25 veebruar, 2011

Merike Jürjo – Mälestusteta maja (2008)

Omamoodi stiilne on lugeda romaani naiskodukaitsjatest, esmapilgul tundub selline aines olevat tänapäeva kirjanduses päris ainulaadne; rahvuslikkus ja kord ennekõike! Noh, nali naljaks. Romaanis on kaks vaatepunkti, mis tulevad kenalt abielupaarilt. Naiskodukaitsja Edda kaudu näeme vabariigiaegset kodust ja organisatsioonilist eluolu, politseinik Sven uurib mõrva ja satub aruteludesse Euroopa üleüldise seisundi kohta aastal 1938. Mõlemas vaatepunktis on rohkesti juttu 30ndate sisepoliitikast (mis ühtlasi annab aimu järgnevate ajalooliste sündmuste hingeelust), ei oska just öelda, kui adekvaatne see on, aga mõjub küll usutavalt, vaikne ajastu kui selline.

Peaks Edda käest täpsemalt uurima, sest ämm räägib neil teemadel vaid mokaotsast ja annab ühesilbilisi vastuseid. Vahest pelgab ikka mu politseiniku elukutset, aga ka politseinikel on eluterveid arusaamu ja inimlikke sümpaatiaid.” (lk 73)

Aga jah, lugu siis ise selline, et ühel päeval avastatakse kuuliauguga üksik vanapapi, kes polegi enesetappu sooritanud. On see tõesti võimalik? Sündmus on muidugi erakordne selles väikelinnas, ja üleüldse esimene mõrvauurimine Svenile. Läheb veel erakordsemaks – tuleb välja, et papil puudub minevik, elas teine võltsitud isikutunnistusega. Kes ta oli? Mida ta ometi I maailmasõja ajal tegi? Kes on koksaja? Jah, pikalt vaevab see noore abielupaari päid. Nii mitmegi võimaliku koksaja puhul aimab Sven õigesti, et nii pole teps mitte, arvaku ülemused mida tahes. Lahendus saabub äkisti ja pisut segaselt. Nojah. Ent raamat pole vaid morn kevadine mõrvamüsteerium, leidub rõõmsamaid toone ehk siis kuidas Naiskodukaitse kohalik organisatsioon valmistub üheks elu tipphetkeks ehk suureks paraadiks ja laulupeo toitlustamiseks. Mis lõpuks laabub igati kenasti.

Kommentaare ei ole: