30 jaanuar, 2011

Ernst Miil ja Andri Luup – Tellis (2010)

Näidendiraamatuid ei trükita just ülemäära tihti. Välimuse ja sissejuhatuse järel arvasin, et tegemist mingi järjekordse pulliraamatuga, siis tegelikult pole see nii mitte (muidugi oleneb lugejast ja tegelikult saab nalja ka). Ja see on kergendus. Kolm näidendit ja üks lühinäidend on laskunud Eesti teatripõllule, kas need kutseliste teatrite lavadele pääseksid, ei oska aimata. Amatöörlikult pakuksin, et Luup on eelkõige näitlejasõbralik autor, nii on dialoogid kenasti kõnepärased ja jooksuhoos. Ja eks lavastaja pea ka omaltpoolt midagi lisama autori esiletõstetud sotsiaalkriitilistele ja inimlikele probleemidele.

Võiks öelda, et näidendites on tegemist väikeste inimeste eludega, kes jäävad korraga jalgu tulemustele orienteeritud ühiskonnale. Siis reageerivad jännis tegelased surve alla jäädes ebakohaselt ja imelikult (õigemini – inimlikult) ning lõhe süveneb (mis samas ei pruugi olukorda senisest halvemaks muuta). Aga kahtlused, kõhklused, mis meie kõigi (?) hingi närivad, pole neist keegi vaba. Noh, turumajanduse kuri lohe õgib ebasobivaid kliente. (Väga veider lõik, 2 lauset on nagu arusaadavad, 2 järgmist mitte just väga.)

“Ülo, Alo ja õlu” paiskab välja päris koffilikke klišeesid, millest muidu nagu normaalses seltskonnas ei räägiks. “Forss minoor” on vast kogumiku nõrgim või õigemini vähepakkuvam, sel olnuks ehk löövust eelmise sajandi lõpus. “Fööniks” mulle vist päris meeldis (aga et lugesin seda öösel napsusena, siis on meeles vaid hea lugemisfiiling). Ja siis on “Tuvi”, mis on pöördes teatriromanss. Täpsemalt küll teatri telgitagustest tänapäeva tingimustes (või siis õigemini universaalne värk – alati on surve müüvamaks toimimiseks). Et kuidas toodet paremini turustada ja millistes tingimustes see võimalik on. Natuke arusaamatuks jäi Transamehe tegutsemine, et mis ja miks teda inspireeris käituma nii (kuigi selline tuiav kuju on tore). Kas tegelased lähtuvad kellestki konkreetsest, on vast kaheldav (ent kindlasti autori tuttavatele nii põnev küsimus!). Aga üpris lohutu mulje jääb sellegipoolest.
(Netist linke otsides selgus, et Luup on teadagi ühe hea filmi teinud, oleks vaid lugemise ajal seda mäletanud...)

Töö, töö, töö
on väikese inimese mäng,
väikese inimese mäng,
väga-väga tõsine mäng.” (lk 193)

Kommentaare ei ole: