsameelne ja nõukogudelik, et tõepoolest sobiv nooremale koolieale – poiss peatab tublide miilitsate abil pätijõugu.
“Operatsioon “Mari”” - seekord kosmosefantastika jõnglastele. Tore, et pisiplaneet Malakamaal sõidavad inimesed (humanoidid?) luudade otsas. Õhh, lõunasöögiks pakutakse munarebu (lk 10). Värvilahendused on raamatus igati kokkuhoidlikud, igal lehel on valget ja musta ja siis kaks vahelduvat lisavärvi. Aga noh, ülbik Mari saab päästetud ja Munapea jääb kadunuks.
“Karvane külaline” - nüüd siis lumeinimene Li, kes on lumeloll (lk 19) ning sõbraks tal lumeleopard Hiirekuningas, kuigi raske uskuda, et peale kaslase sabast kiskumist (mille abil sai helikopter tagasi maale tõmmatud) sõprus just kaua särab. Ühesõnaga, loo tarkuseiva peitub selles, et geoloogi ei või usaldada. Vaat et kõige vähem titalikum lugu, või noh, ärksama meeleoluga.

28 detsember, 2010

Antony Beevor – D-päev. Normandia lahing (2010)

Raamat siis Prantsusmaa vabastamisest natslikust ikkest (tekst lõppeb küll Pariisiga). Legendid naissnaipritest olid popid tolgi ajal (lk 135-136 jm), seekordsed femme fatale'd oleks siis natside kallikestest prantslannad dessantlasi tulistamas. Prantslastest jääb üsna mõttetu või tühine mulje, on lihtsalt sellised tseremoniaalsed tühikargajad. Aga jah, teksti inimsuhete ja lahingute rägastikku on päris põnev läbi närida. Poolakaid, nagu ikka, notiti nii tahtmatult sõbralike ja tahtlikult saksa vägede poolt.
Tõlkija on eestindanud päris huvitavaid militaarväljendeid - “suurtükiväelased annavad häirivtuld” (lk 374) jne – aga ehk see kõik on erialases kirjanduses eksisteeriv. Igatahes pommitamiste eri variantide nimetusi leiab siit tõlkest küllaga.

Sakslased teadsid hästi, et parim hetk Briti või Ameerika sõdurite ootamatuks ründamiseks on vahetult pärast seda, kui nood on pealetungil jõudnud Saksa positsioonidele. Just sellel hetkel õnnestus neile tavaliselt tekitada rohkem kaotusi kui rünnaku enda ajal. Liitlasvägede sõdurid ei kiirustanud sissekaevumisega ning enamasti piirdusid lihtsalt vastase laskepesade või kaevikute hõivamisega. Need olid aga pahatihti püünismiinidega varustatud, pealegi olid need alati eelnevalt ära märgitud Saksa suurtükiväe tuleplaanides sihtmärkidena, mille pihta anti tuld niipea, kui oma mehed eemale olid tõmbunud. Liitlasvägede sõdurid langesid ikka ja jälle sellesse lõksu. Rünnakust kurnatud ja edust rahulolevad sõdurid ei pidanud uue laskepesa kiireloomulise kaevamise mõtet kuigi ahvatlevaks. Läks vaja ohtralt aega ja palju mõttetult hukkunud Briti ja Ameerika jalaväelasi, et õppida järgima Saksa armee põhimõtet - “higi säästab verd”.” (lk 208)

Laibad pundusid palava ilma tõttu üles. Üks 4. diviisi meeskondi selgitas, et “surnukeha gaasist tühjendamiseks” tuli see kõhuli keerata ja põlvega seljale vajutada. “Kõht muutub nii kiiresti kõvaks,” märkis ta. Teine täheldas, et “inimsurnute iiveldamaajav lehk” oli kokkadele raske taluda – neid rakendati laipade kokku korjamisel, mille järel tuli neil minna tagasi süüa tegema. Kõige võikam ülesanne oli tõenäoliselt tankimeeskonna idenfitseerimatute jäänuste eemaldamine tühjaks põlenud tankitornist. “Nii võigas, kui see ka ei tundu, aga välinõude kruus ja lusikas olid selle töö vahenditeks.”” (lk 232)

Ainuüksi Manche'i departemangus arreteeriti “collaboration sentimentale'i” eest 621 naist. Mõnes kohas aeti pead paljaks mõnel mehel, kes oli vabatahtlikult töötanud Saksa tehases, ent see oli erandlik. Peaaegu alati olid esmaseks sihtmärgiks naised. See oli moraalseks meelepahaks maskeerunud kadedus. Kadedust tekitasid peamiselt toiduained, mida naised olid oma käitumise eest saanud. Lihtsalt väljendudes olid need noored naised kõige kergemad ja nõrgemad ohvrid, eriti meeste jaoks, kes soovisid varjata omaenese mitteosalemist vastupanuliikumises.” (lk 359)

Rambouillet' linnas üllatusid Leclerci ohvitserid, avastades hotellist La Grand Veneur põneva seltskonna, kes oleks sobinud mõnda näitemängu. Suurem osa neist olid ajakirjanikud, kes kannatamatult Pariisi vabastamist ootasid. Ajakirja Collier's ametlik sõjakirjasaatja Ernest Hemingwayle meeldis põhitegevusest hoopis rohkem mängida kohaliku vastupanuliikumise partisani. Ta kandis avalikult suurekaliibrilist püstolit, kuigi mittesõjaväelaste puhul oli see täiesti ebaseaduslik. Ameerika luureohvitseri John Mowinckeli sõnul oli Hemingway tahtnud üle kuulata üht haletsusväärset Saksa sõjavangi, kelle tema uued sõbrad vastupanuliikumisest olid kohale lohistanud. “Ma panen ta rääkima,” praalis ta. “Võtke tal saapad jalast. Põletame küünlaga ta varbaid.” Mowinckel käskis Hemingwayl põrgusse kerida ja lasi poisi vabaks; oli täiesti selge, et too ei tea mitte midagi.” (lk 394)

27 detsember, 2010

Juha Vuorinen – Joomahullu päevaraamat (2004)

Tegelt selline küsimus, kas kuskilt saaks laenata sellist filmi nagu Haloneni “Joulubileet”? (Jah, ei tegele torrentitega jne.) Et noh, hea soome huumor või nii, ja suvine meeleolu oleks praegu igati tervitatav.
Raamatu kolmandal lugemisel võib rahumeeli igavamaid osasid vahele jätta – kõik need fännikirjad jms. Noh, ei kujuta ette, et seda raamatut lähiaastatel uuesti loeks, nüüd on nagu asi täiega ammendunud. Peaks ikka Venedikti taastarbima. Või lihtsalt vait olema.

Mu naerutuju läks üsna ära, kui ma seda piiritust nuusutasin. See haises nagu küünelaki eemaldaja. Proovisin kõikvõimalikke lahjendamismooduseid, aga miski ei võtnud sellelt piirituselt ära kohutavat petrooli maitset. Lõpuks hakkasin seda jooma lihapuljongiga. Hiilgav idee, polnud enam tarvis mõelda, kas olen söönud või ei ole. Oli ilmselt esimene kord, kui ma kustusin lihapuljongitassi juurde.” (lk 35-36) 

Kuna tegemist oli teadusliku katsega, otsustasin proovida ka erinevaid mooduseid viina joomiseks. Ostsin lutipudeli. Naljakas tunne oli imeda veini lutipudelist. Ilmselt meenus mulle mõni lapsepõlvetrauma, sest ma hakkasin lutipudelist viina imedes äkitselt tugevasti nuuksuma. Otsustasin lutipudelist loobuda ja viia see ülemise korruse prouale, kellel on väike laps. Proua võttis pudeli tänulikult vastu.” (lk 245)

25 detsember, 2010

Aleksei Pehhov – Varjus hiilija (2010)

Nikluse kaanekujundus jätkab siis seekord Kouluraamatute traditsioonis, ja tõepoolest, kergelt humoorikad tegelased oleks ehk ühendav lüli. Päris normaalne ajaviide, erilist sügavust või mõtteainet ei leia, aga meelelahutuseks igati ok. Natuke on sarnane nii Bretti, Pratchetti kui Tolkieni loomega. Pratchettiga seoks ehk mõneti sarnasus Ankh-Morporki ühiskonnaga (ainult et Vetinari viljastava mõjuta), kõik need eri rassid ja kooseksisteerimised jne. Ja võibolla tõepoolest järgib raamat (tagakaanel reklaamitud) Tolkieni triloogia ülesehitust – et mine väikse seltskonnaga vaenlaste sekka ja rebi seal võimas riistapuu? Noh, ühe raamatu põhjal oleks see muidugi tarbetu spekuleerimine.

Mida ma pidin sellest kõigest arvama? Kõigepealt ajab mind taga kamp sõgedaid doralislasi, nõudes, et ma annaksin neile hobuse tagasi. Seejärel lausun ma loitsu, mis on vedelenud Sagot teab mitu sajandit raamatukogu hoidlas, ja saan hakkama millegagi, millega ei tulnud toime kogu ordu. Ma olen ajanud kõik deemonid pimedusse tagasi! Või peaaegu kõik. Seejärel nabib täitmatult näljane ja lollimast lollim deemon mu kinni nagu kassipoja ja nõuab samuti hobust. Huvitav, kas Vuhdžaaz ja doralislased jahivad üht ja sama hobust? Ehk peaksin neid üksteisele tutvustama ja nad lepivad hobuse osas omavahel ise kokku? Ei tea, kas nad on otsustanud hobuste aretamisega tegelema hakata?” (lk 67)

Tegevus siis umbes selline – meistervaras palgatakse tagasi tooma üht maagilist värki. Ainult et see paikneb kaugel-kaugel ühes neetud ja kurikavalas maa-aluses katakombis. Sest kui seda ei saa, hävitatakse inimeste tsivilisatsioon Nimetamatu juhtimisel orkide ja muude elukate poolt. Et siis mission impossible, eksole. Noh, et varas on varas (ja pole liige pratchettliku varaste gildiga), siis tal kõigepealt kodulinnas jamamist palgamõrvarite, deemoni, mingite juhmide dorilaslastega ja kellega kõik veel. Aga lõpuks asjaolud leiavad ajutise lahenduse ning seltskond asub teele, saatjaks saladuslik hääl varga peas. Tegelased teadagi avanevad raamatu jooksul, kuninga narrist saab vinge vend jne. Mis on ehk ootamatu, on vast raamatu siivsus, vaid ühel korral on hetkeks juttu ühe haldjatari (haldjatel on teadagi kihvad, eksole) pandavusest. Ja kõik. Kuhu küll jääb armastus? Põnev.

kiiksu lugemisarhiiv
nuxxbooks

23 detsember, 2010

Millised on 2010.a parimad raamatud?

Ainukordne ja haruldane võimalus valida 2010. aasta eesti autorite parimad teosed! Jah, see on tõesti nii, kõigil on võimalus osaleda ja anda oma hääled neile, kes Sinu teada on parimad. Kõiki hääli arvestatakse ja anonüümselt hääletanute vahel ei loosita uut iPodi. Jah, see on tõesti nii. Räägi sellest oma tuttavatele ja lähedastele ning jaga oma seinal ja saada sõnum telefoniraamatu kõigile kontaktidele, see kõik on just nendele. Pakkumine kehtib ainult kuni 30. detsembrini.

Ja see pole veel kõik! Peale võitja(te) selgumist võid just Sina laenata oma sõbralt või tuttavalt või vaenlaselt võitnud teose(d) ning oma käega sinna sisse kirjutada, et just see on “loterii lugejate lemmik aastal 2010”! Ma tean, Sa ütled, et see pole võimalik, aga usu mind – on küll võimalik. Kasuta seda harukordset võimalust ja kahetsejaid on palju. Mida Sa ootad? See kõik on vaid ühe kuni kaheksa kliki kaugusel! See on pakkumine, millest on võimalik keelduda, juba miljonid on seda võimalust kasutanud ja on saatnud peale seda meile tänulikke kirju ning nõudnud lisa!

22 detsember, 2010

Dhammapada (1977)

Peale Kusnetsit tekkis tahtmine nagu midagi elurõõmsat kogeda.

61
Kui rändur ei leia endast paremat või endaga võrdset, siis jäägu ta kindlalt üksikränduriks, sest rumalaga ei saa olla sõprust.

72
Teadmised toovad rumala käes ainult hukatust. Nad hävitavad tema headki kavatsused, puistates talle pähe kaost.

76
Kui näed tarka, kes leiab sinus vigu nagu aardeotsija varandusi ja laidab sind nende pärast, siis järgi teda! Teda järgides läheb kõik paremaks, mitte halvemaks.

103
Kui üks võitis sõjaväljal tuhat korda tuhat inimest, teine aga võitis üksnes iseenda, siis just see teine asi sai suurema võidu.

124
Kui kätt pole vigastatud, saab mürki ka pihus kanda. Mürk ei tee tervele käele midagi. Ei ole pahet pahetule.

260
Mitte halli pea tõttu ei kutsuta inimest vanemaks. Kellel ainult palju aastaid on, seda nimetatakse kasutult vananenuks.

268-269
Vaikimine ei tee veel inimest vaikijaks, kui ta on tobe ja nõme. Vaikija on see, kes otsekui kaalusid käes hoides valib hea ja loobub pahest. Vaikijaks kutsutakse seda, kes siin maailmas mõlemat kaalub.

309
Neli õnnetust võib tabada seda, kes ihaldab teise mehe naist: voorusetus, rahutu uni, kolmandaks laitus, neljandaks põrgu.

325
Kes on loid, õgard ja uimane ning kes end magades nuumorikana ühelt küljelt teisele keerab, see nõme sünnib ikka ja jälle uuesti.

423
Ma nimetan braahmaniks seda, kes teab oma eelmisi sünde, seda, kes näeb taevaid ja põrguid, seda kes on jõudnud sündiderea lõppu. Ma nimetan braahmaniks täiuslike teadmistega tarka, kes on saavutanud kõik saavutatavad täiused.

21 detsember, 2010

Tamur Kusnets – Hundipäikese aeg III. Hullud on hundid ja hullud on hagijad (2010)


Ohoh, selle aasta vägivaldseim raamat (alljärgnevaid tsitaate ei soovita lugeda südamehaigetel ja teistel), hardal jõuluajal lugemiseks on ikka päris ebasobiv. Aga kes teab. Kui eelmise raamatu lõppedes sai Zenobia pärast muretsetud, siis... nojah. Kui Martin on makroajalugu (tähtsad tegelased liigutavad nuppe), siis Kusnetsi triloogia sobituks Martini tegelaste vahele mikroajalooks, ehk kõik need tundmatud ja otsatud lõustad kuskil lõputus madinas, oma arust tegijad vennad, aga tegelikult prügikalad. Huvitav, kui Kusnetsi ja Kunnase triloogiad teineteise kõrvale laduda, kumb on tüsedam virn?

“Tumedad varjud visklesid edasi-tagasi ses arusaamatus möllus, milles anti hoope, sajatati vaenajaid ning surdi külma tera pistest. Keegi röökis surmapiinades viseldes, sooled kui maod avatud kõhuõõnest välja siuglemas, kellegi jahtuval laibal tallati, murdes juba koolnud ribisid ja sundides surnud meest viimast õhtusööki välja oksendama. /-/ Ruum nägi jõletu välja – otsastraiutud jäsemeid, vereliga, sisikonda ja ebaloomulikus asendis ihusid olid kõik kohad täis ning mõni laipadest lohises laeva iga õõtsatusega edasi-tagasi, nõnda libedaks oli inimrasv põrandalauad immutanud.” (lk 38-39)

Raamat algab, kestab ja kestab ja lõppeb actioniga (tuleb välja, et eelmise Kusnetsi raamatu puhul kaebasin staatilisuse üle – siin seda probleemi pole). Natuke see paneb kahtlema autori normaalsuses, kui lugeda siit sadade lehekülgede kaupa detailseid vägivallategusid (Hagari koomiks pole enam kunagi naljakas ega midagi), millest selline vägivalla iha põhjalikkus. Aga paratamatult pisut hull saabki selliste tekstide autoriks olla, normaalsed inimesed häid raamatuid ei kirjuta. Kusnetsi tekstide maailma võiks iseloomustada kui õilsalt jõhkardlikku (oma tahumatute või allakäivate külgedega), eelmised osad olid kui ettevalmistused siin plahvatavale mitmekülgsele möllule. Cantiumi lahinguks valmistumine (lk 324-359) ja lahing ise (lk 359-398) on ikka ülieepiline ja igati detailne, sellele järgnev Uus-Wulfgardi vallutamine (lk 512-573) on varasematest tapatalgudest veelgi verisem ja võikam.

Tekib vaikselt küsimus, et kas mõni eesti autor on seni üldse kirjutanud nii veriselt või õigemini naturalistlikult mõnest (vanaaegsest) lahingust? Mitmed värvikad seigad kõiksugu vägivaldsustest – nt haavatud mees röögib kui võitlustuhinas kaaslased ta munadele astuvad (lk 365) või kui väljapudenenud soolikad mähkuvad jalgade ümber kui jänesepaelad (lk 570), noh, selliseid seigakesi on rohkesti ja võikalt. Raamatu finaal on muidugi Sophoklese ja teiste antiikautorite tragöödiate vaimus ja mõõdus, kõigi oma tegude eest tuleb mingi hetk vastust anda jne. Huvitav loome, lõpuks ei oska nagu kellegi poolt olla või kaasa elada. Ja mis siis järgmises triloogias olla võiks? Ethelwulfi neim ja Auluse seiklused Londonis? Võimalusi jaguks.

“Surevad setukad röökisid võikalt, sulanud maapind oli trambitud püdelaks poriks ning seda segati väljalöödud ajude ning ohtra verega. Beanstani poeg karjus, taipamata isegi, mida, ning andis üha hoope. Keegi wealhidest ei söandanud talle otse peale tungida, seda enam, et laipadest oli tekkinud Kimbrungi ümber suisa kuhi ja selleks, et jõuda löögiulatusse, oli vaja turnida üle viskleva, karjuva ning ägava hunniku, millest asjata püüdsid eemale roomata haavatud.” (lk 371)

Kirjandus on kirjandus – ühelt poolt tõepoolest, nii julm ja räme võiski tollane vallutuste maailm olla; teiselt poolt võiks sutt kahelda, kas meeste suhtlemine peab ikka nii saagalik või poeetiline olema (või autor taotleski modernsaagat luua? Rämeduse kõrgstiil?). Kusnetsil on huvitav väljend iseloomustamaks äärmist füüsilist pingutamist – kõõluste venitamine või pingutamine (päris militaarfüsioloogiline lähenemine?). Ja muu keelekasutus, mis on ehk suisa omaloome (“püstudes” (lk 286) – püsti tõusta?), varsti hakkan vist isegi “oidne” ütlema. Soolise võrdsuse pooldajatele on Freydise hingemaailmast lugemine üsna piinaks vast. Või noh, selline vanamoelisus mõjub harjumatuna ja üleüldse karakterite psühholoogilise sügavusega on nagu on (ent sellele ei pea tähelepanu pöörama, see pole tähtis).
Kokkuvõtteks, tunnustamisväärselt kõva töö, tõesõna. (Ja järgmine raamat olevat Jüriöö ülestõusust?)

“Udu voogas nõiduslikult maapinna kohal, kimbrungid vaatasid tõsiselt pealt püha talitust. Vennaksed Gunlaug ja Arnlaug vedasid kohale esimese ellujäänud wulfingeist, kiskusid ta paljaks ning surusid põlvili. Silmad sõgestunult läiklemas, astus Ballimar ohvrinuga kõrgel hoides juurde ning rebis mehel pea juukseidpidi kuklasse. Hauki sinistes silmades väljendusid õud ja elutahe, kuid juba langes laia teraga nuga vuhinal ja lõikas ohvri kõri läbi kõrvast kõrvani. Grue hoidis hõbedast segamiskatelt mulksuva ja rögiseva saksilase all, kuni viimane jõuetult kokku vajus, rapsides tahtetult jalgadega. Nuga lõhestas mehe kõhu ja Ballimar vedas veriste kätega välja sisikonna, et oma ähmastunud vaatega leida märke, mis ennustanuksid peatse tapluse tulemust. Keegi ei teadnud, mida hullunud kimber võis näha laialipuistatud soolikail; ent Ballimar laulis valjult ja tantsis ümber surnukeha, käed kõrgele tõstetud, vere soojad nired jooksid mööda ta käsivarsi õlgadeni, jättes nahale tumedad viirud.” (lk 538)

20 detsember, 2010

Roger Zelazny – Kaose märk (2010)


Seisin maailma serval ja vaatasin alla, põhjatusse lõhesse, mis oli täis tähti. Mu mägi ei paistnud planeedi pinnaga kokku puutuvat. Vasakul oli siiski sild, mis viis tumeda, tähti varjava siluetini – see võis olla teine hõljuv mägi. Jalutasin lähemale ja astusin rippsillale. Igasugused atmosfääri, gravitatsiooni ja temperatuuriga seotud probleemid ei lugenud siin midagi, sest teatud mõttes lõin ma edasi minnes ise maailma. Kõndisin sillale, mingil hetkel oli nurk täpselt õige ja korraks paistis teisel pool tumedat siluetti järgmine, teistsugusesse pimedusse viiv sild.” (lk 24)

Järjekordseks uueks tegelaseks on printsess Coral, kes tuleb ja kaob. Kuhu, saab vist teada üheksandas raamatus. Ja eks siis selgub, kes on Mask. Mitte ei mäleta, kas varasemad Amberi raamatud koosnevad samuti nii paljudest küsimustest ja oletustest, igatahes on neid palju (mis samas teeb lugemise päris tempokaks). Kui kõik üheksa raamatut ilmunud, peaks selle seeria uuesti läbi lugema, või no vähemalt 4 viimast, mis on üks paras segapudru.

19 detsember, 2010

Aapo Ilves – Tapu asemel sõime (2003)


Et siis lõputu ports sõnamänge ja autoriga trikitamist. Tegemist pole arvatavasti Ilvese parima loomega, selline lõdva käega mulaajamine, mõni koht on vaimukas, mõni tavapärane. Vitaalne väljendite lammutamine või lausemaadlus. Avalugu “Väikeneiu” ongi vast kogumiku parim, käib üks sõnade tulevärk; hilisemate tekstide puhul samad võtted just ei mõju nii avastuslikult, põhimõtteliselt võiks vist selliseid lugusid mõnda aega ja edukalt treida.


ilves@metsas

18 detsember, 2010

Dashiell Hammett – Malta pistrik (2010)

Olen vist üks vähestest, kes pole seda filmi näinud (või no pagan teab, lapsepõlves sai soome kanalitelt paraja portsu mustvalgeid filme mustvalgest telekast nähtud, lihtsalt ei mäleta ega erista), seda põnevam siis looga tutvuda.
Raamat on õpetus sellest, kuidas olla mehelikult cool (mis on samas üpris tervistkahjustav eluviis), või vastupidi – millistes kompleksides või hirmudes võib Spade'i sarnane mees elada. Tekst kui järjepidev adrenaliinivoog, kogu aeg miskit toimub ja puhkust eikuskil. Huvitav, kas keegi on kirjutanud järje sellest, kuidas pistrikujaht võinuks edasi käia?
Aga jah, huvitav tõlkevalik, stiilne värk. Iga õige mees peaks seda lugema.

17 detsember, 2010

Mehis Heinsaar – Ebatavaline ja ähvardav loodus (2010)

“Juues neljapäeva hommikul kodus üksi kohvi ja vaadates hajameelselt aknast välja, tundis väikepereelamute projekteerija Rein Vihalemm, et hakkab vaikselt rebaseks muutuma. See oli veider tunne. Arhitekti meeled muutusid salamisi valvsaks, sõõrmed ärkasid haistma uusi ja huvitavaid lõhnu ning eneselegi ootamatult suunas ta pilgu naaberaeda – sinna, kus jalutasid kanad, üks rammusam kui teine. Järgmisena tundis Rein Vihalemm juba, kuis ta suunurgast niriseb ila. Instinktiivselt kargas mees püsti, aga istus siis jälle oma kohale tagasi.” (“Rebased ja linnud”, lk 58)

Lühiproosa lugemine on teadagi tänamatu vaev, aga mis teha, Heinsaart tuleb lugeda. Ootamatu, et selline suureformaadiline raamat, ei saagi mõnusalt tasku pista, tuleb hoopis riiulis hoida. Kas selle põhjuseks on Pärna illustratsioonid? Lapsepõlves oli üks samanimeline raamat lemmikute hulgas, et ikka looduse hävitustööd ja salapärased ilmavärgid.

Heinsaare maailm on Pätsuaegne või siis 19. sajandist või hoopis lamburiromantika Eesti tingimustes (+ Teadmatuse Akadeemia mõjud? Kas TA on laiali?). Ikka üks vilepill ja kitarriplõnn ja ürgemalikud naised ja kaunilt õitsevad-vohavad kibuvitsapõõsad. Võikski öelda, et tekstid rutiini vastu õide puhkemisest. Ja kerge enesehävitus eneseõgimise läbi. Heinsaar on meisterlik lugude ülesehitaja, tekstid algavad ja kestavad nii, et sooviks ikka edasi lugeda fantaasialendu; vahel pole ta siiski särtsakale loole vastavat lõppu kirjutanud (“Juhtum pargis”, “Midagi uut”, “Kevad Kaareperes”), aga eks see olene muidugi lugejast. “Kevad Supilinnas” on päris harmslik ja “Juhtum Koerus” sutt kivirähklik. Esmapilgul tunduvad raamatu parimateks tekstideks olevat “Kõhkleja Bernard”, “Kui Herman õitseb”, “Rebased ja linnud”, “Endel Lippmaa lahkumine” ja “Raimond Kukumaa armastused”.

Huvitav, mis järgmiseks?

“Olin oma eluga jõudnud kargesse keskpäeva, kus kõikvõimalikud tagasilöögid on inimest juba karastanud ning ebaõnnestumiste peale osatakse vaadata filosoofilise rahuga. Olin hakanud mõistma, et suurim kunst siin elus on õppida olema lihtne ehk isegi mõttetu mees, kes oma tühiseid seiklusi siiski nautida suudab ja sealjuures elurõõmuski on.” (“Kaunitar, kes oli kõike juba näinud”, lk 24)

trakyllmaprokrastineerinj2lle
kronotoop
arvustuscom
loterii
ulmekirjanduse baas
päevaleht
nõudmiseni
südamelähedaselt
loen ja kirjutan

16 detsember, 2010

Johanna Maria Prangel – Spunki otsides (2010)

Kuna ma ei suuda ja ei oska raamatu sisulist poolt hinnata, siis mõned tähelepanekud välisest küljest.
Raamatut lugemata torkab kohe silma esikaas, mis ei kutsuks mind raamatut ostma. Miks autor, kes ilmselgelt tahab olla lugejaga sõber, endale niimoodi kuuli jalga laseb? (Minu jutt on mõttetu ses suhtes, et Prangeli järgi edeneb selle raamatu müük enam kui hästi.) Mõnda aega olen omaette mõelnud, et võiks luua raamatute kaanekujunduste nö sotsiaalabi. Ehk siis kunstikõrgkoolide üliõpilased võiks koolitöödena luua esikaante kujundusi, mida siis valmiskujunduse soovijad võiks kasutada (sest, vabandage väga, tihti pole raamatukaanel suurt pistmist raamatu sisuga, ehk siis vabalt võiks kasutada selliseid võrdlemisi tundmatu päritoluga korralikke töid (iseküsimus on samas teksti paigutamine kaanele jms – ka sellega võib totralt palju nihu keerata)). Muidugi võiks kasutada ka vabatahtlike ja amatööride ja algajate jne kujundusi. Sellisele kaanekujunduse sotsiaalabile võiks autor saada ligipääsu näiteks peale ISBNi omandamist (et ei toimuks mingit kirjastuste ahnitsemist või asjatut reserveerimist vms). Tasu olgu pigem sümboolne (ikkagi koolitöö ja sotsiaalabi) ja kujundaja nime kasutamine sõltuks selle tegija soovist (samas oleks see muidugi päris normaalne enesereklaami võimalus) vms. Või noh, ühesõnaga, põhimõte on lihtne ja detaile saab selgemaks leppida ja maksud makstud. Ja muidugi – selle kogu kasutamine poleks mingil juhul kohustuslik, igaühel on võimalus ise oma teost kaunistada nii, kuis soov (sest koguga võib samuti kaasneda nivelleerumine vms). Mitte et Prangeli teose välimus kuuluks silmi kriipivaimate hulka, ent tuletas igati meelde, et pahatihti on just väikekirjastuste ja üksiküritajate kaanekujundused üpris pelutavad.

Aga viimaks tagasi teksti juurde.
Pole just hea maitse tekstis tihedalt kasutada selliseid üldtuntuid emakeelseid sõnu nagu “mina-minu-ma-mu”. Või no kasvõi proovida lauset alustada mõne muu sõnaga kui “mina-minu-ma-mu”, isegi see mitmekesistab ja värskendab autori väljendust ning pakub lugejale kena enesetunde. (Muidugi, kui selline on ükskõik millise autori soov ja vajadus, siis kes keelab.)

Raamatus seikleb üheskoos 7 naist, aga ei suuda neid eristada, on justkui minajutustaja Maria ja siis on sarnased hääled, mis talle vastavad või vastu vaidlevad. Naiste iseloomustused on muidugi eripärased, aga väga see tööle ei hakka, vahel suisa ehmatab, kui korraga antakse trükiruumi mõnele vaiksemale naisele, kes see veel on jne. Vaat et abikaasa Janek on teine selgemalt eristuja (kuigi vahepeal ajasin teda lootusetult segi Raidoga).

Ei kujuta ette, kui autobiograafiline see tekst on, igatahes ise lugesin puhtalt fiktsioonina. Mõnes kohas võiks ehk tunduda, et autor tegeleb vähe “ärapanemisega”, mis ei kuulu just normaalse kirjandusteose juurde (kuid muidugi – reegleid pole). Aga samas – tegemist on (vist?) varjunime kasutava autoriga, seega minategelase kõikvõimalikud autori nimega tekstis esinemised võib olla kerge- või raskeloomuline lugeja ninapidivedamine. Või siis mitte.

On üks hea ja julgustav asi ning see on autori soov jutustada ja väljenduda, inimesel on, mida öelda. Aga. (Miks peab alati “aga” ütlema?) (Ei pea.) (Ent seekord siiski.) Kergelt kahtlen, kas autoril oli soov teksti esitada ühe segase värgina või kirjandusliku mänguna. Raamatu teksti võiks nimetada mõneti jutustamissegaduseks, jutt hüppab ei tea kuhu ja pagan teab mis aega ja tegelased kipuvad segunema, ja otste üheshoidmine meelelahutuse asemel mõjub justkui kakoru mõistatamisena. Eriti segane on Tõstamaa situatsioon – mille pärast on selle alguses (lk 74-87) täiesti kiiva kiskuv mälestuste ja unelmate osa? Miks see nii hirmpikalt on? Parem lühemalt edasi anda või siis omaette teksti kirjutada. Saan aru, et Prangel pidas vajalikuks edasi anda kõiksugu kujundlikke kõrvallugusid, mis rohkem või vähem teksti illustreerivad ja sügavust lisavad. Aga see kõik on nii segaselt kokku löödud, et tekib kahtlus, kas autori selge soov kommertsedu saavutada ei seisa mitte savijalgadel. Mitte et mulle suuremat huvi pakuks raamatud, mis tahavad võimalikult paljudes lugejates huvi tekitada, aga lihtsalt äratab imestust, et miks autor tegeleb – nagu eelpoolgi öeldud – enesele kuuli jalga laskmisega. Jah, muidugi minajutustaja mitmel korral räägib, et naistejutud käivad eiteamillistes keerdkäikudes ja kuidas mul fantaasia lendab, aga päris niimoodi ei saa ka loota, et kirjutatuna see samavõrd lõbustav või kaasakiskuv oleks (ehk siis suuline ja kirjalik kõne ei kipu vabalt üle kanduma omavahel). Et jah, ajaviitekirjanduslike ambitsioonidega tekst mõjub paradoksaalselt oma segapudrususega hoopistükkis pretensioonika ilukirjandusliku katsena (mille puhul ma jälle ei väida, et jah, selline peabki tõeline kirjandus olema jne). Või on tõesti autor kuratlikult veidralt andekas ja petab mõnuga minusuguseid lihtsameelseid.

Lõputu tõlgendus kõiksugu sündmustest (no näiteks II maailmasõja oludest ja tagajärgedest) ja argiteadmistest esitatakse (vist?) nö tibilikus nihkes, et lugeja saaks muudkui ahhetada, et “issand mis naised” (või siis öelda: jee). Pikapeale muutub see võte, võiks öelda, tüütavaks, või noh, kaotab oma võlu ja kummastava löövuse. Arutlus elu eesmärgist (lk 53-60) on kõigiti depressiivne (raamatus on veel arutlusi töökultuurist ja netikasutusest jms). Ja muidugi jutud meestest kui sellistest, mis on samas (vist?) naise vaatepunktist igati normaalsed ja mille vastu ei kobiseks midagi. (Õnneks on maailmas igasugu naisi!) (Loodan.)

Natuke võiks autor nimede õigekirja austada. Eks kõnekeelsete väljenditega võib igaüks väljenduda nii kuis tahab (lemmikuks jäi “jumal hauta!” (lk 131), mis on omal veidral moel naljakaski).

Et siis sedapsi. Käesolev kirjutis pole selleks, et sapiselt peldikuseinana möliseda, vaid ehk aitamaks autoril pisut mõtiskleda loodu ja loodava üle. Või on Prangel tõesti üks saatanlik kirjaneitsi, kes mind häbitult (ja hästi) ninapidi vedas. Olen segaduses.

Muidugi ei saa öelda, et sellised ajuhiiglased ka tänapäeval kuhugi kadunud oleks, lihtsalt sovjeti-monstrumi asemel on nad võtnud väheke teise vormi. Nüüd on asemele tekkinud kasvõi Suured ja Tähtsad Juhid, kes näevad täpselt oma nina ette, on võimust ja ahnusest pimestatud ning ei suuda ega taha kuulda midagi muud peale oma mõtete ja oma hääle kaja. Kõik, mis jääb neile arusaamatuks, on vale ja vihastab neid, sest sellist asja ei saa olemas olla, millest nemad aru ei saa ja kui ongi, siis on see vale, sest muidu nad ju saaks aru. Nad ei suuda kuulata uusi ideid ega ettepanekuid, sest äkki juhtub, et kellelgi teisel on õigus, paremad ideed, igaks juhuks tuleb need juba eos ära keelata, sest need ideed võivad ohtlikuks muutuda. Nad ei suuda oma mõtteid uuendada, minna kaasa uute voolude ja suundadega, nad tahavad olla kinni “omas”, sest vaid “omas” on nad kõige targemad, kus ei ole neile vastast. Väljaspool “oma” võib juhtuda, et neist on targemaid. Kui nad kasvõi korra tunnevad, et keegi on neist targem või asjalikum, hävitavad nad selle juba eos, nad tallavad need inimesed maatasa või saadavad minema, sest neil on võim seda teha. Ja hoidku jumal selle eest, kui keegi julgeks kahelda Suure ja Tähtsate Juhtide otsuste õiguses. Issand halasta, selle armetu inimlooma peale, kes oma suu lahti teeks. Väikest Inimest ei kuula Suurte ja Tähtsate Juhtide juures keegi, ainult siis kui sa suudad olla Pugejast Väike Inimene ja rääkida seda, mida Tähtsad Juhid tahavad. Muul juhul ole parem vait! Jah, kui järgi mõelda, siis ega väga palju muutunud polegi. Küüditamine või koondamine, reisisaatjaks või kunstnikuks jalatsivabrikusse, riigile vilja või valijale kartuleid – eesmärk ja tulemus on ikka üks ja sama. Sovjet-monstrum on küll kadunud, kuid tema asemel on tekkinud suhteliselt sarnaste joontega modern-monstrum.” (lk 89-90)

15 detsember, 2010

Lois McMaster Bujold – Sõduri õpilane (2010)

Peale Martini telliseid tundub see raamat üsna tavapärase ulmekana ja ei tekitanud suuremat tundeliigutust. Kolmandas raamatus on siis tegevustikus juhtohjad nihkunud järeltulija, 17 aastase Milesi kätte, kes kõnnib muudkui võidult võidule, ei mingit vaheldust, on teine selline segatud geenidega imelaps. Ainus, mis üldist võidurõõmu sutt rikub, on ühe olulise kõrvaltegija hukk. Aga üks teine kõrvaltegelane leiab samas ema ja abikaasa ja stabiilse töökoha palgasõdurite kontsernis (loodetavasti oli see lause piisavalt hämar). Aga jah, see Miles... möödaminnes tekitab ta endale palgasõdurite armee, lõpetab konflikti ühel planeedil ning tagatipuks lahendab vandenõu Barrayari keisri vastu. Kuuldatavasti olevat selles seerias kokku tervelt 20 raamatut. Ausalt öeldes rohkem ei kirjutakski, lugege palun alljärgnevatest viidetest lisaks.

14 detsember, 2010

Jeanette Winterson - Apelsinid pole ainsad viljad (2008)

Ajendatuna suurest vaimustusest "Tuletornipidamise" vastu haarasin esimese ettejuhtuva Wintersoni ehk autori esikromaani "Apelsinid pole ainsad viljad", mille ta kirjutas 24-aastaselt (aastal 1985) ning mis väidetavalt olevat (tähenab, ongi) autorbiograafiline. Tegelikult ma olen natuke pettunud, sest pärast "Tuletornipidamist" oleks oodanud järjekordset maailma hiilgavaimat teost, kuid siinkõneldu oli vaid lihtsalt päris hea. Eimidagi vaimustusest hüütlema panevat või eriliselt silma jäävat. Kuid raamat võitis '85ndamal tolle aasta parima debüütromaani auhinna ja täiesti arusaadavalt. Sest debüütromaan on harva ogaraksajavalt hunnitu ning käesolev võiks võistelda ka lihtsalt aasta parima romaani konkursil. Tähendab, kui see kõik nüüd segaseks jäi, siis kokkuvõtvalt, Winterson tasub siiski lugemist.

Ilmselt ootasin midagi sama õhuliselt poeetilist ning võluvat kui oli "Tuletornipidamine", see külg oli raamatus esindatud aga napilt. Peamine rõhk oli loo jutustamisel, milleks on lugu ülimalt religioosse kasuema käe all kasvanud tüdruku lapsepõlvest. Neiust, kes hiljem osutub oma koguduse hinnangul deemoneid täis olendiks -- ehk lesbiks. Raske võitlus kitsarinnalise ja ahtapilgulise kogukonnaga lõpeb ainsa mõistliku sammu, neiu irdumise ja lahkulöömisega. Ma kahtlustan, et teos kõnetab paremini seksuaalvähemusi või neid, kel tegemist olnud sarnase usufanatismi ja sellest väljaastumisega. Kuid see ei tähenda, et puuduks üldinimlik ning kunstiline ja poeetiline, nauditav ilukirjanduslik külg, ja olemas on isegi allegooria, viimane küll eelkõige eraldi lookestena, millest mina suutsin vaid hädiselt läbi murda. Nii et avastamis- ja mõistatamisrõõmu jätkub igale lugejale. Kui nii võtta.

Eks jääme ootama põnevusega minu kolmandat kohtumist Wintersoniga. Keegi soovitas kusagil "Taaka", kuigi eestikeelne valik on kitsas ning pärast viiendat raamatut tuleb suunduda niikuinii ingliskeelsete teoste juurde.

EPLis on ilunud päris hea artikkel.
Ning siit leiab tsitaate.
Ja Danzumees on kirjutanud kõige põhjalikumalt.

13 detsember, 2010

Väliruumi ajakiri ÕU nr. 2 (2010)

Mis värk on? Viimaselt leheküljelt selline infokild: “Jalakäijate piirded Tallinnas. Pildistatud veebruar-aprill 2010” ning fotode autorite nimekiri ja ajakirja ilmumisandmed. Ja 223 pilti... jalakäijate piiretest. Pole ühtegi tarbetut kujunduselementi, ainult mustvalged fotod ja järjekorranumbrid nende all, isegi esikaanel vaid pilt ja number. Võiks öelda, et elurõõmsalt otsekohene lähenemine.

Kui algul tundub ajakirja teema jabur, siis rahulikumalt vaadates paistavad pildid päris huvitavad (no igal juhul huvitavam hobi kui telefoniraamatust veidrusi otsida). Kuidas toimida kui oled sattunud lähedasse suhtesse jalakäijate piirdega (pildid nr 67-80). Vigased ja vigastatud piirded (135-144), pimeduses pildistatud piirete detailid (101-112; ei mingit segavat taustainfot!). Ja temaatilisi seeriaid on veelgi – lumi ja jalakäijate piirded, jalakäijate piirete varjud, jalakäijate piiretesse topitud prügi, jalakäijate piirded ja muud eksistentsiaalsed küsimused.

Ei saa öelda, et tegemist oleks neutraalse vaatega linnaruumile, sest teadagi on fotoaparaati klõpsinud inimene oma soovide ja ihadega (rääkimata ajakirja koostaja / kujundaja nägemusest). Aga linnaruum avaneb küll oma alastuses. Võib öelda, et hilistalve ja kevade tingimustes on jalakäijate piirded iseenesest koledad (aga vajalikud) ja niisama inetu on räämas Tallinn (aga milline linn pole tavatingimustes räämas?). Igal juhul, põnev ajakiri, soovitan soojalt.

(Netist lisainfot otsides selgus, et tegemist siiski ajakirjanumbri lisaga, aga kahjuks ajakirja ennast näppu ei sattunud. Nojah, oligi liialt ilus, et tõsi olla.)

12 detsember, 2010

Michael Crichton – Järgmiseks (2010)

Pooleldi järg “Andromedale”, ainult et... kõvasti kaasaegsem. Päris põnev ja mõtlemapanev lugu, mis kaanepildist ja sarjast hoolimata võiks olla üpriski sobilik kingitus mõnele tõsisemale inimesele (no kes ei loe igasugust tilu-lilu) – et ikka tänapäeva eetilised probleemid ja nii, geenide patenteerimine ja inimkudede kaubastamisest (need väljendid võetud tagakaanelt) ehk üsna groteskne lugu seda ümbritsevast seadusandlusest. Tehakse uuringuid, vassitakse, tööstusspionaaž, röövitakse laipadelt luid ja elavatelt kudesid. Mnjah, lohutu on see Crichtoni nägemus. Aga hallpapagoi Gerard on muidugi üle prahi. Autor pole kirjanduslikult just põnevate väljendujate hulka kuuluv (“13. sõdalane” samas tundub senini ootamatu üllatusena), aga selline telegrammlik stseenijada on siiski igati seeditav. Hmm, ja tõlge, “6,4 jalga” peaks ikka olema “6'4 jalga” (ehk 192 cm).

Sel aastal on “Sündmuste horisondi” sarjas ilmunud kolm päris head raamatut – Vinge, Spinrad, Jeskov (eks tekita põnevust, mis tulevane Tarlap olla võiks); ka möödunud aasta oli ehk kolm teistest paremat teost (Hughart, Powers, Stross).

Surnu naine, pr John J. Weller, kaebab meid kohtusse tema tütrele kudede ebaseadusliku väljastamise eest.”
Milline on juriidiline seisukoht?” küsis Marty Roberts.
Ebaselge,” ütles McCormick. “Juriidiline osakond ütleb, et tütar on pereliige ja tal on täielik õigus saada kudesid, et ta saaks lasta neid analüüsida haiguste osas, mis tütrele edasi võisid kanduda. Probleem on selles, et ta tegi isadustesti, mille tulemused osutusid negatiivseteks. Seega ta ei ole tema tütar. Võib väita, et seetõttu oli kudede väljastamine ebaseaduslik.” (lk 61)

11 detsember, 2010

George R.R. Martin – Kuningate heitlus. Teine raamat (2009)

Need on vaprad mehed,” ütles Tyrion ser Balonile imetlevalt. “Läheme ja tapame nad.” (lk 324)

Sel raamatul siis kolm raskuspunkti – retk Müüri taha, lahing Kuningalinna pärast ja Talitundru häving. Kõige glamuursem teadagi Kuningalinn ja selle põlevad veed, kõige müstilisem Vahtkonna retk Müüri taha ja sealsed soerdid ning kõige pisarakiskujam siis Talitundru Hukk ehk tuumapommi plahvatus rüütliajastu tingimustes. (Ka Daenerys sudib midagi, aga see on nii igav, et rohkem ei viitsi sellest toksida.) Catelyni ja Jaime südamlik vestlus oli tore (ka järgmises raamatus on Jaime osaline huvitavas keskustelus, siis küll Briennega). Ja mis küll saab Rickonist, kes teaks, küll oleks hea. Viienda loetud raamatu puhul sai vist esmakordselt maakaartidele tähelepanu pööratud, ja üllatus-üllatus, need aitavad lugemisel päris palju. Peaks vist taas esimesi raamatuid sirvima, sest natuke arusaamatuks jääb nii tugev klimaatiline erinevus Müüri kummalgil poolel – metsikul poolel on karm talv ja tsiviliseeritud poolel (ehk siis Talitundru kandis) hoopistükkis sügiselaadne olu (no need ei asu ju üksteisest nii kaugel). Nojah, igal juhul, möllu saab kõvasti ja Tyrioni kiitmiseks võiks öelda palju sõnu.

Teise raamatu mõlema raamatu peatükkide jagunemine:
15 – Tyrion (7+8)
10 – Arya (7+3)
8 – Sansa (3+5), Jon (3+5)
7 – Bran (4+3), Catelyn (4+3)
6 – Theon (2+4)
5 – Daenerys (2+3)
3 – Davos (1+2 + proloog – kas Martin kasutabki proloogi uue tegelase sissetoomiseks, nagu järgmises osas saab nii sõnaõiguse Samwell?)

10 detsember, 2010

Nikolai Triik, Eduard Pedak – Vanavara kogumisretkedelt 3. (2007)

Aruanne 1909. a. kogumisest Iisaku kihelkonnas, autoriks Pedak. Tekst pole nii nooruslik ja möllav kui teised aruanded on pakkunud, aga noh, pisikesi pärleid siingi.

Paari päevaga oliwad kõik Metsküla talud puhtaks korjatud. Isegi Lüganuse kihelkonnast saime paar ja käiksed osta. Wabo talusse jäiwad käiksed ja mõned kindad maha, öeldi et mõisaprouale märdisandi tegemiseks waja laenata. Meie seletused oliwad asjata.” (lk 46-47)

Nimetamata ei wõi ei wõi jätta, et kõigel meie reisi ajal igal pool söögi alla ja peale “napsud” tehti, liigjoomist peeti aga hukkamõistmise wääriliseks. Enamasti mitte söögi ajal tuleb peremees, pudel hõlma all ja küsib ettevaatlikult ääri weeri mööda, kas noored herrad napsu wõtawad. Eitawa wastuse juures wõtab ise lõnksu, wiib pudeli tagasi ja tuleb ohates tuppa. Jutu lõng on katkenud, ja asi ei edene. Waene wanawara korjaja läheb wist sealt siis tühja kättega minema. Jaatawa wastuse korral toob pitsi, wõetakse paar napsu ja juttu on küll. Kõik asjad näidatakse ära, olgu ta wana ehk uus. Wiina meie ühes ei kannud ja wist ei oleks see midagi aidanud. Igal pool wõeti ilma wiinatagi lahkesti wastu, muud kui ise pidid wiina wõtma.” (lk 52)

09 detsember, 2010

George R.R. Martin – Mõõkade maru. Teras ja lumi (2010)

“Kas sa arvad, et ma tulin läbi poole maailma selleks, et veel üks tühine kuningas veel ühele tühjale troonile aidata? Seda sõda on peetud aegade algusest peale, ja enne kui see lõpeb, peavad kõik inimesed valima, kummal poolel nad seisavd. Ühel pool on R'hllor, Valguse Isand, Tule Süda, Leegi ja Varju Jumal. Tema vastas seisab Suur Teine, kelle nime ei või välja öelda, Pimeduse Isand, Jää Hing, Öö ja Õuduse Jumal. Me ei pea valima mitte Baratheonide ja Lannisteride vahel, Greyjoyde ja Starkide vahel. Me valime kas surma või elu. Pimeduse või valguse.” (lk 363-364)

See on vist esimene raamat sarjast “Jää ja tule laul”, mida kohe algusest peale sai mõnu ja põnevusega loetud (kuna eelmist tõlget sai ammu loetud, siis muidugi käesoleva raamatu lõpuni sai vaevelda mälupuuduses – eks probleem selleski, et olen vahepeal unustanud lugeda käesolevale raamatule eelnenud teost, paganama poolikud väljaanded, midagi ei saa aru!). Hea, et siin on vähem eelmiste osade lasteaiajuttu, et millised lapsed kellega mängisid ning kuidas pojad ja tütred mehistuvad. Lühidalt võiks raamatu kokku võtta Hargla sõnadega: “Ilmselt suurim erinevus Martini ja “teiste” vahel ongi see, et kui Tolkieni-laadsetes unelm-maastikel tahaks lugeja ise viibida ja romantiliste seikluste otsinguil rännata, siis Martini Westerose Seitsmest Kuningriigist hoiaks iga terve mõistusega inimene eemale.” Tõde on külm ja leegitsev, karunegi.

Nimede uputus on teadagi vägev. Raamatu lõpus on 38 lehekülge suguvõsade kaupa tegelaste registrit, milles orienteerumiseks oleks omakorda registrit vaja. (Naiivse üllatusega selgus, et varasemalgi raamatul selline register.) Poliitiliselt korrektset mõtlemist ei leia siit ka tikutulega otsides, vähemalt pole järjekordseid intsesti kirelõõme (no hea küll, ühes Samwelli peatükis sünnitab tütar isale poja, ja noh, Jaime on Jaime). Selles raamatus on Robb ja Catelyn vähe tagaplaanil ning esil eelkõige põgenike ja vangide probleemid (Arya, Jaime, Jon, Davos, Bran). Ja Lannisteride taaskindlustumine, Baratheonid vaaguvad kaotusvalus ja Starkid on peale edu pea kaotanud. Üleüldse ei mäleta, et keegi nõid Melisandra oleks varem ruulinud, aga näe, päris põnevat liini ajab. (Halloo, oleks võinud ikka eelmist raamatut lugeda, või kuidas.)

Jätkuvalt igavaim on Daeneryse ja ta lohede liin, keegi raisk võiks neiu pea maha lüüa ja sarjast unustusse tõugata, kaua võib mingit lohepläma ja hobujuttu taluda. Tyrion kipa nagu ikka (aga siiski jääb tarkuses papale alla). Oh, ja Mance Rayder ja arktilised neandertallased mammutite seljas! Ja elav laip Beric! Mõneti see kuningate ja isandate ja lindpriide lõputu nagistamine meenutab ehk Šoti klannide rivaalitsemist, ei tea, pole samas lähemalt lugenud, lihtsalt sarnane mulje jäänud. Kihvtist pealkirjast hoolimata Martin tegelikult lahinguid ei kirjeldagi, ehk vaid Samwelli külmunud mälulünkades üht ränka tapatalgut; enamasti on vaid hukkamised ja köndistamised ja üksiktaplused. (Pooliku) raamatu lõpus jõudsid kaks venda kogemata suisa silmside kaugusele, asi seegi, kümnendas raamatus saadavad kaarnaga teineteisele tere. Aga, raip, põnev on, hakka või originaalis edasi lugema.

Kui keskit peaks huvitama, siis peatükid jaotusid nii: 7 – Arya, 5 – Jaime, Tyrion, Jon, 4 – Catelyn, Davos, 3 – Sansa, Daenerys, Bran, 2 – Samwell (+ proloog). (On vist raske kirjeldada seda WTF hetke, kui hakkasin lugema kellestki Davosest kuskil mahajäetud saarel.)

Paar silpi veel. Peab ütlema, et raamatu välimus mõjus lugemakutsuvalt, et ikka suurelt “mõõkade maru” ja siis need ristatud hõõguvad mõõgad (natuke meenutab Metsatölli mingit plaadikaant). Ja puuduvad enamvähem trükiapsakad, mis on sellise tellise ja üleüldse eestikeelse fantaasiakirjanduse puhul tähelepanuväärne. Hea töö.

“Kuidas ma saangi mõelda sellest, mida ma vaevu mäletan? Kunagi oli mul Rajamaal loss ja üks naine, kellega ma olin tõotanud abielluda, kuid täna ei leiaks ma seda lossi enam üles ega oskaks öelda, mis värvi juuksed sellel naisel olid. Kes mu rüütliks lõi, vana sõber? Mis oli mu lemmiktoit? See kõik kustub mälust. Ma mõtlen vahel, et ma sündisin selles tuhametsas verisel rohul, tule maitse suus ja auk rinnas. Oled sina mu ema, Thoros?” (lk 551-552)

08 detsember, 2010

Johannes Niggol – Kallis kodu (1954)

 Luuletused sellest, milliste kriteeriumite järgi endale naist valida (millised proportsioonid sel naisel on, jääb pisut arusaamatuks). Kaanepilti netist ei leia, eks see on selline lihtne – sinakashall ja sellel samad sõnad mis postituse pealkirjas.

NAIMA

Sa kurdad, su ümarik ninake
On rohkem, kui tahaksid, punane,
Mis to'st! Ta just sobib su põskedega,
Su lahkete siniste silmadega.

Ja seda sa näiliselt ise ei tea,
Et ikka sa oled veel parem kui hea,
Ei Veenused, Kallipüüge ka,
End sinuga võrrelda veel ei saa.

On tõsi, et armastus looduslik
On otse või kaudselt vaid kehalik.
Ja keha nii kena, täis graatsiat,
Kui sinul, ei kuskil vist näha saa.

Sul polegi taljet, vaid rinna alt
Ju hakkab kasvama hurmavalt,
Mis elu loomiseks antud on
Ja kõikjal on ilu ja hea proportsioon.

Mis ime siis on, et, kui möödud sa,
Me vaatame takka, et nautida.
Ses takkakaemises väljendub just
See tõetruu looduslik armastus.

Nii teevad ka naised, kui möödub mees.
Nad vaatavad takka ja kaaluvad siis,
Kui laiad tal õlad ja turi kui paks,
Mis pere kaitsja temast ka saaks.

Need kaemised, eluga päritud,
On meeltele parimad mõõdupuud.
Kuid inime mõnikord häbelik
Ja kasvatus jälle liig kloosterlik.” (lk 14-15)

LEIUTASU

Sel teel mis sünnist viib surmani
Ma hõisates naudin elu,
Ja vahest nopin mõnd lillekest,
Mis tee ääres õitseb täis ilu.

Siis näen ma sammumas piigat ees -
Miks köidab ta nii minu meeli?
On aeg vist tulnud mu südamel,
On aeg jätta hulkuri elu.

Tuul mängib ta laias seelikus
Ja tõstab ta niude ilu.
Nii lainetab õitsev rukkipõld,
Kui loomas on seal uus elu.

Ta ligemale ma ruttan siis,
Ju klõbinat kuulen ta sammest,
Näen käharaid kuldseid õõtsumas
Ja rõõmu ta siniseid silmis.

Kui kallist sõpra teretab mind,
Kui ootaks ta mind juba ammu.
Ma langen ta ümara õlale
Ja suudlen ta peo pesa.

Mu tuba on kohe kodusem,
Kui astub ta üle mu läbe.
Nüüd leiutasuks ta mulle jääb
Ei lahkuda taha ma temast.

Ja kui ma embuses tunne siis
Ta elavat, püha keha,
On armsam, kallim ja ihaldavam
Ta minule kogu maailmas.” (lk 16-17)

07 detsember, 2010

Mati Unt – Doonori meelespea (1990)

Unt tungib kartmatult Eesti vampiiride salalikku maailma! Paljastuvad Koidula ja Michelson! Verdtarretavad juhtumid! Peale neid öid ei ole enam miski endine! Kes on Poder? Miks Laosson laevalt maha kargas? Kuhu kadus kanu murdnud rebane?
Ok, nali naljaks, nii hull nüüd asi ei ole.

“Mitmes oma teoses olen jõudnud taksosabani ja siis kirjelduse katki jätnud. Sest peaks kirjeldama taksosaba, inimesi seal – küllalt represantatiivne pilt -, oma ootust, pärast aga sõidu ajal kümne kilomeetri jooksul aknast avanevat vaadet, erinevaid linnaosasid, ja olekski justkui valmis pilt Soome lahe äärsest poolemiljonilisest endisest hansalinnast, nüüdsest pealinnast.
Õudusega märkan, et praegugi jätan pooleli.
Käsi ei tõuse.
Ei taha kirjeldada elu.
Teisalt – ei taha Tallinna pähe ka vaba fantaasiat välja pakkuda.” (lk 11)

Viimati lugesin seda raamatut vist oma 10 aastat tagasi, siis arvatavasti ei torganud nii väga silma raamatus kirjeldatud nõukogude lõpu aja kiiksuga olme ja plakatlikud iseseisvuspüüdlused (vampiir, kes toetab isemajandavat Eestit (lk 156) – see mõjus arvatavasti ühtviisi jaburlõbusalt nii ilmumisajal kui nüüdki). Raamat romaani kirjutamisest või lihtsalt Undi egotripp või õigemini hea näide sellest, milline ei tohiks üks tavapärane romaan olla (ja see vabameelsus teebki teksti toredaks). Undi loba ehk jõuproov näitamaks kirjutamisoskust, kõiksugu mõttetud kõrvalkõrvaltegelased, kes üleüldse loosse ei puutu ja on vaid atmosfääriks või illustreerivad autori mõtteuide. Ja no muidugi need teatmematerjalide tsiteeringud, kuidas saaks nendeta olla. Huvitav, mis küll inspireeris Unti sellist romaani kirjutama? Või ei andnud Koidula rahu. Või lihtsalt üks lõbus ajaviide. Ja no 1990. aastal ilmus ikka puhast kulda - “Öös on asju”, “Kuum”, “Indigo” ja ehk veel miskit eesti romaani kullafondist.

“Kas ma ei rääkinud sellest? Võib-olla ongi õigem, et vaikisin. Kahtlased ja perspektiivitud seosed romaani tegelaste vahel panevad pea valutama, suhete ämblikuvõrk sunnib nördima.” (lk 77)

Noored vampiirkirjanduse huvilised võiks selle raamatu kallal hambaid murda. Andra vampiirilugu saanuks ehk nõrgalt Undist lähtuda – aga see on väheusutav.

“Mõtlesime veel, et võib-olla tahtis Greifer viimse võimaluseni varjata oma ülemuste eest – kindlasti olid tal ülemused, kõigil on – piinlikku fakti, et Joosepist sai vampiir. Kuid ükskõik kui palju me ka ei mõelnud, ikka jõudsime välja ühele lõpptulemusele: kes neid härrade asju teab. Sest lõppude lõpuks oli ka nende suhtumine vampiiridesse ebaselge ja ambivalentne. Väga raske on ühendada irratsionaalseid ja ratsionaalseid struktuure. Kasutan seda sõnapaari harjumuspärases hinnangulises tähenduses: meie lugejale jääb mulje, et esimese all mõtlen ma tegelikult irreaalset, teise all aga reaalset, ja tahan ehk – mine tea! - öelda, et vampiire pole olemas, Greifer aga on olemas; või veel enam – maagilisi kurje jõude pole, aga poliitika on, ja mis seoseid saab nende vahel olla peale sümboolsete või siis metafoorsete? Õieti tahan ma rääkida sellest, et väga raske, ehkki võrgutav on otsida isomorfiat tuntu ja tundmatu vahel.” (lk 142)

esimene armastus
ulmekirjanduse baas

06 detsember, 2010

Taavi Kangur – Kõigile saab kurikaga virutada (2010)

““Kõigile saab kurikaga virutada,” paljastasin oma elufilosoofia, võtsin lonksu kirbet kohvi ja jätkasin. “Tagajärjed võivad erinevad olla, seepärast peabki virutama õigele inimesele õige litaka.”” (lk 118)

Peale väga head raamatut on teadagi raske tagasi maa peale tulla. Aga et ühtki muud raamat käepärast polnud (no raamatukogust pole midagi võtta), siis langes ebaõiglane lugemispohmakahaamer käesolevale teosele. Eelnevalt pani kukalt kratsima kaks asjaolu. Ootamatu, et Tänapäeva romaanivõistlusel auhinnatu ei mahtunud B.Alveri kirjandusauhinna 8 nominendi hulka. Lisaks peab Kangur teatavasti kirjutamise eneseabiblogi, kus otsib ja jagab nõuandeid belletristika kirjutamiseks, millest võib arvata nii ja naa. Nii saab juba näiteks raamatu avalõigu kohta piniseda, et sellel puudub omapära või löövus või mis iganes peaks lugejat teksti külge naelutama (aga – pikaajalise lugemiskogemuse põhjal võib öelda, et romaani avalause ei anna tegelikult midagi märkimisväärset edasiseks lugemiseks (välja arvatud muidugi Tänav!), asi on ikkagi üldises voos). Ent vähemalt hea, et järgmises lõigus “naine lõriseb”, midagi värskemat siin ilma peal. Kui esimeste lehekülgede jooksul arvasin, et tegemist 90ndate Eestiga, siis viimaks selgus, et tegu ikkagi lähiaastatel olnud eluoluga.

“Nädalavahetuse avalöögi ajal, õhtul ja pimedas, oli üsna suur tõenäosus kellelegi jalgu jääda. Kaine küll, aga üksik, parajas vanuses ja töölisklassi kuuluv – füüsilise üleoleku näitamiseks sobisin ideaalselt. /-/ Astusin treppidest alla ja istusin esimesse ettejuhtuvasse taksosse. Vaikisin. Ei olnud tuju juhi lobisemisega kaasa minna. Too vaatas mind peeglist silmavalgete välkudes, ilmselt kaaludes, kas mind tasub petta või mitte. Ta siiski otsustas, et mitte, ja ma olin talle selle eest tänulik.” (lk 55)

Lugu siis selline. Tapal elav depootööline Kalle jäetakse peale viit aastat kooselu maha. Kurb, aga tõsi. Ettevõtlik Kalle leiab, et nüüd ongi võimalus Tallinna parema elu peale minna ning sõidab rongiga Balti jaama ja avastab seejärel suurlinnaelu. Ta otsib tööd ja viimaks satub ööklubisse turvameheks. Ühel õhtul päästab ta seal purjus noakangelase käest väiksemat sorti allilmategelase, kellel hüüdnimeks Vask ja kes on homo. Et Vask on omadega üpris plindris ja Kalle kindlakäeline mees, palkab Vask oma julge päästja endale turvameheks. Tehakse üks trett naabervabariiki, mille käigus saadakse kätte Vaselt väljapetetud raha. Aga oh häda, sellega rikutakse allilmas pisut tasakaalu ja selle taastamiseks nõutakse Vaselt ühe vanakooli retsi likvideerimist. Mida Kalle on varmalt valmis tegema. Aga teeb pisut rohkem kui vaja ja nüüd sekkub tegevusse politsei eesotsas komissar Valdoga. Teravnevad vahekorrad Kalle ja Vase ja allilma vahel. Rohkem tegevust ei paljasta. Möllu saab siin raamatus kõvasti – mõrvad, peksmised, plahvatused, tagaajamised. Üürike lembehetk.

“Sõlmin otsad koku ja esimesel võimalusel kolin Tapale tagasi. Mis siis, et olin Sirliga ainult ühe päeva koos olnud. Me tahtsime üksteist. Mul oli piisavalt raha. Mõnda aega saan tööd leidmata hakkama. Pärast vaatan, ju on ka Tapal uuesti võimalik ennast sisse seada. Ehk saan klassikaaslaste kaudu mõne rahulikuma otsa. Tegelikult võis ka Tallinnas käia, aeg-ajalt. Paar korda vajutan päästikule ja siis elan pool aastakest rahulikult, mõtlesin.” (lk 187)

Tore, et Kalle on selline keskealine tüsenev (ehk ka kiilanev?) actionmees, heas mõttes ebatavaline trullakas kangelane. Samas ei saanud mina lõpuks aru, miks ta nii nürimeelselt ausalt vägivaldsete lahenduste pooldaja oli, kas süüdi selles üksildane ja vägivaldne lapsepõlv? Ongi vaikselt peast segi? Ja mille paganama pärast endine prantsuse võõrleegionär suu ammuli suurlinna nimega Tallinn vahib? Oma salapärases elus enne viieaastast kooselu Tapa preilnaga rändas ta ju palgasõdurina maailmas ja tapatalgudel ringi, mis siis Tallinnas nii ootamatut on, Tapa viie aastaga kaotas vastavat elukogemust? Autoril püüe igati salapära hoida, saaks aga raamatu jooksul sibulakoori kihiti eemaldada? Kuidas 21. sajandil vähemalt viis astat Eestis elanud Kalle ikkagi mobiilitult hakkama sai (no selge, et saab, aga ikkagi), või üleüldse telefoni kasutas (nt lk 89-90)? Et oma välismaiseid kättemaksjaid peljates elas mobiilita, naine sellega rahul ja puha? (Vabandan, kui alguses oli telefonijuttu, enam ei mäleta.) Mis mõttes Tapa depoos töötanud Kalle ei teadnud midagi tema sünnilinnas Tapal elava klassiõe Sirli elukäigust, endine unistuste naine ja kõik? Kui ometi raamatu lõpupoole teavitatakse teda klassivenna poolt oma endise elukaaslase Angela edasisest elukäigust jne. Noh, ma ei tea, ehk võinuks teksti põnevuse huvides natuke enam valgustada seda Kalle pimedamat perioodi peale võõrleegioni ja enne Eestit, praegusel juhul jääb vennast mulje kui püüdlikult raamatuid lugenud tüübist, kes elab tõepoolest mingis nihkega reaalsuses, omamoodi “töölisklassi kuuluv” Veristaja.

Kangur loob üsna lohutu pildi allilma ja politsei tegutsemistest nüüdisajal, et korruptsioon ja mis kõik veel. Aga noh, teksti põnevuse tekitamiseks muidugi vajalik jne. Hea, et Kangur üleliigset mulli ei aja, asi areneb ja erinevad liinid vajuvad aegamööda üheks (Balti jaama juhtum, noakangelase kahjutustamine jne) ja hargnevad edasi.

Ja viimaks üks asi, mis oli ehk jäänud autoril natuke tähelepanuta peamiselt fabuleerimisega tegeldes. Suhteliselt tuim keelekasutus, ikka “majutusasutus” ja “pealisriided” ja muu ametlik keel. Jutt pole sellest, et kõnekeel oleks kipa või poeetilisus wunderbar, vaid lihtsalt midagigi omapärasemat kui korrektsed väljendid ja korrektsed lühilaused. (Või see ongi autori soovitud stiil? Jumal teab, vahel on tõepoolest naljakas kantseliidis väljenduda jne.) Ühesõnaga, las voolaku keel ja podisegu krutskid. Arvan tagasihoidlikult.

heli lugemisvara