17 jaanuar, 2011

Hanno Ojalo – Rapa Nui (2009)

Nii kõneles Mikluhho-Maklai: “Rapa Nuil juhtub väga sageli enesetappe ja kõige tühisem põhjus viib elust lahkumiseni, kusjuures kindlas veendumuses, et enesetapja hing satub kohta, kus ta saab imeilusad ehted, head toitu ja armunud naisi; kõigi nende hüvede saavutamiseks viskuvad pärismaalased järskudelt kallastelt teravatele kividele.” (lk 74)

Kogemata sai lugemiseks vale raamat valitud – huvitab üks väike pärimuskild tulemaalastest (millest mõned aastad tagasi kuskilt ajalehest lugesin), aga meeltesegaduses sai korraks arvatud, et kild käib rapanuilaste kohta. Nojah.
Et Lihavõttesaar on sama suur kui Muhumaa (lk 7), äratab ikk imestust, et omal ajal sinna niipalju võimuvõitlusi mahtus (mõelda vaid, mingi hetk tegutses näiteks 10 hõimu), aga noh, kui oled maailmast eraldatud ja sigitakse nii mis hullu, mis muud üle jääbki. Et tegemist pole just paradiisliku paigaga, on päris ootamatu, kui kiiresti peale kataklüsme (epideemiad, sõjad, orjusse viimised jms) seal rahvaarv taastus. Ojalo viitab üsna kohusetundlikult teistele autoritele (kes ei pruugi samas kajastuda raamatus toodud kasutatud kirjanduse nimestikus) ja see on kena. Noh, selline ülevaatlik teos Lihavõttesaarest ja teema ongi ehk sellega ammendunud. Muidugi mitte juhul, kui fännad Atlantist ja maaväliseid tegelinskeid.

Kommentaare ei ole: