16 veebruar, 2011

Winnebago lood: Vembuvana. Jänes (2004)

Nüid siis saab viimaks tiada, miks peab inimene tööd tegema ja muidu vaeva nägema (Aadamast ja Eevast on alljärgnev kaugel):

“Õhtul proovis Jänes oma väge asjade üle, ja kõik, mis vanamees rääkis, oligi tõsi. Enne magamaminekut ütles Jänes: “Nüüd ma tahan ilusat naist,” ja kohe oligi seal väga ilus naine. Jänes aga ütles: “Ma tahtsin päris ilusat naist.” Naine läks ära ja tema asemele tuli teine, veel ilusam kui eelmine. Jänes aga ütles ikka, et tahab päris ilusat, nii et seegi naine läks ära. Jälle kutsus Jänes ilusat naist, ja jällegi läks see ära. Lõpuks tuli üks naine, kes oli iseäranis ilus. Teda Jänes nikkuski. Ometi öeldi talle, et ta ei tohi midagi nõuda neli korda järjest. Ometi öeldi talle, et ta ei tohi väe hoidjat puudutada, nüüd aga Jänes nikkus teda!
Küllap oli tal ükskõik, millist naist ta nikub, ta oli ju maganud isegi oma vanematega. Ometi nikkus ta nüüd ainust naist, keda ta ei tohtinud puudutada. Jänese sõnakuulmatuse pärast peamegi nüüd palehigis tööd tegema, kui meil midagi vaja on. Kui Jänes oleks sõna kuulanud, oleks meil tänapäevani alles seesama vägi, mis talle anti. Jänes sai väe küll kätte, aga kaotas selle ka ära. Sellepärast ei olegi meil väge asjade üle.” (lk 80)

Vembuvana ja Jänes on kui ühe lõputu õuduste festivali õhtujuhid või staarid, käivad ja laamendavad ja sülitavad üldisele heakorrale; nii mõnigi jaapani õudusfilmide tegija leiaks siit endale ainest. Aga juhtub sedagi, et muuhulgas ja sihilikult või kogemata korrastatakse maailmakorda. Näljast ja kiimast ajendatuna.
Tuleb tänada ka vöötoravat, kes disainis mehe suguorgani selliseks nagu see parajasti on ning seepärast ei pea seda organit seljas kandma või märssi kokku voltima – kuna vöötorava näkitsemiseta oleks organ niivõrd püütonlikult suur (lk 41-42). (Oravapartei sakib, mitte küll vöötorava tõttu.)

Kommentaare ei ole: